/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-123-13 PDF Riigikohus 26.02.2014

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 6. märtsil 2013 asjas nr 3-1-1-17-13 tehtud otsuse kohaselt ei ole apellatsioonimenetluses poole suulise menetluse taotlus kohtule siduv. Kahetsusväärselt on kohtupraktikas tehtud sellest ekslik järeldus, nagu oleks ringkonnakohtul asja läbivaatamise vormi otsustamisel alati kaalutlusõigus ja poolte vastavasisulised õigeaegsed taotlused ei ole ringkonnakohtule siduvad. Seadusandja on alates 1. septembrist 2011 sätestanud KrMS § 331 lg-s 1¹ apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb KrMS § 331 lg 1² ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis märgib, et KrMS § 331 lg 12 teisest alternatiivist tulenevalt on ringkonnakohtul alati õigus otsustada suulise apellatsioonimenetluse kasuks. Asjaolude kaalumise tulemina võib ringkonnakohus asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest tagab ausa ja õiglase menetluse, sh süüdistava kaitseõiguse apellatsioonimenetluses. Eeltoodu kehtib aga vaid siis, kui apellatsioonimenetluse pool ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ega enda osavõttu kohtuistungist (KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS 322 lg 4) ja on seega nõustunud üldkorras käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui aga pool on apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 1^2 esimese alternatiivi kohaselt kohtul enam kaalutlusõigust ei ole.


Tsiviilhagi riigilõivuvabalt esitamisega seotud väidete lahendamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku vastavate sätete kõrval ka riigilõivuseadusest. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on kriminaalmenetluses riigilõivuvaba vaid tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt saab mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitada ka kriminaalmenetluses riigilõivuvabalt, kuid seda vaid siis, kui hagi esitatakse kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt RKKKm 3-1-1-41-09, p-d 12 ja 13). Otsustamaks, kas asjas oli kannatanul õigus esitada tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes riigilõivuvabalt, tuleb hinnata tsiviilhagi nõuet ehk hagi eset, hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ehk alust ja tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid RLS § 22 lg 1 p-s 11 toodud eelduste valguses. Seega ei ole riigilõivuvabastus RLS § 22 lg 1 p 11 toodud alustel põhimõtteliselt välistatud, kui tsiviilhagis taotletakse mittevaralise kahju hüvitamist süüteoga põhjustatud kehavigastuse või muu terviserikke eest, mida küll süüdistuse alusfaktides kirjas ei ole, kuid mida saab süüdistuses kirjeldatud teo ja hagis kirjeldatud tõendite põhjal eeldada.

3-1-1-41-09 PDF Riigikohus 12.05.2009

KrMS § 148 lg 1 kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol. Vastavalt KrMS § 149 lg-le 1 uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks.


Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud (vt RKKKo nr 3-1-1-42-08). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tsiviilhagi lahendamine ringkonnakohtu poolt on aga välistatud juhul, kui maakohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-42-08, p 23).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Säte ei näe ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Samas riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses.


Kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata. (Vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p-d 47-48; RKKKo nr 3-1-1-22-07, p-d 14-14.5, RKKKo nr 3-1-1-60-08 , p 18).

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json