1-24-3218/87
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.05.2026 |
|
KrMS § 191 lg-st 3 tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta otsustuse ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud lahendamata (vt ka RKKKo nr 1-24-1715/179, p 13). (p 5)
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 3 esimese lause kohaselt esitab advokaat taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks hiljemalt vastava menetluse lõpus. See tähendab kriminaalmenetluses seda, et kaitsja taotlus peab jõudma kohtuni üldjuhul enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja pärast seda esitatud taotlus jäetakse läbi vaatamata (RKKKm nr 1-21-2651/101, p 7 ja RKKKo nr 1-20-9406/41, p-d 16 ja 17). (p 7)
Kui määruskaebus ei ole esitatud kaitsealuse huvides, jääb määruskaebemenetluse kulu riigi kanda (vt ka RKKKm nr 1-21-2651/101, p 17). (p 8)
|
| 1-24-1748/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2026 |
|
Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle ülesanne on eelkõige tagada tõendamise reeglite järgimine kohtuistungil, seejärel uuritud tõendite hindamine ja nende alusel otsuse tegemine. Kuigi KrMS § 339 lg 1 p 12 räägib kohtulikust arutamisest, on üheselt mõistetav, et erapooletu õigusemõistmise nõuet peab järgima lisaks menetluse juhtimisele ka kohtuotsuse kirjutamisel. Kohus võib juhtida ja puhuti lausa peab juhtima otsuses tähelepanu vigadele kohtumenetluse poole seisukohtades või õiguskäsitluses ning minetustele kohtueelse menetluse toimetamisel. Samal ajal tuleb vältida ühe kohtumenetluse poole läbivat kritiseerimist moel, mis võib jätta kohtumenetlusest kallutatud mulje. Kohtunik, kes peab lahendama õigusküsimuse erapooletult, st olema vaba eelarvamustest ning subjektiivsusest, peab samal ajal ka näima erapooletu. (p-d 30 ja 31)
Kohtuotsuses ei peaks keskenduma mahukalt teemadele, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust, selmet piirduda kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimustega (KrMS § 306). Ohtrad üleliigsed tekstiosad muudavad kohtulahendi raskesti jälgitavaks ning tekitavad lugejale lisatööd, viimasest johtuvalt suurendavad paratamatult ka menetluskulusid. (p 32)
Kuigi süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama nii faktilisi asjaolusid kui ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, ei ole selles sisalduv õiguslik käsitlus kohtu jaoks siduv. Kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. See hõlmab ka süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hoolsuskohustuse sisule ja ulatusele õigusliku hinnangu andmist. (p 33)
Vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 70. (p 40)
Vt RKKKm 1-23-1763/24, p 23. (p 49)
Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamise korral tuleb küsida, kuidas toiminuks vaatlusaluses olukorras samas eluvaldkonnas tegutsev keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik isik. Rikkumisega on tegu siis, kui teo toimepanija jätab järgimata kas ühiskonnas tervikuna või mõnes spetsiifilises valdkonnas nõutava vajaliku hoolsuse. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb eristada ühelt poolt kõigile omistatavat üldinimlikku (üldist) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad, ning teisalt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega, aga ka käitumistavade, juhiste jmt-ga sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Spetsiifilises eluvaldkonnas hoolsuskohustust sisustavad normid või juhendid võivad isiku üldist käitumiskohustust küll täiendada ja konkretiseerida, aga need ei saa ega tohi kitsendada isiku kohustusliku käitumise määra võrrelduna üldise hoolsuskohustusega. (p 34)
Hinnang hoolsuspärasele käitumisele teatud erivaldkonnas ei saa rajaneda vaid selles sfääris kehtivatel (tihti eraõiguslikel) normidel. Lähtepositsiooniks inimeselt oodatava hoolsuse hindamisel on üldjuhul mingis valdkonnas tegutsejalt nõutav ja valdavalt õigusaktidel põhinev hoolsuse määr, kuid hoolsuskohustus ei tulene ainuüksi kirja pandud normidest Lisaks tuleb arvestada ka kodifitseerimata reeglite ja tavadega, mis võivad sisustada nii spetsiaalset hoolsuskohustust kui ka kõigile omistatavat üldist hoolsuskohustust. Teisisõnu ei saa mingi valdkonna erinormidega muuta hoolsuskohustuse määra äärmiselt madalaks või lausa olematuks. (p-d 35 ja 36)
Kui kellegi vastutusalas on suurema ohu allikas, mille kasutamisega kaasneb tavapärasest kõrgem risk, peab ta ühtlasi tagama ohtude võimaliku realiseerumise puhuks võimekuse neile adekvaatselt reageerida. Veekeskuse puhul tähendab see suutlikkust päästa võimaluse korral uppumisohtu sattunud inimene, seda vajadusel ka basseini põhjast ning enne, kui uppujal tekivad pöördumatud tervisekahjustused. (p 39)
Ettevaatamatusdelikti hindamisel tuleb objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks tuleb hinnata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma. (p 49)
