/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-23-14 PDF Riigikohus 02.05.2014
Tulenevalt KarS § 217^2 lg-s 1 otsesõnu sätestatust saab usalduse kuritarvitamist isikule karistusõiguslikult ette heita vaid juhul, kui tema karistamine vara omastamise eest KarS § 201 järgi on välistatud. Erinevalt usalduse kuritarvitamisest ei nõua karistamine vara omastamise eest, et teoga oleks tekitatud varaline kahju (vt RKKKo 3-1-1-92-13, p 16). See tähendab, et kui KarS § 217^2 ei kaitse vara omaniku pelka õigust vara käsutada, siis KarS § 201 puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõne varakäsutust kompenseeriva vastusoorituse saamisele ei vähene (või isegi suureneb), ei tähenda see, et KarS § 201 koosseis ei ole täidetud.
Varalise kahju tekkimist ei saa jaatada pelgalt seetõttu, et süüdistatav kasutab ebaseaduslikult ära kannatanule kuuluva vara käsutamise õigust ja jätab kannatanu seeläbi käsutatud varast ilma. KarS § 217^2 lg 1 ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna. Kolleegium on leidnud, et KarS § 217^2 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 17). Seega on kohtupraktikas omaks võetud nn saldopõhimõte, mille kohaselt tuleb varalise kahju tuvastamisel võrrelda ühelt poolt kannatanu vara koguväärtust enne süüdistatavale ette heidetavat tegu ja teiselt poolt seda, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu. Kui kannatanu saab teo tagajärjel mõne vastusoorituse, mis on väärt vähemalt sama palju kui teo teoimepanija poolt käsutatud vara, ei ole võimalik kõneleda varalise kahju tekkimisest, kuivõrd vastusooritus kompenseerib kannatanu jaoks kaduma läinud vara väärtuse ja kannatanu vara koguväärtuse vähenemisest ei saa kõneleda. Iseenesest võib KarS §-ga 217^2 kaitstava vara hulka kuuluda ka saamata jäänud tulu (vt sellist seisukohta kriminaalkoodeksi § 161 kohta: RKKKo 3-1-1-58-03, p 12). Varaks ei saa aga pidada kannatanu pelka lootust, et tema vara tulevikus suureneb, saati siis teoreetilist võimalust teenida olemasolevat varalt teatud tehingute tegemise teel raha. Vara suurenemise ootused saab lugeda varaks üksnes juhul, kui nende realiseerumine on sedavõrd kindel, et neile tuleb omistada majanduslik väärtus. Kahju tekkimist hinnates tuleb arvesse võtta mitte tulevikus aset leida võivaid sündmusi, vaid seda, kui palju on väärt vahetult varakäsutuse tagajärjel saadud vastusooritus. Siiski ei pruugi alles tulevikus tekkiv maksmisnõue olla alati vähem väärt kui võõrandatud õigus. Sellises olukorras tuleb analüüsida ühelt poolt isikul tulevikus tekkiva nõude suurust ja teisalt nõude tekkimise aega. Kui võõrandatud vara omanikul tekib nõudeõigus, mis ületab vara tegelikku väärtust, võib olla kohane kompensatsioon ka selline nõue, mis muutub sissenõutavaks alles millalgi tulevikus. Nõude abstraktse väärtuse kõrval tuleb nõude tegelikku väärtust kindlaks tehes ka analüüsida, kas nõuet on võimalik maksma panna või mitte. Näiteks ei ole isikul võimalik maksma panna nõuet, mida nõude adressaat ei soovigi täita (KarS § 209 lg 1 järgi kelmuse eest süüdimõistmise kohta sarnases olukorras vt nt RKKKo 3-1-1-98-09, p 13.2 ja 3-1-1-57-10, p 12). Samuti ei saa maksma panna nõuet, mida seda täitma kohustatud isik võib küll iseenesest täita soovida, aga mille täitmine ei ole tema jaoks võimalik seetõttu, et tal ei ole täitmiseks piisavalt vahendeid. Ütlemaks, kui palju tekkinud nõudeõigus täpselt väärt on, võib eeldada ekspertiisi tegemist. Majandusalaste eriteadmistega eksperdilt saab küsida näiteks seda, kui kallilt oleks olnud võimalik vahetult pärast tegu loovutada kannatanul tekkinud nõue mõnele kolmandale isikule. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu ka Riigikohtu seisukohale, et teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiirii.
