/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-80-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)

Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)

Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)


Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)


Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)


Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)

Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)

3-1-1-74-16 PDF Riigikohus 24.10.2016

Kuna KrMS § 287 lg 1 ja § 288 kohaselt kuulatakse tunnistaja kohtuistungil üle ristküsitluse vormis, peab ristküsitluse kasutamine aitama muu hulgas selgitada, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh kindlaks teha, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks ka menetletava kriminaalasja kohta ajakirjanduses avaldatud teave. Üheks tunnusmärgiks sellise mõju kohta saab pidada ka varem antud ütluste muutmist. Kuivõrd ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, peavad eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid aitama tasakaalustada mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave. Samuti peab KrMS § 13 lg-s 1 tehtud muudatus, mille kohaselt ei ole enam alates 1. septembrist 2011 lubatud kohtuistungi helisalvestamine kohtu loata, koostoimes KrMS § 287 lg-ga 2 aitama vältida kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist veel üle kuulamata tunnistajaile. Arvestades, et istungisaalis viibivad isikud võivad kohtu loata teha vaid kirjalikke märkmeid, on see meede seadusandja hinnangul üldjuhul ka piisav, vältimaks ütlusi andnud isikute räägitu detailselt taasesitamist. Kuigi ei saa välistada, et mõni saalis viibiv isik suudab isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe talletada maksimaalse täpsusega ka kirjalike märkmete kujul, ei luba kehtiv kriminaalmenetluse seadustik selliselt saadud teabe avaldamist avaliku kohtuistungi puhul piirata. Vastavasisulise keelu sätestamiseks peaks seadusandja kaaluma menetlusseadustiku muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju aluseks võttes. (p-d 17-19)


KrMS § 267 (Kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes võetavad meetmed) eesmärk on tagada kohtuistungi korrakohane läbiviimine. Seetõttu saab vaadeldavas sättes kirjeldatud meetmeid rakendada siis, kui isik rikub kohtuistungi korda ega allu kohtu korraldusele või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu. Korraldus, millega kohus keelab aga avalikul kohtuistungil kõlanud menetlusandmete avaldamise, KrMS § 267 reguleerimisalasse ei kuulu. Nimelt reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja selle piiramisega seonduvat eeskätt KrMS §-d 11 ning 12. KrMS § 11 lg-s 1 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt on igal isikul võimalik jälgida ja talletada kohtuistungit KrMS §-s 13 sätestatud korras. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt toimib avalikkuse põhimõte kohtuistungi avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni KrMS §-des 12 ja 13 sätestatud piirangutega. Öeldust järeldub, et kohtuistungi avalikkust saab kohus piirata üksnes menetlusseaduses ette nähtud alustel, s.o KrMS §-des 11 ja 12 sätestatud tingimusi järgides. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on võimalik aga vaid kinnisel kohtuistungil KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatada kohtumenetluse pooli ja istungisaalis viibijaid, et menetlusandmeid pole lubatud avaldada. (p-d 10-12)


KrMS § 267 (Kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes võetavad meetmed) eesmärk on tagada kohtuistungi korrakohane läbiviimine. Seetõttu saab vaadeldavas sättes kirjeldatud meetmeid rakendada siis, kui isik rikub kohtuistungi korda ega allu kohtu korraldusele või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu. Korraldus, millega kohus keelab aga avalikul kohtuistungil kõlanud menetlusandmete avaldamise, KrMS § 267 reguleerimisalasse ei kuulu. Nimelt reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja selle piiramisega seonduvat eeskätt KrMS §-d 11 ning 12. KrMS § 11 lg-s 1 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt on igal isikul võimalik jälgida ja talletada kohtuistungit KrMS §-s 13 sätestatud korras. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt toimib avalikkuse põhimõte kohtuistungi avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni KrMS §-des 12 ja 13 sätestatud piirangutega. Öeldust järeldub, et kohtuistungi avalikkust saab kohus piirata üksnes menetlusseaduses ette nähtud alustel, s.o KrMS §-des 11 ja 12 sätestatud tingimusi järgides. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on võimalik aga vaid kinnisel kohtuistungil KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatada kohtumenetluse pooli ja istungisaalis viibijaid, et menetlusandmeid pole lubatud avaldada. (p-d 10-12)

