1-25-1753/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2026 |
|
Täielikult põhjendamatuks osutunud edasikaebuse menetlemisest tingitud kulu peab vähemalt üldjuhul hüvitama isik, kelle huvides kaebus esitati. Seda isegi juhul, kui vaidlustatud kohtulahend näiteks teise isiku kaebuse alusel tühistatakse. (vt ka RKKKo nr 1-21-1421/182, p 151.) (p 12)
NB! Seisukoha muutus!
Kaebuse täieliku või osalise rahuldamise korral kannab määruskaebemenetluse kulu sõltumata vaidlustatud määruse tühistamisest riik KrMS § 187 lg 1 alusel. KrMS § 185 ega § 186 koosmõjus § 390 lg-ga 1 sel juhul ei kohaldata (varem teisiti: nt RKKK 29.09.2014, 3-1-1-37-14, p 26.1). Täielikult põhjendamatuks osutunud määruskaebuse menetlemisest tingitud kulu jääb aga sõltumata vaidlustatud määruse kohta tehtavast otsustusest KrMS § 187 lg 2 alusel isiku enda kanda või arvatakse menetluskulu hulka. Seda isegi siis, kui kõrgema astme kohus muudab rahuldamata jäänud määruskaebuse alusel toimuvas menetluses vaidlustatud määruse põhjendusi, mis kaebuseta jäänuksid muutmata (nii nt RKKKm nr 3-1-1-108-15, p 25 ja 1-24-4009/22, p 32, teisiti 1-18-5023/12, p d 27–28). (p-d 13-14)
Valitud kaitsjale või esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 1-22-3234/49, p 33; RKKKm nr 1-22-7339/22, p 38). Mõistlikku suurust ületavat kaitsja- või esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt ka RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). (p 15)
|
| 1-24-1715/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.01.2026 |
|
KrMS § 172 lg-te 1 ja 2 kohaselt ennistatakse mööda lastud kaebetähtaeg mõjuval põhjusel, milleks on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega või muu asjaolu, mida menetleja peab mõjuvaks. Taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb esitada menetlejale 14 päeva jooksul alates päevast, mil takistus ära langeb (KrMS § 172 lg 3) koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse (nt RKKKm nr 1-23-3860/45, p 13). (p 10)
Kirjalikus menetluses peab tasutaotlus kohtuni jõudma hiljemalt tähtajaks, mille jooksul võivad kohtumenetluse pooled kohtule esitada seisukohti, taandusi ja muid taotlusi (RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25). (p 12)
|
| 1-23-2034/269
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.12.2025 |
|
KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeld puudutab eeskätt KrMS §-ga 62 hõlmatud tõendamiseseme asjaolusid. KrMS § 347 lg 2 p 6 võimaldab aga kassaatoril taotleda Riigikohtult menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist ka tuginevalt sellistele dokumentidele, mida kohtutoimikus pole. (Vt RKKKm nr 3-1-1-92-10, p 10.) (p 13)
Kriminaalasja menetleja võib asja enda valdusse võtta või piirata muul viisil asja või muu eseme kasutamist ja/või käsutamist üksnes seaduses selleks ette nähtud korras. Kui ese võetakse ära ja seda hoitakse asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta, tuleb see tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale või vastava aluse esinemise korral arestida. Viimasel juhul tuleb arestimistaotlus esitada viivitamatult. Samamoodi ei või menetleja konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks ära võetud asja enda kontrolli all hoida kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. (Vt RKKKm nr 1-23-2939/28, p-d 16–18.) (p 14)
KrMS § 361 lg 1 p-de 1–4 ja 6–8 kohaselt on Riigikohus pädev tegema sellise otsuse, mis süüdimõistetu olukorda ei raskenda. Erandina on Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p 5 järgi õigustatud jõustama maakohtu otsuse, mis on võrreldes ringkonnakohtu lahendiga süüdimõistetu jaoks ebasoodsam. Kuna Riigikohus ei või üldjuhul teha niisugust lahendit, mille tagajärjel muutub isiku olukord raskemaks, tuleb sellest põhimõttest juhinduda ka teiste kohtumenetluse poolte, sh kolmanda isiku puhul. (p 15)
Kohtumenetluse poole kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui kohtumenetluse pool pole selleks esitanud Riigikohtule taotlust (nt RKKKo nr 4-24-941/48, p 25). (p 17)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 4-24-941/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2024 |
|
VTMS § 313 võimaldab tunnistajana üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rollide kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 27.) Ka KrMS § 66 lg 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. (vt RKKKo nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 12)
