/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016
Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12) LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13) Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)
Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)
Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)
KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7) Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)
Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)
KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14) Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)
3-1-1-41-15 PDF Riigikohus 13.05.2015
Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43) Maakohtu otsuse jõustumise eeldused pole täidetud, kui otsuse peale on esitatud tähtaegne apellatsioon, mida ei ole läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole jõustunud kohtumäärust. (p 44)
Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43) Apellatsiooni läbivaatamist ei takista asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse vääralt jõustunuks lugenud. (p 43)
Sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu kannatanu apellatsiooniõiguse olemasolu. (p 46)
Vt 3-1-1-97-10 p-d 15, 17–19. (p 33-34) Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust (KrMS § 37 lg 1) saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. (p 35) Kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu. (p 37) Eraõiguslik isik on kannatanu (KrMS § 37 lg 1) KarS § 293 või § 402^3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille sisuks on, et selle eraõigusliku isiku töötaja on oma töökohustusi täites pistist (altkäemaksu) võtnud. (p 38–40)
Maakohus või ringkonnakohus peab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele vastava isiku kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne menetleja on jätnud selle ekslikult tegemata. (p 40)
3-1-1-84-14 PDF Riigikohus 02.12.2014
Süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid (vt ka 3-1-1-97-10 p 23).
KarS §-s 293 sätestatud kuriteokoosseis ei ole kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS §-ga 293 kaitstav aususe kohustus on KarS § 288 lg-s 2 nimetatud eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Samas kahjustab pistise võtmine nn eraõigusliku ametiisiku poolt ka majandusarengut ja vaba konkurentsi.
Kui kohtumäärusega otsustatakse isiku õiguste üle, on tal õigus kohtumäärus vaidlustada olenemata sellest, kas ta on kriminaalasjas menetlusosaline või menetlusväline isik. Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28). Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.
KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.
Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras. Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
Kohtu otsustus apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tuleb vormistada määrusena ka siis, kui kohus leiab, et apellatsiooni esitaja ei ole kohtumenetluse pool, vaid menetlusväline isik. Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus. Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras. Kohtu menetlusotsustus tuleb vormistada kohtumäärusena.
Hindamaks, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratletud süüdistuses või kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppes.
Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.
3-1-1-131-13 PDF Riigikohus 28.05.2014
KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.
Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.
Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.
KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi. Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu.
Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. Seejärel tuleb kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kui kassaator pelgalt ei nõustu jälitustoimingu protokollis kajastatud vestluse hindamisest tehtud järeldustega, ei ole tegemist olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esineks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust.
KrMS § 91 lg 6 järgi tutvustatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale, kelle juures läbi otsitakse, läbiotsimismäärust, mille kohta võetakse määrusele allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja. Nende nõuete rikkumist ei heasta näiteks garaaži omaniku kaasamine menetlustoimingule.
3-1-1-89-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
ÄS
Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)
Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.
Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)
KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 217^2 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 217^2 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.
KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.
Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).
Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.
3-1-1-97-10 PDF Riigikohus 11.04.2011
KarS § 83, § 83^1 või § 83^2 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist. KarS § 83^1 lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 83^1 lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul. Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.
Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 376^2) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.
Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).
Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.
Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.
KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.
KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).
3-1-1-45-07 PDF Riigikohus 15.10.2007
Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks, mistõttu sellise isikuga suguühendusse astumine täidab KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine), mitte KarS § 145 (suguühendus lapseealisega) objektiivse koosseisu. See ei tähenda aga iseenesest, et vanemat kui 10-aastast isikut tuleks igal juhul lugeda arusaamisvõimeliseks. Vastupidi - ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10-aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada.
Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka 3-1-1-125-06, p 14).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud. Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand. Takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel, et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida saab teha vaid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu. Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15). KrMS § 291 p 2 ei seo tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist mitte mingisuguste tingimustega.
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.
Tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud. Kriminaalmenetlusõigus ei käsita isiku rasket majanduslikku olukorda tema antud ütluste avaldamise alusena. Samuti ei ole raske majanduslik olukord vaadeldav ütluste andmisest keeldumisena KrMS § 291 p 2 tähenduses ega ka muu kõrvaldamata takistusena KrMS § 291 p 5 mõttes - KrMS § 178 sätete kohaselt hüvitatakse kannatanule muuhulgas kulud, mis tal tekivad seoses sõiduga kohtuistungile. Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139. Kriminaalmenetluses võib olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi. Kriminaalmenetluse seadustik annab terve rea võimalusi kaitsta kohtumenetluses alaealise kannatanu või tunnistaja huve. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Väheoluline pole seegi, et KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase isiku kohtus ülekuulamisel ristküsitlust. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 14).
