/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-5792/101 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.11.2017
Karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust. Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (vt nt RKPJKo 3-4-1-19-10, p 40; RKHKo 3-3-1-75-15, p 20). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25. juuni 2009. a otsus asjas Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 12)
KarS § 141 lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Lisaks tahtevastasele suguühtele, mille all mõistetakse kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt teise inimese kehaõõnsusse tungimist (penetratsiooni) peenisega või muu objektiga nii, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt RKKKo 3-1-1-95-04, p 12), paigutub KarS § 141 alla ka suguühtest erinev sugulise iseloomuga tegu. Sellena on kohtupraktikas käsitatud näiteks suguelundite silitamist ja puudutamist (vt RKKKo 3-1-1-111-10, p 9.2; RKPJKo 3-4-1-13-15, p 46). Seega saab mingi teo sugulisest iseloomust rääkida ennekõike selliste tegude puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne tähendus. Seejuures ei ole tähtis, et selle teo toimepanija ajendiks oleks enda seksuaalse erutuse või rahulduse esilekutsumine. Niisugune tegu võib olla kantud ka vihast, kättemaksusoovist, seotud kannatanu tahte murdmisega mõne muu kuriteo toimepanemisel vms. (p 14) Siiski ei saa sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Juhtudel, mil kannatanu on tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on seda õigushüve kahjustatud alati oluliselt. Muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures tuleb kohtul hinnata sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu n-ö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. (p 15) KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10 aastane isik arusaamisvõimetuks. Seega täidab sugulise iseloomuga teo toimepanemine alla 10-aastase isiku suhtes kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine) või enne 23. detsembrit 2013 kehtinud KarS § 141 lg 2 p 1 ja KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu, sõltumata sellest, kas see tegu oli tema tahte vastane või mitte (vt ka RKKKo 3-1-1-45-07, p 13). (p 17)
KarS § 178 lg 1 dispositsioon sisaldab noorema kui kaheksateistaastase isiku pornograafilises või noorema kui neljateistaastase isiku pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamist, omandamist või hoidmist, teisele isikule üleandmist, näitamist või muul viisil kättesaadavaks tegemist. Otsustamaks teo kvalifitseerimise üle KarS § 178 lg 1 järgi, vajab igal konkreetsel juhul lahendamist küsimus, kas alaealist kujutaval teosel on pornograafiline või erootiline sisu. Mõisted „pornograafia“ ja „erootika“ on normatiivsed koosseisutunnused, mis eeldavad õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse (vt ka RKKKo 3-1-1-146-05, p 8). (p 18) Pornograafia mõiste sisustamisel saab lähtuda pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p-s 3 sätestatust, mille kohaselt on pornograafia selline kujutamisviis, mis toob teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile. Selles määratluses kasutatud seksuaalsuse kriteerium on kohaldatav ka erootika mõiste sisustamisel. Seksuaalsus on seega üldmõiste: käsitamaks mingit teost pornograafilise või erootilisena, peab sellel kujutatu olema rõhutatult seksualiseeritud. See tähendab, et nii pornograafilist kui ka erootilist situatsiooni kujutava teose all tuleb mõista