/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-9941/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.03.2019
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 8)
KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)
Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12) KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13) Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14) KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).
1-16-7253/10 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 01.03.2017
Süüdistusakti prokuratuurile tagastamine KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele, ei tohi olla põhjendamatu. Liiga kergekäeliselt ei tohi asuda seisukohale, et süüdistuse sisus puudus piisavalt detailne süüdistatavale etteheidete kirjeldus. Kui süüdistusakti lõpposas on üles loetletud nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused, mis on vajalikud süüteokoosseisu täitmiseks, ei saa öelda kohtu alla andmise etapis, et tegemist ei ole piisavalt detailse süüdistusega. Olukorras, kus süüdistusaktis on ilmselgelt sattunud isikute nimed vahetusse, ei anna veel alust väita, et see takistaks süüdistusaktist arusaamist. Ilmselget ebaselgust on võimalik prokuröril KrMS § 268 lg 3 alusel muuta ilma, et muudetakse süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni. Üksikute kirjavigade esinemine süüdistusakti ei muuda seda nõuetele mittevastavaks.
3-1-1-55-16 PDF Riigikohus 08.06.2016
KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Karistusseaduse blanketti sisustav norm on olemuslikult blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa (vt nt RKKKo 3-1-1-4-08, p 9). Vaidlust selle üle, kas süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon on „asjakohane“, ei saa lõplikult lahendada eelistungil. KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt tuleb süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 11). Analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. (p 9)
Karistusseaduse blanketti sisustava normi muutmist tuleb käsitada süüdistuse muutmisena ja et KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör süüdistust muuta enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Prokuröri poolt süüdistuse muutmine pole aga ainus seaduslik võimalus nihutada kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 8)
3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12) LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13) Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)
Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)
Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7) Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)
Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)
KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14) Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)
3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016
Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)
Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)
Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 389^2 oli KarS § 389^1 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 389^2) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 389^1, mitte aga § 389^2 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93) Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108) Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)
KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96) Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132) SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145) RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145) RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 389^1 ja 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 153^1 ja 153^2 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132) Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Isiku süüditunnistamine KarS § 381^1 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 381^1 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 381^1 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)
Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102) Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108) Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128) Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274^2 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
3-1-1-101-15 PDF Riigikohus 21.12.2015
Ehkki KarS § 117 sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, tuleb selle paragrahvi järgi esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks üldjuhul kirjeldada ka konkreetset tegevust või tegevusetust (KarS § 13 lg 1) ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates kannatanu surma põhjustas. Ometigi ei ole see reegel absoluutne. Võib ette tulla juhtumeid, kus kannatanu surma põhjustamise täpset viisi ei saa objektiivsetel põhjustel tuvastada, kuid samas on võimalik esitada süüdistus, mis vaatamata konkreetse teoviisi kajastamata jätmisele kaitseõigust ei riku. Sellisel juhul tuleb kohtumenetluses kontrollida, kas kannatanu surm võis saabuda süüdistatavast olenemata või on selline võimalus välistatud ja süüdistatav vastutab surma ettevaatamatu põhjustamise eest tuvastamata viisil. Sama põhimõte kehtib loogiliselt ka olukorras, kus KarS § 117 järgi esitatud süüdistuses on kannatanu surma põhjustamise täpset viisi küll kirjeldatud, kuid see jääb kohtus tõendamata, samas on süüdistuses kirjeldatud ülejäänud asjaolude kogum selline, et võimaldab kaitseõiguse tagada ka surma põhjustamise viisi konkretiseerimata. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, mil viisil süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav tegu, s.o kannatanu surma põhjustamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei välista alati isiku karistusõiguslikku vastutust KarS § 117 järgi, kui on tõsikindlalt välistatud, et keegi teine peale süüdistatava oleks saanud põhjustada ettevaatamatusest kannatanu surma. Vrd ka 3-1-1-28-14, p 14.2. (p 37)
Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 289^1 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 käsitletud võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi. (p 30) Vt lisaks 3-1-1-52-06; 3-1-1-113-06, p-d 15–17; 3-1-1-13-12, p 13. (p-d 25–29) Vt lisaks 3-1-1-62-07, p 12.3; 3-1-1-18-08, p 16. (p 32) Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused võivad olla kasutatavad tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, kui need on kohtus avaldatud KrMS § 294 või § 293 lg 1 ja § 289^1 alusel. (p 33)
Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 289^1 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 käsitletud võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi. (p 30) Vt lisaks 3-1-1-52-06; 3-1-1-113-06, p-d 15–17; 3-1-1-13-12, p 13. (p-d 25–29) Vt lisaks 3-1-1-62-07, p 12.3; 3-1-1-18-08, p 16. (p 32)
3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81) Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110) Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85). KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85) Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89) Kui KrMS § 126^3 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100) E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 126^5 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 126^3 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 126^7 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75) Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49) KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64) Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 22^1 järgi. (p 114) KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135) Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137) Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59) Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60) Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62) Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
