https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 304| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-4785/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.11.2023

Riigikohtu menetluses toimuv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 20)


Kui ringkonnakohus annab asitõenditele esimese astme kohtust erineva hinnangu neid asitõendeid ise vahetult uurimata, on see vastuolus KrMS § 15 lg 2 p-st 1 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõttega. (p 28)


Kui ringkonnakohus rikub faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel tingimata alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Niisuguses asjas läheks Riigikohus ringkonnakohtu otsust tühistades ja maakohtu otsust jõustades vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. (p 29)

1-20-3101/85 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.11.2023

Kriminaalmenetluse taasalustamise määruse põhjendamine on KrMS § 145 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1 kohaselt nõutav. Määruse põhjendamata jätmisel tuleb üldjuhul eeldada, et EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-s 2 sätestatud aluseid menetluse taasalustamiseks ei olnud. (p 20)

1-22-1988/70 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.11.2023

Lapse ütluste kui tõendi kogumist kriminaalmenetluses reguleerivate KrMS §-de 70, 290 ja 2901 eesmärk on ühest küljest tagada nii tõendi kvaliteet kui ka kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus, kuid teisalt vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. (p 13)

Riigil lasub kohustus vältida kuriteo ohvriks langenud lapsele lisakannatuste põhjustamist kriminaal- ja kohtumenetluses. Hinnang sellele, mis on lapse parimates huvides, peab olema individuaalne ning lähtuma konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja alaealise isikust. Samas ei tohi kannatanu kaitsmiseks võetud meetmed rikkuda kaitseõigust ega süüdistatava õigust ausale ja õiglasele menetlusele. (p 13)


Kohus võib KrMS § 2901 lg 1 p 2 alusel vastu võtta vaid sellised kohtueelses menetluses antud ütlused, mille puhul on alaealine tunnistaja rakendatud seaduspäraselt. See tähendab, et talle tutvustati eakohasel viisil tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1), sealhulgas õigust keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel (KrMS § 71) ja kohustust rääkida tõtt (KrMS § 66 lg 3). Lisaks peab ülekuulamine olema toimunud KrMS §-s 70 sätestatud alaealise tunnistaja ülekuulamise erisusi arvestades. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-73-15, p d 18–20.) (p 14)


KrMS § 2901 lg 1 alusel vastu võetud tõendit ei muuda lubamatuks see, kui tunnistaja saab pärast tõendi vastuvõtmist 14-aastaseks. (p 20)


Alaealise õiguste paremaks tagamiseks ei võimalda KrMS § 2901 lg 2 last uuesti täies mahus üle kuulata. (p 15)

Täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses ei ole piiratud tõendamiseseme asjaoludega. Alaealise täiendava küsitlemise võib tingida mistahes üksikasi, mis on oluline otsuse tegemiseks. Siiski pole seadusandja pannud kohtule kohustust täiendava küsitlemise läbiviimiseks isegi juhul, kui sellised täiendavad asjaolud on olemas. Ka seda menetlusotsustust tehes tuleb kohtul pidada süüdistatava kaitseõiguse kõrval silmas lapse parimaid huve. (p 16)

Taotluse alaealise kannatanu täiendavaks küsitlemiseks võivad esitada nii pooled kui ka kannatanu või tema esindaja. Taotlus peab olema põhistatud. (p 17)

Olukorras, kus varem üle kuulatud alaealine kannatanu soovib ise kohtus ütlusi anda ning kohtu hinnangul esinevad ka täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses, saab kannatanu küsitlemisest keelduda vaid kaalukatel põhjustel. Kannatanul on õigus anda ütlusi ja võtta osa kohtulikust arutamisest. Samuti on KrMS §-s 2901 sätestatud kaitseõiguse piirang õigustatud vaid lapse kaitsmise eesmärgil. Kui kannatanu kaitset (enam) ei vaja, puudub alus tema küsitlemata jätmiseks. Kannatanu taotluse rahuldamata jätmisel ei saa piirduda abstraktsete viidetega lapse vanusele, tema potentsiaalsele mõjutatavusele ja ütluste andmisest möödunud aja pikkusele. Kohus peab tooma jälgitavalt välja konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et suure tõenäosusega pole tegemist kannatanu tegeliku tahtega ja/või täiendav küsitlemine on alaealise kannatanu huvidega ilmses vastuolus. (p 18)