Kahju hüvitamise eesmärk on võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahjuhüvitisena ei pea aga alati välja mõistma summat, mis on võrdne süüdistatava poolt tekitatud varalise kahjuga karistusõiguslikus mõttes. Kui tekitatud varalise kahju suurust karistusõiguslikus mõttes hinnatakse vahetult teo toimepanemise järgse aja põhjal, siis kahju hüvitamise aspektist ei pruugi teo toimepanemisele vahetult järgnev olukord olla enam oluline. Seda seetõttu, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka seda, mis on aset leidnud kahju tekitamise järel.
3-1-1-13-14 PDF Riigikohus 27.03.2014
Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-105-10, p 8.1). Olukorras, kus kannatanu esitab kohtule tsiviilhagi täienduse, milles on nõude adressaadina käsitatud vaid osasid algses tsiviilhagis nimetatud isikuid, tuleb kohtul selgitada, kas kannatanu soovib ülejäänud isikute osas hagi tagasi võtta (TsMS § 424) või hagist loobuda (TsMS § 429). Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Olukorras, kus kannatanu esitab kohtule tsiviilhagi täienduse, milles on nõude adressaadina käsitatud vaid osasid algses tsiviilhagis nimetatud isikuid, tuleb kohtul selgitada, kas kannatanu soovib ülejäänud isikute osas hagi tagasi võtta (TsMS § 424) või hagist loobuda (TsMS § 429).
Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (RKKK 3-1-1-106-12, p 57). Kannatanu vabaneb oma tagasinõudeõiguse väärtusetuse tõendamise kohustusest, kui ta selle nõude süüdistatavale (või tsiviilkostjale) loovutab. Selline loovutamine on võimalik ka kriminaalmenetluses.
Kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist. Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab kohus sel põhjusel läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui ta leiab, et KrMS § 39 lg 1 kohaselt puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada. Tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Selleks, et kannatanu nõue oleks võimalik suunata isiku kui tsiviilkostja vastu, peab isik olema menetleja määrusega tsiviilkostjaks tunnistatud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine eeldab muu hulgas seda, et tema vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega.
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Näiteks on kriminaalmenetluses võimalik esitada vindikatsiooninõue (AÕS § 80), alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõue (VÕS § 108). (RKKKo 3-1-1-3-10, p 24 ja 3-1-1-97-10, p 16.)
Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.
Kannatanu haginõude ega selle rahuldamise ulatus ei saa mõjutada süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Tsiviilhagi tagasivõtmise korral tuleb see TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Tsiviilhagist loobumise tagajärjeks on kriminaalmenetluses aga hagi rahuldamata jätmine.
Kannatanu saab esitada tsiviilhagi sellise isiku vastu, kes on samas kriminaalasjas süüdistatav (KrMS § 35) või tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1). Kolleegium ei võta seisukohta, kas teatud juhtudel on tsiviilhagi võimalik esitada ka kolmanda isiku (KrMS § 40^1) vastu. Ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui selle isiku kohta koostatakse süüdistusakt või kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist.
Kui isiku käitumine täidab deliktiõigusliku vastutuse eeldused, ei vabane ta kahju hüvitamise kohustusest pelgalt seetõttu, et kahjustatud isikul on õigus nõuda sama kahju hüvitamist mõnelt teiselt isikult lepingulisel alusel. Pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamata jätmine ei välista kannatanu võimalust esitada deliktiõiguslik nõude lepingu pooleks mitteoleva isiku vastu, kes oma õigusvastase käitumisega põhjustas kahju, mis kannatanu lepingu sõlmimise tõttu sai.
