1-23-2034/269
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.12.2025 |
|
KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeld puudutab eeskätt KrMS §-ga 62 hõlmatud tõendamiseseme asjaolusid. KrMS § 347 lg 2 p 6 võimaldab aga kassaatoril taotleda Riigikohtult menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist ka tuginevalt sellistele dokumentidele, mida kohtutoimikus pole. (Vt RKKKm nr 3-1-1-92-10, p 10.) (p 13)
Kriminaalasja menetleja võib asja enda valdusse võtta või piirata muul viisil asja või muu eseme kasutamist ja/või käsutamist üksnes seaduses selleks ette nähtud korras. Kui ese võetakse ära ja seda hoitakse asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta, tuleb see tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale või vastava aluse esinemise korral arestida. Viimasel juhul tuleb arestimistaotlus esitada viivitamatult. Samamoodi ei või menetleja konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks ära võetud asja enda kontrolli all hoida kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. (Vt RKKKm nr 1-23-2939/28, p-d 16–18.) (p 14)
KrMS § 361 lg 1 p-de 1–4 ja 6–8 kohaselt on Riigikohus pädev tegema sellise otsuse, mis süüdimõistetu olukorda ei raskenda. Erandina on Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p 5 järgi õigustatud jõustama maakohtu otsuse, mis on võrreldes ringkonnakohtu lahendiga süüdimõistetu jaoks ebasoodsam. Kuna Riigikohus ei või üldjuhul teha niisugust lahendit, mille tagajärjel muutub isiku olukord raskemaks, tuleb sellest põhimõttest juhinduda ka teiste kohtumenetluse poolte, sh kolmanda isiku puhul. (p 15)
Kohtumenetluse poole kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui kohtumenetluse pool pole selleks esitanud Riigikohtule taotlust (nt RKKKo nr 4-24-941/48, p 25). (p 17)
|
| 1-24-4647/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
KrMS § 1414 lg 1 ja § 378 lg 1 p 4 näevad ette eraldiseisva tagamisabinõu, mis on eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. See ei too kaasa samu tagajärgi, mis hagi tagamiseks nõude arestimine TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. TsMS § 378 lg 1 p 4 rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi, kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Kohus ei saa luua menetlusvälise isiku vastu täitedokumenti, mille alusel saaks temalt nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p-d 29-31)
KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid saab kohaldada kolmanda isiku varale selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada kahtlustatava või süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandiks on vaid juhtum, kus teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (p 41)
Kohus pole seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. Kui kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri tagamistaotluse aluseks olevatest asjaoludest, on ta pädev kohaldama KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. (p 43, vt ka p 44)
Isik, kelle suhtes kohaldatakse KrMS § 1414 lg 1 alusel mõnd tagamisabinõu, peab olema menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud. Kaasamine võib toimuda ka pärast tagamismääruse tegemist. Seda saab teha ka ringkonnakohus. (p 45)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses nimetatud erand on KrMS § 1414 lg 2 alusel kohaldatav vara aresti kõrval ka muude tagamisabinõude kohaldamisel üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 46)
Asjaolu, kelle kuriteost vara pärineb, ei ütle midagi selle kohta, kellele see vara kuulub. (p 32)
Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, kuidas jõudis kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Notarikontol olev raha kui nõudeõigus krediidiasutuse vastu kuulub notari vara hulka. (p 33)
Õigustatud isiku (eelduslikult hoiustaja) õigus nõuda notarilt notarikontol hoiustatud vara käsutamist vastavalt käsundile kuulub õigustatud isiku vara (TsÜS § 66) hulka ja põhimõtteliselt võib see olla konfiskeerimise objekt. Kui nõudeõigus notari vastu on tagamisabinõu objekt, on see õigustatud isik kriminaalmenetluses tehtud tagamismääruse adressaat, kes saab õigusi kaitsta kriminaalmenetluses. (p-d 34 ja 37)
KarS § 394 järgi karistatava rahapesu mõiste hõlmab muu hulgas vara muundamist (vt nt RahaPTS § 4 lg 1 p 1). See tähendab mh nii kuritegelikku päritolu vara väärtust kandva eseme asendamist teisega (sh teise varaklassi kuuluva esemega) kui ka vara tsiviilõigusliku omaniku vahetamist. Kuna vara muundamine on üks rahapesu toimepanemise viis, ei saa kuriteoga saadud vara selle käigus üldjuhul kaotada rahapesu vahetu objekti kvaliteeti. (p 50)
