https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 120| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-21-5633/135 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)


Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)


Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)


Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)


KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)


Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)


KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)

Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)


KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)


Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)


Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)


Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)

Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)

Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)


Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)


Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)

Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)

1-21-1421/182 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)


Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)


Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)


KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)


Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)


KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)


Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)


Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)

Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)


Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)


Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)


Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)


Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)


Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)

KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)


Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)


Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)


Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)


KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)


Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)

Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)


Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis: 1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema, i. olles Eesti Vabariigi kodanik, ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning 2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta, i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning ii. lähtus kas: (a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi 1. iseseisvuse ja sõltumatuse või 2. territoriaalse terviklikkuse vastu või (b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)

Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)


KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)


Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)


Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)


Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)


KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)

1-21-2315/77 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.06.2023

KarS § 203 lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et toimepanija a) rikub või hävitab b) asja, mis on c) talle võõras ja d) põhjustab sellega olulise kahju. (p 37)

a) Koosseisu täitmiseks peab toimepanija asja hävitama või seda rikkuma. Hävitamine tähendab asja muutmist senisel eesmärgil kasutamiskõlbmatuks ning väärtusetuks, rikkumine tähendab asja kahjustamist määral, mis ei muuda asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. (p 40)

b) Asja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS § 49 lg-st 1, s.o tegemist on kehalise esemega. Kõnesoleva kuriteokoosseisu objektiks võib olla nii kinnis- kui ka vallasasi (TsÜS § 50). (p 38)

c) Isikule on KarS § 203 mõttes võõras iga asi, mis ei ole AÕS § 68 lg 1 mõttes tema omandis (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 19). (p 39)

d) KarS § 203 lg 1 koosseisuline tagajärg eeldab, et toimepanija oleks võõra asja rikkumise või hävitamisega tekitanud olulise kahju, s.o kahjusumma ulatub vähemalt 4000 euro ja 1 sendini (KarS § 121 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 39). KarS § 203 sisustamisel tuleb varalise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse tuvastamisel lähtuda VÕS § 132 põhimõtetest. Seega asja kahjustamise korral saab kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest, kuid pole välistatud kahju suuruse arvestamine ainuüksi asja väärtuse vähenemise ulatuse kaudu. (p-d 41, 44)


KarS § 203 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine on karistatav, kui süüdistatav tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 15 lg 1; § 16 lg 4). Muuhulgas tuleb süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks tuvastada, kas süüdistatav tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tegu tekitab asja omanikule kahju, mis ulatub vähemalt kuriteo koosseisulise kahju alammäärani (vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 16). (p 48)


Kuriteo koosseisulise kahju põhjendamine haginõude rahuldamise ja selle ulatusega on metodoloogiliselt ekslik. Kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. Koosseisulise kahju tuvastamisel ei saa arvesse võtta kõiki kahju hüvitamisel kehtivaid reegleid (nt VÕS §-s 140 sätestatut). (p 45)


KrMS § 2861 lg 2 p 2 näeb ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise aluse juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjusi, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Kui kaitsja taotleb täiendava tõendi vastuvõtmist, peab ta selgitama, milline on menetluses ilmnenud uus asjaolu, mida ta soovib tõendiga kummutada. Hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisel ja neile tuginemisel, rikub kohus kriminaalmenetlusõigust. (p 53)


Ühe tõendi kõlbmatus või ebausaldusväärsus ei vabasta kohut teiste tõendite hindamisest. Kohus peab põhjendama, miks ei ole tõendid lubatavad, usaldusväärsed või ei tõenda võimalikku kahju. Kui kohus loobub koosseisulise kahju tuvastamisest, sest üks võimalik kahju hindamise meetod polnud adekvaatne, eksib kohus tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (vt RKKK nr 3-1-1-82-14, p 8.2). (p 46)


Tekitatud kahju suurust ei tõenda müügilepingud, kus märgiti summad, mille võrra alandasid pooled süüdistatava tekitatud kahjustuste tõttu müügihinda. Märgitud allahindlus on vaid kannatanu hinnang tekkinud kahjule ega anna adekvaatselt edasi kuriteoga tekitatud tegelikku kahju (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 15). (p 46)

1-20-2143/156 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.05.2023

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu ja enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures on kriminaalmenetluse lõpetamine on erandlik abinõu, kusjuures kohus peab veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada muul seaduses nimetatud viisil. (p 11)


Kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. Lisaks ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega. Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega. Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut. (p-d 17–18)

Vajadus kontrollida apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust vahetult ei tähenda seda, et kõik maakohtus juba üle kuulatud tunnistajad, kannatanud ja süüdistatavad oleks tarvis kõigi asjaolude osas ringkonnakohtus uuesti üle kuulata. Selle, keda ja millises ulatuses tuleb ringkonnakohtus (uuesti) üle kuulata, määravad ära apellatsiooni põhjendused vaidluseseme ulatus. (p-d 20–22)


Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt on just kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks. (p 21)

Juhul, kui isikuline tõendiallikas on tarvis apellatsioonimenetluses uuesti üle kuulata, ei tule teda üldjuhul küsitleda samas mahus nagu maakohtus. Asjakohane on keskenduda vaid ütluste sellele osale, mille usaldusväärsuse üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, ja asjaoludele, mis on ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised. (p 22)

Apellatsioonimenetluses võib osutuda vajalikuks maakohtus üle kuulatud isiku täiemahuline uus ristküsitlus ennekõike siis, kui isiku ülekuulamisel esimese astme kohtus rikuti ristküsitluse reegleid või muid kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis välistab tema ütluste lubatavuse tõendina. (p 22)


Ehkki ülekuulatavate ja/või neile esitatavate küsimuste ring on eespool käsitletud põhjustel apellatsioonimenetluses eelduslikult väiksem kui esimese astme kohtus, tuleb ristküsitluse reegleid KrMS § 335 lg 1 kohaselt järgida ka ringkonnakohtus. See tähendab muu hulgas, et tunnistajat (KrMS § 37 lg 3 järgi ka kannatanut) küsitleb KrMS § 288 lg 1 kohaselt reegeljuhtumil esimesena see kohtumenetluse pool (apellant), kelle taotlusel on isik ringkonnakohtusse kutsutud. Järgmisena saab küsitlemisõiguse vastaspool (KrMS § 288 lg 2 ls 2). Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (KrMS § 293 lg 3 ls 1). Ringkonnakohtul on õigus küsitleda tunnistajat või süüdistatavat pärast ristküsitlust (KrMS § 288 lg 6). Tunnistaja, kannatanu või süüdistatava ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse demonstreerimiseks kohaste küsimuste formuleerimine on võistlevas menetluses esmaselt sellele argumendile tugineva kohtumenetluse poole, mitte kohtu ülesanne. Samas on ringkonnakohus KrMS § 288 lg 5 kohaselt õigustatud ja kohustatud jätma kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale mh sellised küsimused, mis on asjakohatud. Apellatsioonimenetluses tähendab see ka küsimusi, mis väljuvad apellatsiooni või selle põhjenduste piiridest. (p-d 24–26)


