/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 107| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-19-447/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.04.2020

Ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 15^1 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)


NB! Seisukoha muutus!

Ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Kui isiku kehavedelikus tuvastatakse ettenähtud menetluskorda järgides narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused (faktiline asjaolu) ja puuduvad muud tõendid (nt narkootilise aine tarvitamist kinnitavad tunnistaja ütlused või isiku valdusest keelatud aine leidmine), ei ole siiski välistatud tõsikindla ning veenva järelduseni jõudmine narkootilise aine eelneva tarvitamise kohta, arvestades seejuures konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt nt RKKKo 3-1-1-16-04, p 10). Põhimõtteliselt on küll võimalik, et narkojoove või narkootilise aine jäljed inimese organismis on tingitud millestki muust kui narkootilise aine tarvitamisest (manustamisest) isiku enda poolt. Seetõttu osutavad narkojoovet või narkootilise aine jälgede olemasolu kinnitavad tõendid narkootilise aine tarvitamisele kui NPALS § 151 lg 1 koosseisuteole tõesti vaid kaudselt. Samas on tõenäosus, et narkootikumid satuvad inimese organismi muul viisil kui nende tarvitamise tulemusel, üldjuhul äärmiselt väikene. Seega saab olukorras, kus väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puuduvad mis tahes usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, vähemalt NPALS § 151 kohaldamise kontekstis tõsikindlalt järeldada, et inimene on narkootilist ainet tarvitanud. (p 13)

Arvestades kanepi tarvitamise viise (eeskätt suitsetamine), on äärmiselt vähetõenäoline ning pigem vaid teoreetilist laadi võimalus, et kanepis sisalduv toimeaine THC satub isiku organismi ilma tema enda teota. Samuti ei ole senises kohtupraktikas kerkinud esile olukordi, kus oleks tõsiselt võetavalt tõstatatud kahtlus kanepi tahtevastase või teadmatu manustamise kohta. Erinevalt näiteks GHB-st ehk nn korgijoogist puudub kanepil ka selline kõrvalmõju, mis tahtevastast manustamist põhjendaks (nt uimastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärk). (p 14)

Mõistagi ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 15^1 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)

1-19-2627/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.03.2020

Nõue, et narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks on tingimata vaja teha ekspertiis, ei ole absoluutne. (p 22)

Riigikohtu praktikas (RKKKo 1-17-8179/92, p-d 13 ja 16; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5; RKKKo 3-1-1-121-06, p 13; RKKKo 3-1-1-95-16, p 28) on ekspertiisi vältimatust eitatud eeskätt olukordades, kus narkootilist või psühhotroopset ainet kätte ei saadud või kus ekspertiisi tegemine oli muudest asjaoludest tulenevalt objektiivselt välistatud. (p-d 23 ja 24)

Olukorras, kus tellitud aine saabus Eestisse originaalpakendis, on võimalik teha tõsikindlaid järeldusi psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide, sh selle toimeaine ning puhta koguse kohta ka vaid pakendile kantud teabele tuginevalt. Nimelt ei tule KrMS § 105 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtlus, s.t peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seaksid vaieldava tõendamiseseme asjaolu kahtluse alla (RKKKo 1-17-5760/47, p 11). Olukorras, kus puudub tõsiselt võetav kahtlus pakendil oleva informatsiooni tõepärasuses, ei ole puhta aine koguse tuvastamiseks ekspertiisi tegemine kohustuslik. (p-d 25 ja 26)


Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist (RKKKo 3-1-1-56-15, p 10). (p 33)

NPALS § 2 p 21 järgi on sissevedu aine tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine ehk import või ainete toimetamine Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse. KarS § 184 lg 1 sisustamisel saab küll lähtuda eelviidatud definitsioonist, kuid silmas tuleb pidada, et nimetatud seadus reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lubatud käitlemise korda. Rangelt NPALS § 2 p-st 21 tulenevast sisseveo definitsioonist lähtudes tekiks kuriteokoosseisule vastava käitlemisteo lõpuleviimise määratlemisel põhjendamatu erisus sõltuvalt sellest, millisest riigist aine Eestisse toimetatakse. Kui aine toimetataks Eestisse Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, oleks käitlemisteo lõpuleviimine seotud riigipiiri ületamisega ning liiduväliste riikide puhul tolliprotseduuri rakendamisega. Selline eristamine ei oleks ilmselgelt mõistlik. (p 34)

