/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-4407/73 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.01.2018
Apellatsioonis heideti ette kohtueelse menetluse läbiviimise puudulikkust ning vajalike uurimistoimingute alusetult tegemata jätmist. Ringkonnakohus märkis, et ei analüüsi kohtueelse menetluse kvaliteeti, sest menetleja on ise pädev otsustama, milliseid menetlustoiminguid ta peab vajalikuks läbi viia. Kohtu roll on anda hinnang tõenditele, mis on konkreetses kriminaalasja kogutud ning prokuratuuri poolt kohtuliku menetluse käigus kohtule esitatud.
1-16-5213/61 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.12.2017
Täiend- või kordusekspertiisi korraldamine ringkonnakohtus ei ole nõutav olukorras, kus maakohus on ekspertiisi määranud ja ekspert on maakohtus üle kuulatud, ning kaitsja ei põhjenda, miks ta ei taotlenud uue tõendi kogumist, sh täiend- või kordusekspertiisi korraldamist juba maakohtus (p 9).
Tahtliku tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule ettevaatamatusest üle nelja kuu kestev tervisehäire, vastab KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Seda tulenevalt KarS §-st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et KarS § 118 lg 1 p-s 2 on kirjeldatud KarS §-s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegudele. (p 16)
Raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelul on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi. (p 11) Isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-5-06, p 14.) Isiku olukorda raskendava seadusena ei ole käsitatav kohtupraktikas KarS § 118 rakendusala senisest erinev tõlgendus, mille kohaselt isik vastutab KarS § 118 järgi ka siis, kui tekitab tahtlikult tervisekahjustuse ja põhjustab ettevaatamatusest § 118 lg 1 p-des 1–6 nimetatud tagajärje. (p 12.3 ja p 14)
1-17-7077/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2017
Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 126^3 mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 126^4 lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 126^1 lg 2 ja § 126^2). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79) Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. (p 80)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 126^16 lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 126^16 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56) KrMS § 126^16 lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 126^16 lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)
Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 1^1 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)
Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64) Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 126^14 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 126^14 lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)
KarS §-des 402^3 ja 402^4 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126^2 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402^3 kui ka §-s 402^4 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126^2 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70) Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71) Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)
Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)
1-17-9350/3 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
KrMS § 1269 lg-s 1 kasutatud mõiste „muudetud identiteet“ sisustamise raskuspunkt on mitte uue (välja mõeldud) identiteedi loomisel, vaid tegeliku identiteedi varjamisel. Kõnealune säte peab silmas olukordi, kus riigi agent tegutseb oma tegelikku tausta ja eesmärke varjates, jättes kuriteo kohta tõendusteavet kogudes suhtluspartnerile mulje, et temaga ei suhtle mitte kriminaalmenetlust toimetav riigivõim, vaid keegi teine. Mingi uue (välja mõeldud) identiteedi loomine on tavaliselt üksnes selle eesmärgi – tegeliku identiteedi varjamise – vahend. Politseiagendi kasutamine on jälitustoiming põhjusel, et seada piirangud kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumisele sellise suhtlusega, mille puhul teine osapool ei tea, et ta suhtleb kuritegu uuriva riigivõimuga ega saa käitumisalternatiivide valikul selle faktiga arvestada. Isiku politseiagendiks kvalifitseerimisel ei ole määrava tähtsusega, kuivõrd põhjalik legend tema kohta välja mõeldakse, kas tema etendatavale fiktsioonile väljastatakse dokumendid ja kui suured on muud jõupingutused, mida kriminaalasja menetleja on teinud selleks, et luua isikule tema tegeliku identiteedi varjamiseks uus võltsidentiteet. Politseiagendina KrMS § 1269 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politseiagendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. KrMS § 1269 lg-s 1 nimetatud teabe kogumine KrMS § 1262 lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega. Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuse lõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele. Politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt tõendusteavet hankida. Politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava võltsidentiteedi usutavaks muutmine. Käsitamaks isikut politseiagendina, pole määravat tähtsust sellel, kas tema suhtluspartner usub, et talle on esitatud õiged isikuandmed. Oluline on see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest, et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja.
Kriminaalmenetlust toimetades – nii nagu avalikus-õiguses üldiselt – tuleb lähtuda aluspõhimõttest „kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud“. Seega ei tohi kriminaalmenetluse käigus koguda tõendeid viisil, mis ei vasta ühegi seaduses ette nähtud menetlustoimingu tunnustele. Üksikisiku õigused ei laiene kriminaalmenetlust toimetavale riigivõimule ja ametiisikud, kelle kaudu riik kriminaalmenetlust toimetab, ei saa neile kui eraisikutele seadusega antud õigusi kasutada selleks, et avardada oma ametialase pädevuse raame.
