https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 175| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-5373/115 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.09.2024

Seadus ei sätesta ajutisele lähenemiskeelule maksimaalset tähtaega, kuid keeluga seatavad piirangud peavad olema proportsionaalsed. (p 11)

Ajutise lähenemiskeelu põhjendatuse kontrolli raames tuleb kohtul hinnata kohaldatud kaitseabinõu sobivust ja vajalikkust ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (vt RKKKm nr 1-19-4240/17, p 19). Arvestada tuleb ka ajutise lähenemiskeelu senist kestust. (p 11)


Õigeksmõistva otsuse tegemisel tuleb ajutine lähenemiskeeld tühistada ning see pööratakse KrMS § 412 lg 1 kohaselt viivitamata täitmisele. Õigeksmõistva otsuse tegemisel ajutise lähenemiskeelu tühistamata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 14)

1-20-1599/78 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2024

KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)


Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)

1-23-5055/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.03.2024

Takistamaks seda, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav kustutatakse registrist ja lõpeb enne, kui jõuab lõpule tema suhtes toimetatav kriminaalmenetlus, ei ole tarvis teha KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel kohtumäärust ühinemise, jagunemise ja likvideerimise keelamise kohta. (p 19)

KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel äriühingu ühinemise ja jagunemise keelamine võib mõnikord olla vajalik tema maksevõime säilitamiseks. Nii on see ennekõike juhul, kui äriühingu vara arest või tema kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek ei ole mõne KrMS 1414 lg-s 1 nimetatud rahalise kohustuse täielikuks tagamiseks piisav ning lisaks on alust arvata, et äriühingul võib olla või tekkida vara, mida ei ole õnnestunud kriminaalmenetluses arestida või kohtuliku hüpoteegiga koormata. (p 24)

Arvestades KrMS § 1414 lg 3 esimest lauset, on kahtlustatava või süüdistatava varalise seisundi tagamiseks üldjuhul põhjendatud KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel keelata vaid ühinemise ja jagunemise äriregistrisse kandmine, mitte aga ühinemis- või jagunemislepingu sõlmimine, ühinemis- või jagunemisotsuse tegemine või muude ühinemise või jagunemisega seotud toimingute tegemine. (p 25)


ÄRS § 60 lg 2 p 2 kohaselt ei saa äriregistri pidaja juriidilisest isikust menetlusosalist – sh kahtlustatavat ega süüdistatavat – kriminaalmenetluse kestel registrist kustutada. Üldjuhul ei ole see võimalik isegi mitte kriminaalasja menetleja loal. Erandina võib TsÜS § 45 lg 11 teise lause kohaselt enne käimasoleva kriminaalmenetluse lõppu kriminaalasja menetleja loal registrist kustutada sellise juriidilisest isikust menetlusosalise, kes loetakse lõpetatuks pankrotiavalduse menetluse või pankrotimenetluse raugemise tõttu. Menetleja loa puududes jääb viimati nimetatud juriidiline isik registrisse ja kriminaalmenetlust ei saa tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetada. (p-d 20–21)

Kohustus kontrollida, kas juriidilise isiku registrist kustutamine pole ÄRS § 60 lg 2 p 2 või TsÜS § 45 lg 11 kohaselt takistatud, lasub äriregistri pidajal ehk Tartu Maakohtu registriosakonnal. Vältimaks ohtu, et registripidaja ei saa enne juriidilise isiku registrist kustutamist tema suhtes käimasolevast kriminaalmenetlusest teada, võib kriminaalasja menetleja ise registripidajat menetluse toimumise faktist informeerida. (p 22)


Jagunemisleping ei sisalda vara käsutamist ja jaguneva ühingu vara läheb omandavale ühingule üle jagunemise äriregistrisse kandmisega. (p 25)

1-23-2939/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.12.2023

Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)


KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)


KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)

Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 1414). (p-d 16–17)

KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 1414 lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)


Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)


KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)