Seetõttu on Riigikohus ka väljaspool Euroopa tolliterritooriumi asuvast riigist Eestisse keelatud kauba (huuletubakas) tellimisega seonduvalt süüteo lõpuleviimise ja katse eristamisel rõhutanud, et lähtuda tuleb riigipiiri, mitte tollipiiri ületamisest. Keelatud kauba riiki toimetamise piirangute eesmärk (kaitstav õigushüve) pole riigi maksulaekumiste kaitse, vaid Eesti Vabariigis keelatud kauba käitlemise välistamine (RKKKo 3-1-1-73-16, p 8). Narkootilise ja psühhotroopse aine sisseveo kui käitlemisteo sisustamist sarnasel viisil toetab ka KarS § 392 kehtetuks tunnistamine 1. jaanuarist 2015. See karistusnorm nägi muu keelatud kauba hulgas ette ka vastutuse narkootiliste või psühhotroopsete ainete üle riigipiiri toimetamise eest. Seaduseelnõu seletuskirjas viidati, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine üle piiri vedu on käsitatav aine käitlemisena ning KarS § 184, mis näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, hõlmab endas NPALS §-st 2 tulenevalt ka sisse- ja väljaveo (vt seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) juurde, lk 89). Seadusandja tahet lugeda KarS § 184 lg 1 kohaselt karistatavaks varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud narkootilise või psühhotroopse aine üle riigipiiri toimetamine on kinnitanud ka kohtupraktika (vt RKKKo 3-1-1-60-15, p 7.3). Samuti toetab sellist tõlgendust võrdlus KarS § 183 lg-ga 1, mis sätestab vastutuse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest, nimetades ühe karistatava osateona aine süstemaatiliselt üle riigipiiri toimetamise. (p 35)

Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpuleviidud Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega, olenemata riigist, kust kaupa Eestisse toimetatakse. Ka juhul, kui Maksu- ja Tolliamet peab postisaadetise Eestisse jõudes kinni, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. (p 36)

1-18-86/128 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2019

Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)


Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)

Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)

Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)


KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)

KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)


KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)


See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)


Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)

1-09-14104/142 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2019

Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)


Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)


KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)

KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)


KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)


KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)

KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20)

Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21)

Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22)

Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23)

Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)

Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)

1-18-1247/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2019

Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 2^1 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo 1-15-10967/38, p 7). Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo 3-1-1-104-16, p 11). Nii ei saa näiteks ekspertiisi käigus antud lapse selgitusi sündmuse kohta kasutada iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuse kohta, kuid välistatud ei ole eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel (vt RKKKo 3-1-1-73-15, p 12). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo 3-1-1-73-15, p 21). Mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. (p 37)

Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. On ka oluline, et isik oleks võimeline siduma meenutatavat detaili konkreetse infoallikaga ehk olema võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks teise isiku või teabekandja vahendusel. Teisisõnu peab kohus teatud juhtudel kujundama esmalt seisukoha, kas konkreetne isik üldse vastab nimetatud tingimustele, et alles seejärel lahendada tema ütluste usaldusväärsuse küsimus. Hindamaks isiku võimet anda eelkirjeldatud nõuetele vastavalt ütlusi, võib esineda vajadus rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi hinnang tõendi usaldusväärsusele on õiguslik otsustus, mille peab andma kohus, saab kohus enne õigusliku hinnangu andmist kasutada menetluslikult oluliste asjaolude väljaselgitamiseks eksperdi abi. (p-d 53-54)


Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta täisealise, kuid vaimse alaarenguga kannatanu ja tunnistaja ülekuulamise erisusi kohtueelses menetluses ega näe ette nende ütluste avaldamise võimalusi kohtulikul arutamisel. Tegemist seaduselüngaga, mis on KrMS § 2 p 4 alusel tõlgenduslikult ületatav. KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on ühest küljest vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. Teisalt on sätete eesmärk tagada videosalvestamise, asjakohase väljaõppega menetleja (või erialaspetsialisti) kaasamise ja kahtlustatavale ning kaitsjale küsimuste esitamise võimaldamisega nii alaealise isiku ütluste kvaliteet kui ka kahtlustatava/süüdistatava kaitseõigus. Osutatu on oluline ka vaimse alaarenguga täisealise isiku ülekuulamisel, sest arvesse tuleb võtta tema arengutaset ja sellest tulenevat vajadust eritingimuste järele. Seetõttu ei saa lugeda piisavaks, et KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatust lähtudes kohalduvad KrMS § 70 lg-d 2-4 vaimupuudega tunnistaja puhul vaid siis, kui tegemist on alaealisega. Ei ole välistatud, et vaimse alaarenguga isiku vaimne seisund ei võimaldagi teda kohtus küsitleda. Sellega haakuvalt on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võimalik jätta menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata, kui tema vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda (vt KrMS § 395 ja § 400 lg 4). Seega, tuginedes KrMS § 2 p-le 4, tuleb vaimse alaarenguga täisealise kannatanu ja tunnistaja ülekuulamisel kohtueelses menetluses ning nende ütluste avaldamisel analoogia korras lähtuda §-des 70 ja 2901 sätestatust. (p 48)


Kohtupraktikas on selgitatud, et arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.1). Kui isikul esinev vaimne puue pärsib tema võimet adekvaatselt aru saada iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest, on oluline ka hinnata, millises ulatuses on isiku arusaamisvõime piiratud. Tegemist on üksikjuhtumil konkreetse isiku vaimuseisundi eripära arvestades antava hinnanguga. Muu hulgas ei saa tähelepanuta jätta ka isiku enda selgitusi ja väljendatut (nt huvi suguelu vastu), kui seda on võimalik pidada isiku nn loomulikuks tahteks (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-108-15, p 16.2). Selle väljaselgitamisel võivad osutuda relevantseks ka isiku varasemad kogemused ja käitumine (nt isiku varasem seksuaalkäitumine). (p 59)

1-15-10967/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2017

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-104-16, p 10.) (p 6)

Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. (p 9)


Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 12)


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega KrMS § 107 lg-le 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2.) KrMS § 107 lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (p 13)

Kohtupraktikas on üksnes erandjuhtudel peetud võimalikuks olukorda, kus ekspert ei tugine eksperdiarvamuse kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele (vt nt RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.5, kus Riigikohus pidas võimalikuks ekspertiisiaktile tuginemist olukorras, kus ekspert oli tuvastanud erialakirjanduse põhjal, kui suurest narkootilise aine kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). (p 16)


Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 34-35.) (p 20)


KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus peab otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi. Seega saab maakohus lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt ka RKKKo 3-1-1-47-06, p 12 ja 3-1-1-90-15, p-d 19 ja 22.) (p 22)

3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)


NPALS § 3^1 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)


Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)


Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)


Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)


Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)


Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 3^1 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

3-1-1-58-16 PDF Riigikohus 06.10.2016

KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)

Miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca 1–10 euro maksmine elatiseks on üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. (p 42)

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes saab käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras, kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava tõenäosusega võimalik. (p 45)


Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus, ei pruugi KrMS § 363 lg 5 võimaldada Riigikohtul teha KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendit isegi siis, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. (p 46)


KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)


Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)


Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. (p 32)

Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)

Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. (p 37)

Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)


Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)


Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)

3-1-1-108-15 PDF Riigikohus 13.04.2016

Puudub alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15)


Ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses lähtutakse subjektiivset koosseisu tuvastada püüdes varem tuvastatud objektiivsest koosseisust. (p 8)

Kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS §-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. (p 9)