sellist teost, mis sisaldab üheselt seksuaalsusele viitavat kujutist. Pornograafia ja erootika on eristatavad selle alusel, kas ja kuivõrd esiletükkivalt on seksuaalsust teosel kujutatud. Nagu pornograafilist situatsiooni kujutava teose puhul, on ka erootilise sisuga teosel kujutatud domineerivalt just seksuaalsusega seotut, näiteks poseeriva isiku erogeenset kehapiirkonda, kuid mitte labaselt ja pealetükkivalt nagu pornograafilise sisuga teosel. (p 19) Erootilise sisuga on KarS § 178 lg 1 mõttes muu hulgas selline teos, millel on kujutatud iseenesest laste tavapärast olekut või tegevust (nt ujumine, basseini ääres kõndimine), kuid teoses on äratuntavalt keskendutud just alasti laste kehade näitamisele ja salvestamisele ning teosel kujutatu muu tähendus on pea olematu. (p 20)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Kuna ekspertide taotletava tasu kindlaksmääramisega otsustatakse hüvitatava ekspertiisitasu suuruse üle, puudutab see siduvalt ekspertide õigusi. Seepärast on ekspertidel kui menetlusvälistel isikutel KrMS § 384 lg 1 alusel määruskaebeõigus kohtumääruse peale, millega määratakse kindlaks ekspertiisitasu. (p 22)
1-14-10988/119 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 01.11.2017
Tulenevalt põllumajandusministri 21.09.2013 määruse nr 75, s.o kohaliku tegevusgrupiga halduslepingu sõlmimise taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nõuded kohaliku tegevusgrupi kohta ning Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord § 33 lg 4 kohaselt ei ole Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA) soodustuse ehk toetuse saamiseks omafinantseeringu nõude täitmiseks aktsepteeritav, kui taotluse saaja on ise alltöövõtja ja teostab toetusega seotud töid. Aktsepteeritav ei ole teostada alltöövõttu peatöövõtja juures. Toetuse andmise mõte ei ole see, et toetuse saaja teeb ise töö ära ja maksab läbi peatöövõtja endale raha tagasi. Toetus peab minema maksmiseks kolmandale isikule, sest toetus antakse eesmärgiga maksmiseks kolmandale isikule, mitte toetuse saajale endale. Juhul, kui vormistada toetuse taotleja ja saaja peatöövõtja juures alltöövõtjaks, tekib olukord, mis on määruse nr 75 § 33 lõikes 4 keelatud (p 14.2). Samuti võimaldab alltöövõtjaks olemine hiilida mööda omafinantseeringu nõudest, kuna sellisel juhul tasuks toetuse taotleja/saaja peatöövõtjale töö eest, mida teostas tegelikkuses toetuse saaja ise ning peatöövõtja kannaks selle raha alltöövõtjale ehk toetuse saajale omakorda tagasi töö eest, mida alltöövõtja ehk toetuse saaja teostas peatöövõtjale. Sellisel juhul ei saa rääkida töövõtust, vaid toetuse saaja ja teostaja on üks ning sama isik. Sellega kaoks ära omafinantseeringu mõtekus.
Seadus ei näe ette võimalust anda volikogule õigust lubada vallavanemal tehingute tegemist iseendaga. See ei tulene ei enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastasest seaduses (KVS) § 24 lg-st 1, lg 2 p-dest 4 ja 7 ega ka § 25 lg 1 p-dest 3 ja 6. Loa andmise õigust ei näe ette ka alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVS § 11 lg-d 1 ja 2 (p 15.2). Vallavanemale ei anna automaatselt õigust tehinguid iseendaga teha ka KVS § 11 lg 3 p 7 lause 1, millest tulenevalt ei kohaldata toimingupiiranguid valla- või linnaasutuses, kui kohaliku omavalitsuse üksuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Erandlikud asjaolud tuleb seejuures selgelt välja tuua ning mõistlikkust tuleb hinnata avaliku huvi seisukohast, mitte ametniku või erahuvist lähtuvalt (p 15.1).
