https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-7076/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.04.2023

Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)

KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)

Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)


Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)


Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)

Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)


KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)

Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)


KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)

Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)

1-17-9149/1226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.03.2023

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada mh tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu. (p-d 23–25)

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast. Muu hulgas ei ole vaidlustatav see, kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. (p 27)

KrMS § 385 p 17 ei luba vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu (TsMS § 423 lg 2). (p 28)


Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus pole aga KrMS § 385 p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 30)


Kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana, ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (KrMS § 2631) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (KrMS § 39 lg 2). (p 27)


Olukorras, kus kohus jätkab algselt süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist sama isiku kui tsiviilkostja suhtes, ei ole tal tarvis teha uut otsustust tsiviilhagi tagamiseks juba varem kohaldatud abinõude (KrMS § 1414 lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta. Kui kohus vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis ei saa kõnesolevat määrust KrMS § 384 lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada. (p 29)


Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad. Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. (p 36)


Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub. Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. (p 38)


Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija. Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid, kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 39)

Otsustamaks, kas tsiviilkostja kaasamiseks on täidetud KrMS § 39 lg 1 p s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (KrMS § 1541 lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (KrMS § 154 lg 3 p 2). Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud KrMS § 39 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 40)

Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. (p 41)

1-21-3082/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.10.2022

See, et süüdistatav ega tsiviilkostja ei vaidle enne kriminaalasja lühimenetluse korras kohtusse saatmist tsiviilhagile vastu (ei esita tsiviilhagile vastust), ei tähenda seda, et nad võtsid haginõude õigeks. Hagi õigeksvõtt (TsMS § 440) peab olema selgesõnaline ja sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta. Pelgalt tsiviilhagile vastamata jätmine ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna. (p 20)


KrMS § 233 lg 1 ei võta süüdistatavalt ega tsiviilkostjalt õigust avaldada lühimenetluses enda seisukoht tsiviilhagi kohta alles kohtuistungil. Kõnesolev säte ei piira kohtumenetluse poolte õigust esitada kohtuistungil avaldusi ja taotlusi ning neid kinnitavaid argumente, kui viimased ei tugine kriminaaltoimiku-välistele tõenditele. Muu hulgas võivad süüdistatav ja tsiviilkostja lühimenetluses kohtuistungil avaldada, kas nad võtavad tsiviilhagi õigeks või mitte. Selline avaldus on kohtule TsMS §-s 440 ette nähtud erandeid arvestades siduv. (p 21)


Surmasaanu lähedased on kannatanud KrMS § 37 lg 1 neljanda lause järgi. Kannatanud võivad esitada tsiviilhagi hukkunul endal enne surma tekkinud ja neile pärimise teel üle läinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ka kriminaalmenetluses, kui haginõude alusfaktid kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Surmasaanud isikul ei pruugi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet aga tekkida, kui ta elas pärast tervisekahjustuse saamist väga lühikest aega ega saanud vigastuste raskuse tõttu sel ajal tajuda endaga toimuvat ning tunda olulist füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. (p-d 23 ja 24)


LKindlS § 23 lg 1 p 1 või p 2 ja VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju eest ka süüdistatava liikluskindlustuse andjast tsiviilkostja. (p 26)


Mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Kohtupraktikas ei ole esitatud erandlike asjaolude ammendavat loetelu. Surma saabumise asjaolude erandlikkusele peab andma hinnangu kohus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohalt ei ole ainumäärav, et lähedase kaotanud inimene surma pealt näeb või kas ja kui ruttu satub ta sündmuskohale, kus tema lähedane hukkus. Järelduse hukkunu lähedaste iseäranis traumaatiliste üleelamiste kohta, mis annab alust rääkida erandlikust asjaolust VÕS § 134 lg 3 tähenduses, saab teha ka surma saabumise ebatavaliselt rängast viisist. (p-d 27-30)

1-22-1015/7 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2022
1-20-9006/90 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.06.2022

Mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamismeetme valikul tuleb kaaluda nii seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, kui ka sellele vastanduvaid huvisid, mis räägivad menetluse jätkamise kasuks. (p 16)

