/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-16-6037/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.11.2017
LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus – teatada kohe politseile liiklusõnnetusest – on piiratud reservatsioonidega. Isikul on teatamiskohustus esmajoones siis, kui liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhtidel on tekkinud lahkarvamus, kui varalise kahju saaja ei ole teada, kui varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel. Osutatud paragrahvist ei tule siiski nõuet, mille kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht avaldama ennast muul moel süüstavat teavet. Isiku vastutuse LS § 236 järgi välistab see, kui ta teavitab kohe politseid liiklusõnnetuse toimumisest ja tegutseb politsei korralduse järgi. (p 21) LS § 236 alusel ähvardava karistuse raskus ei ole sellise iseloomuga, millega saaks õigustada teatamiskohustuse täitmata jätmist. Kui võtta arvesse, et riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund pole intensiivne, LS § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus ei hõlma kohustust anda ennast süüstavaid ütlusi ja et sunni kasutamist saab muu hulgas õigustada liiklusohutuse tagamise ning teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, pole võimalik kõneleda PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tuleneva õiguse ülemäärasest riivest. Toodud põhjustel ei saa nõustuda väitega, nagu välistaks enese mittesüüstamise privileegile tuginemise õigus menetlusaluse isiku vastutuse LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. (p 23)
Süüdlase karistamine LS § 236 lg 1 alusel pole välistatud ka juhul, mil liiklusnõudeid rikkunud ja liiklusõnnetuse põhjustanud isik on varem toime pannud näiteks KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 3 lg 5 kohaselt on süüdlase samaaegne vastutus nii väärteo kui ka kuriteo eest välistatud üksnes siis, kui need süüteod moodustavad ideaalkogumi. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja liiklusõnnetusest teatamata jätmise puhul see aga üldjuhul nii ei ole. Sel põhjusel saab enamasti toimepanijat karistada nii KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kui ka LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, RKKKo 3-1-1-81-07, RKKKo 3-1-1-102-06 ja RKKKo 3-1-1-87-06). (p 24)
Kui kohtuotsuse põhjenduste valguses on ilmne, et maakohus soovis menetlusaluse isiku süüdi tunnistada LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises, kuid osutas kohtulahendi resolutiivosas tähelepanematusest KarS §-le 223, saab Riigikohus selle eksimuse kõrvaldada VTMS § 174 p-s 8 märgitud lahendi tegemisega. (p-d 13 ja 14)
PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Ehkki konventsioon sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud artikli 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p 13 koos edasiste viidetega.) (p 17) Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve (nt kui tapmise toimepanija hävitab kuriteo varjamiseks talle mittekuuluva kuriteoriista, võib ta vastutada lisaks KarS §-le 113 ka KarS § 203 järgi, kuid mitte KarS § 316 alusel). (Vt RKKKo 3-1-1-39-05, p-d 14 ja 15.) (p 18) PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. aprilli 2015. a otsus asjas O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 52 jj). Lubatavaks on loetud isegi ütluste andmisele sundimist, kui selliselt toimimist saab õigustada liiklusohutuse tagamise huvidega ja teabe andmise kohustus pole nii ulatuslik, et see hakkaks moonutama enese mittesüüstamise privileegist tuleneva õiguse olemust. Kohtu arvates tuleb seejuures silmas pidada, missuguse karistuse ähvardusel ütluste andmisele sundimine toimus, missugused menetlusgarantiid isikul olid ja kuidas saadud teavet kasutati (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. juuni 2007. a otsus asjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 57 jj). (p 19) Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust, leides, et juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1.) Järeldusele, et kõnealune õigus ei toimi piiranguteta, osutavad ka kohtuasjas nr 3-1-1-85-10 kasutatud argumendid, kus peeti muu hulgas tähtsaks arvesse võtta, et konkreetses kohtuasjas ei kaasnenud enese mittesüüstamise privileegi kasutamisega muid negatiivseid tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-85-10, p 21). (p 20)
3-1-1-90-14 PDF Riigikohus 18.12.2014
Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Kohus võib küll teha tunnistajale ettepaneku selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, ja väljendada seisukohta, kas tunnistaja põhjendus on piisav, välistamaks seda, et kohus esitab tunnistaja vastu KarS § 318 tunnustel kuriteokaebuse. Kohtul puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti ei saa kohus kohustada tunnistajat ütlusi andma, kui tunnistaja põhjendus ütluste andmisest keeldumise aluse kohta ei ole kohtu hinnangul veenev, kuid tunnistaja ei soostu vaatamata kohtu sellisele seisukohale ütlusi andma.
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Juriidilist isikut saab karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (3-1-1-88-12, p 7 ja 3-1-1-21-12, p 6.2). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt ära näidata vähemalt see organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (3-1-1-88-12, p 7). Organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu on omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja - või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja - pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale (3-1-1-84-07, p 11). Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10, p 13).
VTMS § 106 lg-s 1 sätestatud korras ei saa kohus jätta istungiprotokollist välja menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi õigesti kajastavat teksti põhjusel, et selles tekstis edasi antavad ütlused on kohtu arvates tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuks tunnistamine ei too kaasa selle sisu kohta käiva teabe eemaldamist kohtuistungi protokollist.
3-1-1-85-10 PDF Riigikohus 02.11.2010
MKS
Otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes saab käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist (avaliku võimu teostamist). Äriühingu maksudeklaratsiooni koostamist ja esitamist ei saa käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 291^1 mõttes isegi mitte juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust. See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud veale ettenähtud korras reageerimata, võib olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena KarS § 291^1 mõttes. Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 291^1 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks. Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 291^1 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega.
Mõistes süüdistatava õigeks, on ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.
Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 291^1 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.
Kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus. Sellise kahju tuvastamiseks peab olema tõendatud, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani.
Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus (RKKKo 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või tegevusetusel (RKKKo 3-1-1-117-05 p 14 ja 3-1-1-4-08, p 14).
Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 153^1 lg 1 alternatiiv 2) kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.
3-1-1-60-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
KrK
Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.
Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena. Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.
Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 148^1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).
3-1-1-85-07 PDF Riigikohus 18.12.2007
Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-71-04; nr 3-1-1-119-05, p 11; nr 3-1-1-153-05).
Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06).
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06). Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05). Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
KrMS § 15 lg 2 lubab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda.
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
3-1-1-57-07 PDF Riigikohus 22.10.2007
Olukorras, kus pole tuvastatav, millal ja millistel asjaoludel isiku poolt väidetavalt deklareerimata jäetud tulu tekkis, puudub ka võimalus hinnata, kas selle tulu deklareerimata jätmine on käsitatav jätkuva teona või mitte.
Füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes sellist rahalist hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena.
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).
MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneb süüdistatava õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Isiku poolt maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletusi ei tohi kasutada isiku süü tõendamiseks kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tohi tõendina isiku vastu kasutada ka selliseid tema poolt maksumenetluses antud seletusi, mis ei ole otseselt süüstava iseloomuga. Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohtuasjas John Murray vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Inimõiguse Kohus, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite rakendamisega. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).
MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.
Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. (Vt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 16 ja 17). Kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada.
Põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneb süüdistatava õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Isiku poolt maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletusi ei tohi kasutada isiku süü tõendamiseks kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tohi tõendina isiku vastu kasutada ka selliseid tema poolt maksumenetluses antud seletusi, mis ei ole otseselt süüstava iseloomuga. Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohtuasjas John Murray vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Inimõiguse Kohus, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite rakendamisega. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).
Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. (Vt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 16 ja 17). Kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada. MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kriminaalmenetluses ei saa ainuüksi selle põhjal, et füüsiline isik pole esitanud veenvaid tõendeid mingitel aastatel tehtud kulutuste katteallikate kohta, järeldada, et kõnealused kulutused on tehtud tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel. Samuti ei saa üksnes asjaolust, et füüsiline isik tegi teatud aastatel kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud tulu, järeldada, et nende kulude katteks kasutatud tulu - ja seega ka kohustus taoline tulu deklareerida - tekkis kulutuste tegemisega samade aastate lõikes. Isegi kui oletada, et füüsiline isik tegi kulutusi alusetult deklareerimata jäetud maksustatava tulu arvel, puudub kriminaalmenetluses alus presümeerida, et see tulu tekkis kulutuste tegemisega samadel aastatel, aga mitte varem.
3-1-1-104-05 PDF Riigikohus 24.10.2005
Tegemaks kindlaks, kas mingi e-kiri on saadetud konkreetse isiku arvutist, saab pöörduda tehniliste lahenduste poole. Kui kriminaalasjas on küsimuseks kirja võimalik päritolu, on vältimatu ka pöördumine selliseid andmeid kajastavate andmekandjate poole. Antud juhul puudub vajadus sellise tõendamiskäigu järele, sest süüdistatava enda ütlustega on tõendatud, et tema saatis need e-kirjad.
Õigust, et ei keegi pea kriminaalmenetluses tõendama oma süütust, võidakse teatud juhtudel piiratud ulatuses piirata. Juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt RKKKo 3-1-1-112-99).
3-1-1-39-05 PDF Riigikohus 01.06.2005
Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei toimi eranditeta. Kuigi isiku teod (raamatupidamise algdokumentide mittesäilitamine, käivet kajastavate arvutifailide kustutamine, ebaõigete müügiandmete koondtabelite esitamine) olid suunatud maksuhalduri tegevuse takistamisele maksurikkumise avastamisel, kuid kuna nende samade rikkumiste ilmsikstulekul ähvardas isikut ka kriminaalsüüdistuse esitamine, ei saa teda lähtudes PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 selliste tegude eest eraldi karistada.
Tsiviilkostja õiguste ja kohustuste üle otsustamine ilma tsiviilkostjat kohtumenetlusse kaasamata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom - kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Olukorras, kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks ise üles leida. Samuti on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json