Kui kohus keeldub alaealise kannatanu täiendavast küsitlemisest, tagab menetlusõigus kannatanule õiguse olla ära kuulatud kohtumenetluses võimalusega avaldada oma arvamust kohtuvaidlustes (KrMS § 299 lg 1; vt ka KrMS § 38 lg 5 p 5) ning väljendada oma seisukohta apellatsiooni esitades (KrMS § 318 lg 1). (p 22)


KrMS § 109^1 lg 3 p 2 alusel võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. (p 24)


3-19-1565/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.10.2023
    Kehtetu:

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)


KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)


Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)


PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)


Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)

1-21-5633/135 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)


Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)


Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)


Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)


KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)


Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)


KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)

Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)


KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)


Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)


Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)


Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)

Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)

Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)


Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)


Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)

Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)

1-21-1421/182 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)


Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)


Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)


KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)


Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)


KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)


Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)


Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)

Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)


Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)


Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)


Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)


Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)


Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)

KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)


Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)


Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)


Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)


KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)


Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)

Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)


Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis: 1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema, i. olles Eesti Vabariigi kodanik, ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning 2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta, i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning ii. lähtus kas: (a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi 1. iseseisvuse ja sõltumatuse või 2. territoriaalse terviklikkuse vastu või (b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)

Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)


KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)


Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)


Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)


Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)


KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)

1-20-2143/156 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.05.2023

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu ja enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures on kriminaalmenetluse lõpetamine on erandlik abinõu, kusjuures kohus peab veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada muul seaduses nimetatud viisil. (p 11)


Kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. Lisaks ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega. Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega. Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut. (p-d 17–18)

Vajadus kontrollida apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust vahetult ei tähenda seda, et kõik maakohtus juba üle kuulatud tunnistajad, kannatanud ja süüdistatavad oleks tarvis kõigi asjaolude osas ringkonnakohtus uuesti üle kuulata. Selle, keda ja millises ulatuses tuleb ringkonnakohtus (uuesti) üle kuulata, määravad ära apellatsiooni põhjendused vaidluseseme ulatus. (p-d 20–22)


Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt on just kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks. (p 21)

Juhul, kui isikuline tõendiallikas on tarvis apellatsioonimenetluses uuesti üle kuulata, ei tule teda üldjuhul küsitleda samas mahus nagu maakohtus. Asjakohane on keskenduda vaid ütluste sellele osale, mille usaldusväärsuse üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, ja asjaoludele, mis on ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised. (p 22)

Apellatsioonimenetluses võib osutuda vajalikuks maakohtus üle kuulatud isiku täiemahuline uus ristküsitlus ennekõike siis, kui isiku ülekuulamisel esimese astme kohtus rikuti ristküsitluse reegleid või muid kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis välistab tema ütluste lubatavuse tõendina. (p 22)


