Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse tagamine
• ->
• süüdimõistetu vahistamine

KrMS § 130 lõige 4¹ alusel saab süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel vahistada vabaduses viibiva süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks (vt ka RKKKm nr 3-1-1-94-12, p-d 14 ja 16). (p 26)

Kriminaalmenetluse seadustik lubab maakohtul kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ega välista seda ka siis, kui kohus mõistab vabaduses viibiva süüdistatava süüdi ja võtab ta KrMS § 130 lõike 4¹ alusel vahi alla. Kohus peab tegema otsuse tervikteksti pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, mis võib mahukamates ja keerukamates kriminaalasjades osutuda pikemaks kui KrMS § 315 lõikes 8 sätestatud 15 päeva. Kohtuotsuse tervikteksti koostamise mõistlik ajakulu võib aga riivata ebaproportsionaalselt süüdistatava PS § 24 lõike 5 ja § 20 lõike 1 järgseid põhiõigusi, kui selle aja võrra lükkub edasi seni vabaduses viibinud süüdistatava võimalus vaidlustada enda vahi alla võtmist. (p 29)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse tagamine
• ->
• süüdimõistetu vahistamine

NB! Seisukoha muutus!

Vältimaks kohtuotsusega vahi alla võetud süüdistatava edasikaebeõiguse ja vabaduspõhiõiguse rikkumist, tuleb olukorras, kus maakohus kuulutab üksnes süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa, vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks koostada vahistamismäärus, mis vastab KrMS § 132 nõuetele. Seda määrust ehk kohtu vahistamisotsustust saab vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS § 387 lõikes 2 sätestatud korras. Seega muudab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-06 p-des 9.2 ja 10 väljendatud seisukohta, mille kohaselt vormistatakse vahistamine kohtuotsuse resolutiivosas ning eraldiseisva vahistusmääruse koostamiseks puudub alus. Samuti korrigeerib kolleegium Riigikohtu varasemat tõlgendust, et vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lõike 4¹ alusel võimalik üksnes kohtuotsusega ja erandiks sellest reeglist on vaid olukord, kus KrMS § 130 lõikes 4¹ kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist (vt RKKKm nr 3-1-1-94-12; RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 6.1). (p 30)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse tagamine
• ->
• süüdimõistetu vahistamine

KrMS § 130 lõikes 4¹ sätestatud vahistamise alusest tulenevat füüsilise vabaduse piirangut õigustab PS § 20 teise lõike esimese punkti esimene alternatiiv, mille kohaselt võib vabaduse võtta seadusega sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Põhiseaduse kõnealune säte volitab seadusandjat kriminaalmenetluses isiku vabadust süüdimõistva otsuse täitmise eesmärgil piirama ka siis, kui süüdimõistev otsus ei ole veel jõustunud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-59-06, p 9; RKKKm nr 3-1-1-94-12, p 14 ). (p 27)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse tagamine
• ->
• süüdimõistetu vahistamine

Ka isiku vahistamisel kohtuotsusega tuleb järgida menetluslikke garantiisid, mille eesmärgiks on tagada PS § 20 lõikega 1 kaitstud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsus üksikjuhul (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 53). Menetlus peab olema kujundatud selliselt, et kindlustatud oleks õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14) ning ülemäära ei tohi piirata PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust kaevata kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. (p 28)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse tagamine
• ->
• süüdimõistetu vahistamine

KrMS § 130 lg 4¹ näeb ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades. Sarnaselt KrMS § 130 lg-le 4 - kuid erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab KrMS § 130 lg 4¹ kohtule õiguse võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta.

Süüdistatava, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust, vahistamine KrMS § 130 lg 4¹ alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses.

Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 4¹ alusel on üldjuhul võimalik üksnes kohtuotsusega. Erandina, olukorras, kus KrMS § 130 lg-s 4¹ kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist, võib kohus süüdistatava selle sätte alusel vahi alla võtta siiski ka määrusega pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist või kriminaalasja kõrgema astme kohtule edastamist. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm nr 1-16-9171/1839)

KrMS § 130 lg 4¹ alusel on võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku. Eeltoodust tulenevalt peab kohus selleks, et isik KrMS § 130 lg 4¹ alusel vahistada, ära näitama need faktilised asjaolud, millest järeldub, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma (vt ka RKKKo 3-1-1-31-10, p-d 22-23). Uute kuritegude toimepanemise oht ei ole samastatav vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohuga. Seetõttu ei saa süüdistatavat KrMS § 130 lg 4¹ alusel vahistada põhjusel, et ta võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Eelmärgitu ei välista siiski võimalust jätta kohtuotsuse tegemisel vahi alla süüdistatav, kes on varasemas menetluses vahistatud KrMS § 130 lg 2 alusel uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.

KrMS § 130 lg 2 kohaselt eeldab isiku vahistamine selle sätte alusel alati prokuratuuri vahistamistaotluse olemasolu. Vahistamistaotluse saab prokuratuur kohtumenetluses kohtule esitada aga üksnes kuni kohtu lahkumiseni nõupidamistuppa (KrMS § 304). Kohtul tuleb selline taotlus KrMS § 276¹ kohaselt läbi vaadata kohtuistungil või taotluse lahendamiseks eraldi peetaval korraldaval istungil ja lahendada vastavalt KrMS § 276 lg-le 2 põhistatud kirjaliku määrusega. Kohtuotsusega ega otsuse teinud kohtu poolt pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist tehtava määrusega ei saa vabaduses viibivat süüdistatavat KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada. Sel juhul tuleb süüdistatava vahistamine kõne alla üksnes KrMS § 130 lg 4¹ alusel, s.o mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Kui pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa tekib prokuratuuril kahtlus, et vabaduses viibiv süüdistatav on pannud toime mõne uue kuriteo ja võib seda edaspidigi teha, on võimalik taotleda isiku vahistamist KrMS § 130 lg 2 alusel selle uue kuriteo kohta käivas kriminaalmenetluses.