|
| 1-24-4009/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.04.2025 |
|
Eeluurimiskohtunikule esitatav menetlustoimingu loa taotlus ja selles sisalduv kuriteokahtluse kirjeldus peavad olema keeleliselt korrektsed ja loogiliselt struktureeritud. Kuriteokahtluse sisu tuleb edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Menetlustoimingu loa taotluse ülekoormamine ebaolulise infoga ja selle ebaselgus takistavad kohtul taotlust piisavalt kiiresti lahendada, riivavad kaitseõigust ja suurendavad menetluskulusid. Maakohus on pädev jätma ebaselge taotluse käiguta ja andma prokuratuurile tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (p 17)
Isiku võimaliku kuriteoga saadud vara (KarS 831) ehk kriminaaltulu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka kuludega, mis isik tegi arvatavalt müüdud võltskaupade soetamiseks ja nende edasimüügiks, sh transpordi-, palga- ja rendikulu (vt RKKKm nr 1-20-3925/21, p-d 31–33). (p 27)
Raha, mida toimepanija kasutab müüdud võltskaupade kui KarS § 227 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti soetamiseks ja edasimüügiks, on käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1). (p 28)
Võltskaupu soetades ja nende edasimüügiks kulutusi tehes kulutab toimepanija raha kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul selles olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult lisaks kriminaaltulule konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab võltskauba ostmiseks ja turustamiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele. (p 28)
KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 kohaldamisel kehtib nii seoses põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemise kui ka tagamisabinõu aluse tuvastamisega lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (RKKKm nr 3-1-1-117-16, p 17). (p 29)
|
| 1-19-705/1769
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2025 |
|
Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)
Kohus pole KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)
KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)
Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)
Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)
Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)
Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)
Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)
Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 61 tuginevalt. (p 203)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 832) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)
Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)
Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)
Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 1371 lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)
Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)
KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)
KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)
KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)
Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)
|
| 1-20-1599/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2024 |
|
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks vara arestida või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtuliku hüpoteegi saab kohus hagi tagamise korras seada TsMS § 378 lg 1 p 1 alusel kostjale kuuluvale kinnisasjale. Kriminaalmenetluses tuleb kõnesolevas kontekstis kostjaga võrdsustada kahtlustatav, süüdistatav, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle vastu on suunatud see KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud kohustus, mida kohtuliku hüpoteegiga tagada soovitakse. Kohtuliku hüpoteegi saab seada aga üksnes kinnisasjale, mis kuulub sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle kohustust kohtuliku hüpoteegiga tagatakse (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p 22; nr 3-2-1-140-15, p 10). Küll on KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel võimalik tagada kahtlustatava, süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust teise isiku kinnisasjale seatud n-ö tavalise hüpoteegiga, kui selleks on kinnisasja omaniku nõusolek (vt ka RKTKm nr 3-2-1-133-10, p d 23–24). (p 24)
Määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiget tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse art 54 lg-ga 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRD-st ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid. Nende isikute kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele ega eelda toetusesaaja maksejõuetust. (p-d 16-17)