Väärteomenetluses on mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKKo nr 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. (p 15)
Isegi kui salvestistest ja fotodest ei nähtu, kes, millal ning millistel asjaoludel need tegi, tuleb hinnata, kas VTMS § 31 lg 11 p 2 asjaolude tuvastamine on võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt RKKKo nr 4-16-6493/27, p 11.3). (p 18)
Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt nt RKKKo nr 1-18-86/128, p 58.) (p 19)
Menetlusõiguse rikkumisena on käsitatav olukord, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 21)
Menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) pole selleks vastavat taotlust esitanud (vt nt RKKKm nr 1-18-5815/397, p 3). (p 25)
|
| 4-24-1678/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.11.2024 |
|
Väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses reguleerib valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist erinormina VTMS § 23 ja selles osas ei kohaldu kriminaalmenetluse seadustik koosmõjus VTMS § 38 lg-ga 1. (p 6)
Kui maakohus kergendab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel menetlusalusele isikule määratud karistust, kuid ei lõpeta väärteomenetlust, ei ole seaduslikku alust hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. (p-d 5–7)
KrMS § 180 lg 3 alusel ei saa mõista riigilt süüdistatava kasuks välja hüvitist viimase valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu katteks. KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel võib kohus jätta süüdistatavalt välja mõistmata osa riigil tekkinud menetluskulust, mille süüdistatav peaks muidu kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki teiste sätete järgi riigile hüvitama. (p 8)
|
| 1-22-3234/49
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.10.2024 |
|
Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 3811 lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)
Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 3811 mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)
KarS § 3811 on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 3811mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)
Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)
Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)
Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)
Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-23-1763/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2024 |
|
Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)
Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)
Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)
KrMS § 2861 lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 151). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)
KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)
KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)
Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 221 nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)
Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)
|
| 1-22-7339/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.02.2024 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)
Kuigi prokuratuuril on KrMS § 12616 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)
Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)
Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)
|
| 1-22-7663/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2023 |
|
Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (RKTKm nr 2-17-13164/62, p 10). Mõistlik tunnihind määratakse, arvestades asja mahtu ja keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti ning ka üldist hinnatõusu (vt nt RKKKm nr 1-21-8988/133, p 41 ja RKKKo nr 1-20-2473/58, p 9). (p 10)
Valitud kaitsjatel võib menetluses olla erinev tunnitasu. Samuti võib ühel kaitsjal olla eri toimingute tegemisel erinev tunnitasu. Kohus peab hindama iga kaitsja iga tunnitasu suuruse mõistlikkust eraldivõetult. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas kaitsja toimingud olid kaitsealusele vajalikud ja milline on nende tegemiseks tavapäraselt vajalik ajakulu. (p 11)
Arvestades õigusteenuse kvaliteeti, määruskaebuse mahtu ja keerukust ning üldist hinnatõusu, jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind, mis vandeadvokaadi puhul oli 220 eurot ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (mõlemale summale lisandub käibemaks). (p 15)