Kui on ilmne, et kohtumenetluse poole küsimuste eesmärk on menetluse pahauskne venitamine, võib kohus sekkuda ristküsitlusse ka omal algatusel või seada pooltele küsimuste esitamiseks ajapiirangu. (p 26)


Apellatsioonimenetluses antud ütlused on kriminaalasjas tõendiks samamoodi nagu maakohtus toimunud ristküsitlusel saadud ütlused. Esimese ja teise astme kohtus antud ütluste omavahelise vastuoluga peab ringkonnakohus arvestama tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, ent aprioorselt ei saa ühes kohtuastmes antud ütlusi teistele eelistada. Samuti ei tähenda igasugune vastuolu maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste vahel seda, et isiku ütlused tuleks tingimata tervikuna tõendikogumist välja jätta. (p 27)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. (p 33)

1-21-6698/50 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.03.2023

Asjatundja pädevuse tuvastamine eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele. (p 16)

Asjatundja menetlustoimingusse kaasamise eesmärk on esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada nt isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. (p 17)

KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Ekspertiis korraldatakse seevastu just siis, kui ilmneb, et mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1 ja § 105 lg 1). Seega ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus. Kuivõrd kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused, eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev (nt ei nähta menetlusseaduses otsesõnu ette asjatundja õigust tutvuda kriminaalasja materjaliga ning küsida uuringuteks selgitusi). (p 18)


Asjatundja ega ka mitte eksperdi pädevusse ei kuulu ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Sama moodi pole asjatundjal ega eksperdil võimalik anda õiguslikku hinnangut mõne süüteokoosseisu tunnuse (nt KarS §-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. (p 24)

Olukord, kus kohus põhistab kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust asjatundja niisuguste seletustega, mille raames hindas asjatundja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, on vastuolus üldiste loogikareeglitega, sest hinnatud ütluste puhul on siis tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. (p 25)


Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. (p 30)

1-21-7406/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2023

Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)


Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)


KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)


Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)

1-21-1652/56 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.04.2022

Kui SKHS-i alusel esitatud kahju hüvitamise taotlus on seotud vahistamisega, mida kohaldati osalise õigeksmõistmise korral vaid õigeksmõistvat otsust puudutavas osas, tuleb kahju hüvitamise taotlus lahendada SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel. (p 25)

Vt RKKKo nr 1-16-2675/108, p 21. (p-d 26-27)


Alaealise tõendiallika ülekuulamisel tehtud ulatuslikud menetlusõiguslikud rikkumised võivad muuta ütlused lubamatuks tõendiks. (p 29)

KrMS § 38 lg 5 p 3 alusel võib teatud juhtudel olla võimalik kaasata ka alaealise tunnistaja ülekuulamisele usaldusväärne tugiisik, kelle juuresviibimist laps ise soovib. Menetlustoimingusse kaasatud isik ei tohi selle käiku sekkuda. (p-d 29.1-29.2)

Kuigi KrMS § 68 lg 4, § 2881 lg 2 p 4 ja § 290 lg 5 võimaldavad esitada alaealisele kannatanule suunavaid küsimusi, ei tohi need muutuda valdavaks. Just sellel põhjusel on ka kohtumenetluses suunavad küsimused lubatud üksnes kohtu loal. Korduvad küsitlemised võivad mõjutada laste mälupilti. Samuti võib lastel olla soov anda ülekuulamisel neile varem tuttavale täiskasvanule meelepäraseid vastuseid. (p-d 29.3 ja 30.1)

Vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37; RKKKo nr 1-20-5071/72, p-d 12 ja 19. (p 30.3)

KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on vältida alaealiste korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. KrMS § 2901 lg-s 1 kirjeldatud olukorras saab kohus vajadusel esitada kannatanule KrMS § 2901 lg 2 alusel üksnes täiendavaid küsimusi, seadus ei sätesta aga pärast videosalvestatud ütluste avaldamist võimalust last uuesti täies mahus üle kuulata. Alaealise korduv ülekuulamine kohtumenetluses oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga. (p 31)

1-20-5071/72 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2022

Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)


Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)


VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)


KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)


Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)

Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)

Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)


KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)


Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)


Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)


Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)


Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)

Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)


Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)

1-20-9406/41 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.01.2022

Nõuet, mille kohaselt tuleb taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa, on järgitud ka siis, kui kaitsja avaldab kohtuistungil, mis eelneb kohtu lahkumisele nõupidamistuppa, et ta taotleb riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist, nimetades suuliselt taotletava tasusumma ilma viimase istungi tasuta ja paludes kohtult vormikohase tasutaotluse esitamiseks lisaaega. Sellisel juhul võib kaitsja esitada vormikohase taotluse kohtu määratud tähtajaks. Alternatiivselt tuleb lubatavaks pidada sedagi, kui kaitsja koostab ja esitab riigi õigusabi tasu taotluse enne viimase kohtuistungi algust või selle ajal, lähtudes selle kohtuistungi eeldatavast kestusest (nt kohtu planeeritud istungiaja põhjal). Siis on kohus riigi õigusabi tasu suurust kindlaks määrates õigustatud ja kohustatud viimase istungi ajakulu istungi tegeliku (protokollijärgse) kestuse põhjal korrigeerima. (p-d 16–17)


Kuigi KrMS § 61 kohaselt on tõendite hindamisel määravaks kohtuniku siseveendumus, ei tähenda see seda, et kohtunik võiks tõendiallika usaldusväärsuse üle otsustada pelgalt kõhutundele toetudes. Siseveendumuse kujunemine tuleb kohtuotsuses veenvalt ära näidata, tuginedes nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas välja settinud tunnismärkidele, mis võimaldavad üksikjuhtumi isepära arvesse võttes isikulise tõendiallika usaldusväärsust hinnata. (p 14)