|
| 1-23-5055/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2024 |
|
Takistamaks seda, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav kustutatakse registrist ja lõpeb enne, kui jõuab lõpule tema suhtes toimetatav kriminaalmenetlus, ei ole tarvis teha KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel kohtumäärust ühinemise, jagunemise ja likvideerimise keelamise kohta. (p 19)
KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel äriühingu ühinemise ja jagunemise keelamine võib mõnikord olla vajalik tema maksevõime säilitamiseks. Nii on see ennekõike juhul, kui äriühingu vara arest või tema kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek ei ole mõne KrMS 1414 lg-s 1 nimetatud rahalise kohustuse täielikuks tagamiseks piisav ning lisaks on alust arvata, et äriühingul võib olla või tekkida vara, mida ei ole õnnestunud kriminaalmenetluses arestida või kohtuliku hüpoteegiga koormata. (p 24)
Arvestades KrMS § 1414 lg 3 esimest lauset, on kahtlustatava või süüdistatava varalise seisundi tagamiseks üldjuhul põhjendatud KrMS § 1414 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel keelata vaid ühinemise ja jagunemise äriregistrisse kandmine, mitte aga ühinemis- või jagunemislepingu sõlmimine, ühinemis- või jagunemisotsuse tegemine või muude ühinemise või jagunemisega seotud toimingute tegemine. (p 25)
ÄRS § 60 lg 2 p 2 kohaselt ei saa äriregistri pidaja juriidilisest isikust menetlusosalist – sh kahtlustatavat ega süüdistatavat – kriminaalmenetluse kestel registrist kustutada. Üldjuhul ei ole see võimalik isegi mitte kriminaalasja menetleja loal. Erandina võib TsÜS § 45 lg 11 teise lause kohaselt enne käimasoleva kriminaalmenetluse lõppu kriminaalasja menetleja loal registrist kustutada sellise juriidilisest isikust menetlusosalise, kes loetakse lõpetatuks pankrotiavalduse menetluse või pankrotimenetluse raugemise tõttu. Menetleja loa puududes jääb viimati nimetatud juriidiline isik registrisse ja kriminaalmenetlust ei saa tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel lõpetada. (p-d 20–21)
Kohustus kontrollida, kas juriidilise isiku registrist kustutamine pole ÄRS § 60 lg 2 p 2 või TsÜS § 45 lg 11 kohaselt takistatud, lasub äriregistri pidajal ehk Tartu Maakohtu registriosakonnal. Vältimaks ohtu, et registripidaja ei saa enne juriidilise isiku registrist kustutamist tema suhtes käimasolevast kriminaalmenetlusest teada, võib kriminaalasja menetleja ise registripidajat menetluse toimumise faktist informeerida. (p 22)
Jagunemisleping ei sisalda vara käsutamist ja jaguneva ühingu vara läheb omandavale ühingule üle jagunemise äriregistrisse kandmisega. (p 25)
|
| 1-23-2939/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.12.2023 |
|
Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)
KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)
KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)
Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 1414). (p-d 16–17)
KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 1414 lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)
Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)
KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)
|
| 1-23-4049/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2023 |
|
Deklareerimata jäetud sularaha ei saa KarS § 391 lg 4 ja § 83 lg 2 alusel salakaubaveo vahetu objektina konfiskeerida. Olukorras, kus isikule heidetakse ette üksnes Euroopa Liidu tolliterritooriumile toimetatud sularaha deklareerimata jätmist, oleks ebaproportsionaalne, kui lisaks isiku karistamisele KarS § 391 lg 1 järgi konfiskeeritaks temalt KarS § 394 lg 4 alusel ka teo objektiks olnud sularaha. KarS § 391 lg 1 järgi karistatakse isikut üksnes sularaha deklareerimiskohustuse rikkumise, mitte aga nende võimalike ebaseaduslike tegude eest, millest kõnealune raha võib pärineda. (p-d 10–13)
Kohus ei ole varalise nõude tagamise taotlust lahendades seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. (p 14)
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida mh rahalise või varalise karistuse tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seejuures tuleb silmas pidada KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatud ületagamise keeldu, mille kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks tagamismääruse adressaati üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega tuleb isiku vara rahalise karistuse tagamiseks arestides arvesse võtta ka võimaliku karistuse raskust. (p 15)