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole isiku poolt kuriteo toimepanemise tuvastatus. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise võimatus. KarS § 86 lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 p 5 mõttes. Nendel juhtudel on isiku psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo toimepanijast. KarS § 86 lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda KarS § 86 tekstis otsesõnu ei märgita, saab kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida) tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal. (p 14 jj)

Kooskõlas eelmärgituga puudu balus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15)

Teisalt ei tähenda KarS §-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS § 86 kohaldada. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga). (p 16 jj)

Mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus (RKKKm 3-1-1-121-12, p 10). Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust. Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. jaanuari 2012. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK 22. jaanuari 2013. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK 17. septembri 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada. (p 19)


Riigikohus on varem määruskaebemenetluse kulusid psühhiaatrilise sundravi kohaldamise asjas käsitlenud kriminaalasjas nr 3-1-1-80-15 tehtud 11. novembri 2015. a määruses, milles on leitud, et kui menetlusosaline vaidlustab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse määruskaebe korras, tuleb edasises menetluses võtta aluseks määruskaebemenetluse sätted, sh menetluskulude osas. Süüdimatult isikult menetluskulude väljamõistmise osas menetlusseadus erisusi ette ei näe. (p 22)


Ilmselgelt vaimsest seisundist lähtuvatele ütlustele ei ole alust omistada sellist tõenduslikku tähendust, mis võimaldaks konstrueerida nende ütluste osalusel nn sõna-sõna-vastu-olukorda. (p 11)


Kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise erimenetluses jääb selgelt ja ühemõtteliselt tuvastamata subjektiivne koosseis põhjusel, mis ei seostu isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS §-s 86 sätestatu kohaselt sundravi kohaldada. (p 9)

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise kohustuslik eeldus ei ole isiku poolt kuriteo toimepanemise tuvastatus. Vastupidiselt tavapärasele kriminaalmenetlusele tingibki selle karistusõigusliku meetme kohaldamise isiku süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ja seega siis ka kuriteo tuvastamise võimatus. KarS § 86 lg-s 1 sisalduva teise alternatiivi järgi võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ka isikule, kellel karistuse kandmise ajal ilmnevad karistuse kandmise jätkamist välistavad vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 p 5 mõttes. Nendel juhtudel on isiku psüühikaseisund selline, millest lähtudes ei oleks tavaolukorras võimalik rääkida temast kui kuriteo toimepanijast. KarS § 86 lg 1 sisaldab ka kolmandat alternatiivset psühhiaatrilise sundravi kohaldamise võimalust: kui isikul on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud vaimuhaigus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal. Kuigi seda KarS § 86 tekstis otsesõnu ei märgita, saab kolmandat alternatiivi süstemaatiliselt mõista vaid selliselt, et kui kriminaalasja menetlemise ajal ilmnevad loetletud psüühilised probleemid, mis ei võimalda tuvastada isiku vaimset seisundit (süüdivust) õigusvastase teo toimepanemise ajal, tuleb eeldada (presumeerida) tema süüdimatusseisundit kõnealusel ajal. (p 14 jj)

Kooskõlas eelmärgituga puudub alus väiteks, et eranditult kõigi KarS-i 7. peatükis sisalduvate karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamise eelduseks on koosseisupärase ja õigusvastase teo tuvastatus ühesuguse karistusõigusliku standardi alusel. Tuleb asuda seisukohale, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. (p 15)

Teisalt ei tähenda KarS §-s 86 sisalduv nõue tuvastada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusena õigusvastane tegu seda, et kõnealuses erimenetluses saab ja tuleb piirduda vaid objektiivse koosseisu tuvastamisega, jättes subjektiivse koosseisu igasuguse tähelepanuta. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et kui teo subjektiivne koosseis pole täidetud põhjusel, mis ei ole seotud isiku haigusliku seisundiga, siis ei saa KarS § 86 kohaldada. Kuid ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga). (p 16 jj)

