1-24-487/158
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2025 |
|
KrMS § 217 lg 3 p 1 alusel saab pidada 48 tunniks kinni kahtlustatava, kes püüab põgeneda. See säte võimaldab pidada kinni nii kahtlustatava kui ka süüdistatava, kui too on rikkunud elektroonilise valve tingimusi ja on põhjust arvata, et ta kavatseb pakku minna (nt on eemaldanud valveseadme, on sisenenud talle korra § 8 lg 31 järgi keelatud tsooni vms). Seejuures lubab KrMS § 217 lg 3 p 4 isiku kinni pidada 48 tunniks ka juhul, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Ei ole põhjust asuda seisukohale, et süüdistatava vabaduspõhiõigus peaks olema rohkem kaitstud kui kahtlustatava oma, arvestades, et süüdistatava puhul on kuriteokahtlus (süüdistus) tugevam kui kahtlustatava puhul: erinevalt kahtlustatavast saab süüdistatava kuriteokahtluse põhjendatust eeldada (vt ka RKKKm nr 3-1-1-69-14, p 10.2, samuti KrMS § 35 lg 2 lause 1). Prokuratuuri oletusega, et kohus ei saaks sellisel juhul teha vahistamisotsust piisavalt kiiresti, ei ole samuti alust nõustuda. (p 8)
Elektroonilise valve kohaldamine eeldab sellele allutatava isiku suhtes teatud usaldust, sest valveseade küll lihtsustab valvetingimuste rikkuja tabamist, aga ei garanteeri seda. Asendustõkendi kohaldamise kasuks ei räägi asjaolu, et isikut iseloomustavad andmed ja senine käitumismuster osutavad, et ta võib näiteks eemaldada valveseadme. Määravaks võib osutuda ka see, mis on konkreetsel isikul just selles olukorras (sh selles menetlusetapis) kaalul. Kui ebameeldiv tagajärg, mida pakkuminekuga loodetakse vältida, kaalub üles pakkumineku ebaõnnestumisega seotud riskid, siis on tõenäolisem, et inimene on valmis elektroonilise valve tingimusi rikkuma (sh eemaldama valveseadme). Tuleb arvestada, et mida väiksem on võimaliku eesootava karistuse raskus, seda ebatõenäolisem on oht, et isik hakkab karistuse hirmus menetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma, ning seda aktuaalsem on elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asendusena (vt ka RKKKm nr 1-16-2411/677, p 19; RKKKm nr 3-1-1-137-13, p 15). Karistusest kõrvalehoidumise oht on väiksem sealhulgas siis, kui suurem osa võimalikust karistusest on juba eelvangistuses ära kantud (KarS § 68 lg 1). (p 10)
Ainuüksi välisriikide külastamine ei anna eraldiseisvalt alust arvata, et isik võib asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma (RKKKm nr 1-18-8222/47, p 20), kuid tähelepanu peaks pälvima need reisid, mis viitavad tihedatele isiklikele või varalistele sidemetele teise riigiga. Pakkumineku ohtu suurendab see, kui süüdistatav võib põgeneda riiki, millega Eestil rahvusvaheline õigusalane koostöö ei toimi. (p 11)
|
| 1-19-705/1769
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2025 |
|
Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)
Kohus pole KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)
KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)
Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)
Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)
Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)
Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)
Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)
Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 61 tuginevalt. (p 203)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 832) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)
Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)
Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)
Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 1371 lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)
Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)
KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)
KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)
KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)
Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-16-9171/1408
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
KrMS § 1371 lg-s 9 ega § 137 lg-s 3 sätestatu ei laiene kohtumenetluses toimuvale elektroonilise valve põhjendatuse kontrollile. (p 14)
Kohtumenetluses elektroonilise valve tähtajale ei kohaldata KarS § 751 lg-t 3 ja seda asendustõkendit kohaldatakse üldjuhul tähtaega kindlaks määramata. Samas on kohtul õigus - kui ta peab seda süüdistatava põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks vajalikuks - määrata ka vahistamise elektroonilise valvega asendamisel kindlaks asendustõkendi tähtaja. (p-d 23, 24)
