/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14) Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
3-1-1-22-17 PDF Riigikohus 25.05.2017
TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Vt RKTKo 3-2-1-108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Vt RKTKo 3-2-1-41-04, p 22). (p 53)
See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Tsiviilhagi lahendamiseks tuleb üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja¬olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja¬olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus¬punkti. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. (p-d 41–44)
Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka RKTKo 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. (p 55)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54) Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. (p 52)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. (p-d 28–34) KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)
KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31) Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33) Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 296^2 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38) Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 296^2 lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 263^1 lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48) Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)
Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)
Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38^1 lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)
KrMS § 38^1 lg 1 sisustamisel on jätkuvalt arvestatav ka varasem kohtupraktika selle kohta, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik esitada kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis. (p 40)
3-1-1-64-15 PDF Riigikohus 25.06.2015
KrMS § 274^2 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (3-1-1-14-14, p 660). Seejuures vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagi puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (3-1-1-42-15, p 68) (p 45)
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (3-1-1-79-14, p-d 44–45) (p 73)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60) Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 61)
3-1-1-50-15 PDF Riigikohus 02.06.2015
Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.
Tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. TsMS § 209 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 353 näeb ette, et füüsilisest isikust poole surma korral peatub üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Menetlus ei peatu automaatselt siis, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja, kuid sel juhul võib kohus peatada menetluse esindaja või vastaspoole taotlusel. Ülal esitatud põhimõtted ei ole järgmistel põhjustel siiski täiel määral kriminaalmenetlusse ülekantavad. Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada.
Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.
Seadusest ei tulene kohtu võimalust otsustada tsiviilhagi olukorras, kus kannatanu on surnud ja tema õigusjärglane ei ole teada. Tsiviilhagi otsustamine sellises olukorras tähendas kohtuotsuse tegemist isiku suhtes, keda ei ole menetlusse kaasatud ja keda ei pruugigi olla võimalik kaasata. Kannatanu õigusjärglasel ei olnud kõnealusel juhul võimalik esitada vastuväiteid süüdistatava väidetele hagi ulatuse või põhjendatuse kohta. Samuti ei oleks tal tekkinud võimalust vaidlustada hagi rahuldamata jätmist või üksnes osalist rahuldamist. Kokkuvõtvalt, tsiviilhagi rahuldamine kannatanu abstraktse õigusjärglase suhtes on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.
Kriminaalmenetlusõiguses ei tunta tsiviilhageja instituuti ja tsiviilhagi esitamise õigus kriminaalmenetluses on üksnes kannatanul (KrMS § 38 lg 1 p 2). Kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega ei saa menetlusõiguslikult võrdsustada kannatanuga tema õigusjärglast ehk pärijat, sest tema nõue süüdistatava vastu ei tulene vahetult temale endale kuriteoga tekitatud kahjust. Sel põhjusel olukorras, kus kannatanu sureb kohtueelse või kohtumenetluse ajal, ei saa tema õigusjärglast kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna. Ka kannatanu surma korral enne tsiviilhagi esitamist ei teki tema pärijal kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise õigust. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on siiski põhjendatud võimaldada kannatanu konkreetse isikuna identifitseeritaval õigusjärglasel võtta ka kriminaalmenetluses üle kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu õigusjärglane on menetlejale teada, millisel juhul saab pärijat tema soovi korral kaasata menetlusse kolmanda isikuna KrMS § 40^1 alusel. Seejärel saab kohus otsustada kõnealuse küsimuse KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud pärijal tekkivad kõik tsiviilhagist johtuvad menetluslikud õigused, muu hulgas õigus kohtuotsust selles osas vaidlustada. Olukorras, kus kriminaalmenetluse toimetamisel ei ole kannatanu õigusjärglane teada, ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette õiguslikku alust kriminaalmenetluse peatamiseks kolmanda isiku väljaselgitamiseni. Eriti juhtudel, kui kriminaalmenetluse pikenemine vaid kolmanda isiku tuvastamise eesmärgil võib kahjustada süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemiseks mõistliku aja jooksul, tuleb tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel jätta läbi vaatamata. Sel juhul on kannatanu õigusjärglasel võimalik esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et menetleja (kohtueelses menetluses prokuratuur ja uurimisasutus ning kohtumenetluses kohus) ei võiks kõnealuses olukorras teha mõistlikke jõupingutusi kannatanu õigusjärglase selgitamiseks ilma, et menetluse peatamise küsimus tõusetuks. Menetlejate sellised mõistlikud püüdlused on kahtlemata igati kooskõlas avarama arusaamaga menetlusökonoomiast.