1-16-6179/111 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2021

Nii ESS § 1111 kui ka KrMS § 901 kuuluvad EL-i õiguse kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende õiguspärasust ja kohaldatavust tuleb hinnata mh EL-i õiguse alusel. Sideandmete säilitamine ja nendele andmetele juurdepääs kujutavad endast hartaga kaitstavate õiguste eraldiseisvaid riiveid ning lubatav ei ole sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine ka tingimusel, et õigusnormidega on kehtestatud andmetele juurdepääsuks ranged materiaal- ja menetlusõiguslikud nõuded. Proportsionaalne peab olema nii sideandmete säilitamine kui ka juurdepääs nendele andmetele. Riigi pandud kohustusena õigustab sideandmete säilitamist üldjuhul vaid raskete kuritegude menetlemisvajadus ja avalikku julgeolekut ähvardav suur oht. (p 43)

ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Seega on ESS § 1111 lg 2 vastuolus EL-i õigusega. Vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks. (p 45)

Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu õigusmõjuga EL-i õigust. (p 47)

Direktiivi 2002/58/EÜ tingimusi pole ESS § 1111 lg 2 asemel võimalik vahetult kohaldada. Tegemist on puudulikult üle võetud EL-i õiguse sätetega, millele riik suhtes üksikisikuga toetuda ei või. Direktiivi puudulikust ülevõtmisest tingitud põhiõiguste riivet pole võimalik õigustada EL-i või riigisisese õiguse normide tõlgendamisega. PS §-de 3 ja 11 kohaselt tohib riigivõimu teostada ja õigusi ning vabadusi piirata põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasugustel tingimustel, s.t ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, on lubatav sekkuda isiku era- ja perekonnaelu puutumatusesse (PS § 26). Järelikult tuleb direktiivi ülevõtmisega kaasnevad põhiõiguste piiramise alused ette näha seadusega, nagu see on nõutav põhiseaduse eelviidatud sätete ja EK praktika kohaselt. (p 48)

EK pole piiranud sideandmete säilitamist käsitlenud direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise ega direktiivi 2002/58/EÜ tõlgenduste ajalist mõju. Seega tuleb ESS § 1111 lg-s 2 sisalduv säilitamiskohustus piltlikult öeldes lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest. Samadest põhimõtetest peab juhinduma KrMS § 901 lg 2 puhul. Niisiis tähendab ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega, et ESS § 1111 lg-s 2 kirjeldatud sideandmeid ei või süüteomenetluse eesmärkidel säilitada ning prokuratuur ei tohi kõnesoleva teabe nõudmiseks luba anda. (p 49)

Küll võib otse EL-i õigusele tugineda süüdistatav. Seisukoht, mille kohaselt on ESS § 1111 lg-ga 2 sätestatud sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine välistatud, kujutab endast isiku vaatepunktist piisavalt selget, täpset ja tingimusteta tõlgendust, et sellel oleks vahetu mõju tema õigustele. Öeldu kehtib ka KrMS § 901 lg 2 puhul, sest sisuliselt kujutab osutatud normis sätestatu endast menetlustoimingut, milleks puudub pädeva isiku luba. (p 50)

Üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses teabe ja tõendite lubatavust ning hindamist. Seda sõltumata asjaolust, et need andmed on saadud EL-i õigusega vastuolus olevate säilitamis- ja juurdepääsureeglite alusel. Liikmesriikide kõnesolevat õigust piiravad EK praktikast tulenevad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted. Sarnaselt ei sea ka konventsioon üldjuhul nõudeid tõendite lubatavusele konkreetses kriminaalasjas. Seetõttu ei too ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Nende tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest, sh tõendi lubatavust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast. (p-d 52 ja 53)

Rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku ajal, mil anti load sideandmete päringuteks, tehti lubade alusel päringud ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid. Sarnaselt kohtuga peavad EL-i õigusega – praegusel juhul direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 koostoimes hartaga – vastuolus oleva sätte jätma kohaldamata ka ametiasutused. Säilitamist reguleerivad normid kehtestati direktiivi 2006/24 ülevõtmiseks. Kui EK direktiivi 8. aprillil 2014 kehtetuks tunnistas (Digital Rights´i otsus), näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL-i õigusega seotud. Ka ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega (vt RKKKo nr 3-1-1-51-14 ja õiguskantsleri 20. juuli 2015. a seisukoht nr 6-1/140621/1503191). Kuigi EK 21. detsembri 2016. a Tele2 otsusega saabus selgus selles, et vaidlusalused sätted on EL-i õiguse kohaldamisalas, valitses kuni 6. oktoobrini 2020 (s.t La Quadrature du Net´i otsuseni) jätkuvalt märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses. Ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega, ei saanud prokuratuuril aga olla enne 2. märtsi 2021, mil EK tegi teatavaks otsuse käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimuste kohta. (p 62)


KrMS § 901 lg 2 on EL-i õigusega vastuolus osas, milles see säte näeb ette sideandmete kohta päringu tegemise prokuratuuri loal. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile. Sõltumatuse nõue direktiivi 2002/58/EÜ mõttes ei ole täidetud, kui prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust. (p 46)


Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu. (p 54)

Olukorras, kus ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 tuleb jätta kohaldamata, ei saa tõendite kogumise õiguspärasuse üle otsustades tugineda sellele, et formaalselt koguti tõendeid nendes normides sätestatu järgi. Öeldu tähendab, et PS §-ga 26 kaitstava eraelu puutumatuse riiveks, mis kaasnes sideandmete säilitamisega ja loa andmisega nende andmete kasutamiseks, ei olnud õiguslikku alust. (p 55)

Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei saa pidada õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. (p 57)

Tõendi saab lugeda üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu. Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit. (p 58)

Prokuratuuri loal sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel tuleb võtta arvesse, mis laadi norme rikuti, kui ulatuslikult neid rikuti, kas rikkumine oli tahtlik, millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis, millise kaaluga on avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu, kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud, ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas. Kui neid kaalutlusi arvestades tuvastatakse oluline rikkumine, siis tuleb vastavad tõendid lubamatuks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Lõpuks tuleb hinnata sedagi, kuidas on tõendi kasutamisel arvestatud kohtumenetluse võistlevuse ja süüdistatava kaitseõigusega. (p 59)