Olukorras, kus uurimisasutuse ametnik eksib menetlustoimingut tehes kehtiva õiguse vastu, kuid tema eksimus põhineb prokuratuuri seadusetõlgendusel, on uurija õiguslik eksimus üldjuhul KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Tavaliselt – ehkki sellest reeglist on ka erandeid – võib uurimisasutuse ametnik usaldada prokuratuuri seadusetõlgendust ega pea seda järgides kartma, et kui prokuratuuri seisukoht hiljem kohtus kinnitust ei leia võib teda tabada kriminaalkaristus.
On väga kaheldav, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus kriminaalasja menetlevat ametnikku, kes ei käitu pahauskselt, ähvardab kriminaalkaristus pelgalt selle eest, et ta tõlgendab n-ö mõistlikes piirides valesti tema toimetatavat menetlustoimingut reguleerivat normi. Paraku võib KarS § 315 teatud juhtudel sellise tulemuseni viia.
KrMS § 208 ei anna ringkonnakohtule pädevust teha süüdistuskohustusmenetluses eelotsustus selle kohta, milline on (teises kriminaalasjas) isiku süüküsimuse lahendamisel lubatavate tõendite ring.
3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110) Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85). KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85) Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89) Kui KrMS § 126^3 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100) E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 126^3 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 126^7 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75) Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49) KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114) KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135) Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137) Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62) Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
3-1-1-51-14 PDF Riigikohus 23.02.2015
Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. a otsuse asjas nr C-293/12 kohaselt riivatakse andmete säilitamise kohustusega ja nendele juurdepääsu lubamisega isikute õigust eraelule ja isikuandmete kaitsele (EL põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8). Euroopa Kohus järeldas, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiiv 2006/24/EÜ ei sätesta selgeid ja täpseid reegleid, mis reguleeriksid EL põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud põhiõiguste riive ulatust ja võimaldaksid tagada, et riive piirdub vältimatult vajalikuga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiivi 2006/24/EÜ kehtetus ei too vältimatult kaasa riigisisese regulatsiooni kehtetust, kuna direktiivi eesmärke silmas pidades on liikmesriigi seadusandjal riigisisese regulatsiooni kujundamisel teatud ulatuses kaalutlusõigus. KrMS § 117 koostoimes andmete säilitamise regulatsiooniga elektroonilise side seaduses ei ole vastuolus põhiseadusega ulatuses, mis võimaldab taotleda ja kasutada sideettevõtja andmeid kriminaalmenetluses.
Ringkonnakohus ei väljunud materiaalõigusliku hinnangu andmisel süüdistuse piiridest, kuna ei tuvastanud süüdistuses märkimata faktilisi asjaolusid, vaid hindas kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-1-1-105-13 p-s 23 iga isiku panuse olulisust teo toimepanemisel.
Riigikohtu juhiste kohaselt (vt 3-1-1-105-13, p 22.2) on KarS § 212 subjektiivne koosseis täidetud ka juhul, kui kindlustuspettuse toimepanijat motiveerivad muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud. Samuti hõlmab KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks. Sündmuse lavastamise puhul on tegemist toimunust ebaõige ettekujutuse loomisega, kui kindlustusjuhtumit tegelikult ei toimu.
3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015
KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.
Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).
Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).
Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.
Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).
Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.
3-1-1-67-14 PDF Riigikohus 13.11.2014
MõõteS § 5 lg 2 p 3 ei kohaldu juhul, kui mõõtmistulemus ei kajastu ekspertiisiaktis (KrMS § 107) ja seda ei kasutata kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu tõendamiseks.
MõõteS § 5 lg 1 kohaselt eeldab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus taatluskohustuseta mõõtevahendi kasutamise korral seda, et mõõtevahend oleks jälgitavalt kalibreeritud. Selleks, et oleks võimalik eitada MõõteS § 5 kehtivus geodeetiliste mõõtmiste puhul, peaks seadus ette nägema sellekohase erinormi. Sellist normi kehtivas õiguses ei ole. Olukorras, kus mõõtevahendit ei ole võimalik jälgitavalt kalibreerida, ei saa seda MõõteS § 5 lg 1 kohaselt ka MõõteS § 5 lg-s 2 nimetatud mõõtmisteks kasutada. MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
Ka kriminaalmenetluses tehtud kohtuliku hüpoteegi seadmise määruse tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa hagi tagamise tühistamise korral automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel hagi tagamist tühistava kohtulahendi alusel.