1-23-4049/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2023

Deklareerimata jäetud sularaha ei saa KarS § 391 lg 4 ja § 83 lg 2 alusel salakaubaveo vahetu objektina konfiskeerida. Olukorras, kus isikule heidetakse ette üksnes Euroopa Liidu tolliterritooriumile toimetatud sularaha deklareerimata jätmist, oleks ebaproportsionaalne, kui lisaks isiku karistamisele KarS § 391 lg 1 järgi konfiskeeritaks temalt KarS § 394 lg 4 alusel ka teo objektiks olnud sularaha. KarS § 391 lg 1 järgi karistatakse isikut üksnes sularaha deklareerimiskohustuse rikkumise, mitte aga nende võimalike ebaseaduslike tegude eest, millest kõnealune raha võib pärineda. (p-d 10–13)


Kohus ei ole varalise nõude tagamise taotlust lahendades seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. (p 14)

KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida mh rahalise või varalise karistuse tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seejuures tuleb silmas pidada KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatud ületagamise keeldu, mille kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks tagamismääruse adressaati üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega tuleb isiku vara rahalise karistuse tagamiseks arestides arvesse võtta ka võimaliku karistuse raskust. (p 15)

Arestimismenetluses kuriteokahtluse põhjendatuse tuvastamisel ei pea kohus hindama tõendite lubatavust ning prokuratuuri taotluses märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süüküsimust lahendades. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 28). Sama põhimõte kehtib ka laiendatud konfiskeerimise tagamisel vara kuritegeliku päritolu hindamise korral. See tähendab, et näiteks vara arestimisel piisab põhjendatud kahtlusest, et vara võib olla saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 17)

Vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks ei nõua tingimata vahetuid tõendeid toimepandud eelkuriteo kohta. On võimalik, et kriminaalmenetlust rahapesuasjas alustatakse esmajoones tõukuvalt sellest, et keegi on teinud tavapäratuid ning ehk ka suuremahulisi toiminguid varaga, eelkuriteo enda kohta aga esialgu konkreetsed andmed veel puuduvad. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (RKKKm nr 3-1-1-46-16, p 9) Mõneti analoogilise olukorraga on tegemist ka siis, kui kohtul tuleb otsustada selle üle, kas arestida sularaha salakaubaveos kahtlustatava isiku vara, tagamaks võimalikku laiendatud konfiskeerimist KarS § 391 lg 5 alusel. See tähendab, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole. Lisaks tuleb silmas pidada, et KarS § 832 kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 40). (p 18)


Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (RKKKo nr 1-18-437/725, p-d 60–61). (p 16)


Kui Riigikohus tuvastab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb asi – juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada – saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm nr 3-1-1-97-13, p 26). (p 20)

1-23-1269/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.09.2023

Narkootilist ainet ostes kulutab toimepanija ostusumma kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul sellises olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab narkootikumide ostmiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele. (p 15)


Ka narkootilise aine müügi kui kuriteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel tuleb võrrelda isiku kuriteojärgset varalist seisundit sellega, milline olnuks tema vara väärtus kuritegu toime panemata. Seetõttu ei saa narkootikume ostnud ja need siis kallimalt edasi müünud isiku võimaliku kriminaaltulu hulka arvata kogu narkootilise aine müügikäivet ja arvestada tuleb ka soetamiskulu, mida kandmata poleks toimepanija teeninud narkootikumide hilisemalt edasimüügilt tulu, mis on arvatud tema võimaliku kuriteoga saadud vara hulka. (p 13)


Kohus on tagamistaotlust lahendades pädev kohaldama kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. Seda tingimusel, et kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad taotluse aluseks olevatest asjaoludest. (p 14)


Raha, mida toimepanija kasutab narkootilise aine kui KarS § 184 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti hankimiseks, on karistusõiguslikult käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1). (p 15)

Kuriteovahend on ka see raha, mida isik kasutab suure koguse narkootilise aine ostmiseks enda tarbeks. (p 17)