Arestimismenetluses kuriteokahtluse põhjendatuse tuvastamisel ei pea kohus hindama tõendite lubatavust ning prokuratuuri taotluses märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süüküsimust lahendades. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 28). Sama põhimõte kehtib ka laiendatud konfiskeerimise tagamisel vara kuritegeliku päritolu hindamise korral. See tähendab, et näiteks vara arestimisel piisab põhjendatud kahtlusest, et vara võib olla saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 17)
Vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks ei nõua tingimata vahetuid tõendeid toimepandud eelkuriteo kohta. On võimalik, et kriminaalmenetlust rahapesuasjas alustatakse esmajoones tõukuvalt sellest, et keegi on teinud tavapäratuid ning ehk ka suuremahulisi toiminguid varaga, eelkuriteo enda kohta aga esialgu konkreetsed andmed veel puuduvad. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (RKKKm nr 3-1-1-46-16, p 9) Mõneti analoogilise olukorraga on tegemist ka siis, kui kohtul tuleb otsustada selle üle, kas arestida sularaha salakaubaveos kahtlustatava isiku vara, tagamaks võimalikku laiendatud konfiskeerimist KarS § 391 lg 5 alusel. See tähendab, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole. Lisaks tuleb silmas pidada, et KarS § 832 kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 40). (p 18)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (RKKKo nr 1-18-437/725, p-d 60–61). (p 16)
Kui Riigikohus tuvastab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb asi – juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada – saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm nr 3-1-1-97-13, p 26). (p 20)
|
| 1-23-1269/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.09.2023 |
|
Narkootilist ainet ostes kulutab toimepanija ostusumma kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul sellises olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab narkootikumide ostmiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele. (p 15)
Ka narkootilise aine müügi kui kuriteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel tuleb võrrelda isiku kuriteojärgset varalist seisundit sellega, milline olnuks tema vara väärtus kuritegu toime panemata. Seetõttu ei saa narkootikume ostnud ja need siis kallimalt edasi müünud isiku võimaliku kriminaaltulu hulka arvata kogu narkootilise aine müügikäivet ja arvestada tuleb ka soetamiskulu, mida kandmata poleks toimepanija teeninud narkootikumide hilisemalt edasimüügilt tulu, mis on arvatud tema võimaliku kuriteoga saadud vara hulka. (p 13)
Kohus on tagamistaotlust lahendades pädev kohaldama kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. Seda tingimusel, et kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad taotluse aluseks olevatest asjaoludest. (p 14)
Raha, mida toimepanija kasutab narkootilise aine kui KarS § 184 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti hankimiseks, on karistusõiguslikult käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1). (p 15)
Kuriteovahend on ka see raha, mida isik kasutab suure koguse narkootilise aine ostmiseks enda tarbeks. (p 17)
|
| 2-18-12600/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)
Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)
Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)
|
| 1-22-7076/23
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2023 |
|
Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)
KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)
Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)
Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)
Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)
Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)
KrMS § 38 lg 1 p 2 ning § 381 lg-te 1 ja 2 kohaselt tohib kriminaalmenetluses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada üksnes kannatanu, s.o KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tunnustele vastav isik. (p 29)
KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)
Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)
KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)
Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)
|
| 1-17-9149/1226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.03.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada mh tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu. (p-d 23–25)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast. Muu hulgas ei ole vaidlustatav see, kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. (p 27)
KrMS § 385 p 17 ei luba vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu (TsMS § 423 lg 2). (p 28)
Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus pole aga KrMS § 385 p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 30)
Kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana, ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (KrMS § 2631) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (KrMS § 39 lg 2). (p 27)
Olukorras, kus kohus jätkab algselt süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist sama isiku kui tsiviilkostja suhtes, ei ole tal tarvis teha uut otsustust tsiviilhagi tagamiseks juba varem kohaldatud abinõude (KrMS § 1414 lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta. Kui kohus vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis ei saa kõnesolevat määrust KrMS § 384 lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada. (p 29)
Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad. Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. (p 36)
Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub. Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. (p 38)
Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija. Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid, kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 39)
Otsustamaks, kas tsiviilkostja kaasamiseks on täidetud KrMS § 39 lg 1 p s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (KrMS § 1541 lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (KrMS § 154 lg 3 p 2). Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud KrMS § 39 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 40)
Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. (p 41)
|
| 1-21-7774/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2022 |
|
Kriminaalasja lahendav kohus ei ole seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). (p 24)
Üldjuhul eeldab kriminaalmenetluses tsiviilhagi tagamine, et hagiavaldus on selleks ajaks esitatud. Tsiviilhagi esitamine ja selles kostjate ning nõuete ringi määratlemine on kannatanu õigus, millesse prokuratuur sekkuda ei saa. Seejuures võib kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Hagiavalduse olemasolu on seega vajalik, et teha kindlaks, mida, kui palju ja kellelt kannatanu nõuab. Alles seejärel saab kohus hinnata, kas ja milliseid tsiviilhagi tagamise meetmeid on asjakohane rakendada. (p 25)
Kui tsiviilkohtumenetluses saab TsMS § 377 lg 1 järgi hagi tagamist taotleda üksnes hageja, siis KrMS § 142 lg 2 järgi arestitakse vara prokuratuuri taotlusel. Seda ei tule aga mõista nii, justkui tegutseks prokuratuur tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotledes kannatanust sõltumatult. Vastupidi, erinevalt nt konfiskeerimise tagamisest eeldab tsiviilhagi tagamine kannatanu taotlust ja prokuratuuri ülesandeks on selle vahendamine (v.a erandjuhud, kui prokurörile on pandud tsiviilhagi esitamise kohustus, vt KrMS § 381 lg-d 31–34). Prokuratuuri vahendavale rollile hagi tagamisel viitab ka KrMS § 381 lg 3, mille järgi tuleb tsiviilhagi esitada prokuratuuri kaudu. (p 26)
Teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava lahendi, on sõltuvalt asjaoludest hinnatav kolmnurkkelmusena (vt kolmnurkkelmuse kohta RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 37). Niisugune kahju võib olla tekitatud heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13, maksekäsu kiirmenetluses tehtava lahendi kohta). Kolmnurkkelmuse puhul saaks kahju hüvitamise nõude õiguslikku perspektiivi jaatada väitega, et kahju tekitati tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga, sest tunnistaja võib vastutada muu hulgas VÕS § 1045 lg 4 kohaselt kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitajana. (p 29)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab tsiviilhagi tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus (vt kriminaaltulu konfiskeerimise tagamise puhul RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 32 ja asjas nr 3-1-1-52-15, p 24). (p 30)
Rahalise nõude tagamisel tuleb muu hulgas arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, mis näeb ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle rahaga või pangagarantiiga (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 47). (p 31)
Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele isikule, kelle vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub (vt nt RKKKm asjas nr 3-1-1-79-13, p 6). (p 35)