|
| 1-21-2199/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.09.2022 |
|
Mõistes kelleltki välja rahasumma, peab kohus lahendi resolutiivosas lisaks väljamõistetava summa suurusele ja isikule (või isikutele), kellelt raha välja mõistetakse, märkima ka isiku (isikud), kelle kasuks raha välja mõistetakse. Mõistes raha välja mitme isiku kasuks, peab kohtuotsusest üheselt ilmnema, kellelt kelle kasuks milline rahasumma välja mõistetakse. Kui raha mõistetakse välja erinevatel alustel (nt nii haginõude kui ka menetluskulu katteks), peab kohtuotsuse resolutiivosast nähtuma seegi, millise nõude katteks üks või teine rahasumma on välja mõistetud. (p 7)
Kui süüdistataval tekib kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki sätete alusel kohustus hüvitada menetluskuluna kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu, tuleb see summa mõista välja kannatanu, mitte aga riigi kasuks. (p 8)
KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi – mitte aga mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka KrMS § 180 lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel ei saa koormata mõnd menetlusosalist – näiteks kannatanut – kohustusega oodata talle kuuluva menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega. (p 11)
Kohtuliku arutamise ajal toimuva määruskaebemenetluse kulu hüvitamise taotlus tuleb esitada juba määruskaebemenetluse käigus ja selle lahendab määruskaebust lahendav kohus KrMS §-st 187 juhindudes. Määruskaebemenetluses esitamata jäetud menetluskulu hüvitamise taotlust ei saa esitada hiljem kriminaalasja arutamisel. (p 16)
Menetluskulu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel. (p 17)
Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulu, mis on seotud tähtaega rikkudes esitatud ja seetõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi menetlemisega. (p 18)
Üldjuhul peab kõrgema astme kohus, muutes süüdistatava süüdimõistmise mahtu, korrigeerima ka madalama astme kohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. (p 26)
Kui menetluskulu on enda vara arvel kandnud füüsilisest isikust menetlusosalise seaduslik esindaja (KrMS § 41 lg 1), siis tuleb ka hüvitis selle menetluskulu eest välja mõista menetlusosalise seadusliku esindaja kasuks. (p 13)
Kui valla- või linnavalitsus on kriminaalasjas kannatanuna osaleva isiku eestkostjana maksnud kannatanu lepingulisele esindajale õigusteenuse eest tasu, mis jääb menetluskuluna kannatanu kanda, ei luba PKS § 191 lg 2 valla- või linnavalitsusel nõuda selle kulu hüvitamist eestkostetava vara arvel. (p 22)
|
| 1-21-7774/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2022 |
|
Kriminaalasja lahendav kohus ei ole seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). (p 24)
Üldjuhul eeldab kriminaalmenetluses tsiviilhagi tagamine, et hagiavaldus on selleks ajaks esitatud. Tsiviilhagi esitamine ja selles kostjate ning nõuete ringi määratlemine on kannatanu õigus, millesse prokuratuur sekkuda ei saa. Seejuures võib kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Hagiavalduse olemasolu on seega vajalik, et teha kindlaks, mida, kui palju ja kellelt kannatanu nõuab. Alles seejärel saab kohus hinnata, kas ja milliseid tsiviilhagi tagamise meetmeid on asjakohane rakendada. (p 25)
Kui tsiviilkohtumenetluses saab TsMS § 377 lg 1 järgi hagi tagamist taotleda üksnes hageja, siis KrMS § 142 lg 2 järgi arestitakse vara prokuratuuri taotlusel. Seda ei tule aga mõista nii, justkui tegutseks prokuratuur tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotledes kannatanust sõltumatult. Vastupidi, erinevalt nt konfiskeerimise tagamisest eeldab tsiviilhagi tagamine kannatanu taotlust ja prokuratuuri ülesandeks on selle vahendamine (v.a erandjuhud, kui prokurörile on pandud tsiviilhagi esitamise kohustus, vt KrMS § 381 lg-d 31–34). Prokuratuuri vahendavale rollile hagi tagamisel viitab ka KrMS § 381 lg 3, mille järgi tuleb tsiviilhagi esitada prokuratuuri kaudu. (p 26)
Teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava lahendi, on sõltuvalt asjaoludest hinnatav kolmnurkkelmusena (vt kolmnurkkelmuse kohta RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 37). Niisugune kahju võib olla tekitatud heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13, maksekäsu kiirmenetluses tehtava lahendi kohta). Kolmnurkkelmuse puhul saaks kahju hüvitamise nõude õiguslikku perspektiivi jaatada väitega, et kahju tekitati tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga, sest tunnistaja võib vastutada muu hulgas VÕS § 1045 lg 4 kohaselt kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitajana. (p 29)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab tsiviilhagi tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus (vt kriminaaltulu konfiskeerimise tagamise puhul RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 32 ja asjas nr 3-1-1-52-15, p 24). (p 30)
Rahalise nõude tagamisel tuleb muu hulgas arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, mis näeb ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle rahaga või pangagarantiiga (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 47). (p 31)
Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele isikule, kelle vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub (vt nt RKKKm asjas nr 3-1-1-79-13, p 6). (p 35)
TsMS § 382 lg 1, mis reguleerib hagi tagamist enne selle esitamist, on KrMS § 381 lg-st 6 tulenevalt kriminaalmenetluse erisusi arvestades kohaldatav ka kriminaalmenetluses. Hagi tagamist enne selle esitamist nagu ka pärast hagi esitamist saab kannatanu taotleda prokuratuuri kaudu. Seejuures tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustikus kehtestatud korda. Kui hageja taotleb hagi tagamist enne hagi esitamist, tuleb tal TsMS § 382 lg 1 teise lause järgi põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Kui hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.1). Hagi tagades määrab kohus TsMS § 382 lg 2 kohaselt tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise. (p 36)
Nagu hagi tagamisel pärast selle esitamist, nii peavad ka tagamisabinõu kohaldamisel enne hagi esitamist olema täidetud hagi tagamise üldised eeldused (v.a hagiavalduse vastavus formaalsetele nõuetele, vt RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.2). (p 37)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16, p 16). Menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul tuleb hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (viimati RKKKo nr 1-18-158/266, p d 89–90). (p 42)
|
| 1-20-719/104
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.04.2022 |
|
Kui kannatanule antakse riigi õigusabi RÕS § 8 p-s 1 ette nähtud viisil ehk kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, tähendab see, et kriminaalmenetluse, sh apellatsioonimenetluse tulemusest olenemata ei saa kannatanu esindajale määratavat riigi õigusabi tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) kannatanult välja mõista. See menetluskulu jääb riigi kanda. (p 10)
See ei tähenda aga, et kannatanu vabaneb riigi õigusabi saamisel ka kohustusest hüvitada mis tahes menetluskulu (KrMS § 175 lg 1), mille hüvitamise kohustus lasub kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki järgi kannatanul. Kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi ja osa valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasust (KrMS § 175 lg 1 p 1) on tingitud kannatanu põhjendamatust apellatsioonist, tuleb kõnealune osa süüdistatava menetluskulust välja mõista kannatanult. Riigi õigusabi andmisel vabastatakse kannatanu üksnes kohustusest hüvitada talle endale osutatava riigi õigusabi tasu ja kulud. (p 11)
|
| 1-18-158/266
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.04.2022 |
|
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)
Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)
Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)
See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)
See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)
Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)
Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)
Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)
KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)
Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)
KarS § 3891 lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)
Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)
Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)
KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)
Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)
|
| 1-20-2473/58
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2021 |
|
