/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-67-14 PDF Riigikohus 13.11.2014
MõõteS § 5 lg 2 p 3 ei kohaldu juhul, kui mõõtmistulemus ei kajastu ekspertiisiaktis (KrMS § 107) ja seda ei kasutata kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu tõendamiseks.
MõõteS § 5 lg 1 kohaselt eeldab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus taatluskohustuseta mõõtevahendi kasutamise korral seda, et mõõtevahend oleks jälgitavalt kalibreeritud. Selleks, et oleks võimalik eitada MõõteS § 5 kehtivus geodeetiliste mõõtmiste puhul, peaks seadus ette nägema sellekohase erinormi. Sellist normi kehtivas õiguses ei ole. Olukorras, kus mõõtevahendit ei ole võimalik jälgitavalt kalibreerida, ei saa seda MõõteS § 5 lg 1 kohaselt ka MõõteS § 5 lg-s 2 nimetatud mõõtmisteks kasutada. MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine toob kaasa tõendi lubamatuse.
Ka kriminaalmenetluses tehtud kohtuliku hüpoteegi seadmise määruse tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388 lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa hagi tagamise tühistamise korral automaatselt kustutada. Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel hagi tagamist tühistava kohtulahendi alusel.
MõõteS § 5 lg 2 p 2 nõuab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust alati, kui mõõtetulemuste alusel tuvastatakse avalik-õiguslike normide rikkumine, mille tõttu tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Seda ka juhul, kui mõõtmine ei toimunud riikliku järelevalve menetluse käigus. Sellest, kas haldusorgan peab avalik-õigusliku normi rikkumisest tuleneva riigi nõude (nt avalik-õigusliku keskkonnakahju nõude) maksmapanekuks väljastama sundtäidetava ettekirjutuse või makseteatise või esitama kahju tekitaja vastu hagi tsiviilkohtu- või kriminaalmenetluses, ei saa olulisel määral sõltuda tõendamisstandard, mida riigil tuleb oma nõude eeldusi või ulatust põhjendades järgida. MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab mõõtetulemuse jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud ka siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele selleks, et tõendada hagimenetluses MaaPS § 74 lg 1 p 1 ja lg 4^1 alusel esitatud keskkonnakahju-hüvitise nõude olemasolu või ulatust.
Maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi loodusliku lasundi loata kaevandamisega riigile tekitatava keskkonnakahju nõue on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille materiaalõiguslik alus on MaaPS § 74 lg 1 p 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 4^1. Sellise nõude alusnormidena ei kohaldu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7.
3-1-1-13-14 PDF Riigikohus 27.03.2014
Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-105-10, p 8.1). Olukorras, kus kannatanu esitab kohtule tsiviilhagi täienduse, milles on nõude adressaadina käsitatud vaid osasid algses tsiviilhagis nimetatud isikuid, tuleb kohtul selgitada, kas kannatanu soovib ülejäänud isikute osas hagi tagasi võtta (TsMS § 424) või hagist loobuda (TsMS § 429). Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Olukorras, kus kannatanu esitab kohtule tsiviilhagi täienduse, milles on nõude adressaadina käsitatud vaid osasid algses tsiviilhagis nimetatud isikuid, tuleb kohtul selgitada, kas kannatanu soovib ülejäänud isikute osas hagi tagasi võtta (TsMS § 424) või hagist loobuda (TsMS § 429).
Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (RKKK 3-1-1-106-12, p 57). Kannatanu vabaneb oma tagasinõudeõiguse väärtusetuse tõendamise kohustusest, kui ta selle nõude süüdistatavale (või tsiviilkostjale) loovutab. Selline loovutamine on võimalik ka kriminaalmenetluses.
Kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist. Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Selleks, et kannatanu nõue oleks võimalik suunata isiku kui tsiviilkostja vastu, peab isik olema menetleja määrusega tsiviilkostjaks tunnistatud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine eeldab muu hulgas seda, et tema vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Näiteks on kriminaalmenetluses võimalik esitada vindikatsiooninõue (AÕS § 80), alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõue (VÕS § 108). (RKKKo 3-1-1-3-10, p 24 ja 3-1-1-97-10, p 16.)
Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.
Kannatanu haginõude ega selle rahuldamise ulatus ei saa mõjutada süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist.
Kui isiku käitumine täidab deliktiõigusliku vastutuse eeldused, ei vabane ta kahju hüvitamise kohustusest pelgalt seetõttu, et kahjustatud isikul on õigus nõuda sama kahju hüvitamist mõnelt teiselt isikult lepingulisel alusel. Pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamata jätmine ei välista kannatanu võimalust esitada deliktiõiguslik nõude lepingu pooleks mitteoleva isiku vastu, kes oma õigusvastase käitumisega põhjustas kahju, mis kannatanu lepingu sõlmimise tõttu sai.