Ehkki ülekuulatavate ja/või neile esitatavate küsimuste ring on eespool käsitletud põhjustel apellatsioonimenetluses eelduslikult väiksem kui esimese astme kohtus, tuleb ristküsitluse reegleid KrMS § 335 lg 1 kohaselt järgida ka ringkonnakohtus. See tähendab muu hulgas, et tunnistajat (KrMS § 37 lg 3 järgi ka kannatanut) küsitleb KrMS § 288 lg 1 kohaselt reegeljuhtumil esimesena see kohtumenetluse pool (apellant), kelle taotlusel on isik ringkonnakohtusse kutsutud. Järgmisena saab küsitlemisõiguse vastaspool (KrMS § 288 lg 2 ls 2). Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (KrMS § 293 lg 3 ls 1). Ringkonnakohtul on õigus küsitleda tunnistajat või süüdistatavat pärast ristküsitlust (KrMS § 288 lg 6). Tunnistaja, kannatanu või süüdistatava ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse demonstreerimiseks kohaste küsimuste formuleerimine on võistlevas menetluses esmaselt sellele argumendile tugineva kohtumenetluse poole, mitte kohtu ülesanne. Samas on ringkonnakohus KrMS § 288 lg 5 kohaselt õigustatud ja kohustatud jätma kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale mh sellised küsimused, mis on asjakohatud. Apellatsioonimenetluses tähendab see ka küsimusi, mis väljuvad apellatsiooni või selle põhjenduste piiridest. (p-d 24–26)


Kui on ilmne, et kohtumenetluse poole küsimuste eesmärk on menetluse pahauskne venitamine, võib kohus sekkuda ristküsitlusse ka omal algatusel või seada pooltele küsimuste esitamiseks ajapiirangu. (p 26)


Apellatsioonimenetluses antud ütlused on kriminaalasjas tõendiks samamoodi nagu maakohtus toimunud ristküsitlusel saadud ütlused. Esimese ja teise astme kohtus antud ütluste omavahelise vastuoluga peab ringkonnakohus arvestama tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, ent aprioorselt ei saa ühes kohtuastmes antud ütlusi teistele eelistada. Samuti ei tähenda igasugune vastuolu maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste vahel seda, et isiku ütlused tuleks tingimata tervikuna tõendikogumist välja jätta. (p 27)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. (p 33)

1-22-7076/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.04.2023

Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)

KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)

Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)


Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)


Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)

Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)


KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)

Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)


KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)

Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)

1-17-11773/167 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 09.03.2023

KrMS § 288 lg 9 p 3 ja § 289 lg 1 kohaldamisel tuleb teha selgelt vahet sellel, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi soovitakse kasutada ülekuulatavale millegi meenutamiseks või tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kui ülekuulatav ei mäleta mõnda sündmust või asjaolu, mille kohta ta on varem kohtueelses menetluses ütlusi andnud, võib kohtumenetluse pool KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võimaldada ülekuulataval tutvuda kohtueelses menetluses antud ütlusi sisaldava menetlustoimingu protokolliga. Meenutamise eesmärk on värskendada tema mälu, et oleks võimalik jätkata ristküsitlemist. Kui aga isiku kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega, saab KrMS § 289 lg 1 alusel avaldada kohtumenetluse poole taotlusel kohtueelses menetluses antud ütlustest selle osa, mis on vastuolus kohtus antud ütlustega. Niisuguses olukorras avaldatakse varem antud ütlused isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kusjuures ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ei tohi kohus jätta kõrvale ristküsitlusel antud ütlusi ning tugineda nende asemel kohtueelsetele ütlustele. (p 25)

Erinevalt ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest ütluste meenutamise korral varasemaid ütlusi ei avaldata, vaid kohtumenetluse pool võimaldab ülekuulataval varasemat ütlust sisaldava dokumendiga (või selle osaga) tutvuda, jätkates seejärel küsimuste esitamist. Kui avaldamine tähendab millegi teatavaks tegemist kõigile istungisaalis viibijaile, sh kohtule, siis tutvustamine (tutvuda võimaldamine) on selle sätte kohaselt suunatud vaid ütluste andjale. Kuritarvituste vältimiseks võib asjasse puutuva dokumendiga tutvuda siiski ka tutvustaja vastaspool. KrMS § 288 lg 9 p 3 eesmärk on vältida olukorda, kus kohus kuuleb vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Samuti ei ole KrMS § 155 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi lubatav see, et meenutamise käigus tutvustatud kohtueelsed ütlused kantakse kohtuistungi protokolli, sest siis talletatakse nõuetekohaselt avaldamata ning vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Mäluvärskenduseks kasutatud varasemate ütluste istungiprotokolli kandmine võib tekitada olukorra, kus kohtueelsed ütlused ja kohtuistungil antud ütlused segunevad ning mõjuvad üheväärse tervikuna. See mulje on eksitav, sest võib viia kohtueelsete ütluste lubamatu kasutamiseni tõendina. KrMS § 288 lg 9 p-st 3 ei saa tuletada alust kohtueelsete ütluste tõendina kasutamiseks. Selle sätte kohaldamisel on tõendiks üksnes teave, mida tõendiallikas ristküsitlusel vahetult edastab, olles värskendanud oma mälu asjakohase dokumendiga tutvudes. (p 26)