TsMS § 382 lg 1, mis reguleerib hagi tagamist enne selle esitamist, on KrMS § 381 lg-st 6 tulenevalt kriminaalmenetluse erisusi arvestades kohaldatav ka kriminaalmenetluses. Hagi tagamist enne selle esitamist nagu ka pärast hagi esitamist saab kannatanu taotleda prokuratuuri kaudu. Seejuures tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustikus kehtestatud korda. Kui hageja taotleb hagi tagamist enne hagi esitamist, tuleb tal TsMS § 382 lg 1 teise lause järgi põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Kui hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.1). Hagi tagades määrab kohus TsMS § 382 lg 2 kohaselt tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise. (p 36)
Nagu hagi tagamisel pärast selle esitamist, nii peavad ka tagamisabinõu kohaldamisel enne hagi esitamist olema täidetud hagi tagamise üldised eeldused (v.a hagiavalduse vastavus formaalsetele nõuetele, vt RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.2). (p 37)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16, p 16). Menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul tuleb hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (viimati RKKKo nr 1-18-158/266, p d 89–90). (p 42)
|
| 1-18-5732/226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2021 |
|
Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)
Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)
KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)
Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)
KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)
Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)
ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)
ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)
Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)
Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)
KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)
Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)
Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)
Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)
KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)
Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)
KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)
Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)
KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)
Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)
Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)
Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)
Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)
KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)
Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)
Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)
Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)
|
| 1-20-7989/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.03.2021 |
|
KrMS § 385 p 5 kohaselt võib määruskaebe korras vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat, kuid mitte sellest keelduvat kohtumäärust. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata (RKKKm asjas nr 3-1-1-68-16, p-d 40 ja 41). (p 17)
Hüpoteek, sh kohtulik hüpoteek, millele asjaõigusseaduse (AÕS) § 364 järgi kohaldatakse mõningate erisustega hüpoteegi kohta käivaid sätteid, tagab nõuet selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325 lg 1). Hüpoteek tagab nõuet ja kõrvalkohustusi kinnistusraamatusse kantava hüpoteegisumma ulatuses (AÕS § 346 lg 1 ja § 327). Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352 lg 1). Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele (AÕS § 353 lg 1). Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist (AÕS § 353 lg 2). (p 21)
Osutatud sätetest järeldub, et hüpoteegi – sh kohtuliku hüpoteegi – tagatisväärtus oleneb esmajoones kahest asjaolust: kinnisasja müügihinnast täitemenetluses (mis eelduslikult vastab kinnisasja turuväärtusele) ja kinnistusraamatusse eelnevatele järjekohtadele kantud õigustest, sh hüpoteekidest. Hüpoteegipidaja nõuet saab kinnisasja arvel rahuldada ulatuses, milles kinnisasja müügihind ületab eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suurust (ja täitemenetluse kulusid). Kinnisasja sundmüügil hilisema järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks vähendavad realiseeritava hüpoteegiga samal järjekohal või sellest eespool olevad õigused aga kinnisasja müügihinda. (p 22)