Õigusnormide mõte ja ülesanne ei ole ega saagi olla ammendava loetelu andmine kõigist võimalikest käitumisalternatiividest ning kohustustest. Reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus. (p 40)
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 11. (p 61)
Psühholoogialalasest raamatust lehekülgede kaupa populaarteaduslike seisukohtade refereerimine ei ole õigusabi osutamine. (p 63)
|
| 1-24-4898/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.04.2026 |
|
KarS § 137 lg 1 tunnused täidab see, kui süüdistatav jälgib magamistuppa peidetud kaamera abil varjatult kannatanut sooviga koguda tema tegemiste kohta andmeid, tal puudub kaamera paigaldamiseks kannatanu nõusolek ning tal pole seaduslikku alust täisealist kannatanut tema teadmata ja nõusolekuta jälgida. Magamistoas toimuva tegevuse (varjatud) jälgimine kujutab endast juba iseenesest intensiivset tungimist kannatanu privaatsfääri. Kui süüdistatava eesmärk on kaamera abil mh jälgida kannatanu telefoni ekraanil toimuvat, võiks teatud tingimustel rääkida täiendavalt kannatanu sõnumisaladuse puutumatuse rikkumisest. Arvestada saab ka kaamera avastamisest ja varjatud jälgimisest tingitud mõju, mille süüdistatav kannatanule põhjustab. Sellises olukorras lubavad kuriteo toimepanemise viis ja asjaolud jaatada kannatanu õiguste olulist rikkumist ning seepärast saab kõneleda jälitustegevusele iseloomulikust isikuandmete töötlemise intensiivsusest (RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 90). Koosseisupärast lõpuleviidud tegu ei välista kaamera avastamine, kui süüdistatav on selleks ajaks juba alustanud kannatanu kohta varjatult andmete kogumist, ega ka varjatud jälgimisega saadud teabe kvaliteet. (p-d 17 ja 18)
KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt on ringkonnakohtul pädevus muuta maakohtu hinnangut tõendite lubatavusele ka väljaspool apellatsiooni piire, kui sellega ei raskendata süüdistatava olukorda. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas aga see, kui ringkonnakohus ei anna seejuures menetluspooltele küllaldast võimalust väljendada tõendi lubatavuse kohta arvamust (vt ka KrMS § 331 lg 1 ja § 266 lg 1 p 1). (p 20)
ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Riigikohus on seetõttu varem lugenud direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus olevaks ESS § 1111 lg-s 2 telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutajatele ette nähtud säilitamiskorralduse (RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 45 ja 106, vt ka RKKKo nr 1-19-9745/69, p 8.) Samas pole Riigikohus leidnud, et ESS § 1111 on tervikuna EL-i õigusega vastuolus. Varasema seisukoha järgi ei hõlma piirang, mis on tingitud ESS § 1111 lg 2 vastuolust EL i õigusega, KrMS § 901 lg s 1 nimetatud teavet, s.o kasutaja identiteedi päringuid. Viidatud seisukoht rajaneb peaasjalikult liidetud kohtuasjades C-511/18, C-512/18 ja C-520/18 tehtud EK 6. oktoobri 2020. a otsuse p des 157, 158 ning 168 märgitul. Hilisemas praktikas on Euroopa Kohus selles otsuses kirjeldatud põhimõtteid ja seisukohti täpsustanud, mistõttu tuleb KrMS § 901 lg 1 sisustamisel ja rakendamisel võtta arvesse EL-i õiguse tõlgendamisel toimunud arengut. (p-d 22 ja 25)
Sõnumi edastamise faktiga seotud andmetena KrMS § 901 tähenduses tuleb mõista ka teavet, mis puudutab elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansse või andmeid tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta, kui see teave võimaldab teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi (EKo nr C-746/18, p 45). (p 23)
Euroopa Kohus (täiskogu) selgitas 30. aprilli 2024. a otsuses C-470/21, et elektroonilise side teenuste osutajatele direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel seadusandliku meetmega pandud kohustus tagada IP-aadresside üldine ja vahet tegemata säilitamine võib olenevalt olukorrast olla põhjendatud eesmärgiga võidelda süütegude vastu üldiselt, kui on täielikult välistatud, et selline säilitamine võiks kaasa tuua andmesubjekti eraelu raskeid riiveid. Raske riive võib tekkida siis, kui IP-aadressid seostatakse sideettevõtja poolt säilitatud muu liiklus- ja asukohaandmete kogumiga, tehes selle kaudu andmesubjekti eraelu kohta täpseid järeldusi. Kui liikmesriik soovib kehtestada elektroonilise side teenuste osutajatele IP-aadresside üldise ja vahet tegemata säilitamise kohustuse selleks, et saavutada süütegude vastu võitlemisega seotud eesmärk üldiselt, peab säilitamiskorraldus tagama eri liiki andmete kindla eraldatuse, avaliku sektori asutuse korrapärase järelevalve säilitamise üle ning ka säilitamise kestuse. (p 26)
ESS § 1111 kohaldub Eestis tegutsevatelt sideettevõtjatelt saadud teabele. (p 28)