Mitmete psühhiaatrilise sundravi kohaldamise jaoks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (ekspertiis), kuid hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele annab kohus (RKKKm 3-1-1-121-12, p 10). Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg 1 punkti e kohaselt peavad vaimse häirega isiku seaduslikuks kinnipidamiseks olema täidetud kolm miinimumtingimust. Esiteks, asjaomase isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud. Teiseks, vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi. Kolmandaks, sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. jaanuari 2012. a. otsus asjas Stanev vs. Bulgaaria, p 145, koos edasiste viidetega). Tõendatud peab olema vaimse häire olemasolu sel ajal, kui isik paigutatakse sundravi tegevasse asutusse (EIK 22. jaanuari 2013. a otsus asjas Mihailovs vs. Läti, p 147). Samas on paratamatu, et ekspertiisiakti ja seda akti käsitleva kohtulahendi tegemise vahele jääb mingi aeg; mõne kuuni ulatuvat perioodi ekspertiisi tegemise ja kohtu hinnangu vahel on EIK pidanud konkreetses asjas aktsepteeritavaks (EIK 17. septembri 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas Juncal vs. Ühendkuningriik, p-d 4 ja 29). Seega ei saa iseenesest heita kohtule ette, et ta tugineb varem tehtud ekspertiisile. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamata jätmine näiteks siis, kui ekspertiisiaktis on isiku ohtlikkust õigusvastasest teost lähtuvalt küll tunnistatud, kuid ekspertiisi tegemisest möödunud pikema ajavahemiku jooksul on isik käitunud õiguskuulekalt ja puuduvad andmed ka selle kohta, et teda oleks varem saanud endale või teistele ohtlikuks pidada. (p 19)

3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016

Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)


Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)


Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)


Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 3892 oli KarS § 3891 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 3891, mitte aga § 389^2 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)


Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93)

Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)

Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)


RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)


Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)


KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)


Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)

Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145)

RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)

RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)


RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)

RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)


TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)


Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)


Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)


SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 381^1 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)


Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102)

Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108)

Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)

Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

3-1-1-100-15 PDF Riigikohus 21.12.2015

KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (Vt RKKKo 3-1-1-93-15, p 110). (p 25)


KarS § 320 süüteokoosseisu ja seda sisustava teokirjelduse põhjal on oluline, et teist isikut kuriteole kihutanud isik oleks kallutanud teda andma ütlusi, mis viimasele teada olevatest tegelikest asjaoludest erinevad. Valeütluste andmisele kihutamist ei välista iseenesest see, millal kihutaja tegelikest faktilistest asjaoludest teada sai. Kui süüdistatav teadis teist isikut kuriteole kihutades õigeid asjaolusid, siis see üksnes kinnitab kuriteo toimepanemist. (p 12.2) KarS § 320 lg 1 dispositsioon ei nõua toimepanijal motiivi või eesmärgi tuvastamist. (p 26)


Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. (p 10.2)

Kui maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustab üksnes prokurör, peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saab ja ka peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Süüdistatav ja tema kaitsja, kes maakohtu õigeksmõistvat otsust ei ole vaidlustanud, saavad sellisel juhul vastuväidetes prokuröri apellatsioonile avaldada arvamust küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Kui aga apellatsioonimenetluse pooled mingeid esimese astme kohtu otsusega tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ega sea kahtluse alla nendele antud hinnangu õigsust ja apellatsiooni piiride väliselt ei ole tuvastatav ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud, ei saa ringkonnakohtule ette heita, kui ta loeb vastavad asjaolud vaidluseta tuvastatuks. Kirjeldatud olukorras saab Riigikohus kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse taas kõnealuste asjaolude tuvastatust või neile antud hinnangu õigust, jätta kassatsioonimenetluses sisulise tähelepanuta. (p 10.1)

Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)


Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16)

Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17)

Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18)

Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19)

Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20)

Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2)

Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt RKKKo 3-1-1-41-13, p 12). (p 22.2)


Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)


Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). (p 16)

Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). (p 17)

