1-16-9898/52
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
22.01.2018 |
|
Olukorras, kus kohtunikul on kaitsjaga lähedane perekondlik sõprussuhe, peab ta kriminaalmenetlusest taanduma. Sellises olukorras ei saa kohtunik enda taandumiskohustust vältida ka erilise hoolikusega asja arutamisel ja kohtulahendi põhjendamisel.
KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud menetleja loa andmine või sellest keeldumine isiku kaitsjana menetlusse astumiseks on selline menetlusotsustus, mida ei tohi teha kohtunik, kellel on lähedane suhe enda kaitsjana menetlusse lubamist taotleva isikuga.
Kohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta mitteadvokaadist kaitsjale KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud luba andmata pelgalt sel põhjusel, et kaitsja seos kohtunikuga tooks kaasa vajaduse kohtuniku taandumise järele.
Kaitsja taandumise või taandamise alused ei hõlma kaitsja lähedast isiklikku suhet asja menetleva kohtunikuga. Sellise suhte olemasolul peab taanduma kohtunik, mitte kaitsja. Kaitsja ei ole kohustatud asja menetleva kohtuniku isiku tõttu kaitseülesande vastuvõtmisest loobuma. Samuti ei tähenda see, kui kaitsja on kaitseülesannet vastu võttes teadlik, et tema osalemine menetluses nõuab kohtuniku taandumist, seda, et kaitsja ja tema kaitsealune loobuksid õigusest erapooletule kohtukoosseisule.
Juhul, kui kohus tuvastab, et mitteadvokaadist isiku kaitsjana menetlusse lubamist taotletakse obstruktiivsel motiivil, võib kohtul olla alus jätta kaitsja KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlusse lubamata.
Maakohtuniku ekslik taandumata jäämine on selline rikkumine, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik määruskaebemenetluses kõrvaldada.
Hinnates kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses kuriteo toimepanemise asjaolusid kui isiku vabastamist või vabastamata jätmist mõjutavat tegurit, tuleb kohtul alati võtta aluseks kuriteo asjaolud sellisel kujul, nagu need tuvastati isiku süüditunnistamisel. Seda sõltumata sellest, millises menetlusliigis süüdimõistev kohtuotsus tehti. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei toimu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolude uut tõendamist ega tuvastamist. Süüdimõistetul pole vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses võimalik tugineda väitele, et tegelikult pole ta kokkuleppes ja selle alusel tehtud kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime pannud või et teo asjaolud olid teistsugused kui kokkuleppes kirjas.
Kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muutuvad kokkuleppes toodud kuriteo asjaolud (KrMS § 245 lg 1 p 7) selle teo asjaoludeks, milles kohus isik süüdi tunnistab (KrMS § 249 p 1). Jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses kajastuvad kuriteo asjaolud on süüdistatava jaoks siduvalt tuvastatud olenemata sellest, kas kohtuotsus on tehtud üld- või lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses).
Prokuratuuril pole seadusest tulenevat alust jagada süüdistatavale kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus lubadusi selle kohta, kas ja millal isik kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel süüdimõistmise korral vangistusest enne tähtaega vabastatakse. Seadus ei võimalda prokuratuuril anda süüdistatavale lubadust isegi mitte selle kohta, milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise üle.
|
| 3-1-1-61-10
|
Riigikohus |
02.08.2010 |
|
Õigus valida endale kaitsja ei ole pelgalt süüdistatava ülesanne, vaid kohtul on kohustus kontrollida, et valitud kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid täidab. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (vt nt Artico v Itaalia, otsus 13. maist 1980, p 33 ja Imbrioscia v �veits, otsus 24. novembrist 1993, p 38). Ka
KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide � uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1 ja 7.2).
Isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, peab küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult.
Kui menetleja annab isikule loa kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda, kontrollib ta reeglina üksnes isiku vastavust seaduses sätestatud haridusnõuetele.
Menetluse kestel saab menetleja aga isiku kaitsjana tegutsemist jälgides tema oskustest parema ülevaate, mistõttu võib selguda, et isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta. Seetõttu võib osutuda vajalikuks esialgu antud luba menetluses kaitsjana osalemiseks tagasi võtta ning anda kahtlustatavale või süüdistatavale tema kaitseõiguste tagamise eesmärgil võimalus uus kaitsja valida. Ka Riigikohtu praktikas on selgesõnaliselt tunnustatud menetleja õigust võtta tagasi luba, mille ta on andnud kaitsjana menetluses osalemiseks isikule, kes ei ole advokaat (vt RKKKm nr 3-1-1-37-06, p 7.3). Juhul, kui süüdistatav soovib enda kaitsjaks isikut, kes vastab küll kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud haridusnõuetele, kuid kes on kvalifikatsiooni omandanud välisriigis, tuleb menetlejal loa andmist eriti põhjalikult kaaluda.
Kui menetleja võtab tagasi isikule menetluses kaitsjana osalemiseks antud loa, siis kaotab isik menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi. Sellise isiku poolt menetluses esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole selleks õigustatud isikuks.
Õigus valida endale kaitsja ei ole pelgalt süüdistatava ülesanne, vaid kohtul on kohustus kontrollida, et valitud kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid täidab. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (vt nt Artico v Itaalia, otsus 13. maist 1980, p 33 ja Imbrioscia v �veits, otsus 24. novembrist 1993, p 38). Ka
KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide � uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1 ja 7.2).
Isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, peab küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult.
Kui menetleja võtab tagasi isikule menetluses kaitsjana osalemiseks antud loa, siis kaotab isik menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi. Sellise isiku poolt menetluses esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole selleks õigustatud isikuks.
Isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, peab küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult.
Kui menetleja annab isikule loa kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda, kontrollib ta reeglina üksnes isiku vastavust seaduses sätestatud haridusnõuetele.
Menetluse kestel saab menetleja aga isiku kaitsjana tegutsemist jälgides tema oskustest parema ülevaate, mistõttu võib selguda, et isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta. Seetõttu võib osutuda vajalikuks esialgu antud luba menetluses kaitsjana osalemiseks tagasi võtta ning anda kahtlustatavale või süüdistatavale tema kaitseõiguste tagamise eesmärgil võimalus uus kaitsja valida. Ka Riigikohtu praktikas on selgesõnaliselt tunnustatud menetleja õigust võtta tagasi luba, mille ta on andnud kaitsjana menetluses osalemiseks isikule, kes ei ole advokaat (vt RKKKm nr 3-1-1-37-06, p 7.3). Juhul, kui süüdistatav soovib enda kaitsjaks isikut, kes vastab küll kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud haridusnõuetele, kuid kes on kvalifikatsiooni omandanud välisriigis, tuleb menetlejal loa andmist eriti põhjalikult kaaluda.
Kui menetleja võtab tagasi isikule menetluses kaitsjana osalemiseks antud loa, siis kaotab isik menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi. Sellise isiku poolt menetluses esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole selleks õigustatud isikuks.
|
Facebook
Twitter