Kui sideettevõtjatelt kogutud teave ei anna ülevaadet IP aadressi omaniku muust tegevusest ega võimalda kindlaks teha süüdistatava „üksikasjalikku profiili“, on tegemist pigem lõppkasutaja identiteedi-, mitte tavapäraste liiklusandmetega. Nende andmete säilitamise ja neile juurdepääsu lubatavuse kasuks räägib nii vajadus tuvastada kuriteos kahtlustatav kui ka see, kui selle teabe säilitamine ega kasutamine ei pruugi kaasa tuua süüdistatava õiguste rasket riivet. Kui õiguste rasket riivet pole, ei kvalifitseeru selle teabe tõendina kasutamine üldjuhul süüdistatava eraelu puutumatuse tahtlikuks ja oluliseks rikkumiseks isegi siis, kui leida, et ESS § 1111 lg-ga 3 sideettevõtjatele kohustuseks tehtud kasutaja identiteeti puudutavate andmete säilitamise kord ei vasta EL-i õigusele (vrd viidatud 1-16-6179/111, p-d 106–107). Konkreetsel juhul pole kogutud teabe põhjal alust järeldada, et ESS § 1111 lg ga 3 sideettevõtjatele pandud kohustus säilitada kasutaja identiteeti puudutavaid andmeid on EK otsuses C 470/21 kirjeldatud nõuetega selges vastuolus. (p 29)
Sideettevõtja poolt ärilisel eesmärgil säilitatud andmed võivad osutuda tõendina lubatavaks (viidatud 1-16-6179/111, p 75; RKKKo nr 1-23-1551/97, p 26). (p 29)
Isegi kui osa kohtuotsuses kirjeldatud ja kohtuotsustega tuvastatud tegevusest ei saa süüdistatavale kriminaalkorras karistatava käitumisena ette heita, võib sellel teabel olla koostoimes muude tõenditega tähendus süüdistuse tõendatuse hindamisel (viidatud 1-23-1551/97, p 21). (p 32)
Kaitsja kassatsiooni rahuldamata jätmisel ei saa hüvitada kassatsiooni koostamise ja esitamise tõttu tekkinud menetluskulu (KrMS § 186 lg 2 esimene lause, vt ka RKKKm nr 1-25-1753/42, p 12). (p 35)
|
| 1-24-953/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.04.2026 |
|
Kupeldamise (KarS § 1332) all peetakse silmas tegusid, mis seisnevad prostitutsiooni vahendamises, prostitutsioonile kaasaaitamises või sellele kihutamises või prostitutsiooniga tegeleva asutuse (bordelli) omamises ning juhtimises. Prostitutsioonina saab käsitada (ainult) tasu eest toimuvat suguühet. (p-d 17 ja 21)
Ehkki kupeldamisega rünnatakse mh prostitutsiooniga tegeleva isiku õigust eneseteostusvabadusele, vahendab toimepanija selle süüteokoosseisu tähenduses siiski täisealise inimese tegevust, mis pole vähemalt otseses mõttes ajendatud sunnist või vägivalla kasutamisest. Sunni, tahtevastase seksuaalvägivalla ning kannatanu abitusseisundi ärakasutamise või alaealisuse puhul on toimepanija vastutus nähtud ette muu(de)s kuriteokoosseisu(de)s, milleks on eelkõige KarS §-d 133, 1331, 141, 1411, 1432, 145, 175, 1781 ja 179. (p 20)
Seksuaalse enesemääramise vastaseid kuritegusid puudutav mõistekäsitlus lähtub suuresti kannatanu kaitsmise vajadusest, see mõistekäsitlus pole aga sobiv prostitutsiooni sisustamiseks. (p-d 19 ja 20)
Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlakstegemine on õiguslik otsustus, mille saab teha ka Riigikohus (RKKKo nr 1-21-1652/56, p 26). (p 28)
Kui kaitsja pole menetluskulude nimekirjale lisanud kulude kandmist kinnitavaid dokumente, ei saa valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada (RKKKo nr 1-21-69/178, p 43). (p 29)
|
| 1-24-2367/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.03.2026 |
|
Tsiviilhagi lahendamisel peab kohus järgima tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud selgitamiskohustust. See nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustusega võib kaasneda vajadus anda pooltele võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta lisatõendeid, mis lühimenetluses tähendab üldjuhul kohtu kohustust tagastada kriminaaltoimik KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile. Seega ei tohi maakohus teha lühimenetluses kohtuotsust niisuguse kriminaaltoimiku põhjal, mille puhul ta ei ole nõuetekohaselt – sh selgitamiskohustust järgides – kindlaks teinud, et selle sisu on piisav ka tsiviilhagi lahendamiseks. Maakohtu viga, mis seisneb selles, et ta jättis lühimenetluses tsiviilhagi menetledes selgitamiskohustuse täitmata ja hagi lahendamiseks ebapiisava kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata, ei tohi võtta kannatanult õigust enda nõude läbivaatamisele kriminaalmenetluses. (p-d 21 ja 22)
Peaks ringkonnakohus lühimenetluses leidma, et ta saab süüküsimuses teha otsuse kriminaalasja maakohtule tagastamata, kuid tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, tuleb üldjuhul kohaldada KrMS § 310 lg t 3. Selleks peab ringkonnakohus määrama, et tsiviilhagi lahendatakse eraldi otsusega, tegema osaotsuse süüküsimuses (ja ka näiteks teiste tsiviilhagide kohta, kui nende lahendamiseks pole lisatõendeid tarvis) ning jätkama KrMS § 310 lg 4 kohaselt tsiviilhagi menetlemist pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist. Tsiviilhagi eraldamise võib ringkonnakohus otsustada kas enne osaotsuse tegemist määrusega või osaotsuses. (p 24)
NB! Seisukoha muutus!
Olenemata sellest, mis menetlusliigis oli kriminaalasi tsiviilhagi eraldamise ajal, tuleb pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetleda kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud korras, arvestades KrMS § 310 lg 5 järgseid erisusi. Eelmärgitu kehtib ka siis, kui süüdistatav anti kohtu alla lühimenetluses või kui osaotsus tehti alles kaebemenetluses. Kohus saab üldmenetluses täita selgitamiskohustuse ja anda pooltele vajaduse korral võimaluse esitada lisatõendeid kannatanu haginõude aluseks olevate asjaolude kohta. (p 25)
Kohtuasja tagastamine maakohtule tsiviilhagi lahendamisel selgitamiskohustuse rikkumise tõttu on võimalik vaid erandjuhul. Üldjuhul peab ringkonnakohus ise täitma selgitamiskohustust, vajadusel võimaldama uute tõendite esitamist ning seejärel tsiviilhagi lahendama. Ringkonnakohus võib teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. (p 26)
Üldjuhul saab ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada vaid osas, mille juures on sedastatav mõni KrMS § s 338 loetletud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alus. Ringkonnakohtul ei ole tavaliselt õigus tühistada maakohtu otsust osas, mida apellatsioonimenetluses tuvastatud rikkumine ei mõjuta. Erandiks võib mõnikord olla kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tühistamine. Üld- ega lühimenetluses ei anna aga maakohtu eksimus, mis puudutab vaid tsiviilhagi lahendamist, alust tühistada esimese astme kohtu otsust ka süüküsimuses, kui otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. (p 16)
Kriminaaltoimik peab olema lühimenetluses piisav mh tsiviilhagi lahendamiseks. Kui maakohus tuvastab, et toimikust puudub tsiviilhagi lahendamiseks oluline tõendusteave, tuleb tal kriminaaltoimik kas poole taotlusel või omal algatusel KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada. (p 20)
Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 29)
|
| 1-25-1753/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2026 |
|
Täielikult põhjendamatuks osutunud edasikaebuse menetlemisest tingitud kulu peab vähemalt üldjuhul hüvitama isik, kelle huvides kaebus esitati. Seda isegi juhul, kui vaidlustatud kohtulahend näiteks teise isiku kaebuse alusel tühistatakse. (vt ka RKKKo nr 1-21-1421/182, p 151.) (p 12)
NB! Seisukoha muutus!
Kaebuse täieliku või osalise rahuldamise korral kannab määruskaebemenetluse kulu sõltumata vaidlustatud määruse tühistamisest riik KrMS § 187 lg 1 alusel. KrMS § 185 ega § 186 koosmõjus § 390 lg-ga 1 sel juhul ei kohaldata (varem teisiti: nt RKKK 29.09.2014, 3-1-1-37-14, p 26.1). Täielikult põhjendamatuks osutunud määruskaebuse menetlemisest tingitud kulu jääb aga sõltumata vaidlustatud määruse kohta tehtavast otsustusest KrMS § 187 lg 2 alusel isiku enda kanda või arvatakse menetluskulu hulka. Seda isegi siis, kui kõrgema astme kohus muudab rahuldamata jäänud määruskaebuse alusel toimuvas menetluses vaidlustatud määruse põhjendusi, mis kaebuseta jäänuksid muutmata (nii nt RKKKm nr 3-1-1-108-15, p 25 ja 1-24-4009/22, p 32, teisiti 1-18-5023/12, p d 27–28). (p-d 13-14)
Valitud kaitsjale või esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 1-22-3234/49, p 33; RKKKm nr 1-22-7339/22, p 38). Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- või esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). (p 15)
|
| 1-24-1715/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.01.2026 |
|
KrMS § 172 lg-te 1 ja 2 kohaselt ennistatakse mööda lastud kaebetähtaeg mõjuval põhjusel, milleks on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega või muu asjaolu, mida menetleja peab mõjuvaks. Taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb esitada menetlejale 14 päeva jooksul alates päevast, mil takistus ära langeb (KrMS § 172 lg 3) koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse (nt RKKKm nr 1-23-3860/45, p 13). (p 10)
Kirjalikus menetluses peab tasutaotlus kohtuni jõudma hiljemalt tähtajaks, mille jooksul võivad kohtumenetluse pooled kohtule esitada seisukohti, taandusi ja muid taotlusi (RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25). (p 12)
|
| 1-23-2034/269
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.12.2025 |
|
KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeld puudutab eeskätt KrMS §-ga 62 hõlmatud tõendamiseseme asjaolusid. KrMS § 347 lg 2 p 6 võimaldab aga kassaatoril taotleda Riigikohtult menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist ka tuginevalt sellistele dokumentidele, mida kohtutoimikus pole. (Vt RKKKm nr 3-1-1-92-10, p 10.) (p 13)
Kriminaalasja menetleja võib asja enda valdusse võtta või piirata muul viisil asja või muu eseme kasutamist ja/või käsutamist üksnes seaduses selleks ette nähtud korras. Kui ese võetakse ära ja seda hoitakse asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta, tuleb see tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale või vastava aluse esinemise korral arestida. Viimasel juhul tuleb arestimistaotlus esitada viivitamatult. Samamoodi ei või menetleja konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks ära võetud asja enda kontrolli all hoida kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. (Vt RKKKm nr 1-23-2939/28, p-d 16–18.) (p 14)