2-18-12600/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.04.2023

Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)

KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)


Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)

Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)


TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)


TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)


Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)

1-22-7076/23 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.04.2023

Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)

KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)

Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)


Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)


Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)


Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)

Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)


KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)

Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)


KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)

Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)

1-17-9149/1226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.03.2023

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada mh tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu. (p-d 23–25)

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast. Muu hulgas ei ole vaidlustatav see, kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. (p 27)

KrMS § 385 p 17 ei luba vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu (TsMS § 423 lg 2). (p 28)


Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus pole aga KrMS § 385 p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 30)


Kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana, ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (KrMS § 2631) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (KrMS § 39 lg 2). (p 27)


Olukorras, kus kohus jätkab algselt süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist sama isiku kui tsiviilkostja suhtes, ei ole tal tarvis teha uut otsustust tsiviilhagi tagamiseks juba varem kohaldatud abinõude (KrMS § 1414 lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta. Kui kohus vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis ei saa kõnesolevat määrust KrMS § 384 lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada. (p 29)


Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad. Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. (p 36)


Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub. Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. (p 38)


Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija. Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid, kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 39)

Otsustamaks, kas tsiviilkostja kaasamiseks on täidetud KrMS § 39 lg 1 p s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (KrMS § 1541 lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (KrMS § 154 lg 3 p 2). Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud KrMS § 39 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 40)

Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. (p 41)

1-15-1446/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.02.2023

KarRS § 5 lg 1 kohaselt registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Need alternatiivid tähistavad situatsioone, kus seadus omistab isiku varasemale karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Nii on see karistusseadustiku nende sätete puhul, mille kohaselt on karistatusel õiguslik tähendus isiku vastutuse eeldusena süüteokoosseisu dispositsioonis või teatud õigusjärelmite kohaldamisel. Näiteks peab olema tegemist kehtiva karistusega teo toimepanemise ajal, et saaks rääkida korduvusest kvalifitseeriva tunnusena karistusseadustiku eriosa dispositsioonis (nt KarS § 199 lg 2 p 4). Vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). KarS § 200 lg 31 sätestab aga õigusjärelmina, et kui röövimise on pannud toime isik, keda on varem karistatud röövimise või tapmise eest seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise eest, ei saa mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Peale selle on mitmes seaduses norme, mis piiravad kriminaalkorras karistatud isikute õigusi, näiteks advokatuuriseaduse § 27 lg 1 p 3 järgi ei tohi advokatuuri liikmeks võtta isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Kõigil neil juhtudel peab olema tegu veel arhiveerimata karistusega, kuna nad on normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohustuslikuks eelduseks. (p 11)

Lisaks on seadusandja KarRS § 5 lg-s 2 langetanud üksikjuhtumite kaupa otsustuse spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, kus suurematest riskidest lähtuvalt on kohustus võtta enne õiguslike otsustuste tegemist arvesse ka juba arhiveeritud karistusi. Näiteks peab seaduses sätestatud juhtudel silmas pidama ka arhiveeritud karistusi isikul, kelle töö või teenistus oleks seotud alaealistega (KarRS § 5 lg 2 p 2), kes soovib asuda teenistusse prokurörina (KarRS § 5 lg 2 p 4) või kelle puhul tuleb hinnata tema kui tegevväelase sobivust kaitseväkke (KarRS § 5 lg 2 p 53). Ka nendel juhtudel on seadusega omistatud arhiveeritud karistustele kohustuslik toime. (p 12)