Vaatamata sellele, et hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu (AÕS § 325 lg 4), ei anna see hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (RKKKo asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Märgitust ei saa aga järeldada, et KrMS § 1414 kohaldades tuleks hilisemal järjekohal oleva kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse hindamisel lähtuda sellest, kui suurt nõuet eelneval järjekohal olev hüpoteek parajasti tagab. Nimelt ei pruugi hüpoteegiga tagatud nõude suurus olla muutumatu, hüpoteegiga on lubatud tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu. Samuti ei ole välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet (AÕS § 346 lg 2) pärast hüpoteegi seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek, sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud asjaõigustega oma järjekoha (AÕS §-d 59-591) ja annab seega AÕS § 353 kohaselt hüpoteegipidajale sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. (RKKKm asjas nr 3-1-1-92-12, p 14) Seega kui hinnata kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtust eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse põhjal, satuks kriminaalmenetluses esitatava nõude tegelik tagatus kinnisasja omaniku ja varasemal järjekohal oleva hüpoteegi pidaja meelevalda, sest nad võivad tagatavat nõuet hüpoteegisumma piires alati suurendada. (p 23)
Hindamaks, millises ulatuses on kriminaalmenetluses esitatav nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga sellisele kinnisasjale, mida koormab ka varem seatud hüpoteek, tuleb üldjuhul lähtuda kinnisasja väärtuse ja eelneval järjekohal oleva hüpoteegi rahalise suuruse (hüpoteegisumma) vahest. Teisisõnu tuleb kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse tuvastamiseks kinnisasja hinnangulisest väärtusest maha arvata eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegi (või hüpoteekide) summa. Kui osutatud lahutustehte tulem on vähemalt sama suur kui kriminaalmenetluses tagatav rahaline nõue koos AÕS § 346 lg-s 1 nimetatud kuludega, siis on kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus üldjuhul piisav. Sellisel juhul pole KrMS § 1414 lg 1 alusel lisaabinõude (nt pangakonto aresti) rakendamine tavaliselt vajalik. Näiteks kui kinnisasja teadaolev väärtus on miljon eurot ja seda juba koormava hüpoteegi summa on 500 000 eurot, piisab 100 000-eurose tsiviilhagi-nõude tagamiseks kohtulikust hüpoteegist sellele kinnisasjale. (p 24)
Kui aga esimesele vabale järjekohale seatavast kohtulikust hüpoteegist kriminaalmenetluses esitatud rahalise nõude täielikuks tagamiseks ei piisa, tuleb kaaluda KrMS § 1414 lg 1 alusel täiendava(te) tagamisabinõu(de) (nt pangakonto aresti) kohaldamist. Näiteks kui kinnisasja hinnanguline väärtus on 200 000 eurot ja seda koormab 150 000 euro suurune hüpoteek ning kriminaalmenetluses on esitatud 100 000 euro suurune haginõue, pole kohtulik hüpoteek üksinda tsiviilhagi tagamiseks piisav. Samas ei tähenda see, et kõnesoleva näite puhul ei võiks tsiviilhagi tagamiseks kohtulikku hüpoteeki seada või et selle summa ei tohiks ületada 50 000 eurot ehk summat, mille võrra on kinnisasja väärtus suurem varem seatud hüpoteegi summast. Ei ole välistatud, et nõude täielikuks tagamiseks on tarvis kasutada korraga mitut tagamisabinõu, nagu KrMS § 1414 lg 4 seda ka otsesõnu ette näeb. Samuti võib kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus ajas suureneda, näiteks kui eelneval järjekohal olev kinnisasjaõigus lõpeb. Seetõttu võibki olla põhjendatud, kui kohtuliku hüpoteegi summa ületab kinnisasja väärtuse ja varem seatud hüpoteegi summa vahet. Kui kohus otsustab selle üle, kas kohaldada kriminaalmenetluses esitatava nõude tagatiseks lisaks juba seatud kohtulikule hüpoteegile veel mõnd abinõu, tuleb KrMS § 1414 lg 3 järgimiseks võtta arvesse kohtuliku hüpoteegi tegelikku tagatisväärtust, mitte pelgalt hüpoteegisummat. (p 25)
Ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade puhul on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 359 lg 1 ja § 360 lg 1). Hinnates eelneval järjekohal oleva ühishüpoteegi mõju kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtusele, ei saa arvestada ühishüpoteegiga kaaskoormatud kinnisasja väärtust, millele menetletavas asjas pole hüpoteeki seatud. AÕS § 360 lg-te 1 ja 2 järgi ei pea ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks võõrandama koos ning valiku teeb hüpoteegipidaja. Seega ei saa tagapool paikneval järjekohal oleva hüpoteegi pidaja arvestada, et eespool paikneval järjekohal oleva ühishüpoteegi pidaja rahuldaks oma nõude esmalt või kasvõi osaliselt kaaskoormatud kinnisasja arvel. (p 26)