Tasu, mis makstakse advokaadibüroo pidajale juristi sellise töö eest, mis vähendab eelduslikult vähemalt ligilähedaselt samas mahus advokaadist kaitsjal õigusteenuse osutamiseks kuluvat aega, on käsitatav tasuna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja see tuleb mõistlikus ulatuses menetluskulu hulka arvata. Valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel ja menetluskuluks lugemisel tuleb hinnata nii advokaadist kaitsja kui ka teda abistanud juristi tehtud kaitsetoimingute ajakulu ja hinna põhjendatust. (p 8)
Arvestades osutatud õigusteenuse kvaliteeti, jääb mõistlikkuse piiridesse ka õigusteenuse tunnihind, mis kaitsja puhul oli 170 eurot ja juristi puhul 100 eurot (mõlemale summale lisandub käibemaks). (p 9)
|
| 1-20-2438/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.09.2021 |
|
VÕS § 130 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka kulu, mis tekib liiklusõnnetuses tervisekahjustuse saanud isikul seetõttu, et tal on tervisekahjustuste tõttu raske üle vanniserva astuda ja ta peab oma elukohas asendama vanni dušinurgaga. (p 31)
VÕS § 130 lg-s 1 nimetatud kulu hüvitamist võib kahjustatud isik nõuda enne selle kulu kandmist, samuti pole üldjuhul oluline, millisel eesmärgil kahjustatud isik kahjuhüvitist tarvitab. (p 33)
VÕS § 127 lg 5 kohaselt ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. (p 34)
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust. Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus laskma kannatanul vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus. Lühimenetluses ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. (p-d 37–38)
Teatud väiksemaid nõudeid on kriminaalasja lahendav kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, sh võib sellise nõude lahendamisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid. Märgitu ei puuduta selliste asjaolude tuvastamist, millel on varalise kahju hüvitamise nõude lahendamise kõrval tähendus ka näiteks süüdistatava süüküsimuse või mõne TsMS §-s 405 nimetamata nõude lahendamise aspektist. (p 41)
Kui kannatanu jätab mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, piirab see tema võimalust vaidlustada edasikaebemenetluses kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. (p-d 47–48)
Enne apellatsioonimenetlust süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. Märgitu tähendab muu hulgas, et kannatanu ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel, süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel peab aga juhinduma KrMS §-dest 180-181. (p 51)
Olukorras, kus haginõude täitmise eest vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja solidaarselt, tuleb ka hüvitis tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista KrMS § 182 lg 2 alusel välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. (p 55)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 185 ja KrMS § 182 seejuures ei kohaldu. (p 57)
Olukorras, kus ringkonnakohus teeb kannatanu apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, süüdistatava apellatsioon osutub aga täielikult põhjendamatuks, peab kannatanu apellatsiooni menetlemise tõttu tekkinud menetluskulu kandma KrMS § 185 lg 1 alusel riik, süüdistatava apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama aga süüdistatav. (p 58)
Lepingulise esindaja hilinemine Riigikohtule kirjaliku seisukoha ja kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. Seega võib see anda esindatavale aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, näiteks õigusteenuse eest makstava või juba makstud hinna alandamiseks (VÕS § 112). (p 65)
|
| 1-16-2411/1118
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.03.2021 |
|
KarS § 202 lg 1 tähenduses saab üldjuhul omandada vaid vahetult süüteost pärinevat vara, mitte aga nn muundvara. Tegu on varavastase süüteoga, mis on lahutamatult seotud eelteoga ja mis süvendab eelteo ebaõigussisu seeläbi, et süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamisega vähendatakse kannatanu võimalust tema õiguspärasest valdusest välja läinud vara tagasi saada. Kui süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara müüakse, vahetatakse või muul moel muudetakse mõneks teiseks varaühikuks, ei ole selle nn muundunud vara puhul seega enam tegemist koosseisukõlbliku teoobjektiga KarS § 202 lg 1 tähenduses. (p 10)