KarRS § 20 lg 1 p-s 8 on vanglateenistusele antud õigus saada ja teha arhiveeritud andmeist järeldusi kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamisel. Ühtlasi näeb VangS § 76 lg 1 p 2 ette, et kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab vangla esitama kohtule muu hulgas kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Ebaloogiline ja vastuolus seaduse eesmärgiga – vältida jätkuvalt ohtliku kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist – oleks see, kui kohtul ei oleks retsidiivsusriski hindamisel õigust tugineda arhiveeritud karistusandmetele olukorras, kus seda peab tegema vangla, andes kohtule hinnangu uue kuriteo võimalikkuse ja kinnipeetava ohtlikkuse kohta (VangS § 76 lg 1 p 2). Kuna seadusandja on leidnud, et sellisel juhul ei ole arhiveeritud karistusandmetel vanglateenistuse jaoks KarRS § 5 mõistes õiguslikku tähendust, ei saa asuda seisukohale, et kohtu jaoks saavad need andmed siiski õigusliku tähenduse ja nendele tuginemine on välistatud. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)


NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo muude asjaolude kõrval ka süüdlase isikut ja tema varasemat elukäiku. Kumbagi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, jättes samal ajal arvesse võtmata süüdimõistetu eelneva kokkupuute kriminaalõigussüsteemiga. Ennekõike retsidiivsusriski hindamise kontekstis oleks ainetu rääkida süüdimõistetu elukäigust, jättes sellest välja teabe tema minevikus toime pandud kuritegude kohta. Süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Kui seadusandja soovinuks, et süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustamisel tema varasemad kuriteod – või mingi osa neist – rolli ei mängiks, poleks ta pannud KarS § 76 lg-s 4 kohtule kohustust arvestada muu hulgas süüdlase varasemat elukäiku tervikuna. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. (p 15)

Hinnates isikut ja tema varasemat elukäiku KarS § 76 lg 4 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi ennetähtaegset vabastamist arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse ennetähtaegset vabastamist. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteo sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)


NB! Seisukoha muutus!

Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)

Hinnates kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu KrMS § 130 lg 2 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi vahistamistaotlust arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse vahistamistaotlust. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteokahtluse sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise või vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)

1-20-6533/329 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.02.2023

Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)


Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)

Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)

Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)


Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)


1-22-2874/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.11.2022

Vara arestimise määruse tutvustamisele on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud erikord. KrMS § 142 lg 5 eristab määruse tutvustamist ja selle võimatuse korral määruse isikule edastamist. Vara arestimise määruse tutvustamine toimub üldjuhul uurimisasutuses ja see hõlmab määrust tervikuna, sealhulgas ka võimalust määrus koos kõigi selle põhjendustega läbi lugeda ehk tutvuda määruse sisuga. (p-d 17-18)


KrMS § 389 lg-d 3 ja 4 sätestavad kohtumääruse koostanud kohtu pädevuse määruskaebuse läbivaatamisel sõltuvalt sellest, kas kohus peab määruskaebust põhjendatuks või mitte. Kui kohus loeb määruskaebuse põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse viivitamata kõrgema astme kohtule (KrMS § 389 lg 4). Seejuures ei eelda KrMS § 389 lg-s 4 toodud otsustus kohtumääruse koostanud kohtult eraldi põhjendustega menetlusdokumendi koostamist. (p 21)


Ringkonnakohus ei saa kaebetähtaja ennistamise taotlust Riigikohtule edastada, vaid peab selle ise lahendama. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Alles siis, kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud korras vaidlustada. (p 22)

1-16-9171/1839 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2022

KrMS § 383 lõikes 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tekkinud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lõike 1 punktis 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 26). (p 17)


Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)


Kui kohtumäärust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise ja kohtuasja saatmise vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-45-15). (p 22)


KrMS § 130 lõige 41 alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16). (p 26)

Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ega välista seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 41 alusel vahi alla. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, mis võib mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades osutuda pikemaks kui KrMS § 315 lõikes 8 sätestatud 15 päeva. Kohtuotsuse tervikteksti koostamise mõistlik ajakulu võib aga riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, tuleb olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 41 alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt RKKKm nr 3-1-1-94-12; RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 6.1). (p 30)