Süüdistatava õiguste riive intensiivsuse hindamisel tuleb järjekindla kohtupraktika kohaselt arvestada kohtuasja keerukust, kaebaja ja riigivõimu käitumist ning selle olulisust, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (nt RKKKm nr 1-17-10050/74, p 15). Iseenesest viitab riigivõimu tegevusetusest tingitud olemuselt lihtsakoelise kriminaalasja põhjendamatu venimine sellele, et süüdistatava õiguste rikkumine ei ole olnud vähetähtis. Samas ei tähenda see automaatselt, et sellisele mõistliku menetlusaja rikkumisele tuleb reageerida vaid kriminaalmenetluse lõpetamisega. Kohtul tuleb täiendavalt ära näidata, kuidas on pikaleveninud kriminaalmenetlus süüdistatavat mõjutanud. Muu hulgas tuleb seejuures arvesse võtta, kui intensiivselt on tõendite kogumisel süüdistatava eraellu sekkutud, milliseid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid on süüdistatava suhtes kohaldatud ja kas süüdistatav on pidanud viibima seoses kriminaalmenetlusega avalikkuse tähelepanu all (vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-15, p 15.1). (p 17)

Vt RKKKo nr 1-17-3371, p-d 59–60. (p 19)


Vastukaaluks süüdistatava õiguste riive ulatuslikkusele tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimisel arvestada muu hulgas kannatanu õigust saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul (RKKKo nr 3-1-1-53-15, p 15.2 ja RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2 koos viitega EIKo asjas Dinchev vs. Bulgaaria). Seejuures laieneb õigus mõistlikule menetlusajale ka juriidilisest isikust menetlusosalisele (vt nt EIKo asjas Comingersoll S.A vs. Portugal). Kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2) ning kannatanul tuleb oma nõude lahendamiseks pöörduda tsiviilkohtusse, on iseäranis oluline kannatanu õiguseid vaagida olukorras, kus mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse kõrgema astme kohtus ning esimese või teise astme kohus on koos süüdimõistva otsusega tsiviilhagi rahuldanud. (p 18)

1-21-6033/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.05.2022

RÕS § 15 lg-s 2 peetakse silmas tsiviil- ja halduskohtute pädevusse kuuluvate asjadega seoses esitatud riigi õigusabi taotlusi, mille esemeks on eeskätt RÕS § 4 lg 3 p-des 8 ja 9 nimetatud riigi õigusabi liigid: õigusdokumendi koostamine, õigusnõustamine või muu esindamine, mille eesmärk pole isiku kaitsmine või esindamine kriminaalasja kohtueelses menetluses (p 13).

Riigi õigusabi taotlus lahendatakse süüteomenetlust, tsiviilkohtumenetlust või halduskohtumenetlust reguleeriva seadustiku alusel vastavalt sellele, missugune menetleja või kohus on nimetatud seadustike järgi pädev taotluses kirjeldatud asjaoludest lähtuvat nõuet lahendama (p-d 14 ja 16).

KrMS § 208 kohaselt on kannatanu kaebuse läbivaatamise ja lõpliku lahendamise pädevus ringkonnakohtul. Maakohus pole niisuguses asjas pädev menetleja, kellele kannatanu saaks RÕS § 10 lg 5 kohaselt kriminaalasja kohtueelses menetluses taotluse esitada (p 15).

Süüdistuskohustusmenetluses esitatud kannatanu riigi õigusabi taotluse lahendamisele ja selle kohta tehtud otsustuse vaidlustamisele tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku norme. Õigusselguse huvides võiks seadusandja aga riigi õigusabi seaduses nimetatud korda täpsustada (p 17).

KrMS § 384 lg 2 ja § 344 lg 3 kohaselt pole kannatanul niisuguses asjas õigust ringkonnakohtu määrust ise esitatud määruskaebusega vaidlustada (p 18).

1-20-3535/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.11.2021

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati ka seda, millisel määral on rikkuja õigusvastane tegu konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid silmas pidades hukkamõistetav. Tuvastades väljamõistetava hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, korrigeerib kohus hüvitist, sõltumata poolte taotlustest. Selle tegemata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p-d 18 ja 19)


Tuvastades väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, kuid jättes hüvitise summa korrigeerimata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 19)

1-20-2438/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.09.2021

VÕS § 130 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka kulu, mis tekib liiklusõnnetuses tervisekahjustuse saanud isikul seetõttu, et tal on tervisekahjustuste tõttu raske üle vanniserva astuda ja ta peab oma elukohas asendama vanni dušinurgaga. (p 31)

VÕS § 130 lg-s 1 nimetatud kulu hüvitamist võib kahjustatud isik nõuda enne selle kulu kandmist, samuti pole üldjuhul oluline, millisel eesmärgil kahjustatud isik kahjuhüvitist tarvitab. (p 33)


