/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-7210/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017
Maakohtu määrus, millega kohaldatakse TsMS §-s 378 ette nähtud hagi tagamise abinõusid, on vaidlustatav KrMS § 387 lg 2 p-s 1 sätestatud korras, s.o 10 päeva jooksul alates sellest, kui isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule hagi tagamise abinõu otsustanud maakohtu kaudu. KrMS § 141^4 lg 2 kohaselt järgitakse hagi tagamise abinõude kohaldamisel vara arestimist reguleeriva KrMS § 142 korda. Vastavat korda järgides tehtud määrusele rakendub ka vara arestimise määruse vaidlustamise reeglistik KrMS § 387 lg 2 ja § 390 lg 4 tähenduses, sest hagi tagamise abinõu kohaldamist ei ole võimalik vaadelda eraldi selle vaidlustamise korrast. (p 7)
KrMS § 387 lg-s 1 on sätestatud, et üldjuhul – kui ei ole tegemist sama paragrahvi teises lõikes loetletud kohtumäärustega – esitatakse määruskaebus 15 päeva jooksul vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. KrMS § 387 lg-s 2 loetletud kohtumääruste puhul esitatakse määruskaebus 10 päeva jooksul vaidlustatud kohtumääruse teinud maakohtu kaudu ringkonnakohtule või ringkonnakohtu määruse peale otse Riigikohtule. (p 8)
Kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest ja loogikast tulenevalt vaatab Riigikohus KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg 4 alusel läbi määruskaebusi ringkonnakohtu määruse peale, s.o kaebusi, milles vaidlustatakse ringkonnakohtu seisukohta ja selle põhjendusi. Kui ringkonnakohus ei ole mingis küsimuses seisukohta võtnud, ei ole Riigikohtul endal võimalik määruskaebemenetluses hakata ringkonnakohut asendama ja kõnealust küsimust ringkonnakohtu eest lahendama. Riigikohtu pädevusse ei kuulu ringkonnakohtule esitatud ja selles toimuvat menetlust puudutava tähtaja ennistamise taotluse esmakordne lahendamine. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatakse määruskaebuse tähtaja ennistamise taotlus, peab ringkonnakohus selle taotluse lahendama määrusega. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud üldises määruskaebekorras vaidlustada. (p 9) KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates hetkest, mil langes ära kaebetähtaja möödalaskmise tinginud takistus. Üldjuhul peab isik esitama tähtaja ennistamise taotluse koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse, ehk praegusel juhul koos määruskaebuse esitamisega. Kuna maakohtu määruses märgitud eksliku kaebetähtaja puhul ei ole tegemist takistuse kui faktilise asjaoluga, vaid ebaselgusega õiguslikus olukorras, võib tähtaja ennistamise taotluse esitatakse 14 päeva jooksul pärast seda, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, võttes seisukoha selle tähtaegsuse kohta. (p 9.1) Menetleja eksimust või ebatäpsust kaebekorra selgitamisel tuleb võtta arvesse kaebetähtaja ennistamise otsustamisel (vt nt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus asjas nr 1-17-4754), eriti juhtudel, mil tegemist on seaduse muudatuse järel Riigikohtu praktikas käsitlemata menetlusliku küsimusega. Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav (näiteks kümneaastane tähtaeg kümnepäevase asemel). (p 9.2)
3-1-1-3-17 PDF Riigikohus 29.03.2017
Kohtu otsustus panna süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ei ole käsitatav sundtäidetava täitedokumendina TMS § 2 lg 1 mõttes. (p 38)
KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei anna ringkonnakohtule alust eirata KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangut.Kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (3-1-1-22-16, p-d 15–16 ja 3-1-1-23-16, p-d 23–26). (p 29) Riigi karistusvõimu monopoli tõttu ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (3-1-1-18-06, p 7 ja 3-1-1-49-16, p-d 9–10). (p 30) KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (3-1-1-133-12, p 9 ja 3-1-1-22-16, p 17). Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab. Seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil tuleb välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. (p 31) KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. (p 49)
KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37) Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)
Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 141^4 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)
Tulenevalt KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 378 lg-st 6, on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega. (p 44)
3-1-1-57-16 PDF Riigikohus 21.09.2016
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14) Äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavuse vaidlustamine kujutab endast kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvat küsimust, mille tõttu ei mõjuta sellega seotud etteheidetele vastamata jätmine kohtu alla andmise seaduslikkust. (p 16)
Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12) Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue on seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 26), ei saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. (p 16)
Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14)
Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärge (vt nt RKTKm nr 3-2-1-73-12, p 10). Ühisvara korral ei saa aga sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt nt RKTKm nr 3-2-1-149-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-85-11, p-d 9-12). Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. Seega tagaks ühe abikaasa kahjuks sissekantav keelumärge selle, et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine ei muutuks võlgniku vara vähenemise tõttu võimatuks või oluliselt raskemaks juba enne seda, kui tsiviilhagi rahuldatakse ja hagejal tekib TMS § 14 lg 2 ning PKS § 33 lg 3 kohaselt võimalus nõuda võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamist. (p 15)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mida tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 20). (p 13) Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 141^4 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13) Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2) Kui käsutuskeeld tsiviilhagi tagamiseks on sellekohase määruse kohaselt seatud ainult ühe abikaasa suhtes, ei ole teine abikaasa puudutatud isik ning nõutav ei ole tema nõusolek käsutamise keelumärke kande tegemiseks (vt ka RKÜKm nr 3-3-1-15-12 ja RKÜKo nr 3-3-1-82-12). (p 14.5) TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17)
TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Kui sellist täitedokumenti ei ole esitatud, ei ole TMS § 14 lg 1 kohaldatav. (p 14.3) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 63^1 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16) Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17) Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
3-1-1-54-16 PDF Riigikohus 30.06.2016
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17) Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)
Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24) Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)
3-1-1-67-14 PDF Riigikohus 13.11.2014
MõõteS § 5 lg 2 p 3 ei kohaldu juhul, kui mõõtmistulemus ei kajastu ekspertiisiaktis (KrMS § 107) ja seda ei kasutata kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu tõendamiseks.
MõõteS § 5 lg 1 kohaselt eeldab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus taatluskohustuseta mõõtevahendi kasutamise korral seda, et mõõtevahend oleks jälgitavalt kalibreeritud. Selleks, et oleks võimalik eitada MõõteS § 5 kehtivus geodeetiliste mõõtmiste puhul, peaks seadus ette nägema sellekohase erinormi. Sellist normi kehtivas õiguses ei ole. Olukorras, kus mõõtevahendit ei ole võimalik jälgitavalt kalibreerida, ei saa seda MõõteS § 5 lg 1 kohaselt ka MõõteS § 5 lg-s 2 nimetatud mõõtmisteks kasutada. MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
Ka kriminaalmenetluses tehtud kohtuliku hüpoteegi seadmise määruse tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa hagi tagamise tühistamise korral automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel hagi tagamist tühistava kohtulahendi alusel.
MõõteS § 5 lg 2 p 2 nõuab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust alati, kui mõõtetulemuste alusel tuvastatakse avalik-õiguslike normide rikkumine, mille tõttu tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Seda ka juhul, kui mõõtmine ei toimunud riikliku järelevalve menetluse käigus. Sellest, kas haldusorgan peab avalik-õigusliku normi rikkumisest tuleneva riigi nõude (nt avalik-õigusliku keskkonnakahju nõude) maksmapanekuks väljastama sundtäidetava ettekirjutuse või makseteatise või esitama kahju tekitaja vastu hagi tsiviilkohtu- või kriminaalmenetluses, ei saa olulisel määral sõltuda tõendamisstandard, mida riigil tuleb oma nõude eeldusi või ulatust põhjendades järgida. MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud ka siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et tõendada hagimenetluses MaaPS § 74 lg 1 p 1 ja lg 4^1 alusel esitatud keskkonnakahju-hüvitise nõude olemasolu või ulatust.
Maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi loodusliku lasundi loata kaevandamisega riigile tekitatava keskkonnakahju nõue on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille materiaalõiguslik alus on MaaPS § 74 lg 1 p 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 4^1. Sellise nõude alusnormidena ei kohaldu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7.