Sisult kohtumääruse tunnustele vastav dokument on materiaalses mõttes kohtumäärus, pealkirjast ja vormistuselementidest olenemata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kohtu viga menetlusotsustuse vormistamisel võtab isikult seadusega tagatud edasikaebeõiguse. Kohus ei saa dokumendi vormistusliku ülesehituse või pealkirja valikuga muuta seaduse järgi edasikaevatavat menetlusotsustust vaidlustamatuks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-84-14, p 28). (p 19)


KrMS § 130 lõikes 41 sätestatud vahistamise alusest tulenevat füüsilise vabaduse piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-06, p 9; RKKKm nr 3-1-1-94-12, p 14 ). (p 27)


Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14) ning ülemäära ei tohi piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. (p 28)

1-21-7546/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2022

Olukorras, kus maakohus sai prokuratuuri teate vara arestimise kohta reedel, 5. novembril 2021 kell 17.24 hakkas kohtule KrMS § 142 lg-s 3 antud 72 tunni pikkune tähtaeg vara arestimise lubatavuse otsustamiseks lähtuvalt KrMS § 171 lg-st 1 kulgema samal kuupäeval kell 18.00. (p 9)


KrMS § 142 lg-s 3 kohtule vara arestimise lubatavuse otsustamiseks antud 72 tunni pikkuse tähtaja ületamine ei too alati kaasa maakohtu määruse õigusvastasust. (p 10)


Eeluurimiskohtunik saab KrMS § 142 lg 3 tähenduses vara arestimisest teada sel hetkel, kui prokuratuuri vastavasisuline teade jõuab kohtusse. (p 9)

Kolleegium kordab kohtupraktikas väljendatud seisukohta, mille kohaselt tähendab edasilükkamatu juhtum KrMS § 142 lg 3 kontekstis erandolukorda (RKKKm nr 3-1-1-91-14, p. 9.1). (p 11)

Hinnates tagantjärele prokuratuuri määruse alusel vara arestimise lubatavust, peab kohus tuvastama esmalt need erandlikud asjaolud, mis tingisid kõrvalekalde vara arestimise tavapärasest korrast. Alles seejärel saab kohus asuda kontrollima arestimise eeldusi ja põhjendatust. (p 11)

Prokuratuur peab ka mahukate kriminaalasjade puhul suutma esitada oma määruse ja sellele lisatud materjali eeluurimiskohtunikule sellisel kujul ja sellise arvestusega, et viimasel oleks hiljemalt KrMS § 142 lg-s 3 sätestatud 72 tunni jooksul võimalik lahendada küsimus arestimise lubamisest sisuliselt. (p 11)

1-18-437/725 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.06.2022

Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)


Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)


Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)


KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)


Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)

Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)

Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)


Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)


Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)

Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)

Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)


Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)


Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)

1-21-7774/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.06.2022

Kriminaalasja lahendav kohus ei ole seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). (p 24)


Üldjuhul eeldab kriminaalmenetluses tsiviilhagi tagamine, et hagiavaldus on selleks ajaks esitatud. Tsiviilhagi esitamine ja selles kostjate ning nõuete ringi määratlemine on kannatanu õigus, millesse prokuratuur sekkuda ei saa. Seejuures võib kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Hagiavalduse olemasolu on seega vajalik, et teha kindlaks, mida, kui palju ja kellelt kannatanu nõuab. Alles seejärel saab kohus hinnata, kas ja milliseid tsiviilhagi tagamise meetmeid on asjakohane rakendada. (p 25)


Kui tsiviilkohtumenetluses saab TsMS § 377 lg 1 järgi hagi tagamist taotleda üksnes hageja, siis KrMS § 142 lg 2 järgi arestitakse vara prokuratuuri taotlusel. Seda ei tule aga mõista nii, justkui tegutseks prokuratuur tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotledes kannatanust sõltumatult. Vastupidi, erinevalt nt konfiskeerimise tagamisest eeldab tsiviilhagi tagamine kannatanu taotlust ja prokuratuuri ülesandeks on selle vahendamine (v.a erandjuhud, kui prokurörile on pandud tsiviilhagi esitamise kohustus, vt KrMS § 381 lg-d 31–34). Prokuratuuri vahendavale rollile hagi tagamisel viitab ka KrMS § 381 lg 3, mille järgi tuleb tsiviilhagi esitada prokuratuuri kaudu. (p 26)


Teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava lahendi, on sõltuvalt asjaoludest hinnatav kolmnurkkelmusena (vt kolmnurkkelmuse kohta RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 37). Niisugune kahju võib olla tekitatud heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13, maksekäsu kiirmenetluses tehtava lahendi kohta). Kolmnurkkelmuse puhul saaks kahju hüvitamise nõude õiguslikku perspektiivi jaatada väitega, et kahju tekitati tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga, sest tunnistaja võib vastutada muu hulgas VÕS § 1045 lg 4 kohaselt kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitajana. (p 29)


Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab tsiviilhagi tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus (vt kriminaaltulu konfiskeerimise tagamise puhul RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 32 ja asjas nr 3-1-1-52-15, p 24). (p 30)


Rahalise nõude tagamisel tuleb muu hulgas arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, mis näeb ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle rahaga või pangagarantiiga (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 47). (p 31)


Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele isikule, kelle vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub (vt nt RKKKm asjas nr 3-1-1-79-13, p 6). (p 35)


TsMS § 382 lg 1, mis reguleerib hagi tagamist enne selle esitamist, on KrMS § 381 lg-st 6 tulenevalt kriminaalmenetluse erisusi arvestades kohaldatav ka kriminaalmenetluses. Hagi tagamist enne selle esitamist nagu ka pärast hagi esitamist saab kannatanu taotleda prokuratuuri kaudu. Seejuures tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustikus kehtestatud korda. Kui hageja taotleb hagi tagamist enne hagi esitamist, tuleb tal TsMS § 382 lg 1 teise lause järgi põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Kui hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.1). Hagi tagades määrab kohus TsMS § 382 lg 2 kohaselt tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise. (p 36)


Nagu hagi tagamisel pärast selle esitamist, nii peavad ka tagamisabinõu kohaldamisel enne hagi esitamist olema täidetud hagi tagamise üldised eeldused (v.a hagiavalduse vastavus formaalsetele nõuetele, vt RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.2). (p 37)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16, p 16). Menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul tuleb hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (viimati RKKKo nr 1-18-158/266, p d 89–90). (p 42)

1-21-2771/86 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.12.2021

NB! Seisukoha muutus!

KrMS § 258 lg 1 p 1 kohustab kohtunikku korraldama tõkendi muutmise või tühistamise otsustamiseks või tõkendi kohaldamise taotluse läbivaatamiseks eelistungi. Vahistuse põhjendatuse kontrolli raames võtab kohus seisukoha nii vahistamise tühistamise kohta kui ka isiku põhiõigusi vähem riivavate asendustõkendite kohaldamise võimalikkuse kohta, mistõttu ei ole kohtuliku eelmenetluse regulatsiooni kohaselt lubatud teha kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta lõplikku otsustust ilma eelistungita. Lisaks reguleerivad kohtu alla andmisega kaasnevat tõkendi jätkuva põhjendatuse kontrolli KrMS § 259 lg-d 2 ja 3, mille järgi on prokuröri ja kaitsja osavõtt eelistungist kohustuslik ning vajaduse korral tuleb kohtul istungile kutsuda ka vahistatu. (p 11)

Kui kohtu alla andmine toimub eelistungit korraldamata ning kohtueelses menetluses on süüdistatava suhtes tõkendina kohaldatud vahistamist, tuleb kohtu alla andmise määruse seisukohta tõkendi muutmata jätmise suhtes käsitada esialgsena ning see ei kujuta endast olemuslikult vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrolli lõplikku otsustust. Kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi jätkuv põhjendatus otsustatakse lõplikult kohustusliku eelistungi käigus sõltumata kohtumenetluse poolte taotlusest. Nimetatud istung peab toimuma viivitamatult, mille tarbeks on kohtul võimalik leppida kokku eraldi istungiaeg üksnes konkreetse vahistamisküsimuse lahendamisel asjasse puutuvate isikutega. (p 12)