VÕS § 127 lg 5 kohaselt ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. (p 34)


Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust. Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus laskma kannatanul vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus. Lühimenetluses ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. (p-d 37–38)


Teatud väiksemaid nõudeid on kriminaalasja lahendav kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, sh võib sellise nõude lahendamisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid. Märgitu ei puuduta selliste asjaolude tuvastamist, millel on varalise kahju hüvitamise nõude lahendamise kõrval tähendus ka näiteks süüdistatava süüküsimuse või mõne TsMS §-s 405 nimetamata nõude lahendamise aspektist. (p 41)


Kui kannatanu jätab mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, piirab see tema võimalust vaidlustada edasikaebemenetluses kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. (p-d 47–48)


Enne apellatsioonimenetlust süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. Märgitu tähendab muu hulgas, et kannatanu ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel, süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel peab aga juhinduma KrMS §-dest 180-181. (p 51)

Olukorras, kus haginõude täitmise eest vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja solidaarselt, tuleb ka hüvitis tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista KrMS § 182 lg 2 alusel välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. (p 55)

Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 185 ja KrMS § 182 seejuures ei kohaldu. (p 57)

Olukorras, kus ringkonnakohus teeb kannatanu apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, süüdistatava apellatsioon osutub aga täielikult põhjendamatuks, peab kannatanu apellatsiooni menetlemise tõttu tekkinud menetluskulu kandma KrMS § 185 lg 1 alusel riik, süüdistatava apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama aga süüdistatav. (p 58)


Lepingulise esindaja hilinemine Riigikohtule kirjaliku seisukoha ja kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. Seega võib see anda esindatavale aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, näiteks õigusteenuse eest makstava või juba makstud hinna alandamiseks (VÕS § 112). (p 65)

1-20-3082/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.07.2021

Tühistades ebaõigetel kaalutlustel maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, rikub ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 7)


Olukorras, kus pole tegemist mõne KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 nimetatud menetlusõiguse rikkumisega, saab ringkonnakohus saata kriminaalasja KrMS § 341 lg 3 ja § 339 lg 2 või lg 1 p 12 kohaselt esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui ühtaegu on täidetud kõik kolm alljärgnevat tingimust: 1) maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust; 2) selle rikkumisega kaasneb või võib kaasneda maakohtu otsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus või ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte eiramine kohtulikul arutamisel; 3) rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. (p 8)

Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise vastu võib rääkida ka asjaolu, et süüdistatav on vahi all. (p 17)


Olukorras, kus kohus ei selgitanud välja, millisel põhjusel kannatanu kohtuistungile ei ilmunud, on tema kutsumata jätmine järgmisele istungipäevale seadusega vastuolus. (p 11)

Kannatanu osavõtt kriminaalasja arutamisest ei ole erinevalt prokuröri, kaitsja ja enamasti ka süüdistatava osavõtust alati kohustuslik ega takista kõigil juhtudel kohtulikku arutamist. Öeldu kehtib nii üld- kui ka lühimenetluses. (p 12)


Olukorras, kus maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi täies ulatuses ja kohtuotsus tehti kannatanule kättesaadavaks, ent kannatanu ei apelleerinud otsust, saab ringkonnakohus lugeda kannatanu maakohtusse kutsumata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks eeskätt juhul, kui ta näitab ära, et mõni maakohtu otsustustest tuleb osaliselt või täielikult tühistada just sellise puuduse tõttu, mida kannatanu kohalolu võinuks aidata ära hoida. (p 14)


KrMS § 341 lg-t 3 kohaldades peab lähtuma sellest, et kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. (p 15)

1-21-1591/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2021

vt. RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31. (p 11)

KarS § 123 kui ohudelikti sekundaarne eesmärk ei ole ära hoida kannatanu lähedaste hingelisi üleelamisi. (p 12)


Kolmandal isikul on võimalik kannatanu üldõigusjärglasena menetlusse astuda üksnes juhul, kui kannatanu on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi (KrMS § 371 lg-d 1, 2 ja 4). Kannatanu üldõigusjärglasel ei ole KrMS §-dest 207 ja 208 tulenevat õigust esitada süüdistuskohustuskaebus. Kannatanu üldõigusjärglasel on üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu õigused (KrMS § 371 lg 2). (p 14)