Ühes kriminaalasjas saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas on enamasti lubatav, kui tõendi saamisel on järgitud menetlusõiguse nõudeid. See tähendab, et tõend peab olema esialgu saadud õiguspäraselt ja selle kasutamine uues kriminaalasjas peab samuti olema kooskõlas konkreetse tõendi kohta käivate normidega Kui ühe loa alusel saadud sideandmeid kasutatakse teises kriminaalasjas, võib nende andmete (rist)kasutamist pidada lubatavaks siis, kui seejuures on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid, sh KrMS § 901 lg-s 3 sätestatut. (p 73)


EK praktika mõttes saab säilitatud sideandmetele (v.a kasutaja identiteedi päring) juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse (või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu) vastu. Tegemist on küsimusega, mis tuleb üksikasjades otsustada seadusandjal. (p 63)

Kuigi Eesti õiguskorras võib rasketeks kuritegudeks pidada eelkõige esimese astme kuritegusid (KarS § 4 lg 2), ei võimalda selline lähenemine piisavalt arvesse võtta üksikjuhtumi asjaolusid ega legaliteedipõhimõttest lähtuvat riigi kohustust kuritegusid uurida (KrMS § 6). Sõltuvalt tehioludest võib raskena käsitada ka niisugust teise astme kuritegu, mida iseloomustab nt korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus, kuriteoga tekitatud kahju ulatuslikkus, kannatanute suur hulk, toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus vmt. Seetõttu saab kuni seadusandja poolt langetatava valikuni raske kuriteona käsitada ka teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise. (p 64)

Kuigi ESS § 1111 kohaselt toimuva sideandmete õigusliku aluseta säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatava õigust eraelu puutumatusele ning EK hinnangul on niisugune rikkumine igal juhul raske, lasub riigil vastukaaluks kohustus kuritegusid avastada ja uurida, kaitstes nii kannatanute õigusi kui ka laiemalt avalikke huve. Niisiis peab üksikjuhul selgitama ning põhjendama, miks kaalub kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi üles süüdistatava õiguste rikkumise. Otsustavaks võib saada kannatanute paljusus, tekitatud kahju ulatus, kannatanu eriline haavatavus vmt asjaolud, aga ka avalikkuse suurem huvi menetluse (nt korruptsioonikuriteod) tulemuse vastu. (p 65)

Isiku õiguste rikkumise võib üles kaaluda ka tõdemus, et sama sisuga tõendi võinuks menetleja saada muu menetlustoiminguga. Mõnel juhul saab kannatanu esitada enda sideandmete väljavõtte, mis kajastab suhtlust süüdistatavaga, kahtlustatava asukoha saab tuvastada ka tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestuse vmt tõendite alusel. Niisamuti võib rikkumise kaalukust vähendada tõdemus, et kuriteo tehiolusid silmas pidades on muud tõendikogumise viisid tõsikindlalt välistatud. Selline tõendamissituatsioon võib tekkida eeskätt sidevahendi kaudu toimepandud kuritegude puhul. (p 66)

Vähetähtis pole seegi, kuidas haakub sideandmeid käsitlev tõendusteave teiste tõenditega ning missugune on selle teabe tähtsus menetletavas asjas. Mõistagi on võimalik, et süüdistatav tõendab veenvalt, et vaatamata telefoniabonendi asukohaandmetes kajastatule ei viibinud ta kõnesoleval ajal sidevahendiga samas piirkonnas, vaid tema telefoni kasutas muu isik. Hinnata tuleb aga sedagi, missugune kaal on sideandmetel tõendikogumis üldiselt. Mida enam on teisi kuriteo toimepanemist kinnitavaid usaldusväärseid tõendeid ning mida otsesemalt need süüdistatavat kuriteos süüstavad, seda väiksem on sideandmete olulisus. (p 67)


Õigusnormi rikkumine võib väljenduda menetlusseaduse nõuete eiramises (nt menetlustoimingu tegemist reguleeriva sätte vastu eksimises), sh kriminaalmenetluse aluspõhimõtete eiramises (nt tõendi saamises piinamise või ähvardamise teel), või ka mõne väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumises, millega riivatakse põhiõigusi. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb silmas pidada, mis on rikutud õigusnormi kaitse-eesmärk. Sideandmete tõendina kasutamise hindamisel tuleb arvestada mh KrMS § 901 lg-ga 3, mille kohaselt võib kriminaalmenetluses teha sideandmete päringu üksnes siis, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio) eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. Seisukoht, et tõendit ei looda sideandmete nõudmise, vaid nende andmete kohta protokolli koostamisega, viitab ekslikule arusaamale, nagu kehtiksid KrMS § 901 lg 3 nõuded ainult protokolli koostamise, kuid mitte sideandmete kogumise suhtes. Sama moodi kui KrMS § 1261 lg-s 2, nähakse ka KrMS § 901 lg-s 3 just andmete kogumise (päringu tegemise) eeltingimusena ette vältimatu vajadus. Seda tingimust eirav praktika ei muuda menetlusõiguse rikkumist olematuks. (p 60)

Sideandmete kasutamisega kaasneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise ulatust on võimalik hinnata selle kaudu, missuguse sisu ja mahuga sideandmeid päringuga saadi. Mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. KrMS § 901 alusel tehtava menetlustoimingu vältimatu vajalikkus hõlmab kitsamas mõttes ka nõuet küsida vaid selliseid sideandmeid, mis on asja lahendamiseks möödapääsmatult vajalikud. Proportsionaalne ei ole sideandmete nõudmine suuremas mahus või pikema ajavahemiku kohta, kui see on põhjendatav menetlemisvajadusega loa taotlemise ja päringu tegemise hetkel. Kuivõrd sideandmeid säilitatakse Eesti õiguse kohaselt üldiselt ja vahet tegemata, on KrMS § 901 lg-s 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmisel suur kaal. Loa andmine juurdepääsuks sideandmetele süvendab eraelu puutumatuse rikkumise ulatust ja sel viisil saadud tõendeid tohib kasutada vaid erandjuhul. (p 61)


Kui sideandmete päringute lubades on sisuliselt kirjutatud ümber vaid seaduse sõnastus sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta, jättes viimati öeldu kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud, ja esialgsete lubade alusel saadud ning teiste kuritegude uurimiseks kasutatud andmete hulk ja liik hälbib algsete lubade eesmärgist, on niisugusel moel sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega realiseerunud oht, mille sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise keeld peab välistama. Ülemääraselt on sekkutud süüdistatava eraellu ning jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata. (p 74)