Varem antud ütluste meenutamine ei tohi muutuda ülekuulatava liigseks mõjutamiseks. Kui vaatamata püüdlustele isiku mälupilt ei taastu, tuleb ristküsitlemine lõpetada ning sellisel juhul on välistatud ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamine. KrMS §-st 2763 lähtudes saavad nii prokurör kui ka kaitsja hoolitseda juba enne kohtuistungit selle eest, et isikutel, kelle ülekuulamist kohtuistungil nad taotlevad, on olnud aegsasti võimalus meenutada sündmusi, mille kohta nad on varem ütlusi andnud. Ülekuulatava mälu värskendamiseks ja ristküsitluse hõlbustamiseks võib talle enne kohtuistungit tutvustada varem antud ütlusi sisaldavat menetlusdokumenti. Mõistagi saab ka sellise tegevuse eesmärk olla üksnes isikule varem räägitu meeldetuletamine, mitte niisuguse teabe sisendamine, mida ta pole kunagi teadnud ning mida ta ei saa seetõttu ka kuidagi meenutada. Ülekuulatava ettevalmistamine on oluline iseäranis siis, kui tunnistaja mälestused võivad suure tõenäosusega olla lünklikud või suisa kustunud (nt kuriteosündmusest möödunud pika aja tõttu) ning on ennustatav mõni ütluste tutvustamisega seotud korralduslik takistus. Näiteks võib see niimoodi olla kaugülekuulamise korral, kui dokumendi vahetu tutvustamine võib olla problemaatiline, või juhul, kui ütluste andja pole võimeline (nt tervise tõttu) ise dokumendiga tutvuma. Kui ülekuulatavat pole enne kohtuistungit ette valmistatud, saab meenutamise eesmärgil taotleda kohtuistungis ka vaheaegu, kuid siis tuleb silmas pidada, et sagedastel pausidel võib olla ristküsitlusele pärssiv mõju. See, kuidas eelöeldut arvestades igal üksikjuhul tagada, et ülekuulatava mälu oleks ristküsitlusel värske, on lõppastmes ülekuulamist taotlenud menetluspoole otsustada. ( p 27)


Kriminaalmenetluses kehtiv võistlevuse põhimõte (KrMS § 14 lg 1) eeldab muu hulgas ka kohtumenetluse poolte aktiivset rolli ristküsitluse käigus. See tähendab, et kui menetluspoole hinnangul toimiti mingite asjaolude meenutamisel menetlusõiguse norme rikkuvalt, tuleb sellele reageerida vastuväite esitamisega juba ristküsitluse käigus või esitada täpsustavaid küsimusi juhul, kui ülekuulatava vastustes sisalduvat teavet peetakse ebapiisavaks või ebaselgeks. Vastuväidete õigeaegne esitamine või täpsustavad küsimused aitavad vältida ülekuulatava vastuste üle tekkida võivat vaidlust. (p 31)

1-21-7406/31 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2023

Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)


Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)


KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)


Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)

1-21-697/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2022

Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)

KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)

VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)


Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)


VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)


KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)


Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)


Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)


Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)


Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)


Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)


Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)


Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)


Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)

1-21-5229/34 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.11.2022

Vägivallasuhte infoleht ei ole iseseisev tõend, kuna ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sellel kajastatud selgitus pärineb kannatanult, ega hinnata, kas kannatanu oli politseitöötajaga suhtlemise ajal veel tajutu mõju all või kas ta võis tõde moonutada. (p 20)


Olukorras, kus süüdimõistmine tugineb valdavas osas tunnistajate kohtueelses menetluses antud ning kohtumenetluses avaldatud ütlustele ning süüdistataval ega kaitsjal pole olnud võimalik neid küsitleda on tegemist KrMS § 15 lg 3 rikkumisega. (p 21)


Vt RKKKo nr 1-19-10157/71, p 10 ja RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37. (p 17)

KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses on teine isik see, kes ise kogeb tõendamiseseme asjaolusid ja vahetult selle järel veel tajutu mõju all olles räägib tajutust tunnistajale.

Tunnistajate ristküsitlusel antud ütlused ei ole tõendid KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses, kuna mõlema teadmine juhtunu kohta pärineb vahendlikult tunnistajalt. (p 19)

1-21-2039/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.11.2022

Kui süüdistatav keeldub kohtuistungil ütluste andmisest, siis saab KrMS § 294 p 1 alusel esitada tõendina tema ütlused, mille ta andis mistahes teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel. (p 19)


Olulise menetlusõigusliku garantiina tuleb KrMS § 294 p 1 kohaldamisel arvestada PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva keeluga sundida kedagi tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (RKKKo nr 4-16-6037/46, p 17). EIK on väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt tähendab enese mittesüüstamise privileeg seda, et prokuratuur peab suutma kriminaalasjas tõendada isiku süü selliselt, et ei tugineta mingilgi viisil isiku tahte vastaselt tema kaasabil saadud tõenditele (vt EIK 11. juuli 2006. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 100). Seejuures on EIK toonitanud, et õigus end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud. (Vt EIK 13. septembri 2016. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267.) (p-d 17 ja 18)


KrMS § 131 lg 3 näeb ette, et vahistamismääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Teave, mille kahtlustatav sellisel küsitlusel eeluurimiskohtunikule edastab, saab olla KrMS § 63 lg 1 tähenduses kohtueelses menetluses menetlejale antud ütlusteks. (p-d 22-26)


Ütluste defineerimine jäigalt selle kaudu, kas teave on fikseeritud kindlate nõuete kohaselt (eeskätt KrMS-s otseselt nimetatud uurimistoimingutes), ei ole põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi reeglina lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, mitte mistahes vorminõude eiramisel (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega. Seega, kui määratleda vahistamisel antud selgitused ütlustena KrMS § 63 lg 1 ja § 294 tähenduses, tuleb nende lubatavust ja usaldusväärsust hinnata samadel alustel teiste ütlustega, võttes arvesse selle tõendi kujunemise eripära. (p 27)


Kui eeluurimiskohtuniku ette toimetatud vahistatavale on KrMS § 34 lg 1 p-des 1-3 sätestatud õigusi kohasel viisil ja arusaadavalt tutvustatud ning ta otsustab istungil sellegipoolest selgitusi anda, on selliselt kujunenud ütlused üldjuhul KrMS § 294 lg 1 tähenduses lubatav tõend. (p 28)


Lubatavate tõendite alusetu väljajätmine tõendkogumist, kui see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 29)

1-20-8694/55 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.11.2022

Lapsevanem on lapse suhtes kaitsegarant. Kui lapsevanem peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 2), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest ja/või KarS § 171 lg 1 järgi. Legaliteedipõhimõte nõuab, et selliste asjaolude ilmnedes kontrollib riik võimalikku kuriteo toimepanemist. (p 36)


KarS §-s 133 sätestatud vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine ei sõltu sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. (p-d 53 ja 54)