KarS § 123 kaitstavaks õigushüveks on inimese elu ja tervis ning normi eesmärgiks inimese elu ja tervist ohustava olukorra tekkimise vältimine ja sellises olukorras olevale inimesele abi osutamise tagamine ehk ohu kõrvaldamine. KarS § 123 kui ohudelikti sekundaarne eesmärk ei ole ära hoida kannatanu lähedaste hingelisi üleelamisi. (p 12)


KrMS § 213 lõige 6 annab kõrgemalseisvale prokurörile õiguse hinnata kriminaalmenetlust lõpetava määruse seaduslikkust ka siis, kui kaebajal ei ole KrMS §-st 207 tulenevat kaebeõigust. Legaliteedipõhimõttest tulenevalt on prokurör lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks või selle lõpetamiseks. Teisisõnu peab kõrgemalseisev prokurör ka omal algatusel (ex officio) hindama kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud. (p 19)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)

1-20-1578/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.05.2021

Ringkonnakohtu kohtuotsuses on märgitud, et tõkendit tuleb kohaldada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vahi all pidamise tähtaja sellisel sõnastamisel võib aga juhtuda, et kohtu mõistetud (jõustumata) vangistuse tähtaeg möödub enne vahistamistähtaja lõppu. Eriti olukorras, kus on alust arvata, et kohtuotsuse võib edasi kaevata üksnes vahi all viibiv süüdistatav või tema kaitsja, tuleb kohtul KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldatud vahistamise tähtaeg piirata mõistetud vangistuse tähtajaga. Seega tuleks otsuse resolutsioon sõnastada üheselt mõistetavalt selliselt, et tõkend ei kaota kehtivust mitte üksnes kohtuotsuse jõustudes, vaid lisaks ka juhul, kui enne seda saabub tähtaeg, mil isiku karistus saaks kantud. Selleks võib otsusesse märkida konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb, või siis sõnastada vahistamisotsustuse näiteks nii, et süüdistatav jääb vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil kohtuotsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg. (p 28)


Osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand ja selle võimaluse kasutamist peab kohus iga kord hoolikalt kaaluma. Samas ei pruugi kohtusse ilmumise raskendatus KrMS § 269 lg 2 p 4 mõttes seisneda alati vaid selles, et süüdistatava kohtusse tulek või toimetamine on füüsiliselt takistatud. KrMS § 269 lg 2 p 4 muutusega sooviti tagada eelkõige pandeemia ajal kõigi tavapäraste menetluste kulg ja see, et kohtupidamine ei peatuks teadmata ajaks. Seega laiendas seadusandja süüdistatava kaugosavõtu võimalust just koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu. (p 21)

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku oht võib teatud tingimustel olla käsitatav KrMS § 269 lg 2 p-s 4 nimetatud asjaoluna, mis raskendab süüdistatava kohtusse toimetamist. Pandeemia mõju vähenemisel väheneb ka õigustus KrMS § 269 lg 2 p 4 erandi kasutamiseks. (p 22)


KrMS § 71 lg 2 p 1 koostoimes KrMS § 37 lg-ga 3 lubab kannatanul keelduda vastamast menetleja konkreetsele küsimusele või küsimustele, millele aus vastamine võib kannatanut ennast või tema lähedast süüstada kuriteo või väärteo toimepanemises. Samuti võib kannatanu vaba jutustusena ütlusi andes jätta rääkimata teda või tema lähedast süüstavatest asjaoludest. Osutatud säte ei anna aga kannatanule alust keelduda n-ö etteulatuvalt vastamast menetleja mis tahes küsimustele, kuulamata neid küsimusi isegi ära. Juhul, kui menetleja küsimusele on võimalik mingis osas vastata nii, et see kannatanut või tema lähedast ei süüsta, peab kannatanu seda tegema. Teisisõnu ei luba KrMS § 71 lg 2 p 1 kannatanul ülekuulamisel osalemisest üldse loobuda. Kannatanu ei saa ka eeldada, et eranditult kõik menetleja võimalikud küsimused on sellised, millele vastamine eeldab kannatanu enda või tema lähedase süüstamist. (p 25)

3-18-124/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.04.2021

MKS § 128 lg 1 esimese lause järgi on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla (vt nt RKHKo nr 3-3-1-6-16, p 14) ning seda sõltumata sellest, kas maksunõue pannakse maksma kriminaal- või haldusmenetluses. (p 18)