Elektroonilise valve põhjendatuse kontrollimisel kohtumenetluses tuleb aluseks võtta vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks ette nähtud kord ja tähtajad (KrMS § 275 lg-d 2-3). Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)
Tõkendi põhjendatuse kontrollimisest saab kõneleda siis, kui menetleja kontrollib tõkendi kohaldamise jätkamise põhjendatust enne tõkendimäärusega kindlaks määratud tähtaja lõppu, või siis, kui tõkendit on kohaldatud tähtajatult. Tähtajalise tõkendi pikendamine ei ole samastatav tõkendi põhjendatuse kontrollimisega. (p 15)
Tõkendi tähtaja pikendamine tuleb edasikaebeõiguse aspektist võrdsustada uue tõkendi kohaldamisega, kui seda just ei välista erinorm (nagu see on nt vahistamise pikendamise korral kohtueelses menetluses). (p 15)
Elektroonilise valve põhjendatuse kontrolli määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. (p 25)
|
| 1-18-5295/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2018 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 5. novembri 2018. a määruses nr 1-18-2232/94, et kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, on endiselt määruskaebe korras vaidlustatav.
|
| 1-18-2232/94
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2018 |
|
Elektroonilise valve kohaldamata jätmine on vaidlustatav analoogiliselt vahistamise kohaldamata jätmisega (vt RKKKm 3-1-1-9-12, p12). (p 8)
1. novembril 2017 jõustunud KrMS § 1371 lg 9 redaktsioon näeb ette, et kohtueelses menetluses kohaldatakse elektroonilise valve kohaldamisele või kohaldamisest keeldumisele ja valve kohaldamise põhjendatuse kontrollile kautsjoni kohta kehtivaid sätteid. See tähendab, et KrMS § 1371 lg 9 ei reguleeri enam elektroonilise valve kohaldamist kohtumenetluses. (p 9)
KrMS § 1371 reguleerib elektroonilise valve kohaldamist kohtumenetluses niipalju, et nimetatud sätte 1. lõige lubab lisaks eeluurimiskohtunikule ka kohtul asendada süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul vahistamise elektroonilise valvega ning KrMS § 1371 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse elektroonilist valvet kohtumäärusega. Kuigi KrMS § 385 p 20 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, nähtub KrMS § 1371 lg st 7, et kahtlustatav või süüdistatav vabastatakse vahi alt ning talle kohaldatakse elektroonilist valvet pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või kõrgema astme kohtus tehtud kohtumääruse jõustumist. Kuna KrMS § 1371 lg 7 osutab süüdistatava suhtes tehtava kohtumääruse vaidlustamise võimalusele, pole seaduse pinnalt üheselt arusaadav, kas kohtumenetluses on elektroonilise valve kohaldamisest keeldumise määrus alates 1. novembrist 2017 jätkuvalt vaidlustatav. (p 10)
Olukorras, kus pole selge, kas seadusandja soovis kohtulahendi edasikaebevõimalusi piirata, tuleb lähtuda senisest menetluskorrast. Seega on kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, alates 1. novembrist 2017 jätkuvalt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 11)
|
| 1-16-2411/567
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2018 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 5. novembri 2018. a määruses nr 1-18-2232/94, et kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, on endiselt määruskaebe korras vaidlustatav.
|
| 1-18-5412/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2018 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 5. novembri 2018. a määruses nr 1-18-2232/94, et kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, on jätkuvalt määruskaebe korras vaidlustatav.
|
| 3-1-1-27-17
|
Riigikohus |
01.06.2017 |
|
Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1)
Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5)
Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6)
Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)
KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)
Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11)
Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1)
Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)
|
| 3-1-1-25-17
|
Riigikohus |
22.05.2017 |
|
KrMS § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule siiski alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhususe huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 10.1)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus.