Tsiviilhagi aluseks ei ole mitte süüdistatava "kuritegu" kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistatava "tegu" (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Tsiviilhagis esitataval nõudel peab olema piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on selleks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu puutumus süüdistuses kirjeldatud teoga. Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad "olulises osas" süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega (RKKK 3-1-1-106-12, p. 47). See, millal saab kannatanu tsiviilnõude tekkimise asjaolude ja kuriteo koosseisuliste asjaolude kattuvat osa pidada "oluliseks", on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud) peavad moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Lisaks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluse raames, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele (RKKK 3-1-1-3-10, p 24). Kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis saab esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKK 3-1-1-105-10, p 8.1). Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine eeldab muu hulgas seda, et tema vastu esitatud nõude aluseks olevad asjaolud kattunuks olulises osas mõnele süüdistatavale esitatud süüdistuse teokirjeldusega. Tsiviilhagi, mille aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus pädev kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Selline hagi tuleb maakohtul jätta KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras eelmenetluses TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata (läbi vaatamata). Olukorras, kus kohus on tsiviilhagi siiski menetlusse võtnud, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.
3-1-1-31-13 PDF Riigikohus 25.03.2013
Tervise kahjustamisest tekkinud kulud VÕS § 130 lg 1 tähenduses hõlmavad eelkõige kannatanu ravikulusid. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel (vrd ka RKTKo 3-2-1-124-11, p 16). Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise ära kanda. Olukorras, kus kannatanule tekitatud tervisekahjustuse või kehavigastuse tagajärgede kõrvaldamine ei ole mõistlikult võimalik ilma, et kannatanu terviseseisund muutuks seetõttu paremaks, kui see oli enne rikkumist, on tegemist kannatanu nn pealesunnitud rikastumisega. Sellist kasu ei saa tulenevalt VÕS § 130 lg 1 kaitse-eesmärgist VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus kannatanul ei olekski võimalik endist terviseseisundit taastada, sest ta ei suudaks tasuda "oma osa" terviseseisundi paranemise eest ulatuses, mis ületab rikkumiseelse seisundi taastamist. Selline tulemus oleks aga vastuolus VÕS § 130 lg 1 ühe eesmärgiga – kõrvaldada VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud teo tagajärjed kannatanu tervisele.
3-1-1-106-12 PDF Riigikohus 22.02.2013
Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka RKKKo 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13). Kannatanu tsiviilhagis peavad olema ära toodud vähemalt need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel pole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Samuti peab süüdistatav olema teadlik sellest, et süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (Vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 15.)
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Pettus eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (TsÜS § 94) ei ole käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1043 jj mõttes. TsÜS § 150 lg-s 3 nimetatud aegumistähtaega tuleb kohaldada üksnes nõude puhul, mis TsÜS § 150 lg 1 järgi veel aegunud pole. Juhul kui nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud, ei oma TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatu enam tähendust. Nähes ette maksimaalse (absoluutse) aegumistähtaja, TsÜS § 150 lg 3 üksnes piirab, mitte ei pikenda TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaega. Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Juhul kui kahju hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemine vaid nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on kannatanu teadlik. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi (vt RKKKo 3-1-1-58-07, p 10 jaRKTKo 3-2-1-88-12, p 12). Nõude aegumise peatumise aja seisukohalt pole aga tähtsust sellel, millal prokuratuur tsiviilhagi koos süüdistusaktiga (üldmenetluses) või koos kriminaaltoimikuga (lihtmenetlustes) kohtusse saadab. Tsiviilhagi, milles ei ole nõude adressaati nimeliselt välja toodud, esitamine TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata ega välista ka TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud. Kui kannatanu nimetab konkreetse isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud, peatub tsiviilhagis toodud nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 4 alusel hiljemalt tsiviilhagi täpsustamisest. Kannatanu tsiviilnõude aegumine peatub TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel ka olukorras, kui tsiviilhagis ei ole nõude adressaati nimetatud ja kannatanu pole ka oma hagi täpsustanud, kui tsiviilhagis esitatud nõude adressaat on ühemõtteliselt kindlaks määratav tsiviilhagi ja süüdistusakti koostoimes ning nõude adressaadil on nende menetlusdokumentide alusel võimalik mõistlikult aru saada, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud. (Vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 11.) Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13). Siis peatub nõude aegumine süüdistatava(te) suhtes TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel alates süüdistusakti koostamisest, tingimusel, et süüdistusakt ja tsiviilhagi koopia hiljem KrMS § 226 lg-tes 3 ja 7 ette nähtud korras süüdistatava(te)le edastatakse (vrd ka TsMS § 362 lg-d 1 ja 3). TsÜS § 130 lg 2 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes.(kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka RKTKo 3-2-1-83-09, p-d 10-11). TsÜS § 130 lg 2 alusel tekkivate nõuete aegumistähtaja näeb ette TsÜS § 149 esimene lause.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest (või ka näiteks lepingust) tuleneva nõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt RKTKo 3-2-1-134-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-41-11, p 17.3). Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt RKTKo 3-2-1-49-07, p 16).
KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9 ja 3-1-1-80-11, p 11). Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub kihutamistegu täideviimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). Seega hõlmab näiteks isiku süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad kelmusele kihutamisena varem kelmuse toime pannud isiku poolt (KarS § 209 lg 2 p 1 - § 22 lg 2).
Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist (KarS § 21 lg 2) ja kuriteole kihutajad ega kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu ehk teisisõnu gruppi ei moodusta (vt nt RKKKo 3-1-1-116-06, p 21 ja 3-1-1-62-07, p 15).
TsÜS § 143 alusel ei saa kohus lugeda nõuet aegunuks omal algatusel. Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused (vt nt RKTKo 3-2-1-171-10, p 12 ja 3-2-1-53-12, p 13). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt RKTKo 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Seejuures tuleb aga arvestada, et kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (vt RKTKo 3-2-1-144-07, p 16).
Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16.)
Ka kriminaalmenetluses tuleb järgida TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 15 ja 3-1-1-3-10, p 17). Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16.)
Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka RKKKo 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 13).
3-1-1-117-12 PDF Riigikohus 21.01.2013
Kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka selline tema õiguste rikkumine, mis iseenesest ei anna alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 mõttes kannatanuks pidada (vt RKKTKo 3-1-1-97-10). Kirjeldatud menetlusõiguslikust võimalusest tuleb eristada tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikke aluseid. Tsiviilhagi saab rahuldada vaid juhul, kui selleks esinevad kõik vajalikud materiaalõiguslikud eeldused.
VÕS § 127 lg-st 1 lähtuvalt võiks näiteks kapitalirendi puhul olla auto hävimise puhul kahjuks liisingueseme turuväärtus selle hävimise hetkel, millest on maha arvatud need kulud (liisingumaksed), mida liisinguvõtja ei pidanud enam kandma liisingueseme hävimise tõttu. Tulenevalt delikti üldkoosseisust tuleb enne õigusvastasust ja süüd tuvastada teo objektiivne koosseis. Teo objektiivne koosseis nõuab ka seda, et tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Kahju hüvitamist VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel piirab VÕS § 127 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette, et kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Seega on valduse rikkumise korral hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; 3-2-1-123-05, p 28). Seega on valduse rikkumise korral kaitstud ka asja omanikuks mitteoleva valdaja huvi saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimalus (s.o kasutuseelis), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse (vt RKTKo 3-2-1-64-05, p-d 15 ja 20). Asja valdaja saab hüvitist nõuda VÕS § 132 lg 4 alusel. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega näiteks asendusauto üürimise eest tasutud raha hüvitamist.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json