/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-14-10087/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Kuna süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine pole KarS § 76 lg 2 p 2 ja VangS § 76 lg-te 1 ning 4 alusel esitatud taotluse puhul seotud elektroonilise valve kohaldamise kohustuse ega süüdimõistetu nõusolekuga, ei saa maakohus jätta vangla taotlust läbi vaatamata, vaid peab selle sisuliselt lahendama. (p 21) Süüdimõistetu arvamus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta on menetlusosalise seisukoht, millega kohus on seotud kohtumääruse põhjendamise kohustuse kaudu. Mõnel juhul võib süüdimõistetu arvamus kujutada endast argumenti, mida kohus ei saa ega tohi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kaalumisel eirata (nt ei nõustu süüdimõistetu ennetähtaegse vabanemisega põhjusel, et tal puudub vabaduses elu- või töökoht ja see suurendab märkimisväärselt uue kuriteo toimepanemise riski). Kuid vastavasisulise nõusoleku puudumine ei takista vangla taotluse sisulist lahendamist ega anna alust jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust otsustamata. (p 23) KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Viimati osutatud sätetes väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub (kehtiva seaduse puhul sisalduvad karistusandmete kustutamise tähtajad KarRS §-s 24). Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist. (p 31 ja 32) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus aga õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21.) (p 33) Kohtu poolt isiku varasemale elukäigule antav hinnang on seotud muu hulgas otseselt sellega, missuguseid süüdimõistetu karistusandmeid kohus arvestab. Hindamise esemeks olevast teabest sõltub ka hinnang süüdlase varasema elukäigu ja tema edasise käitumise kohta. Järelikult oleks karistusregistri arhiivi kantud andmetel süüdlase varasemat elukäiku iseloomustava teabena KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vahetu mõju sellele, kas süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud. Õigusliku tähendusega kustunud karistatust puudutavate andmete arvesse võtmine pole sellises olukorras aga KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. (p 34) Karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld pole ennetähtaegse vabastamise menetluses absoluutne. Nii nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Kuna kriminogeenseid riske puudutav hinnang kujundatakse koostoimes muu kinnipeetavat iseloomustava teabe ning teiste teguritega, pole arhiiviandmetel selles kontekstis siiski eraldi õiguslikku tähendust. (p 35) Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (VangS § 20 lg 1). Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1). Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. Lisaks ei ole kohus KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vangla hinnangutega seotud. (p 38)
Taandamisaluse jaatamiseks peavad ilmnema konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad rääkida kahtlusest kohtuniku erapooletuses. (p 26)
1-16-9898/52 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.01.2018
Olukorras, kus kohtunikul on kaitsjaga lähedane perekondlik sõprussuhe, peab ta kriminaalmenetlusest taanduma. Sellises olukorras ei saa kohtunik enda taandumiskohustust vältida ka erilise hoolikusega asja arutamisel ja kohtulahendi põhjendamisel.
KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud menetleja loa andmine või sellest keeldumine isiku kaitsjana menetlusse astumiseks on selline menetlusotsustus, mida ei tohi teha kohtunik, kellel on lähedane suhe enda kaitsjana menetlusse lubamist taotleva isikuga.
Kohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta mitteadvokaadist kaitsjale KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud luba andmata pelgalt sel põhjusel, et kaitsja seos kohtunikuga tooks kaasa vajaduse kohtuniku taandumise järele.
Kaitsja taandumise või taandamise alused ei hõlma kaitsja lähedast isiklikku suhet asja menetleva kohtunikuga. Sellise suhte olemasolul peab taanduma kohtunik, mitte kaitsja. Kaitsja ei ole kohustatud asja menetleva kohtuniku isiku tõttu kaitseülesande vastuvõtmisest loobuma. Samuti ei tähenda see, kui kaitsja on kaitseülesannet vastu võttes teadlik, et tema osalemine menetluses nõuab kohtuniku taandumist, seda, et kaitsja ja tema kaitsealune loobuksid õigusest erapooletule kohtukoosseisule.
Juhul, kui kohus tuvastab, et mitteadvokaadist isiku kaitsjana menetlusse lubamist taotletakse obstruktiivsel motiivil, võib kohtul olla alus jätta kaitsja KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlusse lubamata.