Vt. RKKKo nr -1-17-1629/44 p-d 19 ja 29. (p 33)


KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi. Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist. (p 38)


Vt. RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-11-15, p 12.2. (p 42)


Kui kannatanule määrati riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel, kohaldatakse sellises asjas riigi õigusabi osutava advokaadi tasule koefitsienti 1,5. (p 62)

1-21-3307/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.10.2022

Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses – Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p-d 26-29. (p 14)


Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kirjeldatu kehtib ka juhul, kui varasemad ütlused on talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. (p 17)

Kui isik esitab kohtuistungil faktiväite, mida ta uurimistoimingu käigus ei maininud ja mis viitab hoopis uuele kuriteole, siis on selline ütluste n-ö täienemine ajas selgeks tunnismärgiks, mis viitab tõendiallika võimalikule ebausaldusväärsusele ning lubab kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 järgi avaldada. (p 18)


Ähvardamine (KarS § 120) peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardamine tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ähvardaja öeldut või tehtut ei saa alati vaadata ka rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (p 19)


Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada, kuid koosseisupärase teo tuvastanud kohus jätab vaatamata sellele analüüsimata, kas tegu oli ka õigusvastane, siis on see käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisena. (p 23)


Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (p 24)

Teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses. (p 25)

Privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste inimeste puhul. Erinev on sellistel puhkudel ka nn talumiskohustuse ulatus ning võimaliku lubatud hädakaitsetegevuse intensiivsus. (p 26)


Lähisuhe – Vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p 10. (p 27)

1-21-4529/53 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.10.2022

Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)

RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)


Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)


Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)

1-21-2243/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2022

Dokumendi kirjalik vorm eeldab omakäelise või digitaalse allkirja olemasolu. (p 16)

E-kirja teel edastatav apellatsiooniteade ei pea olema allkirjastatud. (p 17)


Karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 19)

Vt RKKKo 1-20-2143/118, p-d 26-29.


KarS § 58 p-s 4 nimetatud karistust raskendav asjaolu sisaldub KarS § 121 lg 2 p 2 objektiivses teokoosseisus, mistõttu rakendub KarS §-st 59 tulenev raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld. (p 22)

1-20-2143/118 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.06.2022

Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega on apellatsioonikohus kaebuse läbivaatamisel õigustatud hindama tõendeid ka maakohtust erinevalt ja jõudma tõendikogumi põhjal isiku süüküsimuses teistsugusele seisukohale. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti üksikasjalikult põhjendama. Ringkonnakohus peab seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (p 18)

Kui pooled suulist menetlust ei taotle, tuleb apellatsioonikohtul teha valik kirjaliku ja suulise menetluse vahel kaalutlusõiguse alusel. Ringkonnakohtu enda algatusel suulise menetluse korraldamise vajalikkuse küsimus tekib iseäranis juhul, kui süüdistatav on esimese astme kohtus õigeks mõistetud ning tema süüküsimuse otsustamine apellatsioonimenetluses sõltub peaasjalikult isikulistele tõenditele antavast hinnangust. KrMS § s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse põhimõte ei välista seda, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine ei eelda vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi korral. Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist erilise hoolega kaaluda isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest ja väljendusviisist vmt). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. (p-d 26–27)

1-20-9006/90 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.06.2022

Mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamismeetme valikul tuleb kaaluda nii seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, kui ka sellele vastanduvaid huvisid, mis räägivad menetluse jätkamise kasuks. (p 16)