Asjatundjana ütlusi andnud isikut ei saa käsitleda lepingulise menetlejana, kuigi ta võib olla mõnes teises menetluses asjatundjana ütlusi andnud. KrMS § 16 lg 1 ei tunnista menetlejana sellist subjekti nagu lepinguline menetleja. (p 16.5)
Viimase aja vabariigi kohtupraktikaga seonduvalt on avaliku elu võimu teostajate ja aktiivselt poliitikas osalejate poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavad karistused mõneti devalveerumas. Mõistetavad karistused isikutele, kes on aastate jooksul kuritarvitanud võimu, on osutunud põhjendamatult leebeteks ja selline olukord murendab ka ühiskondlikku arusaama ja usaldust riigi poolt antavast signaalist ning riigivõimu toimimisest korruptsioonikuritegude toimepanijate osas. Kohaliku omavalitsuse tasandi ametiisiku mõju riigi toimimise kvaliteedile ja tulevikule on suurem, kui esmapilgul võiks arvata. Aususe põhimõte saab taoliste isikute puhul ühiskonna teiste liikmete silmis oluliselt riivatud. Ametiisiku ebaseaduslik tegevus õõnestab ka teiste kohalike omavalitsuste ametnike autoriteeti. Mõistetav karistus süstemaatilise aastatepikkuse ebaseadusliku tegevuse puhul ei tohi olla süüdistatavale ega ka ühiskonnale tajutav nõrga ja vaevumärgatava signaalina. Võimalikele uute avaliku võimu kuritarvitajatele antav märguanne peab olema ühemõtteline ja selgelt hukkamõistev, mistõttu on põhjendatud osaliselt reaalse vangistuse mõistmine. (p 19.4)
1-15-10967/38 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2017
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-104-16, p 10.) (p 6) Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. (p 9)
Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 12)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega KrMS § 107 lg-le 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2.) KrMS § 107 lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (p 13) Kohtupraktikas on üksnes erandjuhtudel peetud võimalikuks olukorda, kus ekspert ei tugine eksperdiarvamuse kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele (vt nt RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.5, kus Riigikohus pidas võimalikuks ekspertiisiaktile tuginemist olukorras, kus ekspert oli tuvastanud erialakirjanduse põhjal, kui suurest narkootilise aine kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). (p 16)
Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 34-35.) (p 20)
KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus peab otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi. Seega saab maakohus lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt ka RKKKo 3-1-1-47-06, p 12 ja 3-1-1-90-15, p-d 19 ja 22.) (p 22)
3-1-1-77-15 PDF Riigikohus 13.10.2015
Ekspertiisi usaldusväärsus ning eksperdi erapooletus, samuti eksperdi õiguste ja kohustuste teadmine ei sõltu sellest, kus EKEI-s töötav kohtuekspert enda mitteõiguslikke eriteadmisi rakendab. Kohtuekspert on KrMS §-s 98 nimetatud eksperdi õigustest ja kohustustest samavõrra teadlik nii siis, kui ekspertiis tehakse vahetult EKEI territooriumil ja viimase struktuuriüksuse käsutuses olevate seadmetega, kui ka siis, kui see tehakse väljaspool EKEI füüsilist asukohta asetseva aparatuuriga. (p 9) KrMS § 95 lg 3 ls 1 kohaselt saab ekspertiisi korraldada kas riikliku ekspertiisiasutuse (EKEI) või siis alternatiivselt mõne teise vastava spetsiifilise kompetentsiga asutuse kaudu, jättes aga lahtiseks selle, kus (millises kohas) konkreetne ekspertiis tehakse, kuna mitmete ekspertiisiliikide eripära tõttu ei ole nende tegemine vahetult EKEI territooriumil mõeldav. Ka juhul, kui ekspertiis tehakse füüsiliselt väljaspool EKEI-d (nt PERH-is), saab siiski rääkida ekspertiisi korraldamisest riiklikus ekspertiisiasutuses. (p 10) Allkirja puudumisel ekspertiisiakti sissejuhatuses võib olla tegu pelgalt vormistusliku minetusega ning KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 märgitud nõuded võivad olla siiski täidetud. Antud juhul oli ekspertiisiakti sissejuhatuses olev märge selle kohta, et KarS § 321 sisu on eksperdile (s.o „ekspert“ ainsuses) teada, suunatud üksnes ekspertiisi teostanud ekspertidest sellele, kes ei olnud riiklikult tunnustatud ekspert. Seega võib KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 nimetatud nõude lugeda täidetuks ja vannutamata isiku allkirja puudumine on üksnes vormistuslik, mitte aga sisuline küsimus, mida ei saa kindlasti lugeda selliseks oluliseks rikkumiseks, mis murendaks ekspertiisiakti terviklikku usaldusväärsust. (p 14)