Kui isik annab ristküsitlusel ütlusi süüdistatavana, ja seejärel eraldatakse tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja materjal, ei saa selle isiku antud ütlusi edasiselt käsitada tunnistaja ütlustena KrMS § 66 lg 2 mõttes. (p 18)

Kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8). Seda seisukohta ei ole Riigikohus hilisemas praktikas muutnud (vrd nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Samas taandub ka kaassüüdistatava ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. (p 19)

Kui isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus tema hilisemate ütlustega, saab rääkida erineval ajal antud ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas isik esimesel ülekuulamisel sisulisi ütlusi andis. Sellise vastuolu kindlakstegemine ei tähenda aga veel iseenesest tõdemust, et isiku ristküsitlusel antud ütlused tuleb tervikuna ebausaldusväärseks tunnistada, vaid peab hindama, kas isik on kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud. (p 20)

Arvamus, mille järgi tuleks isiku ristküsitlusel antud ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel pole õige eelisseisundisse seada ka isiku ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine laitmatu. (p-d 22.1-22.2)


KrMS § 362 p 2 järgi saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. (p 22)

3-1-1-60-15 PDF Riigikohus 08.10.2015

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)


Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)


Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)


Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237^1 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)

KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)


Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237^1 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)


Kui ekspert on puhta narkootilise aine koguse arvutamisel eksinud, kuid teinud samas kindlaks puhta narkootilise aine sisalduse protsentides, ei ole tegemist veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Sellisel juhul saab eksperdi arvamuse alusel mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. (p 14.2)


Kriminaalasjade eraldamine tingib olukorra, kus sama teo kohta kogutud tõendeid peavad hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. (p 12)


KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. (p 7.1)

Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)


KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)

3-1-1-36-15 PDF Riigikohus 02.07.2015

NB! Seisukoha muutus!

Kohtupraktika võõra pangakaardiga pangaautomaadist sularaha väljavõtmise kvalifitseerimisel ei ole ühetaoline. Alates 2014. a algusest tehtud alama astme kohtute lahendite põhjal saab üldistatult väita, et sarnaste tehioludega kriminaalasjades on süüdistatava tegevust ühtedel juhtudel käsitatud arvutikelmuse, teistel aga vargusena (nt Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10333, Harju Maakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10250, Harju Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11035, Harju Maakohtu 12. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11480, Harju Maakohtu 19. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2 ja Tartu Maakohtu 27. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-1596). (p 10)

Tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida mitte vargusena, vaid arvutikelmusena KarS § 213 järgi (vrd RKKKo 3-1-1-60-04). (p 15)


Olukorras, kus menetleja soovib veenduda, kas kannatanu ja tunnistaja tunnevad ära turvakaamera salvestise väljatrükist tehtud fotol kujutatud isiku, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav, ei saa kõneleda vajadusest korraldada KrMS § 81 lg 2 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamine. Sellistel asjaoludel on KrMS § 63 lg 1 kohaselt foto kasutamine ja selle tunnistajale ning kannatanule tutvumiseks esitamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav (vrd RKKKo 3-1-1-117-13, p 9.4). (p 9.2)


Asjaolu, et puudub konkreetselt kindlaks määratud isikute ring, kelle osas saaks sama kuriteo toimepanemise võimalikkust kaaluda ja see võimalus välistada, ei tähenda, et välistamismeetod pole toimepanija tuvastamisel kasutatav. (p 9.1)


Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 266 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud käitumine karistatav väärteona (KarS § 3 lg 4). Sama tegu on KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt karistatav kuriteona, kui see on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. (p 8)


KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 9)


KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt RKKKo 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 6). (p 7)

3-1-1-25-15 PDF Riigikohus 20.04.2015

KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Näiteks võib isiku olukorda leevendada KrMS § 202 lg 6 alusel karistuse hulka arvatav tehtud ühiskondliku töö tundide ümberarvestus. KarS § 69 lg-s 1 reguleeritud üldkasuliku töö tundide vangistuspäevadeks arvestamine muutus isikule soodsamaks, st endise asendussuhte 2 tundi = 1päev asemel on asendussuhe 1 tund = 1 päev.


Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.


Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt.

3-1-1-10-15 PDF Riigikohus 16.03.2015

Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.


Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).

Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.


Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).

Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.

Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.

Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).


Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKK 3-1-1-18-14, p 6).


Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.


Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).


Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.


KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.

Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).


Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.

Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.

3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015

KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.


Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.


Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).


Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).


Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).


KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.

KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.

KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.


KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.

KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.


KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.


KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.


Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.

Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).


Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.

3-1-1-63-14 PDF Riigikohus 16.02.2015

Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19).


Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 217^2) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25).

Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 217^2 lg 1 mõttes.


Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.

5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.

Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes.


Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses.


Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305^1 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700).


Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.


Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).


Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale.


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega).

Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo.

Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.


KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1).

3-1-1-68-14 PDF Riigikohus 16.12.2014

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls 3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda isikule (teda puudutavas osas). Üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 10).


KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades - KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks (kehtivas redaktsioonis KrMS § 126^13 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. Kriminaalmenetluses tõendi kogumine jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid põhjendatud erandjuhul.

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls 3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda isikule (teda puudutavas osas). Üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt RKKKo 3-1-1-31-12, p 10).


Kriminaalkolleegium on varem tõlgendanud KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes (RKKKo 3-1-1-92-13, p 11.2). Samas ei näe kolleegium veenvaid vastuargumente mõistmaks KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustoiminguid võis tõendamisvajadusest lähtudes teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb. Vähemalt kaudselt toetab sellist tõlgendust ka asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2013 on selline võimalus otsesõnu sätestatud KrMS § 126^2 lg-s 4.

Jälitustoimingu tegemise võimalus veel toime panemata kuriteo suhtes lisati kriminaalmenetluse seadustikku alles 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Enne seda, kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse esemeks, ei saanud KrMS §-st 110 tuleneda alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks kogumiseks.

Iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel.

Kahe (või enama) kuriteo puhul võib n-ö leebemate menetlustoimingute tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral. Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu (nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas, kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis KrMS §‑d 1261 ja 1262). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.


Jälitustoimingu loa taotlust lahendav kohus lähtub neist asjaoludest, mis tal on teada otsustamise momendil (nn ex ante-käsitus) ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada.


Iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193 lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel.


KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades - KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks (kehtivas redaktsioonis KrMS § 126^13 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. Kriminaalmenetluses tõendi kogumine jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid põhjendatud erandjuhul.


Tuleb möönda, et mõjuka tutvusringkonna ja laialdaste sidemetega inimese kohta tõendite kogumisel on kriminaalasja kohtueelse uurimise avalikuks tuleku tõenäosus suurem, kui teistsuguse suhtlusringkonnaga inimese puhul. Eelkõige realiseerub menetluse avalikuks tuleku oht seoses isikuliste tõendiallikatega (nt tunnistajate ülekuulamine).


Kahe (või enama) kuriteo puhul võib n-ö leebemate menetlustoimingute tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral. Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu (nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas, kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis KrMS §‑d 1261 ja 1262). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.

3-1-1-82-14 PDF Riigikohus 12.12.2014

Kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6).

Seadus ei keela karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6).


Kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6).

Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele.


Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele.


Kohtud ei ole neid tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti. Seega on kohtud eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Seadus ei keela karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt 3-1-1-113-12, p 10 ja 3-1-1-91-07, p 6.6).


Kohtud ei ole neid tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti. Seega on kohtud eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 305^1 lg 1 mõttes. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata vara laiendatud konfiskeerimist süüdimõistetu varale, mille suhtes ta tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest (3-1-1-76-13, p 8).

3-1-2-2-14 PDF Riigikohus 29.09.2014

Esmalt hindab Riigikohus, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab KrMS § 366 p 6 alusel teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt RKKKo 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega. Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu.

Kuna kohtumenetluses kaitseõigust ei rikutud ja kohtueelses menetluses toimunud rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti süüdistatava süüditunnistamisel, ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.


Tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil.


Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. Ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.

Kokku: 107| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json