Süüdistatava õiguste riive intensiivsuse hindamisel tuleb järjekindla kohtupraktika kohaselt arvestada kohtuasja keerukust, kaebaja ja riigivõimu käitumist ning selle olulisust, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (nt RKKKm nr 1-17-10050/74, p 15). Iseenesest viitab riigivõimu tegevusetusest tingitud olemuselt lihtsakoelise kriminaalasja põhjendamatu venimine sellele, et süüdistatava õiguste rikkumine ei ole olnud vähetähtis. Samas ei tähenda see automaatselt, et sellisele mõistliku menetlusaja rikkumisele tuleb reageerida vaid kriminaalmenetluse lõpetamisega. Kohtul tuleb täiendavalt ära näidata, kuidas on pikaleveninud kriminaalmenetlus süüdistatavat mõjutanud. Muu hulgas tuleb seejuures arvesse võtta, kui intensiivselt on tõendite kogumisel süüdistatava eraellu sekkutud, milliseid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid on süüdistatava suhtes kohaldatud ja kas süüdistatav on pidanud viibima seoses kriminaalmenetlusega avalikkuse tähelepanu all (vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-15, p 15.1). (p 17)

Vt RKKKo nr 1-17-3371, p-d 59–60. (p 19)


Vastukaaluks süüdistatava õiguste riive ulatuslikkusele tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimisel arvestada muu hulgas kannatanu õigust saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul (RKKKo nr 3-1-1-53-15, p 15.2 ja RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2 koos viitega EIKo asjas Dinchev vs. Bulgaaria). Seejuures laieneb õigus mõistlikule menetlusajale ka juriidilisest isikust menetlusosalisele (vt nt EIKo asjas Comingersoll S.A vs. Portugal). Kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2) ning kannatanul tuleb oma nõude lahendamiseks pöörduda tsiviilkohtusse, on iseäranis oluline kannatanu õiguseid vaagida olukorras, kus mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse kõrgema astme kohtus ning esimese või teise astme kohus on koos süüdimõistva otsusega tsiviilhagi rahuldanud. (p 18)

1-20-1208/172 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.06.2022

KrMS § 691 võimaldab deponeerida ka endise kaaskahtlustatava ütlusi. (p 26)

KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Muid aluseid kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmiseks seadus ette ei näe. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid EIÕK art 6 lg 3 punkti d tähenduses (RKKKo asjas nr 3-1-1-109-16, p 11). Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg‑st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. (p-d 36-37)


Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule tema õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. (Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58.) (p 32)


Endise kaaskahtlustatava või -süüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid ja neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Ka selliste isikute ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid. (p 39)


KrMS § 911 annab üldise aluse isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemiseks, nähes ette, et seejuures tuleb järgida KrMS §-s 91 sätestatud korda. KrMS § 911 p-des 1 ja 2 toodud erandid käsitlevad olukordi, mil nende kiireloomulisusest tulenevalt KrMS §-s 91 sätestatud korda järgida ei tule. Eelkõige tähendab see seda, et neil erandjuhtudel ei eelda tahtevastane sisenemine läbiotsimismäärust. Järelikult juhul, kui läbiotsimiseks on vaja isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale siseneda, tuleb kohaldada mõlemat sätet – KrMS § 911 annab aluse tahtevastaseks sisenemiseks ja KrMS § 91 läbiotsimiseks, sätestades samas mõlema toimingu jaoks menetluskorra. (p 45)


Kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist menetlustoimingutega, mis on kirjeldatud KrMS §-s 91 (läbiotsimine) ning §-s 86 (vaatlus) (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 460). (p-d 47-48)


Arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust meie seadusandja seni kehtestanud ei ole. Seega saab selline kaasabi olla üksnes vabatahtlik, mis omakorda eeldab, et isik teab enda õigust sellise kaasabi osutamisest keelduda. Kui ta otsustab seda õigust kasutada, ei välista see iseenesest andmekandjal asuva info kasutamist tõendina, kui menetlejal õnnestub sellele muul viisil ligi pääseda. Vaidluse korral peab menetleja suutma seadmesse ligipääsu saamise asjaolusid, sh isikule tema õiguste selgitamist, tõendada. (p-d 49–52)

Kokku: 304| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json