/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 88| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-2291/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2019
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa esitada määruskaebust muu hulgas sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 296^2 lg 1 alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja maakohut kohustatakse hagiavaldust menetlema. KrMS § 385 p 17 järgi saab edasi kaevata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrust. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega ei lõpeta ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse KrMS § 296^2 lg 1 alusel vormistatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi edasist menetlemist. Seepärast ei võimalda KrMS § 385 p 17 niisuguse määruse peale kaevata (vt põhjalikumalt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-22-17, p-d 31 ja 32). (p-d 15-16)
1. jaanuaril 2017 jõustusid kriminaalmenetluse seadustikus osaotsust ning tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamist kätkevad sätted (KrMS § 310 lg-d 3-7). Üldreeglina menetleb kohus kriminaalasja terviklikult, lahendades ühe otsusega süüdistatava süüküsimuse ja kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilhagi ning muud KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimused. Vaid erandjuhul võib kohus lahendada KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt hagiavalduse eraldi otsusega, kui see on vajalik, tagamaks süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Osaotsuse tegemine võimaldab vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). Kui kohus otsustab tsiviilhagi eraldada ja teeb kriminaalasja lahendades süüdimõistva osaotsuse, ei lõppe kriminaalmenetlus osaotsuse jõustumisega, vaid hagiavalduse suhtes jätkub menetlus samas kriminaalasjas. Teisisõnu menetletakse tsiviilhagi ka sellisel juhul ühes ja samas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimusega. Öeldu ei tähenda aga seda, et tsiviilhagi lahendamine on alati seotud sama menetluse liigiga, mille raames tehakse süüdimõistev osaotsus. Tsiviilhagi menetlemine peatub alates ajast, mil kohus teeb otsustuse (määruse) lahendada tsiviilnõue eraldi. Hagiavalduse suhtes jätkub menetlus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist sealt, kus see tsiviilhagi eraldamisel pooleli jäi. Juhul kui kohus teeb tsiviilhagi eraldi lahendamise määruse näiteks üldmenetluses, jätkub ka hagiavalduse menetlemine üldmenetluse korras. Seda sõltumata sellest, kas pärast kõnealuse määruse tegemist muutub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel menetluse liik või mitte. Seega on määrav tähendus asjaolul, millises menetluse liigis otsustati tsiviilhagi ülejäänud kriminaalasjast eraldada. Hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel. (p-d 18-21)
1-16-4665/224 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2019
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 17). (p 10)
Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka RKTKo 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav mh äriühingu äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. (p 12)
KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. (p 17) KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (p 18) Kui äriühing oli juba enne süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine KarS § 384 alusel süüdistatavatele etteheidetav. Kui äriühingu majanduslik olukord oli sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sellisel juhul võib kõne alla tulla süüdistatavatele äriühingu maksevõime olulise vähendamise omistamine. (p 19) Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20)
KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus. (p 22)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24) Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 296^2 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (RKKKm 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (RKKKm 3-1-1-33-17, p 15.) Samamoodi saab kannatanu panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu. (p 25) Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele. (p 26)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)
1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14) Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
1-17-7210/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017
Maakohtu määrus, millega kohaldatakse TsMS §-s 378 ette nähtud hagi tagamise abinõusid, on vaidlustatav KrMS § 387 lg 2 p-s 1 sätestatud korras, s.o 10 päeva jooksul alates sellest, kui isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule hagi tagamise abinõu otsustanud maakohtu kaudu. KrMS § 141^4 lg 2 kohaselt järgitakse hagi tagamise abinõude kohaldamisel vara arestimist reguleeriva KrMS § 142 korda. Vastavat korda järgides tehtud määrusele rakendub ka vara arestimise määruse vaidlustamise reeglistik KrMS § 387 lg 2 ja § 390 lg 4 tähenduses, sest hagi tagamise abinõu kohaldamist ei ole võimalik vaadelda eraldi selle vaidlustamise korrast. (p 7)
KrMS § 387 lg-s 1 on sätestatud, et üldjuhul – kui ei ole tegemist sama paragrahvi teises lõikes loetletud kohtumäärustega – esitatakse määruskaebus 15 päeva jooksul vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. KrMS § 387 lg-s 2 loetletud kohtumääruste puhul esitatakse määruskaebus 10 päeva jooksul vaidlustatud kohtumääruse teinud maakohtu kaudu ringkonnakohtule või ringkonnakohtu määruse peale otse Riigikohtule. (p 8)
Kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest ja loogikast tulenevalt vaatab Riigikohus KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg 4 alusel läbi määruskaebusi ringkonnakohtu määruse peale, s.o kaebusi, milles vaidlustatakse ringkonnakohtu seisukohta ja selle põhjendusi. Kui ringkonnakohus ei ole mingis küsimuses seisukohta võtnud, ei ole Riigikohtul endal võimalik määruskaebemenetluses hakata ringkonnakohut asendama ja kõnealust küsimust ringkonnakohtu eest lahendama. Riigikohtu pädevusse ei kuulu ringkonnakohtule esitatud ja selles toimuvat menetlust puudutava tähtaja ennistamise taotluse esmakordne lahendamine. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatakse määruskaebuse tähtaja ennistamise taotlus, peab ringkonnakohus selle taotluse lahendama määrusega. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud üldises määruskaebekorras vaidlustada. (p 9) KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates hetkest, mil langes ära kaebetähtaja möödalaskmise tinginud takistus. Üldjuhul peab isik esitama tähtaja ennistamise taotluse koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse, ehk praegusel juhul koos määruskaebuse esitamisega. Kuna maakohtu määruses märgitud eksliku kaebetähtaja puhul ei ole tegemist takistuse kui faktilise asjaoluga, vaid ebaselgusega õiguslikus olukorras, võib tähtaja ennistamise taotluse esitatakse 14 päeva jooksul pärast seda, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, võttes seisukoha selle tähtaegsuse kohta. (p 9.1) Menetleja eksimust või ebatäpsust kaebekorra selgitamisel tuleb võtta arvesse kaebetähtaja ennistamise otsustamisel (vt nt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus asjas nr 1-17-4754), eriti juhtudel, mil tegemist on seaduse muudatuse järel Riigikohtu praktikas käsitlemata menetlusliku küsimusega. Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav (näiteks kümneaastane tähtaeg kümnepäevase asemel). (p 9.2)
1-16-6115/67 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.11.2017
Täiemahuline põhjendamiskohustus lasub ringkonnakohtul siis, kui ta nõustub mingis osas apellandiga ja asub maakohtu otsuses märgituga võrreldes erinevale seisukohale. (p 29) Põhjendamiskohustus aktualiseerub ringkonnakohtu jaoks aga mõnevõrra teisiti, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Menetlusökonoomia kaalutlustel puudub sellises olukorras õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Seda arvestades ongi KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, võib ta enda otsuses jätta maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolseid põhjendusi. (p 30) Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)
Ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §-s 81 ette nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. (p 35)
Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise - üldmenetluse kontekstis ristküsitluse - reegleid. (p 32.3) Kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 62). See, millistele tõenditele saab kohus KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuste otsustamisel - sh tsiviilhagi lahendamisel - tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel. Vastasel korral tekiks vastuvõetamatu olukord, kus sama kohtukoosseis peaks nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi lahendamise seisukohalt mingi olulise ühe ja sama faktilise asjaolu tuvastamisel lähtuma erinevast tõendikogumist. Sellega võiks omakorda kaasneda see, et mingi asjaolu saab lugeda süüküsimuse otsustamisel tuvastatuks, tsiviilhagi lahendamisel aga mitte. (p 36)
1-17-4343/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017
Kannatanul on võimalik esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi või avalik õiguslikku nõudeavaldust alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast esitamist alustatakse selle aluseks olevas menetluses kriminaalmenetlust ja esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse. Hagiavalduse ega avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamist kohtueelses menetluses ei saa iseenesest käsitada süüdistatava (kahtlustatava) õiguse rikkumisena. (p-d 12-13)
1-17-4327/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017
1-17-4712/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017
1-16-5540/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.10.2017
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset õiguslikku olukorda 2. juuni 2017. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17. Kolleegium selgitas, et kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 23)
Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut. (p 31)
3-1-1-33-17 PDF Riigikohus 20.06.2017
KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS § s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt RKKKm asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. (p 10) Süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 alusel määratud kohustus on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa. (p-d 12) Nii tuleb ka KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada. (p 13)
Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt RKTKo asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). (p 16)
Isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa: KrMS § 202 lg s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse tingimuslikku lõpetamist (p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule uute kohustuste määramist ka KrMS § 427^1 ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. (p 18)
KrMS § 202 lg 2 p 1 ei välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist. (p 18)
3-1-1-26-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
Kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt ka RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14). (p 7) Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10) Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (RKKKo 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. (p 10)
Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)
3-1-1-22-17 PDF Riigikohus 25.05.2017
TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Vt RKTKo 3-2-1-108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Vt RKTKo 3-2-1-41-04, p 22). (p 53)