Eelistungi järel koostatud määruses sisalduv kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi kohta tehtud otsustus on KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides vaidlustatav. (p 12)

Kohtumenetluse poolel on võimalik vaidlustada kohtu alla andmisel üksnes maakohtu lõplikku otsustust tõkendi küsimuses. Eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgses kohtu alla andmise määruses sisalduvale otsustusele tõkendi muutmata jätmise kohta määruskaebeõigus ei laiene, sest tegemist ei ole (lõpliku) vahistuse põhjendatuse kontrolliga. (p 12)

Kohtueelses menetluses kohaldatud vahistamise tühistamise taotlusega samal ajal asendustõkendi kohaldamise taotluste esitamine ei piira süüdistatava õigust esitada vahistamise jätkuva kohaldamise otsustuse peale määruskaebus - seda ka juhul, kui kohus on vaidlustatava määrusega asendustõkendi kohaldamise taotluse rahuldanud. (p 14)


NB! Seisukoha muutus!

Varasemas kohtupraktikas on leitud, et kohtu alla andmisel tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast küll olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli, kuid kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustusele KrMS § 275 lg 2 regulatsioon. Ehkki nimetatud säte asetseb KrMS 10. peatüki 2. jaos pealkirjaga „Kohtuliku arutamise üldtingimused“, siis selle sõnastusest ei tulene, et see kohalduks üksnes kohtuliku arutamise faasis. KrMS § 275 lg 2 näeb ette, et kui süüdistatav on maakohtu menetluses vahi all, kontrollib kohus vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul, koostades selle kohta kirjaliku määruse. Selline sõnakasutus pole juhuslik, vaid peegeldab KrMS § 275 lg 2 eesmärki vältida süüdistatava põhjendamatult pikaks ajaks vahi alla jäämist maakohtu menetluses ehk pärast KrMS §-st 1311 tulenevate ajaliste piirangute lõppu olenemata sellest, millises kohtumenetluse etapis süüdistatav parasjagu vahi all viibib. Ka võrdse kohtlemise aspektist oleks raske põhjendada, miks ei ole kohtuliku eelmenetluse ajal vahistuses viibival isikul õigust vahistatuse põhjendatuse regulaarsele kontrollile, samas kui kohtuliku arutamise ajal vahi all viibivale isikule on selline õigus tagatud. Sellest tulenevalt leiab kolleegium oma varasemat seisukohta muutes, et KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määruse koostamise üldised põhimõtted kehtivad ka kohtulikus eelmenetluses toimuvale vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrollile. See tähendab, et maakohtunikul tuleb järgida KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määruse kohta sätestatut ka kohtu alla andmisel toimuva vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrolli raames. (p 10)

1-20-2883/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.10.2021

Lähenemiskeeluna KarS § 3312 mõttes tuleb mõista kas kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses VÕS § 1055 alusel kohaldatud lähenemiskeeldu, samuti KrMS § 1411 alusel kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu. (p 19)

Kannatanu nõusolek välistab KarS § s 3312 sätestatud kuriteo puhul teo süüteokoosseisu-pärasuse, mitte selle õigusvastasuse. (p 25)

