https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-1425/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.06.2023

KarS § 141 lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. (p 26)

Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKKo nr 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis. (p 27)


KrMS § 60 lg-d 1 ja 3 näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada (RKKKo nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Teatud juhtudel võib ka uimastava toimega ainete mõju lugeda üldtuntuks. (p 30)


Asjaolu, et isikut pole alust süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (KarS § 26 lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 33)


DNA-ekspertiisi maksumus kujuneb ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja kohtuekspertiisiseaduse §-s 273 sätestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. Seejuures tuleb ekspertiisobjektide arvu all mõista eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud objektide, mitte ekspertiisi käigus tekitatud reaktsioonide arvu. Ekspertiisina käsitatav ja tasustatav on ka esmaekspertiisi tulemuste alusel tõepärasuhete arvutamine. (p-d 36 ja 39)


KrMS § 171 lg 1 kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. (p 22)

3-1-1-26-17 PDF Riigikohus 14.06.2017

Kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt ka RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14). (p 7)

Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)


Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)


Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (RKKKo 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. (p 10)


Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)

3-1-1-90-15 PDF Riigikohus 13.11.2015

Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)


Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)


Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)


Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21)

Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)

3-1-1-87-15 PDF Riigikohus 02.11.2015

KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt RKKKo 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 10). (p 7)

Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)


Kannatanu kaebeõigus ei saa KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või määruskaebemenetluse korras (näiteks olukorras, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel). (p 8)


Turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning ka selle vajalikkus on üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. (p 15)


Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)


Liiklusõnnetuse osapooleks tuleb lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist. (p 13)

Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8; 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. (p 14)

3-1-1-7-14 PDF Riigikohus 31.01.2014

Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).


Riigikohus jääb oma varasemas otsuses toodud seisukoha juurde, et KarS § 184 ja NPALS § 31 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p-d 8.1–10).


KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.

Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).


KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Varasemas kohtupraktikas ega käesolevas asjas pole kohus tunnistanud üldtuntuks asjaolu, et 1,3 grammi amfetamiini on KarS § 184 lg 1 mõttes narkootiline aine suures koguses või et sellest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega vajab narkootilise aine suur kogus tõendamist.


KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.


KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.

KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.


KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.


Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1).

KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.

KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.

3-1-1-120-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.

VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.


Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ § 2 p-dest 2, 3 ning 14, § 5 p-st 17, § 7 lg 2 p-st 15 ja § 7 lg-st 5 järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ning kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 547 lg 1 mõttes.

ÜTS § 547 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument.

Kohalikul omavalitsusel on pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.


Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.


Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.


Kohtul ei ole olukorras, kus ta oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.


Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.


Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (vt ka RKKKo 3-1-1-89-10, p 11). Maakohus leidis ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.


VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Väärteomenetlus lõpetamise korral VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.


Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.

3-1-1-69-12 PDF Riigikohus 13.06.2012

Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.


Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.

KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).

Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.


KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).


Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Varastatud vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel (mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS § 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja eriline suhe sellesse asjasse.

Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.

Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.

Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.


Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.

KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).


Tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend.


Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.


Vt p 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700.)

3-1-1-28-12 PDF Riigikohus 23.04.2012

Kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole siiski piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.


Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel reeglina olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada. Seega ei piisa mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.

3-1-1-15-12 PDF Riigikohus 08.03.2012

Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.

Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.


Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.

Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)


Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.


Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.


Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)


Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.


Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.

Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)


Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.


Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json