Võrreldes teiste kohtumenetluse liikidega on kriminaalasja arutava kohtu volitused menetlusandmete avaldamise keelamise osas piiratumad. Tsiviilkohtumenetluses võib kohus menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid määrusega kohustada asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui menetlus ei ole kinniseks kuulutatud, kuid saladuse hoidmine on ilmselt vajalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 41 lg 3). Halduskohtumenetluse seadustiku § 77 lg 1 järgi juhindutakse kohtumenetluse avalikkuse ja tagamise osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Kriminaalmenetluse seadustik sarnast võimalust ette ei näe. (p 13)

Kohtuistungi kinniseks kuulutamisel KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel peavad kohtuistungi kinniseks kuulutamise tinginud põhjused olema kaalukad. Seda järeldust kinnitab samas sättes esitatud näitlik loetelu, mille kohaselt võib kohtuistungi kinniseks kuulutada siis, kui kohtuistungi avalikkus võib ohustada kohtu või kohtumenetluse poole või tunnistaja julgeolekut. Seega võib õigusemõistmise huvides KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel kohtuistungi kinniseks kuulutada vaid nendel juhtudel, kui ilmnevad erandlikud asjaolud (nt julgeoleku tagamise vajadus). Seisukoht, nagu võiks ka üle kuulamata tunnistajate mõjutamise vältimiseks kohtuistungi KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel osaliselt või täielikult kinniseks kuulutada, tähendaks, et suuremat avalikku huvi tekitavate ja isikuliste tõendite vahetut uurimist eeldavate kriminaalasjade arutamine hakkaks valdavalt toimuma kinnistel kohtuistungitel. Samuti satuks see käsitlus vastuollu KrMS §-s 11 ette nähtud põhimõttega, mille järgi on avalikkuse esindajatel üldjuhul võimalik vahetult kohtuistungit jälgida ja talletada. (p 16)

Kuna KrMS § 287 lg 1 ja § 288 kohaselt kuulatakse tunnistaja kohtuistungil üle ristküsitluse vormis, peab ristküsitluse kasutamine aitama muu hulgas selgitada, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh kindlaks teha, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks ka menetletava kriminaalasja kohta ajakirjanduses avaldatud teave. Üheks tunnusmärgiks sellise mõju kohta saab pidada ka varem antud ütluste muutmist. Kuivõrd ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, peavad eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid aitama tasakaalustada mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave. Samuti peab KrMS § 13 lg-s 1 tehtud muudatus, mille kohaselt ei ole enam alates 1. septembrist 2011 lubatud kohtuistungi helisalvestamine kohtu loata, koostoimes KrMS § 287 lg-ga 2 aitama vältida kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist veel üle kuulamata tunnistajaile. Arvestades, et istungisaalis viibivad isikud võivad kohtu loata teha vaid kirjalikke märkmeid, on see meede seadusandja hinnangul üldjuhul ka piisav, vältimaks ütlusi andnud isikute räägitu detailselt taasesitamist. Kuigi ei saa välistada, et mõni saalis viibiv isik suudab isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe talletada maksimaalse täpsusega ka kirjalike märkmete kujul, ei luba kehtiv kriminaalmenetluse seadustik selliselt saadud teabe avaldamist avaliku kohtuistungi puhul piirata. Vastavasisulise keelu sätestamiseks peaks seadusandja kaaluma menetlusseadustiku muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju aluseks võttes. (p-d 17-19)

3-1-1-86-06 PDF Riigikohus 06.10.2006

Arvestades seda, et alla neljateistaastase lapse tajumis- ja edastamisvõime võib olla täisealise isikuga võrreldes piiratum, näeb menetlusseadus ette tema ülekuulamist lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul. Kehtivas kriminaal- ega väärteomenetluse seadustikus ei nähta ette alaealisuse tõttu tunnistaja kohtusse kutsumata jätmise võimalust.


Euroopa Inimõiguste Kohus lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Põhimõtteliselt ei välista EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02).


Tulenevalt VTMS §-st 2, aga ka § 31 lg-s 1 ja §-s 64 sätestatust, on alust väita, et KrMS §-s 291 sätestatud tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohtumenetluses avaldamise tingimusi tuleb arvestada ka väärteoasja kohtulikul arutamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-107-04).


Tunnistaja ütlus üldisemas tähenduses on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta. Seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku omapoolne hinnang või arvamus tajutule. Menetleja ülesandeks ongi välja selgitada, kas seletuses sisalduv teave on puutumuses tõendamiseseme asjaoludega ja kas isik on võimeline seda ka adekvaatselt esitama. Kohtukõlbuliku tõendusmaterjali saamiseks tuleb seletuse andnud isik seaduses ettenähtud korras üle kuulata ja saadud teave tunnistaja ütlusena vormistada.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json