Tsiviilhagi aluseks ei ole mitte süüdistatava "kuritegu" kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistatava "tegu" (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Tsiviilhagis esitataval nõudel peab olema piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on selleks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu puutumus süüdistuses kirjeldatud teoga. Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad "olulises osas" süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega (RKKK 3-1-1-106-12, p. 47). See, millal saab kannatanu tsiviilnõude tekkimise asjaolude ja kuriteo koosseisuliste asjaolude kattuvat osa pidada "oluliseks", on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud) peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Lisaks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluse raames, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele (RKKK 3-1-1-3-10, p 24). Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-105-10, p 8.1). Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine eeldab muu hulgas seda, et tema vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega. Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.
3-1-1-41-11 PDF Riigikohus 03.06.2011
KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kohtulik arutamine süüdistusakti järgi, millest tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
Ringkonnakohtul on võimalik lisada maakohtu otsusele faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha ise uus otsus. Seevastu olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.
Olukord, kus ringkonnakohus jättis näitamata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. Kohtuotsustes puudub põhjendus selle kohta, miks on kannatanu poolt kolmandale isikule tasutud summa (täies ulatuses) käsitatav kannatanul tekkinud kahjuna. See tähendab, et kohtud on jätnud kohtulikul arutamisel nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suure kahju süüdistatavad kannatanule tekitasid. Tegemist on TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumisega.
VÕS § 127 lg-st 1 tuleneb, et kahjuhüvitisest peab maha arvama igasuguse kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai, eelkõige aga tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Hüvitatava kahju kindlakstegemisel tuleb alati võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe. Alusetust rikastumisest tulenev nõue omab tähtsust kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu.
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.
KarS § 394 kujutab endast blanketest süüteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused tuleb avada rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud rahapesu mõiste kaudu.
KarS § 394 kujutab endast blanketest süüteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused tuleb avada rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud rahapesu mõiste kaudu. Rahapesu kujutab endast varjamis- või moondamistegevust, millega puhastatakse eelkuriteost saadud rahapesu objekt – kriminaaltulu – kuritegelikust taustast ja suunatakse sellisel teel saadud vara legaalsesse käibesse, kasutamaks seda näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Teisisõnu varjatakse kõnealusel viisil rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel. Seejuures tuleb silmas pidada, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole välistatud isiku samaaegne karistamine nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest. Samas on nõutav, et tuvastatud oleks eelkuriteona käsitatav kuriteosündmus. KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Alates 28. jaanuarist 2008 kehtiva RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud käitumise korral on samuti nõutav, et KarS § 394 järgi kvalifitseeritav kuritegu oleks toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2 sätestatu nõuab aga koosseisus kirjeldatud tegevuste eesmärgi suhtes kavatsetust. Rahapesu koosseisu realiseerimine eeldab RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud juhtudel vähemalt kaudset tahtlust. RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2 kirjeldatud käitumise korral tuleb aga eesmärgi osas tuvastada kavatsetus.
KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui sisemiste asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust varakäsutuse tegemiseks, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.
Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.
3-1-1-79-09 PDF Riigikohus 28.01.2010
Tsiviilhagi kohta otsuse tegemisel ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada nõudeid, mida ei ole kohtule tsiviilhagi esemena esitatud. See, kui tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei anna kohtule automaatselt alust tsiviilhagi rahuldamata või TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta. TsMS § 440 on kohaldatav ka kriminaalmenetluses.
Süüdistatavale ja tsiviilkostjale peab olema tagatud teave selle kohta, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud, ja antud mõistlik aeg selle nõude suhtes seisukoha kujundamiseks ning oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks. TsMS § 348 lg-st 2 ja § 351 lg-test 1 ning 2 tulenevaid nõudeid peab järgima ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses.
Süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (RKKK 3-1-1-60-07 p 52). Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.
Tsiviilhagile esitatavate nõuete määratlemisel tuleb aluseks võtta tsiviilkohtumenetluse kord - eeskätt TsMS §-d 338 ja 363 -, arvestades seejuures aga kriminaalmenetluse erisustega. TsMS §-de 338 ja 363 järgimine kriminaalmenetluses on kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine. Tsiviilhagi ei pea alati sisaldama isiku nime, kelle vastu see on esitatud. Kui tsiviilhagis ei ole nimetatud isikut, kelle vastu see on esitatud, tuleb kohtul eeldada, et kannatanu tsiviilnõue on suunatud isiku(te) vastu, kellele on süüdistusaktis ette heidetud käitumist, mis ühtlasi moodustab tsiviilhagi aluse või osa sellest. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu. Ehkki üldjuhul peab tsiviilhagi olema kirjalikus vormis, võib teatud erandjuhtudel esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset. Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.
Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Ehkki üldjuhul peab tsiviilhagi olema kirjalikus vormis, võib teatud erandjuhtudel esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset.
3-1-1-60-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
KrK
Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.
Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena. Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.
Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 148^1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json