KrMS § 361 lg 1 p-de 1–4 ja 6–8 kohaselt on Riigikohus pädev tegema sellise otsuse, mis süüdimõistetu olukorda ei raskenda. Erandina on Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p 5 järgi õigustatud jõustama maakohtu otsuse, mis on võrreldes ringkonnakohtu lahendiga süüdimõistetu jaoks ebasoodsam. Kuna Riigikohus ei või üldjuhul teha niisugust lahendit, mille tagajärjel muutub isiku olukord raskemaks, tuleb sellest põhimõttest juhinduda ka teiste kohtumenetluse poolte, sh kolmanda isiku puhul. (p 15)
Kohtumenetluse poole kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui kohtumenetluse pool pole selleks esitanud Riigikohtule taotlust (nt RKKKo nr 4-24-941/48, p 25). (p 17)
|
| 1-22-2637/233
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2025 |
|
Riigikohus vaatab KrMS § 3602 lg 1 kohaselt kriminaalasja läbi kassatsiooni piires ega tohi kooskõlas reformatio in peius-keelu põhimõttega süüdistatava olukorda tema huvides esitatud kaebuse alusel raskendada. Kui ringkonnakohus mingit osa süüdistuses kirjeldatud käitumisest karistatava teona ei käsita ning prokuratuur ringkonnakohtu otsust ei vaidlusta, ei saa süüdistatavat selles osas kassatsioonimenetluses süüdi tunnistada. Samas võib neid fakte arvestada teo tõendatuse hindamisel (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 120). (p 29)
Kohus saab süüdistuses kirjeldatud asjaoludest oluliselt irdumata kvalifitseerida pooltevahelise õigussuhte prokuratuurist erinevalt, kui annab süüdistatavale küllaldase võimaluse ennast sellise muudatuse vastu kaitsta (nt RKKKo nr 1-18-158/266, p-d 44–52). Prokuratuuri õigusliku hinnangu täpsustamine selles, millise tehingu tunnustele vastab see õigussuhe, mille alusel süüdistatavale volitus anti, pole käsitatav süüdistuse piiridest väljumise ega kaitseõiguse rikkumisena. (p 32)
Kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni §-s 23 ette nähtud maavanema haldusjärelevalve kujutas endast ühe haldusorgani kontrolli teise haldusorgani tegevuse üle (Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1). Järelevalve peamine eesmärk oli kaitsta avalikku huvi ja ühtlasi saavutada kokkulepe planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ning valla vahel (PlanS v.r § 23 lg 3 p 5 ja lg-d 4–6). Maavanema järelevalvemenetluse tulemusena otsustati siduva iseloomuga kooskõlastuse – heakskiidu – andmine (RKHKo nr 3-3-1-78-12, p 13). Maavanema heakskiidu andmine oli menetlustoiminguna (RKHKo nr 3-3-1-61-07, p 23) üks osa detailplaneeringu menetlusest ning maavanem oli menetlusosaline valla läbiviidavas haldusmenetluses HMS § 11 lg 1 p 4 mõttes. (p 33)
Maavanema siduv kooskõlastus oli kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni järgi detailplaneeringu formaalse õiguspärasuse eeldus (RKHKo nr 3-3-1-87-08, p 16). (p 39)
KarS §-s 3001 sätestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest saab täideviijana karistada vaid ametiisikut. (p 30)
Otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isikule antud pädevusest kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt (RKKKo nr 1-19-10225/120, p 47). (p 35)
Pidades silmas korruptsioonivastase seaduse kaitse-eesmärki (nt RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61), ei pruugi olla vahet, kas sisuliselt suunatakse otsust või toimingut. Mõlemal juhul võib olla tegemist toimingupiirangut rikkuva teoga, mistõttu kehtib kohtupraktikas otsuse sisulise suunamise kohta öeldu reeglina ka toimingu sisulises suunamises osalemise kohta. (p 35)
KVS § 2 lg 1 ei sea ametiseisundi tekkimist sõltuvusse nõustaja eriteadmiste laadist, tegevusalast või muudest asjaoludest. Ka õigusalane nõustamine võib kujutada endast otsuse või toimingu sisulist suunamist. Kuigi AdvS § 43 lg 4 keelab samastada advokaati tema ülesannete täitmise tõttu kliendiga ja kliendi kohtuasjaga, pole niisuguse olukorraga tegemist juhul, kui advokaat on astunud enda esindatava rolli ning täidab viimase pädevusse kuuluvaid ülesandeid. (p 36)
Ametiisiku mõiste avar materiaalne määratlus on seadusandja teadlik valik, vältimaks seda, et korruptsioonivastase seadusega sätestatud piirangute täitmist asutakse eirama formaalsetele ettekäänetele toetudes (nt töö- või teenistuslepingu puudumisele viidates). Samas peab tuvastama, et nõustamise mõju ületab teatud lävendi. Otsuse või toimingu sisulisest suunamisest KVS § 2 lg 2 mõttes ei saa kõneleda näiteks siis, kui nõuanne puudutab pelgalt juba kujundatud tahte vormistamise küsimust. Samuti pole üldjuhul ametiisikuks avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku esindaja, kes annab õigusnõu otsuse või toimingu põhjal tekkinud õigusvaidluse raames. (p 37)