Perekonnaseaduse § 50 lg-st 2 tulenevalt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma ning samuti on eestkostja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt kohustatud lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Eeltoodust aga ei tulene, et alaealise kannatanu seaduslik esindaja saaks keelata alaealisel kriminaalmenetluses ütluste andmise. Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00, p 6.2 ja 3-1-1-146-05, p 11).
Kuriteo toimepanemise koha määratlemise täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.
3-1-1-159-05 PDF Riigikohus 09.02.2006
Kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, siis on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks (RKKKo nr 3-1-1-62-02). Seega kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, loeb kohus määruskaebuse samuti tähtaegselt esitatuks.
Kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, siis on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks (RKKKo nr 3-1-1-62-02). Seega kui ringkonnakohus võtab määruskaebuse vastu ja saadab selle edasi Riigikohtule, loeb kohus määruskaebuse samuti tähtaegselt esitatuks.
KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina tuleb kannatanuks lugeda ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kõnealusel kannatanul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus (RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).
3-1-1-151-05 PDF Riigikohus 17.01.2006
Riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on Riigi õigusabi seaduses märgitud maksejõuetus, kusjuures maksejõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel (RÕS §-d 12-14). RÕS § 7 lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Sama lõike 5. punkt välistab aga riigi õigusabi andmise olukorras, kus asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega eeldab riigi õigusabi andmise küsimuse otsustamine ka menetleja süüvimist kaebuse sisusse (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04 ja nr 3-1-1-66-05).
Kannatanuks tuleb kriminaalmenetluses lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Ning kuigi selline isik ei saa kasutada kõiki kannatanu õigusi, tuleb talle tagada KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).
3-1-1-148-05 PDF Riigikohus 12.01.2006
Tulenevalt KrMS § 38 lg 1 p-st 1 ja §-dest 207 ning 208 tuleb kannatanuks lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Loomulikult ei saa selline isik kasutada kõiki kannatanu õigusi, kuid KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies ulatuses (vt ka RKKKm nr 3-1-1-134-04; 3-1-1-40-05; 3-1-1-42-05).
Kaebuse läbivaatamata jätmisel ei saa lahendada küsimusi vaidlustatud määruses uurimisasutuse või prokuratuuri õigusliku hinnangu olemasolu või puudumise ega ka selle hinnangu õigsuse või põhjendamatuse kohta. Nende küsimuste lahendamine on võimalik alles siis, kui kohus on jaatanud esitatud kaebuse vastavust KrMS § 208 lg-s 2 sisalduvatele nõuetele ja on asunud sisuliselt kontrollima menetluse lõpetamise või alustamata jätmise põhjendatust.
3-1-1-40-05 PDF Riigikohus 02.05.2005
Olukorras, kus riigi õigusabi taotleja (v.a kahtlustatav ja süüdistatav) on jaatanud võimalust tasuda advokaadi poolt osutatava õigusteenuse eest, puudub menetlejal üldse alus riigi õigusabi andmise kaalumiseks. Sellisele olukorrale, kus füüsilisel isikul on võimalik tasuda soovitava õigusabi eest, kuid advokaadid ei taha seda abi kokkuleppe alusel osutada, kuid on nõus osutama seda abi riigi õigusabi raamides, Riigi õigusabi seadus ei laiene. Vt RKKKm-d 3-1-1-134-04, p 8 ja 3-1-1-42-05, p 10.
Vt RKKKm-d 3-1-1-134-04, p 8 ja 3-1-1-42-05, p 10.
3-1-1-42-05 PDF Riigikohus 18.04.2005
Kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus.
Kaaludes KrMS § 41 lg-st 3 lähtuvalt kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksujõuetust. Isiku maksujõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna.
3-1-1-134-04 PDF Riigikohus 10.01.2005
Kaaludes kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Töötus ei pruugi iseenesest tähendada isiku maksujõuetust. Olles tuvastanud isiku maksujõuetuse peab menetleja järgnevalt hindama seda, kas maksujõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid.
Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata.
Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json