3-1-1-70-15 PDF Riigikohus 06.10.2015
Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
Peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 10) Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3)
Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 3^4 ja 3^5 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1) Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 3^4 ja 3^5 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3) Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12)
3-1-1-94-14 PDF Riigikohus 22.06.2015
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203) KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180) KarS § 217 näol on tegemist arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele. (p 186) Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama. (p 187) DNS-sätete muutmist saab pidada arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). (p 188) Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189) Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191) Nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga teadlikult nõustusid. (p 192) DNS-Changer paigaldatakse arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laeb internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeerib pleieri või koodeki. Sellega paigaldatakse installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönavad programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks. (p 195) Arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades: ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast on probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. (p 196) Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. (p 199) Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203)
Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237)
Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189) Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. (p 203)
Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239)
Eelkuritegu kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. (p 170) Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170) Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180) KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184) Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada. (p 216) Olukorras, kus tehingute ja ülekannete sisu on määratud suvaliselt, on tehingute eesmärk peamiselt vara päritolu varjamine. (p 218) Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Näiteks kui isik soovib, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk sooviks varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Isik võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda. (p 219) Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237) Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238) Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239) Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246) Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83^1 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248) Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83^1 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251) Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku. (p 205) KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206) Vale veebilehe kuvamine kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist. (p 208) Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Näiteks kui DNS-sätteid ei muudetaks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugune reklaam kui see, mis arvutikasutajale tegelikult kuvati. (p 209)
DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212) 
Kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. (p 232) Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237) Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238) Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239) KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg-s 1. (p-d 237-240)
Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83^1 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83^1 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212) 
Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170)
Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170) Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172)
Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83^1 alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251)
Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246) Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83^1 tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248) Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252)
Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191)
KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184)
3-1-1-10-15 PDF Riigikohus 16.03.2015
Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega). Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega). Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest. Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama. Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama. Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.
KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.
3-1-1-40-14 PDF Riigikohus 03.11.2014
Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22). KarS §-s 389^2 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele. Olukorras, kus süüdistuses ei tugineta (vähemalt mitte piisavalt selgelt) asjaolule, et kinnistu tegelik tehinguväärtus oli maksudeklaratsioonis näidatust väiksem, pole ka kohtumenetluses võimalik KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid rikkumata seda asjaolu tuvastada. Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud. Olukorras, kus tasu, mis müüja kinnistu eest saab, seisneb osaliselt või täielikult selles, et ostja võtab üle müüja võlakohustuse kolmanda isiku ees, ei pruugi müüjal puuduliku maksevõime korral pärast tehingut olla enam piisavalt vara selleks, et tasuda riigile tehingust tekkinud käibelt arvestatud käibemaksu. See asjaolu iseenesest ei vabasta aga müüjat seadusest tulenevast kohustusest deklareerida tehingu tegelikult väärtuselt arvestatud käibemaksusumma ega võta ostjalt õigust see summa sisendkäibemaksuna maha arvata. Samas võib kinnistu müük eelkirjeldatud asjaoludel väljaspool müüja pankrotimenetlust olla käsitatav ühe võlausaldaja (nt laenuandja) põhjendamatu eelistamisena teisele võlausaldajale (riigile). Seda seetõttu, et riik maksuvõlausaldajana satub müügitehingu tõttu halvemasse olukorda, kui ta oleks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 järgi olnud sama kinnistu müümisel maksejõuetuks muutunud müüja pankrotimenetluses. Alates 01.01.2015 võib selline tegu olla karistatav KarS § 384^1 järgi. Vältimaks riigi kui maksuvõlausaldaja kahjustamist käibemaksuga maksustatava kinnistu müügil olukorras, kus müüjal on makseraskused ja kinnistu eest tasumine toimub osaliselt või täielikult müüja võlakohustuse ülevõtmisega, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma või taotleda enda tagastusnõude täitmist sel viisil, et tagastatav summa kantaks müüja ettemaksukontole. Taotluse enda tagastusnõude täitmiseks müüja ettemaksukontole võib ostja esitada juba enne tagastusnõude tekkimist. Sellisel juhul on tegemist tingimusliku taotlusega, mille kohaselt tuleb rahasumma kanda müüja ettemaksukontole, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22). Tulenevalt KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (RKKKo 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja 3-1-1-80-13, p 7.2.1). Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning see on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. Olukorras, kus süüdistuses ei tugineta (vähemalt mitte piisavalt selgelt) asjaolule, et kinnistu tegelik tehinguväärtus oli maksudeklaratsioonis näidatust väiksem, pole ka kohtumenetluses võimalik KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid rikkumata seda asjaolu tuvastada.
Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning see on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22). Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad. (Vt nt RKKKo 3-1-1-107-00, p 4.1; 3-1-1-25-12, p 10.1 ja 3-1-1-106-13, p 9). KarS §-s 389^2 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele. Muu hulgas tähendab see seda, et kui prokuratuur väidab, et maksuhaldurile tehingu kohta esitatud andmed on ebaõiged, sest deklaratsiooni esitaja omistas tehingule vale maksuõigusliku tähenduse, peab süüdistusest lisaks maksunduslikult olulistele tehingu asjaoludele nähtuma ka prokuratuuri seisukoha materiaalõiguslik alus. Teisisõnu tuleb süüdistuses ära näidata, millised on need normid, millest tulenevate eelduste puudumine või milles sätestatud piirangud välistavad maksudeklaratsioonis väidetud maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise.
Tunnistamaks isiku süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamises, tuleb kohtul muu hulgas tuvastada ka need faktilised asjaolud, millest lähtudes saab deklaratsioonis esitatud andmeid ebaõigeks pidada. See omakorda eeldab, et sellised asjaolud oleksid piisava selguse ja täpsusega välja toodud juba süüdistuses (vt ka RKKKo 3-1-1-108-12, p 22). KarS §-s 389^2 sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele.
Olukorras, kus tasu, mis müüja kinnistu eest saab, seisneb osaliselt või täielikult selles, et ostja võtab üle müüja võlakohustuse kolmanda isiku ees, ei pruugi müüjal puuduliku maksevõime korral pärast tehingut olla enam piisavalt vara selleks, et tasuda riigile tehingust tekkinud käibelt arvestatud käibemaksu. See asjaolu iseenesest ei vabasta aga müüjat seadusest tulenevast kohustusest deklareerida tehingu tegelikult väärtuselt arvestatud käibemaksusumma ega võta ostjalt õigust see summa sisendkäibemaksuna maha arvata. Samas võib kinnistu müük eelkirjeldatud asjaoludel väljaspool müüja pankrotimenetlust olla käsitatav ühe võlausaldaja (nt laenuandja) põhjendamatu eelistamisena teisele võlausaldajale (riigile). Seda seetõttu, et riik maksuvõlausaldajana satub müügitehingu tõttu halvemasse olukorda, kui ta oleks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 järgi olnud sama kinnistu müümisel maksejõuetuks muutunud müüja pankrotimenetluses. Alates 01.01.2015 võib selline tegu olla karistatav KarS § 384^1 järgi. Vältimaks riigi kui maksuvõlausaldaja kahjustamist käibemaksuga maksustatava kinnistu müügil olukorras, kus müüjal on makseraskused ja kinnistu eest tasumine toimub osaliselt või täielikult müüja võlakohustuse ülevõtmisega, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma või taotleda enda tagastusnõude täitmist sel viisil, et tagastatav summa kantaks müüja ettemaksukontole. Taotluse enda tagastusnõude täitmiseks müüja ettemaksukontole võib ostja esitada juba enne tagastusnõude tekkimist. Sellisel juhul on tegemist tingimusliku taotlusega, mille kohaselt tuleb rahasumma kanda müüja ettemaksukontole, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud.
Selleks, et isikut mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo koosseisulist tunnust sisustava normina vastama PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele, mis muu hulgas nõuab, et tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, oleks seaduses selgelt määratletud.
3-1-1-7-14 PDF Riigikohus 31.01.2014
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).
Riigikohus jääb oma varasemas otsuses toodud seisukoha juurde, et KarS § 184 ja NPALS § 3^1 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p-d 8.1–10).
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).
KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Varasemas kohtupraktikas ega käesolevas asjas pole kohus tunnistanud üldtuntuks asjaolu, et 1,3 grammi amfetamiini on KarS § 184 lg 1 mõttes narkootiline aine suures koguses või et sellest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega vajab narkootilise aine suur kogus tõendamist.
KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.
Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1). KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
3-1-1-109-12 PDF Riigikohus 23.11.2012
Omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks, mis peab ilmnema objektiivse teona. Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus, mille tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30). Senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut.
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3).
Süüdistuse piiridest väljumine kohtu poolt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-66-12 PDF Riigikohus 05.10.2012
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg.
Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
KarS § 363 lg 2 on deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Süüdistusest peab seega nähtuma etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus, kuid mitte põhjustatud tagajärg. Kuna KarS §-s 363 käsitletakse kõikvõimalikke looduskasutus- või saastelube, kuid MaaPS § 68^1 lg 1 räägib üksnes ühest konkreetsest looduskasutusloa alaliigist - kaevandamisloast, siis tuleb MaaPS § 68^1 lg 1 pidada KarS § 363 lg 1 suhtes erinormiks osas, milles kehtestatakse väärteovastutus kaevandamisloa nõuete rikkumise eest. Seega juhul, kui isikule kriminaalmenetluses tehtava etteheite sisuks oleks kaevandamisloa nõuete rikkumine, tuleks tema tegu kvalifitseerida üksnes MaaPS § 68^1 lg-s 1 või 2 sätestatud väärteona. MaaPS § 68^1 lg-s 1 on väärteona sätestatud küll muu hulgas maavara loata kasutamine ja kaevandamisel loanõuete rikkumine, kuid mitte loata kaevandamine. Seega kaevandamisloata kaevandamisel KarS § 363 rakendusala piirav erinorm puudub ja olukorras, kus süüdistatav on kaevandanud ilma loata, on alati tegemist kuriteoga. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt ebakorrektne sõnastamine, näiteks MaaPS § 68^1 lg 1 näol, on seetõttu taunitav.
Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28).
Süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28). Süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19).
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9).
3-1-1-84-12 PDF Riigikohus 27.09.2012
KarS § 169 loeb kuriteoks vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Seega ei ole lapsele elatusraha ehk perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes siis, kui see on vaadeldav elatise maksmisest "kuritahtliku kõrvalehoidumisena". Elatise maksmata jätmist tuleb käsitada selle maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes eeskätt järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist, vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustik (edaspidi TMS) §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on elatise mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud ""enese tavalise ülalpidamise"" ja ""enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise"" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita. Lisaks eelmärgitule eeldab elatise mittemaksmise kuritahtlikkus kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt ka RKKKo 3-1-1-92-01, p 5.1). Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses.
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14 ja RKKKo 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3). Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt RKKKo 3-1-1-31-10, p 14.)
3-1-1-7-12 PDF Riigikohus 26.01.2012
Kohtumäärus KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks (KrMS § 262 p 2) on määruskaebe korras vaidlustatav. KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 245^1 lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 256^5 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras.
Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.
Kohtul on reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 235^1 lg 1 p 3, § 245^1 lg 1 p 4 ja § 253 p 3). Ühelgi kohtumenetluse poolel ei ole subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses.
KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.
Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele. KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.
3-1-1-67-09 PDF Riigikohus 24.09.2009
EKS
Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole deliktistruktuuri iseseisev neljas element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. Juriidilise isiku huvi mõiste kaudu välistatakse juriidilisele isikule selliste tegude omistamine, mis on toime pandud töötaja erahuvides ja juriidilise isiku tegevusvaldkonna väliselt (RKKKo nr 3-1-1-137-04, p 14.3 ja nr 3-1-1-108-03).
KarS-i § 402^1 ja ErakS § 12^1 lg- 1 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas (p-d 12-13.6).
Apellatsiooni piirid sõltuvad sellest, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisust (RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 15 ja nr 3-1-1-5-08, p 13.1).
Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga. KarS § 14 lg 1 kohaselt peab tegu olema toime pandud juriidilise isiku organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides.
Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga.
3-1-1-53-07 PDF Riigikohus 20.11.2007
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05 ja 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olemuslikult tähendab KrMS § 337 lg 1 p 2 ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Selline pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Veelgi enam, pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. (Vt 3-1-1-14-07). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05, 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt RKüKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest. Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks.
3-1-1-35-07 PDF Riigikohus 10.09.2007
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile. Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json