Vahetult eelteost pärineva sularaha eest soetatud asja omandamine täidab samuti KarS § 202 koosseisu (vt RKKKo nr 3-1-1-19-12 p 8.3). Seda põhjusel, et raha on teistest vara liikidest erinev: anonüümne, suure käibevõimega ja üldine väärtuse ekvivalent, mis annab sellele selge eelise võrreldes teiste vara liikidega. Raha säärast eelisseisundit tuleb kriminaalõiguslike vahenditega kaitsta, et takistada kuritegelikul teel saadud raha kiiret muundamist heauskse omandaja varaks. Esitatud seisukohta ei saa aga kohaldada vastupidises olukorras, kus kuriteoga ei saadud raha, vaid kinnistu, mis n-ö muundati seejärel müügitehingu abil rahaks. (p 11)
Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt tuleb menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (vt RKKKm nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 59). (p 14)
Kui taotletud ei ole kassatsioonitähtaja ennistamist, jäävad pärast kassatsioonitähtaja lõppu esitatud kassatsiooni täiendused kui mittetähtaegsed KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 15). (p 15)
Kui taotletud ei ole kassatsioonitähtaja ennistamist, jäävad pärast kassatsioonitähtaja lõppu esitatud kassatsiooni täiendused kui mittetähtaegsed KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 15). Kui kolleegium teeb kriminaalasjas lõpliku otsustuse, jääb kaitsja taotlus süüdistatava vahi alt vabastamiseks läbi vaatamata (RKKKo nr 1-17-6021/333, p 26). (p 15)
|
| 1-19-6145/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.03.2021 |
|
RÕS § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 tuleneb mh kriminaalasja lahendava kohtu kohustus kontrollida talle esitatud riigi õigusabi tasu määramise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse (RÕS § 22 lg 1) lubatavust ning põhjendatust ja teha otsustus selle taotluse osalise või täieliku rahuldamise, rahuldamata jätmise või läbi vaatamata jätmise kohta. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on kriminaalmenetluse menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetleja, sh kohtu määratud põhjendatud riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). Seega tekib KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu esmalt riigil (advokatuuri kaudu) RÕS § 24 lg-s 1 nimetatud väljamakseid tehes. Küsimus, kas kõneks olev menetluskulu jääb riigi kanda või peab keegi selle riigile hüvitama, tuleb kohtul üldjuhul lahendada KrMS 7. peatüki 2. jao sätete alusel. Ühelgi juhul ei ole alust panna riigi õigusabi osutajale tasu või kuluhüvitise maksmise kohustust süüdistatavale või mõnele teisele menetlusosalisele. RÕS § 4 lg 1 kohaselt osutatakse riigi õigusabi riigi kulul. RÕS § 24 lg 2 näeb otsesõnu ette, et advokaat ei või nõuda riigi õigusabi osutamise eest tasu isikult, kellele ta asjas õigusteenust osutas. (p 10)
RÕS § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 tuleneb mh kriminaalasja lahendava kohtu kohustus kontrollida talle esitatud riigi õigusabi tasu määramise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse (RÕS § 22 lg 1) lubatavust ning põhjendatust ja teha otsustus selle taotluse osalise või täieliku rahuldamise, rahuldamata jätmise või läbi vaatamata jätmise kohta. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on kriminaalmenetluse menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetleja, sh kohtu määratud põhjendatud riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). Seega tekib KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu esmalt riigil (advokatuuri kaudu) RÕS § 24 lg-s 1 nimetatud väljamakseid tehes. Küsimus, kas kõneks olev menetluskulu jääb riigi kanda või peab keegi selle riigile hüvitama, tuleb kohtul üldjuhul lahendada KrMS 7. peatüki 2. jao sätete alusel. Ühelgi juhul ei ole alust panna riigi õigusabi osutajale tasu või kuluhüvitise maksmise kohustust süüdistatavale või mõnele teisele menetlusosalisele. RÕS § 4 lg 1 kohaselt osutatakse riigi õigusabi riigi kulul. RÕS § 24 lg 2 näeb otsesõnu ette, et advokaat ei või nõuda riigi õigusabi osutamise eest tasu isikult, kellele ta asjas õigusteenust osutas. (p 10)
KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata (KrMS § 337 lg 1 p 1), jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. (p 13)
|
| 1-19-4422/107
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)
KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)
Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt RKKKo 3-1-1-102-16, p 9.) (p 13)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)
Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)
Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)
|
Facebook
X.com