3-1-1-48-14 PDF Riigikohus 16.10.2014
Riigikohus saab teatud juhtudel kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud tegu oli karistatav mõne süüdistuses välja toomata karistusseaduse redaktsiooni järgi, kuulates eelnevalt ära poolte seisukohad.
Tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemata jätmine ehk kohtu poolt KrMS § 263^1 nõuete rikkumine ei anna üldjuhul alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Tegemist on kohtu veaga, mis on võimalik menetluse käigus parandada. Olukorras, kus tsiviilhagi puudused on jäänud eelmenetluses kõrvaldamata, on vajadusel kohaldatav TsMS § 340^1.
Süüdistuses peavad kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb lõpuks kvalifitseerida. See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07, p 18) Ehkki süüdistuses tuleb kajastada kõik asjasse puutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. (3-1-1-60-07 p 19) Küll peab süüdistatav olema teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik ja tal peab olema võimalus sellele vastuväiteid esitada (3-1-1-139-05, p 25 ja 3-1-1-97-06, p 25). Ka Riigikohus saab teatud juhtudel kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud tegu oli karistatav mõne süüdistuses välja toomata karistusseaduse redaktsiooni järgi, kuulates eelnevalt ära poolte seisukohad.
Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (3-1-1-6-11, p 21).
Enne KrMS § 263^1 jõustumist 01.09.2011 ei pidanud kriminaalasja arutav kohus tegema tsiviilhagi menetlusse võtmiseks eraldi määrust. TsMS §-s 372 nimetatud määruse tegemine ei olnud kriminaalmenetluses kohustuslik. Kohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kui võttis enne 01.09.2011 kohtule esitatud tsiviilhagi menetlusse KrMS § 145 lg 1 p-s 3 nimetatud protokollilise määrusega. Tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemata jätmine ehk kohtu poolt KrMS § 263^1 nõuete rikkumine ei anna üldjuhul alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Tegemist on kohtu veaga, mis on võimalik menetluse käigus parandada. Olukorras, kus tsiviilhagi puudused on jäänud eelmenetluses kõrvaldamata, on vajadusel kohaldatav TsMS § 340^1.
Enne 01.09.2011 ei tulenenud seadusest nõuet, mille kohaselt pidanuks süüdistatav tsiviilhagi esitamisest teadma ja saama selle menetlemiseks ette valmistuda juba hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Kohtu ülesanne oli tagada, et süüdistataval oleks piisavalt aega ja võimalusi esitada vastuväiteid ja tõendeid ka juhul, kui kannatanu esitas tsiviilhagi alles kohtuliku uurimise käigus.
Pelgalt see, et kannatanu hindab oma tahteavaldust menetlusõiguslikult vääralt tsiviilhagist loobumisena, ei anna kohtule alust seda tahteavaldust tsiviilhagist loobumisena käsitada. Kannatanu võib kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi avalduse tagasi võtta.
3-1-1-13-14 PDF Riigikohus 27.03.2014
Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-105-10, p 8.1). Olukorras, kus kannatanu esitab kohtule tsiviilhagi täienduse, milles on nõude adressaadina käsitatud vaid osasid algses tsiviilhagis nimetatud isikuid, tuleb kohtul selgitada, kas kannatanu soovib ülejäänud isikute osas hagi tagasi võtta (TsMS § 424) või hagist loobuda (TsMS § 429). Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Olukorras, kus kannatanu esitab kohtule tsiviilhagi täienduse, milles on nõude adressaadina käsitatud vaid osasid algses tsiviilhagis nimetatud isikuid, tuleb kohtul selgitada, kas kannatanu soovib ülejäänud isikute osas hagi tagasi võtta (TsMS § 424) või hagist loobuda (TsMS § 429).
Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (RKKK 3-1-1-106-12, p 57). Kannatanu vabaneb oma tagasinõudeõiguse väärtusetuse tõendamise kohustusest, kui ta selle nõude süüdistatavale (või tsiviilkostjale) loovutab. Selline loovutamine on võimalik ka kriminaalmenetluses.
Kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist. Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Selleks, et kannatanu nõue oleks võimalik suunata isiku kui tsiviilkostja vastu, peab isik olema menetleja määrusega tsiviilkostjaks tunnistatud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine eeldab muu hulgas seda, et tema vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Näiteks on kriminaalmenetluses võimalik esitada vindikatsiooninõue (AÕS § 80), alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõue (VÕS § 108). (RKKKo 3-1-1-3-10, p 24 ja 3-1-1-97-10, p 16.)
Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.
Kannatanu haginõude ega selle rahuldamise ulatus ei saa mõjutada süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist.
Kui isiku käitumine täidab deliktiõigusliku vastutuse eeldused, ei vabane ta kahju hüvitamise kohustusest pelgalt seetõttu, et kahjustatud isikul on õigus nõuda sama kahju hüvitamist mõnelt teiselt isikult lepingulisel alusel. Pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamata jätmine ei välista kannatanu võimalust esitada deliktiõiguslik nõude lepingu pooleks mitteoleva isiku vastu, kes oma õigusvastase käitumisega põhjustas kahju, mis kannatanu lepingu sõlmimise tõttu sai.
Tsiviilhagi aluseks ei ole mitte süüdistatava "kuritegu" kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistatava "tegu" (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Tsiviilhagis esitataval nõudel peab olema piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on selleks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu puutumus süüdistuses kirjeldatud teoga. Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad "olulises osas" süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega (RKKK 3-1-1-106-12, p. 47). See, millal saab kannatanu tsiviilnõude tekkimise asjaolude ja kuriteo koosseisuliste asjaolude kattuvat osa pidada "oluliseks", on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud) peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Lisaks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluse raames, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele (RKKK 3-1-1-3-10, p 24). Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-105-10, p 8.1). Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine eeldab muu hulgas seda, et tema vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega. Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.
3-1-1-99-13 PDF Riigikohus 07.11.2013
Kohus pole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.
Olukorras, kus kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega süüdistatav õigeks mõisteti, kuid tsiviilhagis taotletud summa on temalt siiski välja mõistetud, saab kõnealuse vea kõrvaldada Riigikohtu otsusega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, ei saaks kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.
Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.
Olukorras, kus kohus tugines lühimenetluses otsust tehes sellistele tõenditele, mis võeti kriminaalasja materjali juurde enne üldmenetluselt lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti.
3-1-1-96-12 PDF Riigikohus 08.11.2012
Tulenevalt KrMS § 402 lg-st 1 teeb kohus juhul, kui ta tuvastab, et õigusvastase teo pani toime KrMS §-s 393 nimetatud isik, kaks otsustust - esiteks lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja teiseks hindab psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkust. Kõik need küsimused, mis ei puuduta õigusvastase teo toimepannud isiku ravile suunamist, tuleb lahendada niisiis kriminaalmenetluse lõpetamist reguleerivatele sätetele tuginedes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud varasemalt seisukohale, et õigusliku aluse jätta kriminaalmenetluse lõpetamisel tsiviilhagi läbi vaatamata annab KrMS § 274 lg 4 koostoimes § 310 lg-ga 2 (vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2 ja 3-1-1-61-08, p 18.5). Seega pole psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel põhjendatud tugineda TsMS § 423 lg 1 p-le 13.
TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-3-10, p 39). Kuna kannatanu kahjunõue pole eraldiseisev, vaid üks kriminaalmenetluse käigus lahendamist vajav küsimus, siis tuleb tsiviilhagi tagamise vahendeid käsitada ka kriminaalmenetluse tagamise vahenditena KrMS § 206 lg 1 p 2 mõttes.
Tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes (vt RKKKo 3-1-1-42-08, p 22).
3-1-1-67-12 PDF Riigikohus 13.06.2012
Arvestades, et KrMS § 310 lg 2 kohaselt jäetakse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi läbi vaatamata, rikutakse süüdistatava õigeksmõistmisel kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
3-1-1-87-09 PDF Riigikohus 10.11.2009
KrMS §-des 268 ja 301 sätestatut tuleb tõlgendada nende koostoimes ja asuda seisukohale, et prokuröripoolsele süüdistusest loobumisele kohtuvaidluse käigus peab igal juhul järgnema ka õigeksmõistmine loobutud süüdistuse osas. Oluline on siinjuures rõhutada, et KrMS § 301 kohaselt peab süüdistusest loobumisele järgnema n-ö automaatne õigeksmõistmine ilma menetlust jätkamata. See tähendab, et menetluse jätkamine muudel põhjustel ja sõltumata kohtumenetluse uuest esemest ei saa enam kuidagi luua sellist olukorda, mis saaks õigeksmõistmise vajaduse välistada. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, peab kohus süüdistatava selles õigeks mõistma juba ainuüksi sel põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine. Prokuröri loobumine süüdistusest ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 tähenduses.
Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. (vt RKKKm nr 3-1-1-125-04, p 9).
Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. Mitmete kohtuistungite korral tuleks hinnata ka seda, kas asja korduval arutamisel igaks istungiks ettevalmistamise maht suureneb või kahaneb. Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (vt RKKKm nr 3-1-1-125-04, p 9).
Kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina (RKKKo nr 3-1-1-32-05).
Kriminaalmenetluses saab kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37). Vastavalt KrMS § 310 lg-le 1 rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37).
3-1-1-42-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
KrK
MKS
KrK § 53 sidus aegumistähtajad kriminaalvastutusele võtmise momendiga. Kriminaalvastutusele võtmine oli käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-32-96). Seega ka aegumistähtaega arvestati kuni isiku kohtu alla andmise päevani (selle kohta vt nt RKKKo nr 3-1-1-128-97; nr 3-1-1-83-98 ; nr 3-1-1-114-02, p 6.1; nr 3-1-1-30-07, p 13.2).
Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks.
Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-39). Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kui isikud vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt isikutelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-34-05, p 35).
Tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427), mis tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras.
Maksuvõla sissenõudmine MKS § 133 tähenduses ei hõlma üksnes kitsalt vaidlustatud maksu- või vastutusotsuse kaitsmist halduskohtumenetluses või maksunõuete esitamist likvideerimis- või pankrotimenetluses. Maksuvõla sissenõudmine võib seisneda ka riigi nimel hagimenetluses osalemises. Maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka teatud deliktiõiguslike nõuete esitamine. Juhul, kui tsiviilhagi esemeks ei ole maksuvõlg, vaid kahju, mis on riigil väidetavalt tekkinud isiku vastu suunatud maksunõude reaalväärtuse vähenemisest, põhineb selline kahjunõue vahetult riigi saamatajäänud maksutulul ja õigeaegselt laekumata maksusummalt teenimata finantstulul, olles suunatud riigi maksulaekumiste vähenemise kompenseerimisele. Taolise nõude esitamist tuleb kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses samuti käsitada maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes.
3-1-1-23-07 PDF Riigikohus 18.06.2007
AdvS § 45 lg-st 1 tulenev advokaadi kohustus hoida kutsesaladust on seotud tema professionaalse tegevusvaldkonnaga ¿ õigusteenuste osutamisega. Õigusteenuse mõiste on AdvS § 40 lg-s 1 määratletud avaralt, kuid see ei tähenda, et kogu advokaadi tegevus on automaatselt käsitatav õigusteenuse osutamisena. Nimetatud sätte kohaselt tähendab õigusteenuse osutamine advokaadi poolt kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja tema huvides muu õigustoimingu tegemist. Muu õigustoiminguna tuleb AdvS § 40 lg 1 tähenduses mõista isiku huvides sellise toimingu tegemist, mille raskuspunkt langeb advokaadi poolt õiguslike eriteadmiste kasutamisele.
Kriminaalmenetluses rakendatakse neid tsiviilmenetluse eeskirju, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades (vt RKKKo nr 3-1-1-34-99 ja RKKKo nr 3-1-1-96-04, p 11). Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 1 nähtuvalt kohaldatakse seadustikku kuritegude kohtueelses ja kohtumenetluses ning kriminaalasjades tehtud kohtulahendi täitmisele pööramisel. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisel võlgniku varast pankrotivara. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri pankrotiga seotud küsimusi, küll aga sätestab PankrS § 43 lg 2, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Pankrotiseaduse § 3 sätete kohaselt menetletakse pankrotti iseseisvas, pankrotimenetluses. Kriminaalkolleegium leiab, et kuna võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka ja ringkonnakohus oleks pidanud piirduma tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega KrMS § 310 lg 1 alusel.
Kuna võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudub kohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka.
Kuna võlgniku vara kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudub kohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka ja kohus peab sellisel juhul jätma tsiviilhagi läbivaatamata KrMS § 310 lg 1 alusel.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json