See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Tsiviilhagi lahendamiseks tuleb üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja¬olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja¬olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus¬punkti. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. (p-d 41–44)
Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka RKTKo 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. (p 55)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54) Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. (p 52)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. (p-d 28–34) KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)
KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31) Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33) Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 296^2 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38) Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 296^2 lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 263^1 lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48) Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)
Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)
Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38^1 lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)
KrMS § 38^1 lg 1 sisustamisel on jätkuvalt arvestatav ka varasem kohtupraktika selle kohta, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik esitada kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis. (p 40)
3-1-1-3-17 PDF Riigikohus 29.03.2017
Kohtu otsustus panna süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ei ole käsitatav sundtäidetava täitedokumendina TMS § 2 lg 1 mõttes. (p 38)
KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei anna ringkonnakohtule alust eirata KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangut.Kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (3-1-1-22-16, p-d 15–16 ja 3-1-1-23-16, p-d 23–26). (p 29) Riigi karistusvõimu monopoli tõttu ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (3-1-1-18-06, p 7 ja 3-1-1-49-16, p-d 9–10). (p 30) KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (3-1-1-133-12, p 9 ja 3-1-1-22-16, p 17). Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab. Seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil tuleb välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. (p 31) KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. (p 49)
KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37) Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)
Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 141^4 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)
Tulenevalt KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 378 lg-st 6, on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega. (p 44)
3-1-1-67-16 PDF Riigikohus 03.10.2016
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14) Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-87-09, p 13.2). (p 8)
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14) KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15) Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). (p 12)
Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). (p 10)
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Rahuldades tsiviilhagi vaatamata sellele, et prokuratuuri esitatud tõendid tsiviilhagis esitatud nõude suurust ei kinnita ja muud tõendid nõude suuruse kohta puuduvad, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 14)
3-1-1-57-16 PDF Riigikohus 21.09.2016
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14) Äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavuse vaidlustamine kujutab endast kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvat küsimust, mille tõttu ei mõjuta sellega seotud etteheidetele vastamata jätmine kohtu alla andmise seaduslikkust. (p 16)
Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue on seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 26), ei saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. (p 16)
Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14)
Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärge (vt nt RKTKm nr 3-2-1-73-12, p 10). Ühisvara korral ei saa aga sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt nt RKTKm nr 3-2-1-149-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-85-11, p-d 9-12). Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. Seega tagaks ühe abikaasa kahjuks sissekantav keelumärge selle, et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine ei muutuks võlgniku vara vähenemise tõttu võimatuks või oluliselt raskemaks juba enne seda, kui tsiviilhagi rahuldatakse ja hagejal tekib TMS § 14 lg 2 ning PKS § 33 lg 3 kohaselt võimalus nõuda võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamist. (p 15)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mida tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 20). (p 13) Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Kui käsutuskeeld tsiviilhagi tagamiseks on sellekohase määruse kohaselt seatud ainult ühe abikaasa suhtes, ei ole teine abikaasa puudutatud isik ning nõutav ei ole tema nõusolek käsutamise keelumärke kande tegemiseks (vt ka RKÜKm nr 3-3-1-15-12 ja RKÜKo nr 3-3-1-82-12). (p 14.5) TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17)
TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Kui sellist täitedokumenti ei ole esitatud, ei ole TMS § 14 lg 1 kohaldatav. (p 14.3) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16) Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
3-2-1-7-16 PDF Riigikohus 04.07.2016
Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10; RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 42; RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). (p 14) TsÜS § 160 lg 2 p 4 eesmärgiga poleks kooskõlas, kui tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses ei peatuks nõude aegumine ainuüksi seetõttu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist ja prokuratuuril KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud tsiviilhagi edastamise kohustuse tekkimist või isegi enne seda, kui isikust, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, saab kriminaalasjas kahtlustatav või tsiviilkostja. Ühtlasi osutuks KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine) aegumise tõttu selle nõude maksmapaneku võimaluse hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 16) Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17) Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, kohalduvad VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks. (vt ka RKTKo 3-2-1-168-10, p 13). (p 23)
KrMS § 226 lg 7 puhul ei ole tegemist seaduselünga, vaid seadusandja teadliku valikuga, et tsiviilhagi koopia edastatakse süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale samal ajal süüdistusakti saatmisega kohtusse. Seetõttu pole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatuks lugemisel TsMS § 362 lg 1 kohaldatav. (p 21)
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10; RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 42; RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). (p 14) Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 alusel on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Selline võimalus muudab kuriteo negatiivsete tagajärgede kõrvaldamise või heastamise kannatanu jaoks lihtsamaks ning annab kannatanule ka mitmeid eeliseid, võrreldes sama nõude esitamisega tsiviilkohtumenetluse korras. (p 15) Tsiviilhagi on võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 44). Seega on kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka sellise isiku vastu, kes ei ole tsiviilhagi esitamise hetkel veel menetlusosaline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 15. (p 16) TsÜS § 160 lg 2 p 4 eesmärgiga poleks kooskõlas, kui tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses ei peatuks nõude aegumine ainuüksi seetõttu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist ja prokuratuuril KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud tsiviilhagi edastamise kohustuse tekkimist või isegi enne seda, kui isikust, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, saab kriminaalasjas kahtlustatav või tsiviilkostja. Ühtlasi osutuks KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine) aegumise tõttu selle nõude maksmapaneku võimaluse hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 16) Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17) Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17)
Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10; RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 42; RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). (p 14) Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 alusel on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Selline võimalus muudab kuriteo negatiivsete tagajärgede kõrvaldamise või heastamise kannatanu jaoks lihtsamaks ning annab kannatanule ka mitmeid eeliseid, võrreldes sama nõude esitamisega tsiviilkohtumenetluse korras. (p 15) Tsiviilhagi on võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 44). Seega on kriminaalmenetluses võimalik esitada tsiviilhagi ka sellise isiku vastu, kes ei ole tsiviilhagi esitamise hetkel veel menetlusosaline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 15. (p 16) TsÜS § 160 lg 2 p 4 eesmärgiga poleks kooskõlas, kui tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses ei peatuks nõude aegumine ainuüksi seetõttu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist ja prokuratuuril KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud tsiviilhagi edastamise kohustuse tekkimist või isegi enne seda, kui isikust, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, saab kriminaalasjas kahtlustatav või tsiviilkostja. Ühtlasi osutuks KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanu suhtes sõnamurdlikuks, kui kannatanu, kasutades seadusega tagatud õigust esitada oma tsiviilnõue kriminaalmenetluses, kaotaks temast mitteolenevatel asjaoludel (kriminaalmenetluse lõpetamine) aegumise tõttu selle nõude maksmapaneku võimaluse hilisemas tsiviilkohtumenetluses. (p 16) Selleks, et tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses peataks TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel nõude aegumise, on oluline, et hagiavaldus - või osal juhtudel tsiviilhagi koos süüdistusaktiga - võimaldaks ühemõtteliselt kindlaks määrata tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi (vt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p-d 43-47). Seejuures on kriminaalmenetluses lubatav ja seega ka TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt aegumist peatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks saab kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-13-14, p-d 20-23.) (p 17) Kui tsiviilhagi on esitatud sellises kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne, kui tsiviilhagis näidatud nõude adressaadist on saanud menetlusosaline, eeldab nõude aegumise peatumine järgnevat: 1) tsiviilhagi esitaja vastab kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteokahtluse asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 38; RKKKm nr 3-1-1-41-15, p-d 31-40) ja 2) isik, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud, oleks juhul, kui eeldada kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse tõesust, käsitatav kuriteo toimepanijana või isikuna, kes vastab KrMS § 39 lg-s 1 sätestatud tsiviilkostja materiaalsele määratlusele. (p 18) KrMS § 226 lg 7 puhul ei ole tegemist