Erandjuhul võib elektroonilise valve taotluse lahendamine vajada lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (p 11 ja 11.2)
|
| 3-1-1-110-15
|
Riigikohus |
04.05.2016 |
|
Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 341 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17)
Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17)
Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)
Vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). (p 21)
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega. KrMS § 1371 lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul. Tulenevalt sama paragrahvi 3. ja 4. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise asendamise taotluse saamisel kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et KrMS § 390 lg te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg 3. Riigil on kohustus kaaluda kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada (vt nt EIK 6. detsembri 2007. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja 23. septembri 2008. a otsus asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka kaitsja taotlusel. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud. (p 25)
Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 341 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)
|
| 3-1-1-69-14
|
Riigikohus |
12.11.2014 |
|
Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.
Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.
Kuritegude toimepanemise oht, mis on ka vahistamise aluseks, ei pruugi õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul olla tõkestatud elektroonilise valve kohaldamisel. Seejuures ei ole iseenesest nõutav, et kohtud kirjeldaksid detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna, vaid kohtumäärustest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliseid kuritegusid võidakse toime panna, mis võib omakorda tugineda süüdistuses kirjeldatud kuritegude olemusele ja ka süüdistatavate varasemale käitumisele. Ohuprognoos peabki tuginema iga süüdistatavaga seotud riskidele antavale individuaalsele hinnangule.
Asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Välistatud ei ole aga näiteks vahistamisalusega seotud asjaolude kontrollimine muul viisil, s.o kriminaaltoimiku väliste andmete pinnalt. Lisaks on vajadusel võimalik kriminaaltoimikuga tutvumine määruskaebemenetluses ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt, kuid ka siin tuleb arvestada, et tõkendi vajalikkuse või selle asendamise võimalikkuse üle otsustamisel ei ole tegemist olukorraga, kus kohus peab võtma lõpliku seisukoha süüdistuse tõendatuse osas.
Kriminaalasjas nr 3-1-1-9-12 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel. Proportsionaalsuse hindamisel peab kohus arvestama konkreetse kriminaalasja asjaolusid, sh kannatanute ja tunnistajate turvalisuse tagamise vajadus.
|
| 3-1-1-137-13
|
Riigikohus |
13.01.2014 |
|
Kuna KrMS § 130 lg-s 2 nimetatakse eeluurimiskohtuniku määruse kõrval ka kohtumäärust, on selle sätte alusel lisaks kahtlustatava või süüdistatava vahistamisele kohtueelses menetluses võimalik süüdistatavat vahistada ka kohtumenetluses (vt RKKKm 3-1-1-94-12, p 19). Erinevalt KrMS § 130 lg-st 2 võib kohus KrMS § 130 lg 4 alusel vahistada isiku ka siis, kui puudub prokuratuuri taotlus.
Riigikohus on varem märkinud, et vahistamisaluse põhjendamisel saab muu hulgas tugineda isiku eelnevale elukäigule (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 12.2 ja 3-1-1-32-12, p 9.2).
Kui süüdistataval ei takistanud Eestist lahkumist jõustunud kohtuotsus, siis seda enam pole põhjust uskuda, et ta jääb Eestisse juhul, kui talle kohtumäärusega elektroonilist valvet kohaldatakse.
Kui süüdistataval ei takistanud Eestist lahkumist jõustunud kohtuotsus, siis seda enam pole põhjust uskuda, et ta jääb Eestisse juhul, kui talle kohtumäärusega elektroonilist valvet kohaldatakse.
|
| 3-1-1-9-12
|
Riigikohus |
27.02.2012 |
|
KrMS § 1371 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.
Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.
Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).
KrMS § 1371 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.
Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).
Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.
KrMS § 1371 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.
Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine – võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine. (Vt ka RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 14 ja 15).
Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS § 1431 ja VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust. Kuna isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Lisapiirangute tühistamata jätmise määruse vaidlustamist ei piira ükski KrMS §-s 385 loetletud alus.
|
Facebook
X.com