Kohtulahendite liigitus

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
1-17-10573/181 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.12.2018
Kohtuliku eelmenetluse staadiumis ei saa kohus tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis on seotud süüdistuse sisuga. Vastupidine arusaam viiks paratamatult kriminaalmenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte eiramiseni ega haakuks nn kahe toimiku süsteemiga. Eeskätt seetõttu ongi kohtupraktikas leitud, et kuriteokahtluse piisavat põhjendatust kinnitab sisuliselt isiku kohtu alla andmine prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel (vt RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). (p 42)
3-1-1-60-15 PDF Riigikohus 08.10.2015
KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)
3-1-1-70-15 PDF Riigikohus 06.10.2015
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1)
3-1-1-10-15 PDF Riigikohus 16.03.2015
Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-7-14 PDF Riigikohus 31.01.2014
Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1). KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
3-1-1-114-13 PDF Riigikohus 05.12.2013
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26).
3-1-1-89-13 PDF Riigikohus 01.11.2013
Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uurita, rikub maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
3-1-1-72-13 PDF Riigikohus 04.10.2013
Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses. Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-105-12 PDF Riigikohus 23.11.2012
Olukorras, kus kohtumenetluse pool jäetakse teavitamata teise poole määruskaebusest ega võimaldata tal esitada sellele vastuväiteid, on tegemist kohtumenetluse võistlevuse (KrMS § 14) ja menetlusosaliste õiguste tagamise (KrMS § 8) põhimõtete olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
3-1-1-10-11 PDF Riigikohus 01.07.2011
Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.
3-1-1-31-10 PDF Riigikohus 30.04.2010
Kohtul puuduvad tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).
3-1-1-46-08 PDF Riigikohus 12.12.2008
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
3-1-1-19-08 PDF Riigikohus 07.05.2008
Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).
3-1-1-101-07 PDF Riigikohus 01.04.2008
Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.
3-1-1-91-07 PDF Riigikohus 12.02.2008
Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1). Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastava taotlusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.
3-1-1-78-07 PDF Riigikohus 26.11.2007
Seadusandja on selgesõnaliselt ette näinud, et ringkonna- ja Riigikohus saadavad kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, mitte prokuratuurile (KrMS § 337 lg 2 p 2, § 361 p 6). Kui kohus saadab asja alama astme kohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei ole see vastuolus ausa ja võistleva kohtumenetluse põhimõttega ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhul kui kohtunikul on põhimõtteliselt võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga enne asja arutamist kohtuistungil, võib (vähemalt näiliselt) olla rikutud kohtumenetluse võistlevuse ning sellest tulenevalt ka kohtu erapooletuse põhimõte. Selleks tuleks hinnata kohtuniku käitumist menetluses ja otsustada, kas toimiku kättesaamine enne asja arutamist on teda mõjutanud või mitte, ja kas selline olukord võis jätta teistele menetlusosalistele mulje, et kohtunik ei ole erapooletu.
3-1-1-53-07 PDF Riigikohus 20.11.2007
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
3-1-1-62-07 PDF Riigikohus 12.11.2007
Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga tuleb kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele. (Vt RKKKo 3-1-1-52-05, 3-1-1-105-06).
3-1-1-45-07 PDF Riigikohus 15.10.2007
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
3-1-1-49-07 PDF Riigikohus 02.10.2007
Lähtudes kohtumenetluse võistlevuse printsiibist, millest tuleneb kohtu kohustus arutada asja esitatud süüdistuse piires (KrMS §-d 14, 268, 301), ei ole kohtul õigust ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ning põhjendatust. Lisaks ei saa sellisel juhul asja läbi vaadata ka apellatsioonikohus kannatanu apellatsiooni alusel, kuna süüdistust, mille järgi kriminaalasja arutada, enam ei ole.

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20