Toimingupiirangu rikkumine on abstraktne ohudelikt ja selle ulatus on toimingupiirangu rikkumise kvantitatiivne mõõde, mitte koosseisupärane tagajärg (nt RKKKo nr 1-19-5367/144, p 27). Toimingupiirangu rikkumise ulatuse saab tuvastada otsuse või toimingu rahalise väärtuse järgi. Otsuse või toimingu rahaline väärtus võib väljenduda näiteks otsuse või toimingu alusel omandatud või säästetud vara maksumuses, vara väärtuse muutuses, ostetud teenuse hinnas, kasutuseelise väärtuses või saadud soodustuse suuruses (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 3 ja 92; RKKKo nr 1-18-7408/62, p 17 ja RKKKo nr 1-19-5367/144, p-d 3 ning 30). Küll ei näita toimingupiirangu rikkumise ulatust see, missuguseid rahalisi kulutusi eraõiguslik isik otsusest või toimingust lähtuvalt oma majandustegevuse korraldamiseks teeb või kavatseb teha (vrd RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61). (p 43)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (nt RKKKo nr 1-21-8803/170, p 22). (p 46)
|
| 1-21-8803/170
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.11.2025 |
|
Kui kohus jätab menetluskulu hüvitamise otsustust tehes osa menetluskulust käsitlemata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 18–20)
Süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamise korral ei saa VÕS § 113 vahetult kohaldada, kuna niisugusel juhul on tegemist riigivastutusnõudega (riigivastutuse seaduse § 7 lg d 1 ja 4). Osutatud seisukoht ei laiene aga menetluskulu hüvitisele, mis mõistetakse kriminaalmenetluses välja süüdistatavalt, tsiviilkostjalt või kannatanult seoses tsiviilhagis esitatud nõude menetlemisega. (p 30)
KrMS § 182 käsitleb tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotust, välistades eeskätt selle, et kriminaalmenetluses lähtutakse TsMS § st 162. KrMS § 182 olemasolu ei luba lugeda TsMS § 177 lg s 4 sätestatut kriminaalmenetluses reguleeritud küsimuseks KrMS § 381 lg 6 mõttes. (p 31)
Menetluskulu hüvitamise puhul on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamise erikorraga (RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1 ja RKKKo nr 1-19-9061/92, p 12). (p 32)
Kriminaalmenetluses saab nõuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 177 lg 4 alusel viivist hüvitiselt, mis mõistetakse KrMS § 182 lg te 1–4 või lg 5 teise lause alusel välja süüdistatavalt, tsiviilkostjalt või kannatanult tsiviilhagiga seotud menetluskulu katteks. Märgitu ei puuduta aga seda tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitist, mis mõistetakse välja riigilt KrMS § 182 lg 5 või 6 alusel. Menetluskulu hüvitiselt viivise väljamõistmine on võimalik üksnes hüvitise saamiseks õigustatud kohtumenetluse poole selgesõnalise taotluse alusel ja kohus ei saa seda teha omal algatusel (vt ka RKTKo nr 2-18-9099/65, p 16). (p 33)
Kriminaalmenetluse kestus TsMS § 177 lg 4 järgi arvestatavat viivisesummat ei mõjuta. Menetluskulu hüvitiselt arvestatavale viivise suurusele saab seada VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel ülempiiri. (p 36)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (RKKKo nr 1-18-5732/226, p 121 ja RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135). (p 22)
KrMS § 361 lg 1 p s 7 sätestatud süüdistatava olukorra raskendamise keeld ei laiene tsiviilhagi lahendamisele ega sellega seotud menetluskulu hüvitamisele (vt RKKKo nr 1-21-3082/28, p d 33–36, vt ka RKKKm nr 1-19-9021/14, p 21). (p 37)
|
| 4-23-4298/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.05.2025 |
|
Vt RKKKo nr 4-22-3610/16, p 9. (p 13)
Sümbol KarS § 1511 tähenduses võib olla ka väljend. Sümbolit on võimalik eksponeerida nii suuliselt kui ka kirjalikult. See, kas väljend on sümbol, sõltub muu hulgas selle kasutamise kontekstist. (p 14)
Keskmise mõistliku inimese ehk objektiivse kõrvaltvaataja testi kohaldamisel tuleb täiendavalt arvestada, kes on sõnumi adressaat. Eelduslikult on adressaadiks keskmine Eesti Vabariigi elanik. Olukorras, kus sümboli eksponeerimise aeg, koht ja viis viitavad sellele, et sõnum on suunatud eeskätt spetsiifilisele grupile, tuleb keskmist mõistlikku inimest sisustada kitsamalt. (p 15)
Sümboli kasutaja ei pea tooma sõnaselgelt esile seost sümboli eksponeerimise ja koosseisus nimetatud kuriteo toetamise/õigustamise vahel, vaid piisab sellest, kui selline seos tekib ilma eriteadmisteta keskmiselt informeeritud kõrvaltvaatajal, võttes arvesse sümboli enda tähendust ning eksponeerimise aega, kohta ja viisi. Pole välistatud, et keskmise objektiivse kõrvaltvaataja jaoks võib ainuüksi koosseisupärase sümboli avalik eksponeerimine olla mõnel juhul tajutav sellise kuriteo toetamise või õigustamisena. (p 19)
Avaliku esitamise ja näitamise keeld ning selle eest karistamine on põhjendatud vaid sellise sümboli puhul, mis on eksponeerimise hetkel Eestis keskmisele inimesele selgelt seostatav rahvusvahelise kuriteoga ja mida eksponeeritakse rahvusvahelist kuritegu toetaval või õigustaval viisil ning mis võib seetõttu ühiskonda lõhestada, põhjustada ohtu või kahju. (p 20)
Üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja saab esitada taotluse täita menetluskulu hüvitamise nõue mõne muu isiku pangakontole. (p 23)
