Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
4-16-6037/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p 13 koos edasiste viidetega.) (p 17) Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve (nt kui tapmise toimepanija hävitab kuriteo varjamiseks talle mittekuuluva kuriteoriista, võib ta vastutada lisaks KarS §-le 113 ka KarS § 203 järgi, kuid mitte KarS § 316 alusel). (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p-d 14 ja 15.) (p 18) PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. aprilli 2015. a otsus asjas O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 52 jj). Lubatavaks on loetud isegi ütluste andmisele sundimist, kui selliselt toimimist saab õigustada liiklusohutuse tagamise huvidega ja teabe andmise kohustus pole nii ulatuslik, et see hakkaks moonutama enese mittesüüstamise privileegist tuleneva õiguse olemust. Kohtu arvates tuleb seejuures silmas pidada, missuguse karistuse ähvardusel ütluste andmisele sundimine toimus, missugused menetlusgarantiid isikul olid ja kuidas saadud teavet kasutati (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. juuni 2007. a otsus asjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 57 jj). (p 19) Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust, leides, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1.) Järeldusele, et kõnealune õigus ei toimi piiranguteta, osutavad ka kohtuasjas nr 3-1-1-85-10 kasutatud argumendid, kus peeti muu hulgas tähtsaks arvesse võtta, et konkreetses kohtuasjas ei kaasnenud enese mittesüüstamise privileegi kasutamisega muid negatiivseid tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 21). (p 20)
3-1-1-90-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Kohus võib küll teha tunnistajale ettepaneku selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, ja väljendada seisukohta, kas tunnistaja põhjendus on piisav, välistamaks seda, et kohus esitab tunnistaja vastu KarS § 318 tunnustel kuriteokaebuse. Kohtul puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti ei saa kohus kohustada tunnistajat ütlusi andma, kui tunnistaja põhjendus ütluste andmisest keeldumise aluse kohta ei ole kohtu hinnangul veenev, kuid tunnistaja ei soostu vaatamata kohtu sellisele seisukohale ütlusi andma.
3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS
Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
3-1-1-60-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
KrK
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
3-1-1-85-07 PDF Riigikohus 18.12.2007
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
3-1-1-57-07 PDF Riigikohus 22.10.2007
Põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneb süüdistatava õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Isiku poolt maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletusi ei tohi kasutada isiku süü tõendamiseks kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tohi tõendina isiku vastu kasutada ka selliseid tema poolt maksumenetluses antud seletusi, mis ei ole otseselt süüstava iseloomuga. Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohtuasjas John Murray vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Inimõiguse Kohus, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite rakendamisega. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).
3-1-1-104-05 PDF Riigikohus 24.10.2005
Õigust, et ei keegi pea kriminaalmenetluses tõendama oma süütust, võidakse teatud juhtudel piiratud ulatuses piirata. Juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt RKKKo 3-1-1-112-99).
3-1-1-39-05 PDF Riigikohus 01.06.2005
Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom - kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Olukorras, kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks ise üles leida. Samuti on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane