/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-2295/81 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.11.2018
See, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (vt ka RKHKo 3-3-1-52-12 p 20). (p 17)
Menetlusökonoomia põhimõttega ei ole kooskõlas pelgalt maakohtu määruse resolutsioonis kasutatud eksliku sõnastuse tõttu mõlema kohtuastme määruse tühistamine ning taotluse maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks saatmine olukorras, kus kohtud on sisulise hinnangu isiku taotlusele siiski andnud. (p 19)
Isik, kes on tahtlikult toime pannud esimese astme kuriteo, ei saa loota sellele, et enne selle kuriteo eest mõistetud (liit-)karistuse ärakandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel ja sellest vabastamisel kergendada. Ehk juhul, kui liitkaristus on moodustatud esimese astme tahtliku kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest (KarS § 76 lg 2) ja teise astme kuriteo või ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistusest (KarS § 76 lg 1), tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaluse tekkimise aja määramisel kokkuvõttes lähtuda KarS § 76 lg-s 2 sätestatust. Ühtlasi tähendab see seda, et kui süüdlane on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi vabastatud, kuid paneb talle määratud katseajal toime uue (nt teise astme) kuriteo, tuleb teda lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel tuleb kohaldada KarS § 76 lg 2 sätteid. (p 22)
1-16-6115/67 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.11.2017
Täiemahuline põhjendamiskohustus lasub ringkonnakohtul siis, kui ta nõustub mingis osas apellandiga ja asub maakohtu otsuses märgituga võrreldes erinevale seisukohale. (p 29) Põhjendamiskohustus aktualiseerub ringkonnakohtu jaoks aga mõnevõrra teisiti, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Menetlusökonoomia kaalutlustel puudub sellises olukorras õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Seda arvestades ongi KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, võib ta enda otsuses jätta maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolseid põhjendusi. (p 30) Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)
Ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §-s 81 ette nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. (p 35)
Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise - üldmenetluse kontekstis ristküsitluse - reegleid. (p 32.3) Kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 62). See, millistele tõenditele saab kohus KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuste otsustamisel - sh tsiviilhagi lahendamisel - tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel. Vastasel korral tekiks vastuvõetamatu olukord, kus sama kohtukoosseis peaks nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi lahendamise seisukohalt mingi olulise ühe ja sama faktilise asjaolu tuvastamisel lähtuma erinevast tõendikogumist. Sellega võiks omakorda kaasneda see, et mingi asjaolu saab lugeda süüküsimuse otsustamisel tuvastatuks, tsiviilhagi lahendamisel aga mitte. (p 36)
3-1-1-47-16 PDF Riigikohus 13.05.2016
KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5) KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)
KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)
KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)
KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5) KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)
3-1-1-50-15 PDF Riigikohus 02.06.2015
Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.
Tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. TsMS § 209 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 353 näeb ette, et füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Menetlus ei peatu automaatselt siis, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja, kuid sel juhul võib kohus peatada menetluse esindaja või vastaspoole taotlusel. Ülal esitatud põhimõtted ei ole järgmistel põhjustel siiski täiel määral kriminaalmenetlusse ülekantavad. Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.
Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.
Seadusest ei tulene kohtu võimalust otsustada tsiviilhagi olukorras, kus kannatanu on surnud ja tema õigusjärglane ei ole teada. Tsiviilhagi otsustamine sellises olukorras tähendas kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, keda ei ole menetlusse kaasatud ja keda ei pruugigi olla võimalik kaasata. Kannatanu õigusjärglasel ei olnud kõnealusel juhul võimalik esitada vastuväiteid süüdistatava väidetele hagi ulatuse või põhjendatuse kohta. Samuti ei oleks tal tekkinud võimalust vaidlustada hagi rahuldamata jätmist või üksnes osalist rahuldamist. Kokkuvõtvalt, tsiviilhagi rahuldamine kannatanu abstraktse õigusjärglase suhtes on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.
Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada. Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json