Eraldi on vajalik hinnata rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele. Menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda alati kriminaalmenetlust ebaõiglaseks. Jättes kõrvale võimalikud tehnilised tõrked andmete salvestamisel ja säilitamisel sideettevõtja juures, ei teki aga üldjuhul kahtlust sideandmete usaldusväärsuses. Kaitsepoolel on võimalik seada sideandmete tähtsus tõendina kahtluse alla mh põhjusel, et sidevahendit kasutas keegi teine või viibis süüdistatav mujal. (p 68)


KrMS § 63 lg 2 kohaselt piirab kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist tõendi saamine kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel. Vaatamata KrMS § 63 lg 2 sõnastusele pole seadusandja tahe lõpuni selge, tegemaks järeldust, et seda enam peaks põhiõiguse rikkumine välistama sel viisil saadu kasutamise tõendamiseseme asjaolude puhul, s.o süüküsimuses, kuivõrd tõendite kogumise üldtingimused, sh keeld koguda tõendeid vägivalda kasutades või inimväärikust alandavalt, sisalduvad KrMS § 64 lg-s 1. Seetõttu on põhjendatud jääda praktika juurde, mille kohaselt lähtutakse rikkumise olulisusest. (p 69)


ESS § 102 lg 2 reguleerib sideandmete avaldamise eeldusi ammendavalt, piirates andmete väljastamise vaid samas normis toodud tingimuste täitmise ja õiguslike aluste olemasoluga. Olukorras, kus ESS § 1111 lg-t 2 kohaldada ei saa ning täidetud pole ka mõni muu ESS § 102 lg-s 2 nimetatud eeldus, ei ole sideettevõtjal selget õiguslikku alust neid andmeid menetleja päringust lähtudes avaldada. (p 75)


Mõne tõendi väljajätmine tõendikogumist ei too vältimatult kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 78)


Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (p 87)


Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu. Välistatud pole rikkumise heastamise alternatiivina ka nt rikkumise tunnistamine, menetluskulude riigi kanda jätmine või karistuse kergendamine. Isegi kui kriminaalasjas ei saa sideettevõtjalt saadud andmeid kasutada, kuid tuvastatakse, et nendele andmetele kriminaalmenetluse vajadusest lähtunud, kuid ülemäärase juurdepääsu ja sellele järgnenud jätkuva säilitamisega kaasnes õigusvastane sekkumine süüdistatava eraelu puutumatusesse, mida ei saa pidada väheoluliseks, on põhjendatud osa menetluskulude riigi kanda jätmine. Niisuguse otsustuse saab Riigikohus teha KrMS § 2 p 4 alusel. (p-d 89 ja 90)


Riigi õigusabi tasu maksmist ette nägeva korra sätted ei võimalda maksta § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasu mitu korda. Korra § 2 lg 1 kohaselt tasu suurendamisel maksimaalmääras on lihtmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu 648 eurot. (p 96)

Korras ette nähtud riigi õigusabi tasu piirmäärad teenivad eeskätt riigi raha säästliku kasutamise eesmärki. Sel põhjusel ei saa riigi õigusabi tasu piirmäära kehtestamist pidada põhiseadusvastaseks pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. (p 97)

Kriminaalmenetluse seadustikus pole reguleeritud seda, kuidas peab toimima eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluskulude hüvitamisel. Niisuguse menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, milles osalemiseks on süüdistataval õigus kasutada kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada põhikohtuasjas tehtava lahendiga. (p 99)

Kuigi eelotsusetaotluse lahendamine EK-s on osa põhikohtuasjast, pole põhjendatud käsitada sellega seotud riigi õigusabi osutamist toimingutena, mida tuleb tasustada korra § 6 lg 4 alusel. Tegemist on põhikohtuasjast võrsunud eraldi õigusküsimusega, mis väljub riigisisese õiguse n-ö tavapärastest raamidest ning millega seotud riigi õigusabi hüvitamist kord otsesõnu ei sätesta. Pidades silmas, et nimetatud küsimuse lahendamises osalemine eeldab kaitsjalt vältimatult lisatoimingute tegemist, poleks vastupidine tõlgendus õiglane ega põhjendatud. Eelotsusetaotluse lahendamises osalemisega seotud riigi õigusabi toimingute eest tuleb tasu maksmisel juhinduda korra §-st 15. Seda tasu saab põhjendatud juhul omakorda suurendada korra § 2 lg 1 alusel. (p 100)


Arvestades ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, on kehtiva seaduse kohaselt välistatud kriminaalmenetluse eesmärkidel sideandmete säilitamine ja kasutamine kuni ajani, mil eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lg 1 viisipäraselt, sh EK tõlgenduspraktikat arvestavalt, Eesti õigusesse üle võetakse. Lubatavaks ei saa pidada õigusliku aluseta säilitatud andmete teadvat kasutamist kriminaalmenetluse eesmärkidel. Eeltoodud põhjustel ei või ESS § 1111 lg 2 alusel säilitatud andmeid ühtlasi kasutada ka väärteomenetluses (vt VTMS § 312 lg 2). (p 105)

Õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamiseks lubade andmine ja andmete kasutamine on välistatud pärast La Quadrature du Net´i otsust. Selle otsusega kinnitati, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata ennetav säilitamine on vaatamata mitmete liikmesriikide, sh Eesti argumentidele, vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 ning seda sõltumata juurdepääsule seatud tingimustest. Ühtlasi järeldus kõnesolevast otsusest üheselt, et ESS §-s 1111 lg-s 2 ette nähtud säilitamiskorraldus on direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus. Niisuguse vastuoluga kaasneb avaliku võimu organite, sh prokuratuuri ja kohtute kohustus jätta see säte kohaldamata. Alates 7. oktoobrist 2020 tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena, olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks annab (andis) prokuratuur või kohus. Mõlemal juhul kaasneb kirjeldatud rikkumisega keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina. Päringute tegemise keeld ei hõlma KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud teavet (kasutaja identiteedi päringud) ega ka juhtumeid, mil sideettevõtjal tuleb võimaldada sidevõrgule juurdepääs ESS § 113 tingimuste kohaselt või väljastada andmeid muude ESS § 102 lg-s 2 nimetatud tingimuste olemasolul. (p 106)

Kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK otsust asjas La Quadrature du Net, pole mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse. Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama. (p 107)


