Kohtulahendite liigitus

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-16-7179/127 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.06.2018
KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 13) Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
1-17-2167/44 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 19.02.2018
See, kas mingi tõend on kriminaalasjas KrMS § 15 lg 3 mõttes otsustava tähendusega, ei olene sellest, kas kohtulahend olnuks selle tõendita samasugune. KrMS § 15 lg 3 ütleb üksnes seda, et selles sättes nimetatud tõendite osakaal kohtu järelduste kujundajana ei tohi olla ainumäärav ega liiga suur. See, millal tuleb KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaalu tõendikogumis pidada teiste tõendite kõrval liiga suureks, on fakti küsimus ja oleneb juhtumi isepärast. KrMS § 15 lg 3 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada ka põhjust, miks süüdistatav ega kaitsja ei saanud tõendiallikat üle kuulata, samuti andmeid, mis võimaldavad hinnata tõendiallika usaldusväärsust. Kohtulahend ei või kunagi rajaneda üksnes KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõenditel. Toetavate tõendite olemasolul võib aga KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaal olla seda suurem, mida rohkem on andmeid nende tõendite usaldusväärsuse kohta.
3-1-1-76-16 PDF Riigikohus 23.11.2016
Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. (p 8)
3-1-1-64-16 PDF Riigikohus 09.11.2016
Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6)
3-1-1-100-15 PDF Riigikohus 21.12.2015
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. (p 10.2) Kui maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustab üksnes prokurör, peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saab ja ka peab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Süüdistatav ja tema kaitsja, kes maakohtu õigeksmõistvat otsust ei ole vaidlustanud, saavad sellisel juhul vastuväidetes prokuröri apellatsioonile avaldada arvamust küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Kui aga apellatsioonimenetluse pooled mingeid esimese astme kohtu otsusega tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ega sea kahtluse alla nendele antud hinnangu õigsust ja apellatsiooni piiride väliselt ei ole tuvastatav ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega oleks süüdistatava olukorda raskendatud, ei saa ringkonnakohtule ette heita, kui ta loeb vastavad asjaolud vaidluseta tuvastatuks. Kirjeldatud olukorras saab Riigikohus kassaatori need argumendid, milles vaidlustatakse taas kõnealuste asjaolude tuvastatust või neile antud hinnangu õigust, jätta kassatsioonimenetluses sisulise tähelepanuta. (p 10.1) Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). (p 15)
3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015
3-1-1-47-15 PDF Riigikohus 02.06.2015
Teabesalvestise, asitõendi või dokumendi tõendina esitamise kord on sätestatud KrMS §-s 296. Selle paragrahvi 3. lõikes on sätestatud, et kui kohus võtab teabesalvestise, asitõendi või dokumendi vastu, loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ja selle kasutamise eesmärki. Avaldamise muu viisina saab dokumendi puhul kõne alla tulla näiteks selle sisu refereerimine (osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval), aga ka näiteks dokumendi visuaalne esitlemine tehnilise lahenduse abil. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Apellatsioonimenetluses avaldatakse tõend ringkonnakohtu istungil samas ulatuses mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-107-12, p 7).
3-1-1-29-15 PDF Riigikohus 04.05.2015
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt RKKK 3-1-1-107-12, p 7).
3-1-1-4-15 PDF Riigikohus 05.03.2015
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi alusel maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisel, sellist otsustust eriti veenvalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses põhjenduste puudulikkust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKK 3-1-1-17-03, p 10 ja 3-1-1-48-11, p 12).
3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015
KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.
3-1-1-73-14 PDF Riigikohus 01.12.2014
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega on tegemist ka siis, kui mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et lisaks pädevust puudutava nõude täidetusele peab kohtuotsuse tegemisel osalev kohtukoosseisu liige olema varem osa võtnud kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sest üksnes vahetu kohtuliku arutamise tulemusena saab kriminaalasja lahendaval kohtukoosseisul kujuneda siseveendumus, mille põhjal saab kohtuotsuse tegemisel lahendada KrMS § 306 lg 1 p-des 1–14 loetletud küsimused. Seega on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud minetuse lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist. Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
3-1-1-14-14 PDF Riigikohus 30.06.2014
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
3-1-1-131-13 PDF Riigikohus 28.05.2014
KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi. Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.
3-1-1-117-13 PDF Riigikohus 13.12.2013
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega. Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-89-12 PDF Riigikohus 18.02.2013
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12). Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.
3-1-1-86-12 PDF Riigikohus 23.11.2012
Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on konfrontatsiooniõiguse suhtes küll võimalikud ka erandid, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27. veebruar 2001 Luca vs Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumiseks ja tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus, mille olemasolu tuleb hinnata isegi juhul, kui tegemist ei ole ainsa ega otsustava tõendiga. Tunnistaja kohtus kohaloleku kindlustamiseks peab kohus tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi (EIK 20. jaanuar 2009 Al-Khawaya and Tahery vs Ühendkuningriik, p 120).
3-1-1-48-11 PDF Riigikohus 22.06.2011
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7). Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).
3-1-1-70-10 PDF Riigikohus 15.11.2010
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.
3-1-1-78-10 PDF Riigikohus 27.10.2010
Kohtuotsuse põhjendusi ei või rajada kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.
3-1-1-67-10 PDF Riigikohus 27.09.2010
Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Tunnistaja ütluste vahendlikule uurimisele seavad KrMS § 68 lg 5, § 296 lg 1 ja § 289 lg 1 olulisi piiranguid. KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Patsiendikaardi puhul on oluline, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse.

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20