Maksuhaldur võib maksuvõla kustutada vaid erandjuhtudel, kui seadus selleks võimaluse annab. Näiteks sätestab MKS § 114 lg 2, et maksuhaldur võib kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks, samuti võlgade ümberkujundamisel nende vähendamise teel saneerimismenetluses või võlgade ümberkujundamise menetluses. MKS § 114 lg-t 3 ei saa tõlgendada nõnda, et see võimaldab riigil maksuvõla kustutada selleks, et saavutada kokkulepe kriminaalmenetluses. MKS § 114 lg 3 järgi võib maksuhaldur maksuvõla kustutada üksnes juhul, kui täidetud on sättes nimetatud eeldused: kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. (p 18)

Kehtiv õigus ei võimalda kriminaalmenetluses sõlmitava kokkulepe osisena maksuvõlast loobuda. (p 19)


Kehtiv õigus ei võimalda kriminaalmenetluses sõlmitava kokkulepe osisena maksuvõlast loobuda. (p 19)


Prokuratuuri võimalused käsutada avalik-õiguslikku nõuet on võrdlemisi piiratud (vt KrMS § 381 lg 31-lg 33, aga ka § 2441). (p 19)


Kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla sissenõudmine ei ole karistusliku iseloomuga. (p 21)

1-20-8130/9 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2021

KrMS § 385 p 11 järgi ei saa määruskaebust esitada sama seadustiku § 208 alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise määruse peale, välja arvatud määrus, millega on jäetud rahuldamata KrMS § 2052 alusel esitatud kaebus. Riigikohus on asunud seisukohale, et nimetatud edasikaebepiirang ei hõlma olukorda, kus ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetlusest keeldumise õiguspärasusele (RKKKm nr 1-20-79/9, p-d 22-23). (p 12)

Isikul on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud korras vaidlustada uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada teda konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 27). Samuti on leitud, et väidetaval kannatanul on õigus taotleda uurimisasutuselt ja prokuratuurilt selle kontrollimist, kas teo toimepanija tegevus täitis lisaks prokuratuuri poolt määratletud kvalifikatsioonile ka mõne muu süüteokoosseisu tunnused (RKKKm nr 1-20-79/9, p 33). Kohtupraktikas on rõhutatud sedagi, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustava kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud, ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta (RKKKm nr 3-1-1-56-05, p 7). (p 13)


Isikul ei puudu seos osaühingutega seetõttu, et äriregister tema osalust ei kajasta. Äriseadustiku (ÄS) § 182 lg 1 kohaselt peab osaühingu juhatus osanike nimekirja, milles tuleb näidata osanike nimed, aadressid ja isiku- või registrikoodid, samuti nende osade nimiväärtused. Osanike nimekirja kannetel puudub üldiselt kolmandate isikute suhtes õiguslik tähendus (vt RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 25) ning osaühingu osa kuulumist ühisvarasse ei mõjuta ühisomaniku kandmine osanike nimekirja ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Osaühingu juhatusel on küll kohustus osanike andmetes toimunud muudatusest viivitamata äriregistrile teatada (ÄS § 182 lg 12), kuid tegemist ei ole registrikandega, mistõttu puudub ka äriregistris osanike kohta avaldatud andmetel õiguslik tähendus (vrd RKTKm nr 3-2-1-133-11, p 24). (p 15)


Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolul riigi karistusõiguslik sekkumine ei ole välistatud ka siis, kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus ning hinnang asjasse puutuvale õigussuhtele antakse kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 11). (16)


Teatud juhtudel saab osanikule kahju tekkida temale kuuluva osa väärtuse vähenemisega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 40). (p 17)


Kuna Riigiprokuratuur jättis isiku kaebuse kaebeõiguse puudumise argumendil läbi vaatamata ja ringkonnakohus ei kohustanud Riigiprokuratuuri seda viga kõrvaldama, siis pole teisi võimalikke kvalifikatsioone KrMS §-de 207-208 alusel sisuliselt kontrollitud. Selline ringkonnakohtu eksimus on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)


KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud nn usalduse murdmise koosseisu eelduseks olev usaldusseisund tuletatakse teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel (RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Kui vaidlusalused osaühingute osad kuuluvad abikaasade ühisvarasse, pole nende puhul tegemist kahe eraldi osanikuga, vaid nad on osaühingu ühe osa ühisomanikud. Ühisomandis oleva vara valitsemisel tuleb järgida PKS §-s 28 sätestatud põhimõtteid ning sealjuures peavad abikaasad kui ühisomanikud käituma ühisomandi suhtes heas usus ja hoiduma teise ühisomaniku õiguste kahjustamisest (AÕS § 70 lg 6 ja § 72 lg 5). Nimetatu kehtib ka olukorras, kus üks abikaasadest saab ühisvara väärtust mõjutada teises rollis, nt osaühingu juhatuse liikmena, kui osaühingu osa on ühisomandis. (p 19)

1-19-4422/107 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.12.2020

KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)

KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)

Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)


KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)

Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)


Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)


Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt RKKKo 3-1-1-102-16, p 9.) (p 13)


KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)

Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)

KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)


Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)


Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)

1-19-9575/46 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.06.2020

KarS §-s 384 ette nähtud kuriteokoosseisuga kaitstakse esmajoones individuaalseid, mitte üksnes kollektiivseid õigushüvesid. (p 36)

KarS § 384 eesmärk on võlgniku olemasolevate võlausaldajate kaitsmine selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. (p 33)

KarS § 384 lg 1 järgi ei ole karistatav, kui isiku varalist seisundit kahjustatakse ajal, mil tal ei ole (veel) ühtki võlausaldajat. (p 35)

KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses tuleb käsitada kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes isikut, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja. Pankrotistunud võlgniku pankrotihaldur ei ole KarS § 384 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses kannatanu ega kannatanu esindaja. (p-d 30, 40 ja 44)

Juhul, kui osaühingust võlgniku juhatuse liige võtab kõigi osanike nõusolekul osaühingu vara endale, ei saa teda KarS § 201 järgi osaühingu vara omastamise eest karistada, kuid osanike nõusolek ei välista osaühingu vara endale võtnud juhatuse liikme karistamist KarS § 384 lg 1 järgi. (p 38)


KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses tuleb käsitada kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes isikut, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja. Pankrotistunud võlgniku pankrotihaldur ei ole KarS § 384 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses kannatanu ega kannatanu esindaja. (p-d 30, 40 ja 44)


Füüsilisest isikust süüdistatava puhul seadus tema pankrotihalduri osalemist kriminaalmenetluses ette ei näe. (p 47)


RKKK 3-1-1-97-10, p-des 17–23 ja 3-1-1-41-15 väljendatud seisukohad kannatanu mõiste sisustamisel on üldjoontes jätkuvalt asjakohased ka 16. jaanuaril 2016 jõustunud § 37 lg 1 tõlgendamisel. (p 31)

Asjaolu, et kannatanul on võimalik esitada enda rikutud õiguste taastamiseks või rikkumise heastamiseks nõue näiteks tsiviilkohtumenetluse korras, ei välista isiku lugemist kannatanuks kriminaalmenetluses. (p 39)

KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. (p 50)


Pankrotimenetluse ajal ei saa kannatanu esitada kriminaalmenetluses pankrotivõlgnikust süüdistatava vastu tsiviilhagi. Juhtudel, mil süüdistatav ise pole pankrotivõlgnik või kui pankrotimenetlus on kriminaalmenetluse ajaks lõppenud, saab maksejõuetuse põhjustamises kannatanu ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada. (p 39)


KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. (p 50)

KarS § 385 eesmärk on tagada pankrotimenetluse organite või kohtutäituri informeeritus pankroti- või täitemenetluse läbiviimise seisukohalt olulistest asjaoludest, kindlustamaks pankroti- või täitemenetluse korrakohane toimimine. (p 50)


Kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena on käsitatav ka see, kui maakohus kohaldab kokkuleppemenetlust olukorras, kus kannatanu on jäetud alusetult kriminaalmenetlusse kaasamata ja ta pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud. (p 52)

1-20-79/9 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.05.2020

KrMS § 385 p 11-s sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma määrust, millega ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise õiguspärasusele, vaid jätab Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. (Vt ka RKKKm 3-1-1-87-10 ja RKKKm 3-1-1-10-05). (p 22)

Kannatanu õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale hõlmab ka õigust vaidlustada kriminaalmenetluse esemeks oleva kahtlustuse mahtu ja seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteos kahtlustatavate ringi ei kuulu mõni isik, kes kannatanu arvates osales menetletava kuriteo toimepanemises. (p 24 jj)

KrMS §-des 207-208 sätestatud korra on seadusandja ette näinud legaliteedipõhimõtte järgimise kohtuliku kontrolli mehhanismina (RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 25, vt ka p-d 26-28)

