/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-129-13 PDF Riigikohus 13.01.2014

Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg-te 1 ja 2 kohaselt võis politseiagendina tegutseda vaid Eesti Vabariigi kodanik.

Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg 4 nägi ette, et konkreetse kahtlustatava või süüdistatava suhtes politseiagendi rakendamiseks loa andmisel järgitakse KrMS § 114 lõikes 1 sätestatut, s.t jälitustoiminguks pidi loa andma eeluurimiskohtunik. Kuigi seadus ei määratlenud üheselt, millal on tegemist piisava kahtlusega, tulnuks siiski isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt olukorras, kus politseiagendi rakendamine on seotud selgelt konkreetselt määratletud isikuga vahetu kohtumise ja suhtlemisega ning tema tegevuse kohta andmete kogumisega, lähtuda sellest, et tegemist on politseiagendi rakendamisega kahtlustatava suhtes KrMS § 120 lg 4 tähenduses.


Kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 120 lg 4 nägi ette, et konkreetse kahtlustatava või süüdistatava suhtes politseiagendi rakendamiseks loa andmisel järgitakse KrMS § 114 lõikes 1 sätestatut, s.t jälitustoiminguks pidi loa andma eeluurimiskohtunik. Kuigi seadus ei määratlenud üheselt, millal on tegemist piisava kahtlusega, tulnuks siiski isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt olukorras, kus politseiagendi rakendamine on seotud selgelt konkreetselt määratletud isikuga vahetu kohtumise ja suhtlemisega ning tema tegevuse kohta andmete kogumisega, lähtuda sellest, et tegemist on politseiagendi rakendamisega kahtlustatava suhtes KrMS § 120 lg 4 tähenduses.

Jälitustoimingu lubatavuse hindamisel ja selleks loa andmisel on määrava tähtsusega faktilised asjaolud ja seda kinnitavad tõendid, mitte teole antud õiguslik hinnang.


Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 9). Kriminaalmenetluse alustamisel ei pea alati andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut ja sellest tulenevalt võib seda pidada põhjendamatuks üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada.


Iseenesest on võimalik, et õigusalane koostöö teiste riikidega, eriti Euroopa Liidu õigusruumis, tingib ka välisriigi politseiasutuse töötajate kaasamise uurimistoimingute tegemisse, kuid selleks peab olema selge õiguslik alus, mis olemuslikult tagab riigi vastutuse teise riigi ametnike kaasamise eest. Muu hulgas võib selliseks õiguslikuks aluseks olla KrMS § 2 p-st 2 tulenevalt Eestile siduv välisleping. Olukorras, kus välisleping ja riigisisene seadus on omavahel vastuolus, tuleb lähtuda PS § 123 lg-st 2, mis sätestab, et kui Eesti seadus on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Samas nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga, et Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni ratifitseerimisel on seadusandja expressis verbis deklareerinud, et selle konventsiooni artikkel 14, mis reguleerib varjatud kohtueelset menetlust ja politseiagentide kasutamist, ei ole Eestile siduv.


Omakasu motiiv mõrva toimepanemisel tähendab üldjuhul seda, et teo toimepanija tegutseb ainelise kasu saamiseks, mis võib väljenduda tema vara suurenemises, sh varalistest kohustustest vabanemise teel. Omakasu motiiviga ei ole tegemist olukorras, kus tapmine on tingitud süüdistatava ja kannatanu vahelistest pingelistest suhetest seoses ühise äritegevusega.

3-1-1-89-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
ÄS

Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)


Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.


Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)


KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.


KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.


Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).


Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.

3-1-1-137-04 PDF Riigikohus 06.05.2005

Juriidilise isiku võimaliku vastutuse küsimust saab hakata kaaluma alles siis, kui juba vastava füüsilise isiku süüteokoosseisu olemasolu selgitamisel kujuneb veendumus, et see füüsiline isik on tegutsenud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku süüteo ja tema huvides sama teo toimepannud vastava füüsilise isiku karistamisel ei ole tegemist sama teo eest teistkordse karistamise keelatuse põhimõtte rikkumisega.

Juriidilise isiku organi liikmete salajane hääletus, mille tulemiks on otsustus panna toime kuriteona kvalifitseeritav tegu tegevuse vormis ei ole võrreldav olukorraga, mil juriidilisele isikule võimalikult etteheidetav kuritegu tuleneb otseselt tema organi tegevusetusest. Kui kriminaalmenetluse raames tuvastatakse, et juriidilise isiku organ on jätnud tegemata mingi nõutava teo, siis on võimalik ja ka vajalik selgitada, kes vastavalt juriidilise isiku organi sisesele tööjaotusele konkreetselt oli kõnealuseks nõutavaks teoks kohustatud. Kui sellist tööjaotust ei ole läbi viidud, võib tõusetuda juriidilise isiku organi kõigi liikmete kriminaalvastutuse küsimus (vt RKKKo-d 3-1-1-82-04, 3-1-1-7-04, 3-1-1-9-05).


Tunnistamaks kedagi süüdi KarS § 220 järgi, peab olema tõendatud, et mingil fikseeritud ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost.

KarS § 220 lg 2 puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas müügisaalis oli autoriõiguslikult kaitstavate laulude kõlamise ajal ostjaid või mitte ega sellel, kui valjult raadio mängis. Samuti ei pea kriminaalvastutusele võtmiseks olema tuvastatud, et sündmuskoha vaatlusega hõlmatud ajavahemikus oleks raadio programm kõlanud täies ulatuses. AutÕS-i oleks rikutud ka sellega, kui kõnealuses ajavahemikus oleks tõendatud vähemalt ühe autoriõiguslikult kaitstava laulu edastamine.

Varaliste õiguste samastamine konkreetse varalise kahju või kasuga pole õige, sest põhimõtteliselt võib õiguste valdaja lubada teisel isikul neid õigusi kasutada ka tasuta. Nimetatud õiguste rikkumisena pole seega käsitatav mitte õiguste valdajale varalise kahju põhjustamine, vaid juba nende õiguste ebaseaduslik kasutamine.


Kui juba alustatud kriminaalmenetluse puhul on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte reservatsiooniks võimalus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json