|
| 1-23-3952/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
Kihutamine tähendab teises inimeses tahtluse tekitamist mingi teo toimepanemiseks, kujutades endast teise inimese vaimset mõjutamist. Mõjutamisteo ja teisel inimesel tekkinud teo toimepanemise tahtluse vahel peab valitsema põhjuslik seos. Kihutada pole võimalik isikut, kellel on juba põhiteo tahtlus olemas. Niisugusel juhul võib järgneda üksnes teist inimest teole kallutanud isiku vastutus KarS § 221 lg 1 järgi. Samuti võib vastutus järgneda siis, kui teootsuse langetanud isikut kihutatakse toime panema tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine) või kui kihutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). (p 13)
KarS §-ga 187 soovitakse peaasjalikult kaitsta alaealiste tervist, heaolu ja normaalset vaimset ning füüsilist arengut. Tegemist on nii oluliste õigushüvedega, et seadusandja on tunnistanud karistamisväärseks täisealise isiku tahtliku mõjutustegevuse, mis võib viia alaealise narkootilise või psühhotroopse aine või muu uimastava toimega aine tarvitamises seisneva enesekahjustusliku teoni. (p 11)
KarS § 187 dispositsioonis kirjeldatud käitumine (kallutamine) seisneb alaealise suunamises või mõjutamises tegevusele, mis on karistatav väärteona või mis pole üldse süütegu. Väärteole kihutamine pole karistatav (KarS § 23) ning seepärast on seadusandja kasutanud viidatud koosseisus kallutamise mõistet. Kallutamise mõiste sisustamisel saab juhinduda kihutamist (KarS § 22 lg 2) puudutavast õiguskäsitlusest. KarS § 187 järgi süüditunnistamise eeldusena peab mh tuvastama, et täisealine on mõjutanud nooremat kui kaheksateistaastast isikut tarvitama mõnda sättes nimetatud ainet. Mõjutamine võib KarS § 187 mõttes seisneda näiteks narkootilise või psühhotroopse või muu uimastava toimega aine alaealisele pakkumises, tema meelitamises või tarvitamisele sundimises, ühisele tarvitamisele kaasatõmbamises või mõne nimetatud aine kättesaadavaks tegemises, kui kirjeldatud moel tekitatakse alaealises soov või huvi keelatud aine tarvitamiseks (v.a sundimise korral). Võrreldes KarS §-dega 1821 ja 185 pole aga seadusandja tunnistanud KarS § 187 kohaselt karistatavaks käitumist, mis seisneb ainelise kaasabi osutamises muu uimastava toimega (st alkoholiks, narkootiliseks või psühhotroopseks aineks mitteoleva) aine alaealisele kättesaadavaks tegemises. (p-d 12, 14 ja 17)
Olukorras, kus süüdistatav mõistetakse õigeks esimese astme kuriteos, kuid tema süüdimõistmine jääb muutmata teise astme kuritegude osas, tuleb sundraha väljamõistmisel lähtuda KrMS § 179 lg 1 p-s 2 sätestatud määrast, mis kehtis maakohtu otsuse tegemise ajal. (p 21)
|
| 1-19-7473/446
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2025 |
|
Menetluskulu hüvitamise nõue riigi vastu kuulub süüdistatava vara hulka. Pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist PankrS § 37 lg 1 esimese lause järgi vastu võtta üksnes haldur. PankrS § 108 lg 3 koosmõjus täitemenetluse seadustikuga ei välista pankrotivõlgnikul kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamise nõude muutumist tema pankrotivaraks. Sel põhjusel ei saa süüdistatav kasutada ka õigust lasta riigil tasuda menetluskulu hüvitis kellegi teise arvelduskontole. (p-d 18 ja 19)
|
| 1-19-705/1769
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2025 |
|
Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)
Kohus pole KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)
KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)
Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)
Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)
Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)
Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)
Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)
Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 61 tuginevalt. (p 203)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 832) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)
Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)
Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)
Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 1371 lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)
Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)
KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)
KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)
KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)
Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)
|
| 1-24-1235/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2025 |
|
VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20)
Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20)
Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28)
KarS § 1573 lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29)
Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 1573 lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 1573) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.
Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 3312 järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34)
Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37)
|
| 4-23-4296/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2025 |
|
Sümboli mõiste KarS § 1511 tähenduses on lai ega piirdu üksnes visuaalsete märkidega. Seega on ka väljend sümbol, kui sõnakombinatsioon on omandanud kultuurilise, poliitilise või sotsiaalse tähenduse ning sümboliseerib midagi enamat kui selle otsene keeleline sisu. (p 13)
Sümbol peab olema nn keskmise mõistliku inimese seisukohast seotud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega. Seega võib konkreetse sümboli tähendus ajas muutuda ja sama sümbol võib olla ühes riigis keelatud, teises aga mitte. (p-d 14 ja 19)
Kui sümbolit on võimalik isegi eksponeerimise aega, kohta ja viisi arvestades objektiivselt sisustada mitmeti, s.o sümboli peamise tõlgenduse suhtes ei ole ühiskonnas välja kujunenud selget seisukohta, tuleb teo koosseisupärasust eitada. (p 17)
Karistamine ettevaatamatusest toime pandud rahvusvahelise kuriteo toetamise või õigustamise eest aitab vältida ohtu, mis võib kaasneda mh koosseisupäraste sümbolite kergekäelise või teadmatu (kuid välditava) kasutamisega. (p 18)
Väljendusvabadust saab piirata – sh sümboli eksponeerimist keelates ja selle eest karistades – vaid siis, kui selleks on kaalukas põhjus. Avaliku eksponeerimise keeld on seega põhiseaduspärane vaid sellise sümboli puhul, mille sisu on eksponeerimise hetkel Eestis keskmisele inimesele üheselt arusaadav ning mis võib seetõttu ühiskonda lõhestada, põhjustada ohtu või kahju. (p 19)
Üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja saab esitada taotluse täita menetluskulu hüvitamise nõue mõne muu isiku pangakontole. (p 23)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-21-5115/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2024 |
|
Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)
Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)
KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)
Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)
Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 121 p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)
KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)
KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)
|
| 4-24-941/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2024 |
|
VTMS § 313 võimaldab tunnistajana üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rollide kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 27.) Ka KrMS § 66 lg 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. (vt RKKKo nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 12)
Väärteomenetluses on mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKKo nr 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. (p 15)
Isegi kui salvestistest ja fotodest ei nähtu, kes, millal ning millistel asjaoludel need tegi, tuleb hinnata, kas VTMS § 31 lg 11 p 2 asjaolude tuvastamine on võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt RKKKo nr 4-16-6493/27, p 11.3). (p 18)
Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt nt RKKKo nr 1-18-86/128, p 58.) (p 19)
Menetlusõiguse rikkumisena on käsitatav olukord, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 21)
Menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) pole selleks vastavat taotlust esitanud (vt nt RKKKm nr 1-18-5815/397, p 3). (p 25)
|
| 4-24-1678/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.11.2024 |
|
Väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses reguleerib valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist erinormina VTMS § 23 ja selles osas ei kohaldu kriminaalmenetluse seadustik koosmõjus VTMS § 38 lg-ga 1. (p 6)
Kui maakohus kergendab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel menetlusalusele isikule määratud karistust, kuid ei lõpeta väärteomenetlust, ei ole seaduslikku alust hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. (p-d 5–7)
KrMS § 180 lg 3 alusel ei saa mõista riigilt süüdistatava kasuks välja hüvitist viimase valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu katteks. KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel võib kohus jätta süüdistatavalt välja mõistmata osa riigil tekkinud menetluskulust, mille süüdistatav peaks muidu kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki teiste sätete järgi riigile hüvitama. (p 8)
|
Facebook
X.com