Hinnates kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses kuriteo toimepanemise asjaolusid kui isiku vabastamist või vabastamata jätmist mõjutavat tegurit, tuleb kohtul alati võtta aluseks kuriteo asjaolud sellisel kujul, nagu need tuvastati isiku süüditunnistamisel. Seda sõltumata sellest, millises menetlusliigis süüdimõistev kohtuotsus tehti. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei toimu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolude uut tõendamist ega tuvastamist. Süüdimõistetul pole vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses võimalik tugineda väitele, et tegelikult pole ta kokkuleppes ja selle alusel tehtud kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime pannud või et teo asjaolud olid teistsugused kui kokkuleppes kirjas.
Kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muutuvad kokkuleppes toodud kuriteo asjaolud (KrMS § 245 lg 1 p 7) selle teo asjaoludeks, milles kohus isik süüdi tunnistab (KrMS § 249 p 1). Jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses kajastuvad kuriteo asjaolud on süüdistatava jaoks siduvalt tuvastatud olenemata sellest, kas kohtuotsus on tehtud üld- või lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses).
Prokuratuuril pole seadusest tulenevat alust jagada süüdistatavale kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus lubadusi selle kohta, kas ja millal isik kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel süüdimõistmise korral vangistusest enne tähtaega vabastatakse. Seadus ei võimalda prokuratuuril anda süüdistatavale lubadust isegi mitte selle kohta, milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise üle.
3-1-1-74-14 PDF Riigikohus 02.12.2014
Kirjaliku menetluse toimetamisel määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele. Ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13 Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise tähtajaga.
Kirjaliku menetluse toimetamisel määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele. Ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu. Ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13 Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise tähtajaga.
Ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu.
3-1-1-63-13 PDF Riigikohus 21.06.2013
Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (Vt nt RKKKo 3-1-1-87-11, p 7.)
Isiku õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul tuleneb nii KrMS § 274^2 lg-st 1 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kudla vs. Poola, p 124; Valeriy Kovalenko vs. Venemaa, otsus 29. maist 2012, p 58). Juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge vs. Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45). Kriminaalasja keerukus iseenesest ei õigusta menetluse pikaajalisust ja arvestada tuleb teisi tegureid (vt Golovkin vs. Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 3. aprillist 2008, p 39). Kahtlustatava või süüdistatava suhtes toimuva menetluse ülemäärast kestust ei saa riik õigustada vajadusega pidada mõne teise samas kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava isikuga läbirääkimisi kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (KrMS § 202). EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). KrMS § 274^2 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 6^1 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt RKÜKo 3-3-1-85-09). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1 ja RKKKm 3-1-1-34-13, p 18). Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Seega saab ringkonnakohus lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 274^2 lg 1 alusel, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, siis juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev.
Kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi KrMS § 49 lg 1 p-s 5 (praegu KrMS § 49 lg-s 6) sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt RKKKm 3-1-1-123-05, p 12.)
3-1-1-70-10 PDF Riigikohus 15.11.2010
Alaealiste laste kasvatamine ja varasemate vabadusekaotuslike karistuste puudumine ei ole veel iseenesest asjaolud, mis välistaksid isikule mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise.
Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga on Riigikohus pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.
Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist. Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.
Isiku kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ei piisa üldsõnalisest väitest, et kaitsja ei ole kaitseülesande täitmiseks kasutanud kõiki võimalikke vahendeid. Kaitsja poolt kohtule süüdistatavat õigustava tõendi esitamata jätmine ei ole kaitseõiguse rikkumine, kui süüdistataval endal puudus takistus see tõend esitada või nõuda kaitsjalt selle tõendi esitamist. Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.
Varasemalt süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamine ei ole kriminaalmenetluses kohtuniku taandumise alus KrMS § 49 lg 1 p 1. Nimetatud asjaolu iseenesest ei ole taandumisalus ka KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel. KrMS § 49 lg 1 p 2 kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Ringkonnakohtunik, lahendades määruskaebust, ei ole käsitatav eeluurimiskohtunikuna, ning nähtuvalt KrMS § 49 lg-st 3 tema suhtes eelmärgitud taandamisalust ei ole.
Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud. KrMS §-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtib üksnes juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit KrMS § 55 lg 2 tähenduses.
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.
3-1-1-46-09 PDF Riigikohus 08.06.2009
Ärisaladuse mõiste sisulisel määratlemisel on võimalik kasutada TRIPS-lepingu art 39 lg-t 2. Nimetatud määratlusele ei vasta andmed, kui tegemist on avalike andmetega, mis on teada või kergesti kättesaadavad isikutele, kes tegutsevad turvasüsteemide valdkonnas.
Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena. (Vt RKKKo nr 3-1-1-123-05, p 11).
Prokuröri erapooletuse hindamisel juures on oluline, et prokuröri otsustused ei oleks kantud sellistest sisemistest motiividest, mis ei ole seotud ametialaste ülesannete hoolsa täitmisega (näiteks isiklikest väärtushinnangutest tulenev eelarvamus kahtlustatava või süüdistatava suhtes või isiklik huvitatus kriminaalmenetluse tulemusest). Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena. (Vt RKKKo nr 3-1-1-123-05, p 11). See põhimõte on kohaldatav ka prokuröri puhul, seda enam, et temal ei lasu ka kriminaalasja lahendamise funktsiooni.
3-1-1-78-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Seadusandja on selgesõnaliselt ette näinud, et ringkonna- ja Riigikohus saadavad kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, mitte prokuratuurile (KrMS § 337 lg 2 p 2, § 361 p 6). Kui kohus saadab asja alama astme kohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei ole see vastuolus ausa ja võistleva kohtumenetluse põhimõttega ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalasja teistkordsel arutamisel on kohtunikul soovi korral võimalik tutvuda samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustega ja ka kohtuistungi protokollidega kohtute infosüsteemi kaudu. Mõistetavalt peab kohtunik tutvuma ringkonna- või Riigikohtu otsusega, mis annab juhiseid menetlusliku või materiaalõigusliku küsimuse lahendamiseks. Tõsi on ka see, et vaheajal või ka istungi ajal on kohtunikul põhimõtteliselt võimalik tutvuda kohtueelsel uurimisel kogutud materjalidega (see aga kehtib ka kriminaalasja esmakordsel arutamisel). Kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi aga maakohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud (KrMS § 15).
Juhul kui kohtunikul on põhimõtteliselt võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga enne asja arutamist kohtuistungil, võib (vähemalt näiliselt) olla rikutud kohtumenetluse võistlevuse ning sellest tulenevalt ka kohtu erapooletuse põhimõte. Selleks tuleks hinnata kohtuniku käitumist menetluses ja otsustada, kas toimiku kättesaamine enne asja arutamist on teda mõjutanud või mitte, ja kas selline olukord võis jätta teistele menetlusosalistele mulje, et kohtunik ei ole erapooletu.
Seadusandja on selgesõnaliselt ette näinud, et ringkonna- ja Riigikohus saadavad kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, mitte prokuratuurile (KrMS § 337 lg 2 p 2, § 361 p 6). Kui kohus saadab asja alama astme kohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei ole see vastuolus ausa ja võistleva kohtumenetluse põhimõttega ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhul kui kohtunikul on põhimõtteliselt võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga enne asja arutamist kohtuistungil, võib (vähemalt näiliselt) olla rikutud kohtumenetluse võistlevuse ning sellest tulenevalt ka kohtu erapooletuse põhimõte. Selleks tuleks hinnata kohtuniku käitumist menetluses ja otsustada, kas toimiku kättesaamine enne asja arutamist on teda mõjutanud või mitte, ja kas selline olukord võis jätta teistele menetlusosalistele mulje, et kohtunik ei ole erapooletu.
3-1-1-123-05 PDF Riigikohus 07.11.2005
Otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle suhtes tõusetus põhjendatud kahtlus tema erapooletuses, on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS 339 lg 2 mõttes.
Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena. Kohtunik peab taanduma KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. Vähimgi tõenäosus kohtuniku erapoolikuse kohta on kohtuniku taandumise aluseks.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json