3-1-1-135-13 PDF Riigikohus 17.01.2014
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise peab ringkonnakohus andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki. Vt RKKKm 3-1-1-127-13, p 9.
TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Vt RKKKm 3-1-1-7-13, p 8. Rakendades kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi tagamise abinõusid, tuleb kooskõlas KrMS § 142 lg 1 esimeses lauses sätestatuga tuvastada põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi ja et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine võib tsiviilhagi tagamata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Sarnaselt vara arestimise määrusega peab sellisel juhul eeluurimiskohtuniku määrusest, millega tsiviilhagi tagatakse, esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus kohtuliku hüpoteegiga koormatava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 9. Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise peab ringkonnakohus andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki. Vt RKKKm 3-1-1-127-13, p 9. Vara arestimisel põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele. Vt nt RKKKm 3-1-1-97-13, p 9. Need põhimõtted laienevad ka tsiviilhagi tagamise abinõude kohaldamisele kriminaalasja kohtueelses menetluses.
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata.
TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Vt RKKKm 3-1-1-7-13, p 8.
TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Vt RKKKm 3-1-1-7-13, p 8. Rakendades kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi tagamise abinõusid, tuleb kooskõlas KrMS § 142 lg 1 esimeses lauses sätestatuga tuvastada põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi ja et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine võib tsiviilhagi tagamata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Sarnaselt vara arestimise määrusega peab sellisel juhul eeluurimiskohtuniku määrusest, millega tsiviilhagi tagatakse, esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus kohtuliku hüpoteegiga koormatava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 9. Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise peab ringkonnakohus andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki. Vt RKKKm 3-1-1-127-13, p 9. Vara arestimisel põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele. Vt nt RKKKm 3-1-1-97-13, p 9. Need põhimõtted laienevad ka tsiviilhagi tagamise abinõude kohaldamisele kriminaalasja kohtueelses menetluses. Hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, mille tõttu piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses.
3-1-1-27-13 PDF Riigikohus 27.03.2013
KarS § 83^1 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 83^1 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 83^1 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 83^2 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1). KarS § 83^1 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 83^1 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 83^1 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 83^2 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1).
3-1-1-3-10 PDF Riigikohus 14.04.2010
Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.
Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.
Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)
Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16). Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).
Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses. TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4). Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9). Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17). Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31). Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.) Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2). Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse. Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.
3-1-1-117-09 PDF Riigikohus 18.02.2010
KrMS § 385 ei piira eeluurimiskohtuniku KrMS § 126 lg 4 alusel tehtava määruse vaidlustamist määruskaebemenetluses.
Kohus otsustab asitõendi suhtes võetavate meetmete üle prokuratuuri taotlusel vaid asitõendi kuuluvuse ebaselguse korral ehk siis, kui kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kellele asitõendiks olev ese tuleb tagastada. Prokuratuuri taotluses peab sisalduma põhjendus selle kohta, miks on vaja otsustada asitõendi tagastamine kohtueelses menetluses. Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).
Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).
3-1-1-22-07 PDF Riigikohus 22.06.2007
Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine on nii KarS §-s 389^1 kui ka §-s 389^2 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnused. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et andmed jäetakse esitamata või valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil toimepandud rikkumise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 389^2).
Ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 ei olnud maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmine või kinnipeetud maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole süüteona karistatav mitte maksude väärarvutusena (KarS § 386; maksukorralduse seaduse (MKS) § 152) ega maksuhalduri tegevuse takistamisena (KarS § 390, MKS § 154), vaid moodustas eraldi delikti - maksusumma kinni pidamata jätmise (KarS § 389, MKS § 153). Kuriteona (KarS § 389) oli maksusumma kinni pidamata jätmine karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui teo tagajärjel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine. Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Piisab kui süüdistataval on tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel juhindutakse tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, seega tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine. Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole. Alama astme kohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus maa- või ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maa- või ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud.
Kohus ei saa kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada. Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele.
Lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja § 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist.
Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi (KrMS § 306 lg 1 p 11) ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada. Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Kuna kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. (Vt ka RKKKo 3-1-1-11-07, p-d 47-48.)
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json