Abstraktsel kujul ei vasta ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses saab olla üksnes faktiline asjaolu, mitte aga nt teist kohtuasja arutava kohtu õiguslik hinnang või seaduses või kohtupraktikas tehtud muudatus. Tegemist pole ka KrMS § 366 p-s 6 märgitud teistmise alusega, kuivõrd vastuolu korral EL-i õigusega jäetakse asjasse puutuv norm kohaldamata, seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samuti ei ole võimalik kohaldada analoogia korras KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg-t 2 (teistmine pärast EIK lahendit, millega on tuvastatud EIÕK või selle protokolli rikkumine). (p 108)

1-17-2359/122 PDF Riigikohtu üldkogu 03.03.2021

Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)


Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)

Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)

Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)

Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)


Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu olukordadeks, kus jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel pole järgitud seaduse nõudeid (KrMS § 1261 lg 4). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). (p 48)

Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Sarnane kaalutlusruum tõendi õiguspärasuse küsimuses on TsMS § 238 lg 3 p 1 järgi ka tsiviilasja lahendaval kohtul (vrd RKTKo nr 2-15-13216/93, p 17.2). (p 49)

Olukorras, kus süüdistatava e-kirju ei saadud ega võetud ära mõnelt talle kuulunud füüsiliselt andmekandjalt, vaid need olid tema ametialaseks kasutamiseks antud e-posti kontol, pole kuigivõrd asjasse puutuv see, kuidas toimus tööarvuti äravõtmine. Töö- või käsundiandja mõnel juhul uurida tööülesannete täitmisega seotud e-kirju ka töötaja või käsundisaaja nõusolekuta, viimane peab aga omakorda sellise võimalusega arvestama. Sellist kontrolliõigust tuleb jaatada näiteks siis, kui töö- või käsundiandjal tekib õigustatud kahtlus, et töötaja või käsundisaaja on toime pannud kuriteo või tõsise ametikohustuste rikkumise. Seejuures peab austama isiku eraelu puutumatust ning välistama selgelt eraeluliste kirjadega tutvumise, kui need on ühemõtteliselt eristatavad. Erandlikult võib viimati nimetatud kirjadega tutvumine tulla kõne alla põhjendatud kahtluse korral, et just nende kirjade sisust ilmneks töö- või ametikohustuste rikkumine. Kokkuvõtlikult sõltub töö- või käsundiandja kontrolliõigus sellest, kui kaaluka huvi kaitseks ta andmetega tutvub ning kas ja kui oluliselt ta sellega isiku põhiõigusi riivab. (p 50)


Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)


Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)


Kuni 15. jaanuarini 2019 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS v.r.) § 14 lg 1 p-s 4 nähti ette, et isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta, kui see on vajalik andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (v.a delikaatsed isikuandmed). E-posti kontol olevad kirjad sisaldavad isikuandmeid IKS v.r. § 4 lg 1 mõttes. Nendega tutvumine ja nende edasine käitlemine – kopeerimine, väljatrükkide tegemine ning menetlejale edastamine – on isikuandmete töötlemine sama seaduse § 5 tähenduses. Olukorras, kus kannatanu ja süüdistatava vahel oli käsundiga sarnanev õigussuhe ning kannatanu tutvus süüdistatava kirjavahetusega viimase ametikohustuste rikkumise kindlakstegemiseks, saab seadusliku aluse (IKS v.r. § 14 lg 1 p 4) kõrval jaatada kannatanu kaalukat huvi kontrollida süüdistatava seadusest või temaga sõlmitud lepingust tulenevate ametikohustuste (käsundi) täitmist, mis kaalub üles süüdistatava privaatsusõiguse riive. Sellist e-kirjadega tutvumist saab pidada õiguspäraseks. Ka kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) nr 2016/679) artikli 6 lg 1 p f kohaselt loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks muu hulgas vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Isikuandmete töötleja õigustatud huviks võib mh pidada isikuandmete töötlemist pettuse vältimiseks pooltevahelises õigussuhtes. (p-d 52-54)

Kriminaalmenetluse asjaoludeks KrMS § 63 lg 2 mõttes on nt menetlustähtaegade järgimine, menetleja pädevus, menetlustoimingu lubatavus vmt asjaolud (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 11). Tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes on tegemist juhul, kui nendele toetudes tuvastatakse kuriteokoosseisule vastavad tõendamiseseme asjaolud. Kohtupraktikas on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud lubatava tõendina aktsepteeritud kannatanu tehtud ja menetlejale üle antud eraelulise vestluse salvestust (vt RKKKo nr 3-1-1-5-09, p 9). Niisiis pole KrMS § 63 lg-te 1 ja 2 eristamisel oluline see, missugune isik vaidlusaluse tõendi kogub, vaid määrav on, missuguste asjaolude tuvastamiseks seda kasutada soovitakse. (p 55)


Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena pole käsitatav olukord, kus kassaator pelgalt ei nõustu tõendite hindamisest tehtud järeldustega (vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 11). (p 57)


    Kehtetu:

NB! Seisukoha muutus!

Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikme suhe äriühinguga käsundilaadne õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks äriseadustikule ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt RKTKo nr 2-15-18186/83, p 14; RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14 ja RKTKo nr 3-2-1-103-08, p 20). Seega saab juhatuse liikme ja äriühingu vahelisest õigussuhtest tulenevale nõudele iseenesest kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Kuigi Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-191-12 asunud seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele, leiab üldkogu erinevalt tsiviilkolleegiumist, et kümneaastane aegumistähtaeg võib olla kohaldatav nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele, kuid seda eelkõige järgmistel juhtudel. (p 64)

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-79-09, p 11). Juhatuse liikme ja äriühingu vahelises suhtes on niisugune tahtlik heade kommete vastane tegu eeskätt tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole oma huvide konflikti avaldanud tema tegevust kontrollivatele isikutele. Äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. (p 65)

Kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on põhjendatud just olukorras, kus juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud sellise tegevusega, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatuga analoogilises mõttes. Muudel juhtudel on viieaastase aegumistähtaja kohaldamine põhjendatav oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma õigusi kuritarvitanud juhatuse liige sellist kaitset ei vääri ja lühema aegumistähtaja kohaldamist ei saa põhjendada ka tsiviilkäibes valitseva usalduspõhimõttega. (p 66)

Enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult, põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Eeskätt tulevad kõne alla varavastased kuriteod, nagu omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks KarS 21. peatüki 2. ja 3. jaos ette nähtud süüteod. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, kas tegemist on tahtliku heade kommete vastase kahju tekitamisega käesoleva otsuse eelnevas osas osutatud tähenduses (vt p 65). (p 67)

1-19-10157/71 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.02.2021

vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)

vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)


vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)


vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)

1-20-1301/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.02.2021

Ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral tuleb kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; RKKKo asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; RKKKo asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). (p 12)


Ringkonnakohtule on kaebemenetluses antud seadusega õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (RKKKo asjas nr 3-1-1-49-16, p 22). Seega on apellatsioonikohus süüdistatava huvides esitatud kaebust läbi vaadates õigustatud hindama tõendeid maakohtust erinevalt. Teisisõnu võib ringkonnakohtu veendumus tõendikogumist ja isiku süüküsimusest kujuneda maakohtu omast kardinaalselt erinevaks. Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. (p 14)

KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama sätte teise lõike kohaselt võib nendele maakohtus vahetult uuritud tõenditele tugineda enda otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Nii ei eelda ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 714). See, missuguseid tõendeid on vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida, sõltub konkreetselt menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 10.2). Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (RKKKo nr 1-15-6483/415, p 29). Iseäranis oluline võib see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega. (p 16)


Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele. Eeltoodu tähendab, et KarS § 141 lg 2 raamistikku jäävat karistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. (RKPJKo asjas nr 3-4-1-13-15, p 34.) (p 17)


Pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel võib olla selliseks erandlikuks asjaoluks KarS § 61 lg 1 tähenduses, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära. (p 18)


Välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus (vt RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6; 21. RKKKo asjas nr 3-1-1-104-16, p 10). Sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6.). Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). (p 10)


Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. (p 11)

4-19-447/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.04.2020

Ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)


NB! Seisukoha muutus!

Ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Kui isiku kehavedelikus tuvastatakse ettenähtud menetluskorda järgides narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused (faktiline asjaolu) ja puuduvad muud tõendid (nt narkootilise aine tarvitamist kinnitavad tunnistaja ütlused või isiku valdusest keelatud aine leidmine), ei ole siiski välistatud tõsikindla ning veenva järelduseni jõudmine narkootilise aine eelneva tarvitamise kohta, arvestades seejuures konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt nt RKKKo 3-1-1-16-04, p 10). Põhimõtteliselt on küll võimalik, et narkojoove või narkootilise aine jäljed inimese organismis on tingitud millestki muust kui narkootilise aine tarvitamisest (manustamisest) isiku enda poolt. Seetõttu osutavad narkojoovet või narkootilise aine jälgede olemasolu kinnitavad tõendid narkootilise aine tarvitamisele kui NPALS § 151 lg 1 koosseisuteole tõesti vaid kaudselt. Samas on tõenäosus, et narkootikumid satuvad inimese organismi muul viisil kui nende tarvitamise tulemusel, üldjuhul äärmiselt väikene. Seega saab olukorras, kus väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puuduvad mis tahes usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, vähemalt NPALS § 151 kohaldamise kontekstis tõsikindlalt järeldada, et inimene on narkootilist ainet tarvitanud. (p 13)

Arvestades kanepi tarvitamise viise (eeskätt suitsetamine), on äärmiselt vähetõenäoline ning pigem vaid teoreetilist laadi võimalus, et kanepis sisalduv toimeaine THC satub isiku organismi ilma tema enda teota. Samuti ei ole senises kohtupraktikas kerkinud esile olukordi, kus oleks tõsiselt võetavalt tõstatatud kahtlus kanepi tahtevastase või teadmatu manustamise kohta. Erinevalt näiteks GHB-st ehk nn korgijoogist puudub kanepil ka selline kõrvalmõju, mis tahtevastast manustamist põhjendaks (nt uimastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärk). (p 14)

Mõistagi ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)

1-19-2627/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.03.2020

Nõue, et narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks on tingimata vaja teha ekspertiis, ei ole absoluutne. (p 22)

Riigikohtu praktikas (RKKKo 1-17-8179/92, p-d 13 ja 16; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5; RKKKo 3-1-1-121-06, p 13; RKKKo 3-1-1-95-16, p 28) on ekspertiisi vältimatust eitatud eeskätt olukordades, kus narkootilist või psühhotroopset ainet kätte ei saadud või kus ekspertiisi tegemine oli muudest asjaoludest tulenevalt objektiivselt välistatud. (p-d 23 ja 24)

Olukorras, kus tellitud aine saabus Eestisse originaalpakendis, on võimalik teha tõsikindlaid järeldusi psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide, sh selle toimeaine ning puhta koguse kohta ka vaid pakendile kantud teabele tuginevalt. Nimelt ei tule KrMS § 105 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtlus, s.t peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seaksid vaieldava tõendamiseseme asjaolu kahtluse alla (RKKKo 1-17-5760/47, p 11). Olukorras, kus puudub tõsiselt võetav kahtlus pakendil oleva informatsiooni tõepärasuses, ei ole puhta aine koguse tuvastamiseks ekspertiisi tegemine kohustuslik. (p-d 25 ja 26)


Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist (RKKKo 3-1-1-56-15, p 10). (p 33)

NPALS § 2 p 21 järgi on sissevedu aine tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine ehk import või ainete toimetamine Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse. KarS § 184 lg 1 sisustamisel saab küll lähtuda eelviidatud definitsioonist, kuid silmas tuleb pidada, et nimetatud seadus reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lubatud käitlemise korda. Rangelt NPALS § 2 p-st 21 tulenevast sisseveo definitsioonist lähtudes tekiks kuriteokoosseisule vastava käitlemisteo lõpuleviimise määratlemisel põhjendamatu erisus sõltuvalt sellest, millisest riigist aine Eestisse toimetatakse. Kui aine toimetataks Eestisse Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, oleks käitlemisteo lõpuleviimine seotud riigipiiri ületamisega ning liiduväliste riikide puhul tolliprotseduuri rakendamisega. Selline eristamine ei oleks ilmselgelt mõistlik. (p 34)