Õigustatud isiku nõusolek lähenemiskeelu tingimustest kõrvalekaldumiseks välistab lähenemiskeelu rikkumise üksnes a) juhul, kui õigustatud isik andis sellise nõusoleku teadlikult ja vabatahtlikult välise surveta, ning b) ulatuses, milles kohustatud isiku lähenemiskeeldu eirav käitumine jääb kannatanu nõusolekuga lubatu piiridesse. Lisaks peab õigustatud isiku nõusolek olema antud enne teo toimepanemist ja kehtima veel ka sellel ajal, kui lähenemiskeelu adressaat suhtleb õigustatud isikuga või läheneb talle kohtuotsusega keelatud viisil. Õigustatud isiku nõusolekuna ei saa käsitada lihtsalt lähenemiskeelu rikkumise aktsepteerimist või selle talumist hirmust teo toimepanija ees. (p 26)

Kui kriminaalasjas on tõsiselt võetav tõenduslik alus arvata, et kannatanu tegelikult lähenemiskeelu tingimuste rikkumiseks nõusolekut ei andnud või tegi ta seda kellegi survele alludes, on kõnesolev asjaolu võimalik tuvastada ka siis, kui kannatanu ise väidab ütlustes vastupidist. Aluse seada kannatanu väidetava nõusoleku olemasolu või selle vabatahtlikkus kahtluse alla võivad menetlejale anda ka kaudsed tõendid, mis ei käsitle konkreetset nõusolekut, vaid süüdistatava varasemat või hilisemat käitumist ja süüdistatava ning kannatanu omavaheliste suhete konteksti, kinnitades näiteks, et kannatanu on süüdistatava püsiva manipulatiivse mõju all. (p 27)

Kui lähenemiskeelu tingimusi rikkunu väidab, et tal oli selleks õigustatud isiku nõusolek, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida inimene peab üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väite kontrollimiseks. See on nii eriti olukorras, kus toimepanija varasem käitumine annab põhjendatud aluse arvata, et ta võib olla nõusoleku saamiseks kannatanut ühel või teisel moel survestanud. (p 28)

KarS § 3312 esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos. (p 32)

Pelgalt kellegi sõimamine ei ole üldjuhul käsitatav tema elu või tervise ohustamisena KarS § 3312 esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos). Sellisest ohustamisest saaks rääkida vaid juhul, kui tuvastatakse, et sõimul oli kannatanule selline mõju, et see põhjustas või võis arvestatava tõenäosusega põhjustada mõne terviserikke. Ka ähvardus kedagi tappa ei ole üldjuhul iseenesest käsitatav selle isiku elu või tervise ohustamisena KarS § 3312 mõttes, välja arvatud juhul, kui on konkreetsed andmed ähvarduse tegeliku või tõenäolise tervist või elu ohustava toime kohta. KarS § s 3312 ette nähtud süüteokoosseisu kontekstis ei ole piisav ähvarduse tõsiselt võetavus, vaid tarvis on tuvastada seegi, et ähvardus tekitas vähemalt reaalse tervisekahjustuse ohu. (p-d 32, 35 ja 36)

Vara kahjustamine hõlmab ka selle ohustamist KarS § 3312 mõttes. (p 37)


Õigustatud isik võib lähenemiskeelust tulenevaid õigusi käsutada, andes lähenemiskeelu adressaadile kui kohustatud isikule – enda määratud tingimustel ja ulatuses – loa endale läheneda ja endaga suhelda. Õigustatud isik saab seega nõuda lähenemiskeelu adressaadilt lähenemiskeelu tingimuste järgimist, kuid see ei kohusta õigustatud isikut seda tegema ega piira tema õigust soovi korral lähenemiskeelu adressaadiga suhelda. (p 22)


Kohtuistungi protokolli kantu pea täiemahuliseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. (p 40)

1-20-8068/85 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.10.2021

Pikendades kohtueelses menetluses vahistamistähtaega kuue kuuni, tuleb kohtul ära näidata nii põhjendatud kuriteokahtlus esimese astme kuriteos kui ka vahistamisaluse olemasolu. Kui vahistamisalus seisneb uute kuritegude toimepanemise ohus, peab nimetatud ohu ja esimese astme kuriteo toimepanemise kahtluse vahel olema õiguslikult relevantne seos. (p-d 14–15)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)

Kokku: 175| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json