seaduselünga, vaid seadusandja teadliku valikuga, et tsiviilhagi koopia edastatakse süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale samal ajal süüdistusakti saatmisega kohtusse. Seetõttu pole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatuks lugemisel TsMS § 362 lg 1 kohaldatav. (p 21) Olukorras, kus tsiviilhagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks on esitatud kriminaalmenetluses, mis lõpetatakse enne süüdistusakti koostamist, ja tsiviilhagi koopiat KrMS § 226 lg 7 kohaselt kohustatud isikule ei edastata, võib hageja hilisem tuginemine TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 tulenevale nõude aegumise peatumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega. See võib olla nii eeskätt juhul, kui hageja ei esita kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis näidatud nõude kohta hagi tsiviilkohtumenetluse korras mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. Selline tõlgendus võimaldab kehtiva seaduse kontekstis parimal viisil tasakaalustada kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud kannatanu huve ja aegumise regulatsiooni eesmärke, sh võlgniku kaitset, õiguskindlust ja õigusrahu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 43). (p 24)
3-1-1-54-16 PDF Riigikohus 30.06.2016
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17) Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)
Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24) Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)
3-1-1-41-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
Kuriteoavaldus ei ole käsitatav TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 nimetatud avaldusena (RKKK 3-1-1-58-07). (p 28)
Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise küsimuse lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. (Vt RKEK 3-1-1-106-12, p 31.) (p 14) TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu tuleb arvestada iga kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid. (Vt ka RKEK 3-1-1-106-12 p 39). (p 24)
Olukorras, kus kannatanu on kuriteokaebuses osutanud nii kahju põhjustanud teole, selle arvatavale toimepanijale, kahju umbkaudsele suurusele kui ka tõenditele, on kannatanu teadmine tekitatud kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav, lugemaks selles sättes ette nähtud aegumistähtaja kulgemine alanuks. (p 23) Asjaolu, et kahju tekitaja eitab oma vastutust, ei välista TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist. Kui õigustatud isikul on teistest allikatest piisav teave kahju ja kahju hüvitamiseks kohustatud isiku kohta, pole kohustatud isiku enda avaldustel TsÜS § 150 lg-s 1 nimetatud teadasaamise seisukohalt tähtsust. (p 23) TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu tuleb arvestada iga kahju hüvitamiseks kohustatud isiku osas eraldi. Seega kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid. (Vt ka RKEK 3-1-1-106-12 p 39). (p 24)
Juhul kui isik kasutab talle tööandja poolt tööülesannete täitmiseks antud kütuse krediitkaarti töösuhte kehtivuse ajal selleks, et tasuda kütuse eest, mida ei omanda tööandja, vaid viimase nõusolekuta kolmandad isikud, vastutab ta sellise käitumisega tööandjale tekitatud kahju eest TLS § 74 lg 1 järgi, mitte võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. (p-d 15–16) Ebaseaduslikult enda valdusse jäetud endise tööandja kütuse krediitkaartide selline kasutamine pärast töösuhte lõppemist on käsitatav õigusvastase kahju tekitamisena VÕS § 1043 mõttes (deliktina), kusjuures teo õigusvastasus tuleneb eeskätt VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS §-ga 201 või VÕS § 1045 lg 1 p-st 8. (p 18)
VÕS § 1044 lg 2 välistab üldjuhul võimaluse nõuda ka töölepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse 53. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel. (p 16)
Tsiviilhagina ei ole vaadeldav kannatanu selline avaldus, millest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue (RKEK 3-1-1-106-12 p 28). (p 28)
3-1-1-96-15 PDF Riigikohus 16.11.2015
Vastavalt KrMS § 389 lg-le 1 järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus sama seadustiku 11. peatüki sätteid. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-52-05, p 9.2). Küll aga ei saa kannatanu nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 10)
KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 263^1 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7) KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8) Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
KrMS § 274^2 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal. Eelistungil saab KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetada vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel (vt ka RKKKm 3-1-1-33-15, p 13). Kutsudes eelistungile kõik menetlusosalised saab kohus eelistungilt minna üle kohtulikule arutamisele ja alles seal otsustada kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel. (p 8) Veel tuleb märkida, et KrMS § 274^2 lg 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisel n-ö viimane abinõu. Eelöeldu tähendab, et enne lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada süüdistatava karistuse kergendamisega (KrMS § 306 lg 1 p 6^1) (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 659). (p 9)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb kohtul alati võtta seisukoht ka esitatud tsiviilhagi osas. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatama, tuleb vastav järeldus esitada kohtulahendi resolutsioonis ja KrMS § 263^1 lg 3 kohaselt selgitada kannatanule, et KrMS § 274 lg 4 järgi on tal võimalik esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. (p 7)
3-1-1-90-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21) Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)

Kokku: 88| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json