Seetõttu on Riigikohus ka väljaspool Euroopa tolliterritooriumi asuvast riigist Eestisse keelatud kauba (huuletubakas) tellimisega seonduvalt süüteo lõpuleviimise ja katse eristamisel rõhutanud, et lähtuda tuleb riigipiiri, mitte tollipiiri ületamisest. Keelatud kauba riiki toimetamise piirangute eesmärk (kaitstav õigushüve) pole riigi maksulaekumiste kaitse, vaid Eesti Vabariigis keelatud kauba käitlemise välistamine (RKKKo 3-1-1-73-16, p 8). Narkootilise ja psühhotroopse aine sisseveo kui käitlemisteo sisustamist sarnasel viisil toetab ka KarS § 392 kehtetuks tunnistamine 1. jaanuarist 2015. See karistusnorm nägi muu keelatud kauba hulgas ette ka vastutuse narkootiliste või psühhotroopsete ainete üle riigipiiri toimetamise eest. Seaduseelnõu seletuskirjas viidati, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine üle piiri vedu on käsitatav aine käitlemisena ning KarS § 184, mis näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, hõlmab endas NPALS §-st 2 tulenevalt ka sisse- ja väljaveo (vt seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) juurde, lk 89). Seadusandja tahet lugeda KarS § 184 lg 1 kohaselt karistatavaks varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud narkootilise või psühhotroopse aine üle riigipiiri toimetamine on kinnitanud ka kohtupraktika (vt RKKKo 3-1-1-60-15, p 7.3). Samuti toetab sellist tõlgendust võrdlus KarS § 183 lg-ga 1, mis sätestab vastutuse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest, nimetades ühe karistatava osateona aine süstemaatiliselt üle riigipiiri toimetamise. (p 35)

Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpuleviidud Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega, olenemata riigist, kust kaupa Eestisse toimetatakse. Ka juhul, kui Maksu- ja Tolliamet peab postisaadetise Eestisse jõudes kinni, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. (p 36)

1-18-86/128 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2019

Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)


Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)

Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)

Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)


KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)

KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)


KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)


See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)


Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)

1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019

Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)


Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)


KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)

KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)


KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)


KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)

KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20)

Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21)

Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22)

Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23)

Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)

Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)

1-18-1247/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2019

Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo 1-15-10967/38, p 7). Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo 3-1-1-104-16, p 11). Nii ei saa näiteks ekspertiisi käigus antud lapse selgitusi sündmuse kohta kasutada iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuse kohta, kuid välistatud ei ole eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel (vt RKKKo 3-1-1-73-15, p 12). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo 3-1-1-73-15, p 21). Mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. (p 37)

Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. On ka oluline, et isik oleks võimeline siduma meenutatavat detaili konkreetse infoallikaga ehk olema võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks teise isiku või teabekandja vahendusel. Teisisõnu peab kohus teatud juhtudel kujundama esmalt seisukoha, kas konkreetne isik üldse vastab nimetatud tingimustele, et alles seejärel lahendada tema ütluste usaldusväärsuse küsimus. Hindamaks isiku võimet anda eelkirjeldatud nõuetele vastavalt ütlusi, võib esineda vajadus rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi hinnang tõendi usaldusväärsusele on õiguslik otsustus, mille peab andma kohus, saab kohus enne õigusliku hinnangu andmist kasutada menetluslikult oluliste asjaolude väljaselgitamiseks eksperdi abi. (p-d 53-54)


Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta täisealise, kuid vaimse alaarenguga kannatanu ja tunnistaja ülekuulamise erisusi kohtueelses menetluses ega näe ette nende ütluste avaldamise võimalusi kohtulikul arutamisel. Tegemist seaduselüngaga, mis on KrMS § 2 p 4 alusel tõlgenduslikult ületatav. KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on ühest küljest vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. Teisalt on sätete eesmärk tagada videosalvestamise, asjakohase väljaõppega menetleja (või erialaspetsialisti) kaasamise ja kahtlustatavale ning kaitsjale küsimuste esitamise võimaldamisega nii alaealise isiku ütluste kvaliteet kui ka kahtlustatava/süüdistatava kaitseõigus. Osutatu on oluline ka vaimse alaarenguga täisealise isiku ülekuulamisel, sest arvesse tuleb võtta tema arengutaset ja sellest tulenevat vajadust eritingimuste järele. Seetõttu ei saa lugeda piisavaks, et KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatust lähtudes kohalduvad KrMS § 70 lg-d 2-4 vaimupuudega tunnistaja puhul vaid siis, kui tegemist on alaealisega. Ei ole välistatud, et vaimse alaarenguga isiku vaimne seisund ei võimaldagi teda kohtus küsitleda. Sellega haakuvalt on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võimalik jätta menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata, kui tema vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda (vt KrMS § 395 ja § 400 lg 4). Seega, tuginedes KrMS § 2 p-le 4, tuleb vaimse alaarenguga täisealise kannatanu ja tunnistaja ülekuulamisel kohtueelses menetluses ning nende ütluste avaldamisel analoogia korras lähtuda §-des 70 ja 2901 sätestatust. (p 48)


Kohtupraktikas on selgitatud, et arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.1). Kui isikul esinev vaimne puue pärsib tema võimet adekvaatselt aru saada iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest, on oluline ka hinnata, millises ulatuses on isiku arusaamisvõime piiratud. Tegemist on üksikjuhtumil konkreetse isiku vaimuseisundi eripära arvestades antava hinnanguga. Muu hulgas ei saa tähelepanuta jätta ka isiku enda selgitusi ja väljendatut (nt huvi suguelu vastu), kui seda on võimalik pidada isiku nn loomulikuks tahteks (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-108-15, p 16.2). Selle väljaselgitamisel võivad osutuda relevantseks ka isiku varasemad kogemused ja käitumine (nt isiku varasem seksuaalkäitumine). (p 59)

1-15-10967/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2017

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-104-16, p 10.) (p 6)

Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. (p 9)


Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 12)


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega KrMS § 107 lg-le 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2.) KrMS § 107 lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (p 13)

Kohtupraktikas on üksnes erandjuhtudel peetud võimalikuks olukorda, kus ekspert ei tugine eksperdiarvamuse kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele (vt nt RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.5, kus Riigikohus pidas võimalikuks ekspertiisiaktile tuginemist olukorras, kus ekspert oli tuvastanud erialakirjanduse põhjal, kui suurest narkootilise aine kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). (p 16)


Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 34-35.) (p 20)


KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus peab otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi. Seega saab maakohus lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt ka RKKKo 3-1-1-47-06, p 12 ja 3-1-1-90-15, p-d 19 ja 22.) (p 22)

3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)


NPALS § 31 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)


Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)


Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)


Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)


Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)


Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

Kokku: 120| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json