Ekspertiisi usaldusväärsus ning eksperdi erapooletus, samuti eksperdi õiguste ja kohustuste teadmine ei sõltu sellest, kus EKEI-s töötav kohtuekspert enda mitteõiguslikke eriteadmisi rakendab. Kohtuekspert on KrMS §-s 98 nimetatud eksperdi õigustest ja kohustustest samavõrra teadlik nii siis, kui ekspertiis tehakse vahetult EKEI territooriumil ja viimase struktuuriüksuse käsutuses olevate seadmetega, kui ka siis, kui see tehakse väljaspool EKEI füüsilist asukohta asetseva aparatuuriga. (p 9) KrMS § 95 lg 3 ls 1 kohaselt saab ekspertiisi korraldada kas riikliku ekspertiisiasutuse (EKEI) või siis alternatiivselt mõne teise vastava spetsiifilise kompetentsiga asutuse kaudu, jättes aga lahtiseks selle, kus (millises kohas) konkreetne ekspertiis tehakse, kuna mitmete ekspertiisiliikide eripära tõttu ei ole nende tegemine vahetult EKEI territooriumil mõeldav. Ka juhul, kui ekspertiis tehakse füüsiliselt väljaspool EKEI-d (nt PERH-is), saab siiski rääkida ekspertiisi korraldamisest riiklikus ekspertiisiasutuses. (p 10) Allkirja puudumisel ekspertiisiakti sissejuhatuses võib olla tegu pelgalt vormistusliku minetusega ning KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 märgitud nõuded võivad olla siiski täidetud. Antud juhul oli ekspertiisiakti sissejuhatuses olev märge selle kohta, et KarS § 321 sisu on eksperdile (s.o „ekspert“ ainsuses) teada, suunatud üksnes ekspertiisi teostanud ekspertidest sellele, kes ei olnud riiklikult tunnustatud ekspert. Seega võib KrMS § 95 lg 3 ls-s 3 nimetatud nõude lugeda täidetuks ja vannutamata isiku allkirja puudumine on üksnes vormistuslik, mitte aga sisuline küsimus, mida ei saa kindlasti lugeda selliseks oluliseks rikkumiseks, mis murendaks ekspertiisiakti terviklikku usaldusväärsust. (p 14)
Juhul, kui menetluses on püstitatud kaitsetees selle kohta, et süüdistuses näidatud tagajärje põhjustasid süüdistatava teadvuse poolt kontrollimatud (s.o tahteliselt mittesuunatud) kehaliigutused, kuid ülejäänud tõendikogum osutab ühemõtteliselt sihipärasele ning tahteliselt suunatud käitumisele, ei ole vähimatki alust rääkida KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks vältimatult tõlgendada kahtlustatava või süüdistatava kasuks. (p 19)
3-1-1-15-12 PDF Riigikohus 08.03.2012
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust. Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust.
Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust.
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
3-1-1-79-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.
Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 11 ja 3 nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud.
Kui raviteenuse osutamise tagajärjel tekitatakse inimesele tervisekahjustus, siis tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
Ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.
Kui on tuvastatud garandiseisund, siis järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades piisaks muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7 ja nr 3-1-1-2-10, p 9).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena. KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16). Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena.
Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu.
Kui kohus võtab asja lahendamisel lihtmenetluse korras vastu poole poolt kohtuistungil esitatud tõendeid, siis rikub kohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Kui aga kohus ei tugine asja otsustamisel nimetatud tõenditele, ei ole see rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kui kohus rajab oma otsuse olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohtultuleb asja lahendamiseks kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, siis tuleb KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides tõendamisvajadusest lähtudes korraldada ekspertiis, mille tulemus tuleb vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus osutub selle põhjendamatuse tõttu kohtukõlbmatuks oma järelduste kontrollimatuse tõttu, siis taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga – kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu. Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.
III-1/1-36/95 PDF Riigikohus 30.05.1995
Ekspertiisi tegemiseks peab kohus koostama nõupidamistoas motiveeritud ekspertiisimääruse ja vormistama selle toimikusse eraldi võetava dokumendina. Eksperdil ei ole lubatud lahendada oma arvamuses küsimusi, mis seonduvad tõendite hindamisega. Samuti ei võinud kohus kasutada tõenditena eksperdi ülekuulamisel saadud vastuseid.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json