Kannatanul säilib alati õigus esitada uus kuriteoteade (KrMS § 195) täiendava kuriteokahtluse kohta ja kasutada sellele soovitud riigipoolse reaktsiooni mittejärgnemisel KrMS §-des 207-208 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 28)

Ehkki süüdistuskohustuskaebust lahendav ringkonnakohus ei juhi kohtueelset menetlust, on ta õigustatud ja kohustatud sisuliselt kontrollima, kas prokuratuur on kriminaalmenetlust mingis osas alustamata jättes või lõpetades järginud kriminaalmenetluse norme ja tõlgendanud õigesti materiaalõigust ega ole toiminud meelevaldselt. (p 29)

Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel. Prokuratuuril on väidetava kuriteo tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamisruum. See tähendab eeskätt seda, et kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustada. (p 31)

Peaks ringkonnakohus süüdistuskohustusmenetluses leidma, et prokuratuur on jätnud käimasolevas kriminaalmenetluses osa kuriteo tunnustele viitavaid fakte (nt mõne isiku käitumise) alusetult tähelepanuta, ei tähenda see automaatselt seda, et prokuratuuril tuleks tingimata muuta selle - juba poolelioleva - kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse sisu. Täiendava kuriteokahtluse uurimine on võimalik ka eraldi kriminaalmenetluses, kui prokuratuur peab seda otstarbekamaks ja kui see ei ole vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. (p 32)


Legaliteedipõhimõte ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiip (KrMS § 6) nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne KrMS §-s 6 nimetatud erandiga. See põhimõte on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. (p 26)

Legaliteedipõhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. (p 27)

1-18-3901/97 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.12.2019

NB! Seisukoha muutus!

Kuni 14. veebruarini 2019 sätestas KrMS § 344 lg 2, et kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Kehtivas redaktsioonis on sätte sõnastus aga järgnev: „Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitajal ning tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvas osas“. KrMS § 344 lg 2 kehtiv sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast. Kannatanu võib, kuid ei pruugi kriminaalasjas tsiviilhagi esitada. Seega ei piira KrMS § 344 lg 2 enam otsesõnu kannatanu kassatsiooniõigust. See tähendab, et kannatanu puhul tuleb juhinduda eeskätt paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Järelikult laiendab seadus varasemaga võrreldes kannatanu kassatsiooniõigust ja see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni. Vastupidine seisukoht viiks seaduse lubamatu contra legem-tõlgenduseni. (p-d 9-10)


Arusaam, et KrMS § 185 lg 2 peab silmas üksnes isiku poolt juba kantud kulusid, ei ole selle sõnastusega kooskõlas. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega ei räägi säte mitte üksnes kantud menetluskuludest, vaid sellest, kelle kanda tekkinud kulud lõppastmes jäävad. Menetluskulu kandmine KrMS § 185 lg 2 mõttes võib tähendada nii seda, et isik ei saa nõuda juba tehtud kulutuste (nt valitud esindajale makstud tasu) hüvitamist, kui ka kohustust hüvitada riigile määratud esindaja tasu, mis tuleb riigil kanda riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-des 21–23 sätestatud korras. (p 13)

Nii nagu süüdistataval, on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo 3-1-1-3-10, p 42). Põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud tuleb kannatanul hüvitada sõltumata sellest, kas ta on endale esindaja valinud või on talle esindaja määratud riigi õigusabi korras. (p 14)

1-12-5921/425 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)


Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)


TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)


KrMS § 381 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)

Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)

KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)

Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)

Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)

Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)

TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)

TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)


KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)


Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

1-16-7179/127 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.06.2018

KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 3 kohaldub KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatu ka kannatanu ütlustele. KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib sellisel juhul erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. (p 10)

KrMS § 291 lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 18). KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). (p 11)

KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel ütluste tõendina vastuvõtmise üle otsustamisel peab kohus hindama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud eelduste täidetust. (p 12)

Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)


Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)


KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 13)

Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)


Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)


KrMS § 3602 lg 1 järgi vaadatakse kriminaalasi Riigikohtus läbi kassatsiooni piires ning apellatsioonis esitatud väidete osas kolleegium seisukohta ei võta. (p 16)


KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonimenetluses on võimalik anda üksnes hinnang sellele, kas kohtud on tõendite hindamisel järginud menetluskorda ja senist kohtupraktikat ning oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 16)

Kokku: 57| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json