3-1-1-54-16
|
Riigikohus |
30.06.2016 |
|
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)
Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
|
| 3-1-1-87-13
|
Riigikohus |
14.10.2013 |
|
Ehkki KrMS § 422 lg 1 reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66).
Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud korras eeldab alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kohus peab kohtulahendis menetlusosalise seisukohtadele hinnangut andes säilitama nii sisemise kui ka välise erapooletuse ja hoiduma menetlusosalist tarbetult halvustavatest kommentaaridest ning märkustest.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66).
Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.
Olukorras, kus kohtul puudub menetluslik pädevus talle esitatud taotluse sisuliseks läbivaatamiseks, tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, mitte rahuldamata.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada, puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda kohtult KrMS §-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist.
|
| 3-1-1-74-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Üldjuhul võib kohus KrMS § 126 lg-s 21 nimetatud prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.
Arestitud eseme KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel sundkorras võõrandamise lubatavus tuleb välja selgitada vastandlike huvide kaalumise teel, kusjuures võõrandamist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu. See, kuivõrd kaalukaks saab pidada omaniku huvi arestitud eseme omandi säilitamise vastu, sõltub erinevatest teguritest. Muu hulgas tuleb arvestada, kas omanikul on konkreetse eseme suhtes isiklikel põhjustel eriline huvi (VÕS § 134 lg 4); kuivõrd keerukas on uue samaväärse asja hankimine; kas arestitud asi on asendatav või asendamatu (TsÜS § 51), äratarvitatav või äratarvitamatu (TsÜS § 52); kas isik omandas eseme kasutamiseks või edasivõõrandamiseks; kas eset kasutati isiklikus tarbimises või majandus- ja kutsetegevuses. Oluline on silmas pidada ka eseme käibevõimelisust ja asjaolu, kas eseme võõrandamisel riigi korraldatava enampakkumise teel on tõenäoline saada eseme eest õiglane turuhind. Arestitud vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks on selle omaniku nõusolekuta võõrandamine üldjuhul alati põhjendatud näiteks siis, kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga (nt teatud toiduained) või suure käibevõimelisusega asendatavate esemetega, eriti, kui need on omandatud majandus- ja kutsetegevuse raames edasivõõrandamise eesmärgil (nt mingi kaubapartii). Isiklikus tarbimises olevate esemete, eriti individuaaltunnustega asjade sundkorras võõrandamise otsustamiseks tuleb aga põhjalikult kaaluda iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh hinnata neid põhjusi, miks arestitud vara omanik vara võõrandamisele vastu vaidleb. Üldjuhul ei pea kohus arestitud vara võõrandamise otsustamisel uuesti kontrollima jõustunud arestimismäärusega tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu. Erandiks on siiski juhtumid, kus vara omanik esitab kohtule andmed, mis ilmselgelt viitavad kuriteokahtluse või vara arestimise aluste äralangemisele.
Üldjuhul võib kohus KrMS § 126 lg-s 21 nimetatud prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.
|
| 3-1-1-21-13
|
Riigikohus |
14.01.2013 |
|
KrMS § 470 lg 1 järgi vara väljaandmise määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav.
Määruskaebuse esitamist lubavad normid ei pruugi seadustehniliselt paikneda üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka teistest kriminaalmenetluse seadustiku sätetest (vt ka RKKKm 3-1-1-133-12, p 8). Kui määruskaebuse esitamine kohtu teatud otsustusele on lubatud mõne väljaspool määruskaebemenetlust reguleerivat peatükki asuva normiga, siis vastav kohtumäärus on määruskaebekorras edasi kaevatav ning KrMS §-s 385 sätestatud keeldude järgmiseks pole alust.
KrMS §-s 385 loetletud piiranguid võib pidada proportsionaalseiks, kui vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada järgnevas kohtumenetluses (RKKKo 3-1-1-69-08, p 8). KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada selles sättes loetlemata menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale, kuna üldjuhul tagab kohtuniku luba menetlustoimingu tegemiseks juba iseenesest selle tegemiseks piisava põhiõiguste kaitse. Seetõttu on kohtuniku otsustuse vaidlustamine võimalik vaid nende määruste puhul, mille alusel tehtav kriminaalmenetluse tagamisele või korraldamisele suunatud toiming tekitab põhiõiguse olulise ja pikemaajalise riive.
Otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise määruse vaidlustamine peab olema tagatud.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on varasemas praktikas laiendatud määruskaebeõigust asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka RKKKm 3-1-1-117-09, p-d 10-11).
KrMS § 470 lg 1 järgi vara väljaandmise määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav.
Otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise määruse vaidlustamine peab olema tagatud.
Vara väljaandmise üle otsustav kohus kaaluma muuhulgas ka seda, kas siseriiklike õiguspõhimõtetega ja avalike huvidega on kooskõlas sellise vara väljaandmine välisriigile, mille kuuluvuse üle toimub Eestis vaidlus, samuti väljaandmise objektiks oleva varaga seonduvaid kolmanda isiku subjektiivseid õigusi. Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seonduvaid eraõiguslikke küsimusi, mille lahendamine saab toimuda eeskätt tsiviilkohtumenetluse korras, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt ka RKKKm 3-1-1-35-12, p-d 10 jj).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on varasemas praktikas laiendatud määruskaebeõigust asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka RKKKm 3-1-1-117-09, p-d 10-11).
|
Facebook
Twitter