/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-9149/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2018
KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 24. aprilli 2018. a otsuses nr 1-16-8601/66, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik (vt viidatud lahendi p 27). Analoogiliselt eeltooduga ei välista kriminaalmenetluse seadustik riigi kohustust hüvitada menetluskulud ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilisest isikust süüdistatava lõppemisega. (p 9) Kuna kriminaalmenetluses tekkinud kulude hüvitamise põhimõtted on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus, pole selle küsimuse lahendamisel põhjust juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. (p 12) Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12) Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
Lepingulise kaitsja pädevus kriminaalmenetluses tuleneb KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt kokkuleppest kaitsealusega. KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine maakohtus ka apellatsioon- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Kaitsealuse ja kaitsja sõlmitud kokkulepe kriminaalmenetluses kaitseülesannete täitmiseks ei ole automaatselt siduv kaitsealuse üldõigusjärglase suhtes tema huvide esindamiseks. (p 14)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
3-1-1-61-10 PDF Riigikohus 02.08.2010
Õigus valida endale kaitsja ei ole pelgalt süüdistatava ülesanne, vaid kohtul on kohustus kontrollida, et valitud kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid täidab. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (vt nt Artico v Itaalia, otsus 13. maist 1980, p 33 ja Imbrioscia v �veits, otsus 24. novembrist 1993, p 38). Ka KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide � uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1 ja 7.2).
Isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, peab küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult. Kui menetleja annab isikule loa kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda, kontrollib ta reeglina üksnes isiku vastavust seaduses sätestatud haridusnõuetele. Menetluse kestel saab menetleja aga isiku kaitsjana tegutsemist jälgides tema oskustest parema ülevaate, mistõttu võib selguda, et isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta. Seetõttu võib osutuda vajalikuks esialgu antud luba menetluses kaitsjana osalemiseks tagasi võtta ning anda kahtlustatavale või süüdistatavale tema kaitseõiguste tagamise eesmärgil võimalus uus kaitsja valida. Ka Riigikohtu praktikas on selgesõnaliselt tunnustatud menetleja õigust võtta tagasi luba, mille ta on andnud kaitsjana menetluses osalemiseks isikule, kes ei ole advokaat (vt RKKKm nr 3-1-1-37-06, p 7.3). Juhul, kui süüdistatav soovib enda kaitsjaks isikut, kes vastab küll kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud haridusnõuetele, kuid kes on kvalifikatsiooni omandanud välisriigis, tuleb menetlejal loa andmist eriti põhjalikult kaaluda. Kui menetleja võtab tagasi isikule menetluses kaitsjana osalemiseks antud loa, siis kaotab isik menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi. Sellise isiku poolt menetluses esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole selleks õigustatud isikuks. Õigus valida endale kaitsja ei ole pelgalt süüdistatava ülesanne, vaid kohtul on kohustus kontrollida, et valitud kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid täidab. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (vt nt Artico v Itaalia, otsus 13. maist 1980, p 33 ja Imbrioscia v �veits, otsus 24. novembrist 1993, p 38). Ka KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide � uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1 ja 7.2).
Isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, peab küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult. Kui menetleja võtab tagasi isikule menetluses kaitsjana osalemiseks antud loa, siis kaotab isik menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi. Sellise isiku poolt menetluses esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole selleks õigustatud isikuks.
Isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, peab küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult. Kui menetleja annab isikule loa kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda, kontrollib ta reeglina üksnes isiku vastavust seaduses sätestatud haridusnõuetele. Menetluse kestel saab menetleja aga isiku kaitsjana tegutsemist jälgides tema oskustest parema ülevaate, mistõttu võib selguda, et isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta. Seetõttu võib osutuda vajalikuks esialgu antud luba menetluses kaitsjana osalemiseks tagasi võtta ning anda kahtlustatavale või süüdistatavale tema kaitseõiguste tagamise eesmärgil võimalus uus kaitsja valida. Ka Riigikohtu praktikas on selgesõnaliselt tunnustatud menetleja õigust võtta tagasi luba, mille ta on andnud kaitsjana menetluses osalemiseks isikule, kes ei ole advokaat (vt RKKKm nr 3-1-1-37-06, p 7.3). Juhul, kui süüdistatav soovib enda kaitsjaks isikut, kes vastab küll kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud haridusnõuetele, kuid kes on kvalifikatsiooni omandanud välisriigis, tuleb menetlejal loa andmist eriti põhjalikult kaaluda. Kui menetleja võtab tagasi isikule menetluses kaitsjana osalemiseks antud loa, siis kaotab isik menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi. Sellise isiku poolt menetluses esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole selleks õigustatud isikuks.
3-1-1-23-07 PDF Riigikohus 18.06.2007
AdvS § 45 lg-st 1 tulenev advokaadi kohustus hoida kutsesaladust on seotud tema professionaalse tegevusvaldkonnaga ¿ õigusteenuste osutamisega. Õigusteenuse mõiste on AdvS § 40 lg-s 1 määratletud avaralt, kuid see ei tähenda, et kogu advokaadi tegevus on automaatselt käsitatav õigusteenuse osutamisena. Nimetatud sätte kohaselt tähendab õigusteenuse osutamine advokaadi poolt kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja tema huvides muu õigustoimingu tegemist. Muu õigustoiminguna tuleb AdvS § 40 lg 1 tähenduses mõista isiku huvides sellise toimingu tegemist, mille raskuspunkt langeb advokaadi poolt õiguslike eriteadmiste kasutamisele.
Kriminaalmenetluses rakendatakse neid tsiviilmenetluse eeskirju, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades (vt RKKKo nr 3-1-1-34-99 ja RKKKo nr 3-1-1-96-04, p 11). Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 1 nähtuvalt kohaldatakse seadustikku kuritegude kohtueelses ja kohtumenetluses ning kriminaalasjades tehtud kohtulahendi täitmisele pööramisel. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisel võlgniku varast pankrotivara. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri pankrotiga seotud küsimusi, küll aga sätestab PankrS § 43 lg 2, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Pankrotiseaduse § 3 sätete kohaselt menetletakse pankrotti iseseisvas, pankrotimenetluses. Kriminaalkolleegium leiab, et kuna võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka ja ringkonnakohus oleks pidanud piirduma tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega KrMS § 310 lg 1 alusel.
Kuna võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudub kohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka.
Kuna võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudub kohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka ja kohus peab sellisel juhul jätma tsiviilhagi läbivaatamata KrMS § 310 lg 1 alusel.
3-1-1-120-06 PDF Riigikohus 16.04.2007
KarS § 2 lg 3 sätestab sarnaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, et isikut ei tohi teistkordselt karistada sama süüteo eest. See, kui ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.
Vastavalt KrMS § 45 lg-le 4 on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Lähtuvalt KrMS § 43 lg-test 1 ja 2 võib süüdistatavat kaitsta kas valitud või menetleja poolt määratud kaitsja. Kui ringkonnakohtus on süüdistataval seaduslikus korras määratud kaitsja, kelle volitusi ei vaidlustatud ega taotletud tema asendamist valitud kaitsjaga, siis ei ole süüdistatava kaitseõigust rikutud.
Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis (LS § 74^19 või KarS § 424) ja mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (LS § 74^17) või raske tervisekahjustuse tekitamine või surma põhjustamine (KarS §-d 422 ja 423) ei ole alati käsitatavad ühe süüteona, kuigi kõigi nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused seisnevad muuhulgas liiklusnõuete rikkumises mootorsõiduki juhtimisel. Juhul, kui mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise või raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise objektiivseks tunnuseks on muude liiklusnõuete rikkumiste hulgas ka mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, kattuvad need süüteokoosseisud olulisel määral ja neid on võimalik käsitada ühe süüteona.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json