MõõteS § 5 lg 2 p 2 nõuab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust alati, kui mõõtetulemuste alusel tuvastatakse avalik-õiguslike normide rikkumine, mille tõttu tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Seda ka juhul, kui mõõtmine ei toimunud riikliku järelevalve menetluse käigus. Sellest, kas haldusorgan peab avalik-õigusliku normi rikkumisest tuleneva riigi nõude (nt avalik-õigusliku keskkonnakahju nõude) maksmapanekuks väljastama sundtäidetava ettekirjutuse või makseteatise või esitama kahju tekitaja vastu hagi tsiviilkohtu- või kriminaalmenetluses, ei saa olulisel määral sõltuda tõendamisstandard, mida riigil tuleb oma nõude eeldusi või ulatust põhjendades järgida. MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud ka siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et tõendada hagimenetluses MaaPS § 74 lg 1 p 1 ja lg 4^1 alusel esitatud keskkonnakahju-hüvitise nõude olemasolu või ulatust.
Maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi loodusliku lasundi loata kaevandamisega riigile tekitatava keskkonnakahju nõue on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille materiaalõiguslik alus on MaaPS § 74 lg 1 p 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 4^1. Sellise nõude alusnormidena ei kohaldu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7.
3-1-1-120-12 PDF Riigikohus 07.12.2012
KrMS § 423 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra.
Kohtuekspertiisiseaduse §-s 27^3 sätestatud "analüüsiobjekti" all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind näiteks asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse.
Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Tulenevalt KrMS § 180 lg-s 2 sätestatust võib kohus ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Maakohus, jättes ebaõigesti ekspertiisimaksumuse süüdistatavate vahel võrdselt jagamata, ja ringkonnakohus, jättes selle minetuse kõrvaldamata, rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. KrMS § 423 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra.
Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.
Tulenevalt KrMS § 180 lg-s 2 sätestatust võib kohus ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Maakohus, jättes ebaõigesti ekspertiisimaksumuse süüdistatavate vahel võrdselt jagamata, ja ringkonnakohus, jättes selle minetuse kõrvaldamata, rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-90-11 PDF Riigikohus 15.11.2011
Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 83^1 lg 1 alusel konfiskeerida. KarS § 83^1 lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse või juhul, kui konfiskeerimise küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 16^1 sätestatud korras, siis süüteoga, milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 83^1 lg 1 mõttes.
KrMS § 296 alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõna-sõnalt ette lugeda. Samas peab dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Dokumendi avaldamine peab võimaldama kohtul selle põhisisu mõista, samuti aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise tõendamiseseme asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse. Peaaegu mitte kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. Dokumendi avaldamine võib selle osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval seisneda dokumendi sisu refereerimises, aga ka näiteks dokumendi visuaalses esitlemises. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Kui kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult, on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne. Kohus ei või tugineda dokumendis sisalduvale teabele, mille põhisisu pole dokumendi avaldamisel käsitletud. Märgitu ei tähenda, nagu ei tohiks kohus ühelgi juhul tugineda dokumendis sisalduvale tekstile, mida kohtuistungil ette ei kantud. Juhul, kui konkreetne dokumendiosa on avaldamisel tehtud dokumendi sisukokkuvõttest hõlmatud (s.t see on käsitatav avaldamisel ette kantud informatsiooni otsese lähtealuse või detailiseeringuna), saab selle dokumendiosa lugeda avaldatuks. Sisu poolest iseseisvat dokumendiosa ei saa aga lugeda avaldatuks pelgalt seetõttu, et kohtuistungil refereeriti või tsiteeriti sama dokumendi mõnda teist osa.
Enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 ei võimaldanud avaldada tunnistaja poolt (teise kriminaalasja) kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid süüdistatavale süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Seda sõltumata asjaolust, kas tunnistaja ise oli ütluste esemeks olevas teos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. (RKKKo 3-1-1-58-11).
Kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. Küll aga ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist. Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. (Vt ka RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 10-22).
Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 83^1 lg 1 alusel konfiskeerida. Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 83^1 lg 1 mõttes.
3-1-1-31-11 PDF Riigikohus 28.04.2011
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest. Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga. Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule. Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi. Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav. Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
3-1-1-91-07 PDF Riigikohus 12.02.2008
Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11). Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
Karistusseadustiku § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.
Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt.
Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka kriminaalmenetluse seadustiku muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite (sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele.
Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1). Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastava taotlusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
3-1-1-35-07 PDF Riigikohus 10.09.2007
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
3-1-1-67-06 PDF Riigikohus 26.09.2006
KrMS § 297 lg-s 1 ja § 307 sätestatud kohtu õigust omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Selline tõendite kogumise viis peaks aktualiseeruma juhul, kui kohus soovib kohtumenetluse pooltele selgitada, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste lahendamiseks vajalik kohtule esitada. Kohtu omaalgatuslikku tõendite kogumist tuleks lugeda aktsepteeritavaks eestkätt ka selliste asjaolude tuvastamiseks, mis nii teokoosseisu, õigusvastasuse kui ka süü tuvastamisel ei ole esmase tähtsusega, kuid mida - tulenevalt KrMS §-des 306 ja 311-314 kohtuotsusele esitatavatest nõuetest ei saa kohus jätta tähelepanuta.
KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Nimetatud printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt.
3-1-1-43-05 PDF Riigikohus 19.05.2005
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7). KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
3-1-1-29-05 PDF Riigikohus 28.04.2005
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega. Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust. Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
3-1-1-114-04 PDF Riigikohus 17.01.2005
Ringkonnakohtul puudus nende lahendite tegemise ajal pädevus saata kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks, sest igas kriminaalmenetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid kriminaalmenetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud kriminaalmenetluse staadiumi eest.
Õigusriiklikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa lugeda õigeks seda, et menetleja rikuks tõendeid koguma asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks lugeda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-137-03). Igas kriminaalmenetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid kriminaalmenetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud kriminaalmenetluse staadiumi eest.
Mistahes seaduserikkumine jälitustegevuse vahendusel teavet kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse (KrMS § 111). Seega ei saa KrMS kohaselt kulgevas kriminaalmenetluses jälitustegevuse vahendusel tõendite kogumisel enam lähtuda RKKKo nr 3-1-1-137-03 esitatud seisukohast.
3-1-1-115-04 PDF Riigikohus 23.11.2004
Erasüüdistuse asjad erinesid üldises korras arutatavatest asjadest selle poolest, et neis ei viidud läbi eeluurimist. Selline regulatsioon pani kohtutele kohustuse eriti hoolikalt jälgida, et oleks kogutud kõik asjas olevad tõendid ning nende alusel väljaselgitatud sündmuse asjaolusid oleks hinnatud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Seda võis kohus teha, kohustades menetlusosalisi tõendeid esitama või kogudes neid ise.
Apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid.
Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid.
3-1-1-137-03 PDF Riigikohus 18.12.2003
Tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada kahte faktilist asjaolu: surma fakti ja surma põhjust. Surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest. Surma põhjuse tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik (KrMK § 58 lg 2 p 1). Kuid surmafakti tuvastamiseks ei näe KrMK ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest (sh KrMK §-st 50). Juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata. Isiku süüditunnistamine inimese tahtlikus tapmises, kelle surma põhjust ei ole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 9 mõttes üksnes siis, kui surnukeha oleks olemas, kuid surma põhjuse tuvastamiseks on jäetud ekspertiis määramata. Seadusandja pole KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavust. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele.
Strasbourg'i Kohtu (edasiselt Kohtu) praktika kohaselt garanteerib EÕIK art 6 õiguse ausale õigusemõistmisele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub siseriikliku õiguse pädevusse. Seega ei pea Kohus võimalikuks ei põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas. Kohus pidas oluliseks, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes ebaseaduslikult saadud tõendile, ning rõhutas, et tema pädevusse kuulub selle hindamine, kas kohtumenetlus kohtuasjas oli tervikuna aus ja kas süüdistatavale oli tagatud kaitseõigus (Strasbourg'i Kohtu 12.07.1988. a otsus kohtuasjas Schenk v Šveits).
Tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada surma fakti ja surma põhjust. Surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest. Surma põhjuse tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik (KrMK § 58 lg 2 p 1). Kuid surmafakti tuvastamiseks ei näe KrMK ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest (sh KrMK §-st 50). Juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata. Ei saa välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas (vt Strasbourg'i Kohtu 12.07.1988. a otsus kohtuasjas Schenk v Šveits).
Tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada surma fakti ja surma põhjust. Surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest. Surma põhjuse tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik (KrMK § 58 lg 2 p 1). Kuid surmafakti tuvastamiseks ei näe KrMK ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest (sh KrMK §-st 50). Juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata. Seadusandja pole KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavust. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele. Ei saa välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas (vt Strasbourg'i Kohtu 12.07.1988. a otsus kohtuasjas Schenk v Šveits).
Isiku süüditunnistamine inimese tahtlikus tapmises, kelle surma põhjust ei ole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 9 mõttes üksnes siis, kui surnukeha oleks olemas, kuid surma põhjuse tuvastamiseks on jäetud ekspertiis määramata.
Seadusandja pole KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavust. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele.
Ringkonnakohtul on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Ka ringkonnakohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus kohustatud uurima kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-67-99 ja 3-1-1-17-03).

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json