KrMS § 1414 lg 1 alusel on võimalik tagada ka tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatavalt nõudelt arvestatav viivise- või intressisumma. Ka kohtulik hüpoteek ulatub TsMS § 388 lg 2 järgi nii põhi- kui ka kõrvalnõudele. Kõrvalnõuete suurus ei pruugi olla nõude tagamise ajal täpselt teada. Näiteks tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. (RKTKm asjas nr 3-2-1-73-12, p 11 ja RKTKm asjas nr 3-2-1-162-09, p 12) Sama põhimõtet saab rakendada ka näiteks maksuintressi-nõude tagamisel. Öeldust johtuvalt peab prokuratuur rahalise nõude tagamise abinõu kohaldamise taotluse esitamisel põhjendama sedagi, millise osa kohtuliku hüpoteegi summast moodustab kõrvalnõue ning missuguses eeldatavas ulatuses see võib muutuda. Sellistest põhjendustest lähtudes saab taotlust lahendav kohus hinnata, kas menetluse võimalikku kestust silmas pidades on taotletav kohtuliku hüpoteegi summa põhjendatud. (p 27)
|
| 1-20-3925/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
KrMS § 1414 lg 1 alusel ajutiselt kohaldatud abinõude kehtivustähtaja möödumine ei võta kohtult võimalust rahuldada prokuratuuri uus taotlus tagamisabinõude kohaldamiseks. (p 23)
KrMS § 1414 lg-s 1 sätestatud tagamisabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 17). (p 34)
Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisu täitmiseks piisab nn ekvivalentsussuhtest, s.o ebaõiguskokkuleppest soodustuse ja ametialase teo vahel (vt nt RKKKo 3-1-1-118-06, p 14 ja 3-1-1-95-12, p 14.3). (p 26)
Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 831 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)
Selleks, et lugeda mingi vara KarS § 831 mõttes saaduks altkäemaksu andmisega, on vaja tuvastada põhjuslik seos soodustuse lubamise või andmise ja altkäemaksu andja või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemise vahel. (p 26)
KarS § 831 lg-t 11 tuleb tõlgendada koosmõjus direktiiviga 2014/42/EL. (p-d 29–30)
KarS § 831 sisustamisel peab üldjuhul lähtuma n-ö majanduslikust varamõistest ehk isiku vara kui terviku väärtuse muutumisest süüteo toimepanemise tulemusel. KarS §-s 831 nimetatud vara mõiste avamisel tuleb reegeljuhtumil võtta lähtepunktiks TsÜS § 66. Saadud vara KarS § 831 mõttes tähendab isikule kuuluva vara väärtuse suurenemist. Viimane võib seisneda aktivate väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Aktivate väärtuse suurenemine hõlmab omakorda nii mõne uue eseme omandamist kui ka isikule juba kuuluva eseme väärtuse kasvu. Seega otsustamaks, kas ja millises ulatuses on isik süüteoga KarS § 831 mõttes vara saanud, tuleb üldjuhul võrrelda tema varalist seisundit (vara väärtust) pärast süütegu sellega, milline see seisund olnuks siis, kui süütegu poleks toime pandud. (p-d 31–32)
KarS § 831 eesmärk on takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel. (p 33)
Vähemalt teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvesse võtma ka selle vara saamiseks tarvilikku kulu. Näiteks on kuriteo tulemusel sõlmitud vastastikuse lepingu alusel saadud vara väärtuse hindamisel enamasti vaja arvesse võtta selle lepingu täitmiseks tehtud vastusooritust. (p 33)
KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 831 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)
Olukorras, kus osa äriühingu laekumistest on KarS § 831 lg 11 mõttes saadud süüteoga, võivad selle äriühingu poolt makstud dividendid ja töötasu olla KarS § 831 lg-s 12 märgitud vara. (p 38)
KarS § 831 kohaldamise eeldustele vastavate asjaolude, sh süüteoga saadud vara väärtuse tõendamise koormis lasub riigil ehk kriminaalmenetluses prokuratuuril ja väärteomenetluses kohtuvälisel menetlejal. Samas pole riigi tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisele. Kriminaalmenetluses peab prokuratuur esitama konkreetse juhtumi tehiolude kontekstis piisavad tõendid, näitamaks usutavalt ära kuriteo tagajärjel aset leidnud toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemine ja selle ulatus. Süüteoga saadud vara suuruse kindlakstegemisel on lähteandmete ebatäpsuse korral lubatud mõningane hinnangulisus. Kui prokuratuur on esmase tõendamiskoormise KarS § 831 kohaldamiseks täitnud, kuid võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaat leiab, et riikliku süüdistaja esitatud tõendid ei kajasta süüteoga saadud vara (sh nt vara saamiseks kantud kulu) õigesti, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mille kinnituseks tuleb isikul esitada oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida, kas ja missuguse kulu peab süüteoga saadud vara suuruse rehkendamisel arvesse võtma. (p 34)
Olukorras, kus kohtumenetluse pool soovib määruskaebemenetluses tugineda äriühingu majandusaasta aruandele, peab ta selle ise kohtule tõendina esitama ja kohus ei ole kohustatud tutvuma aruandega omal algatusel äriregistri andmebaasis. (p 42)
Olukorras, kus Riigikohus asub ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust läbi vaadates seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks maakohtu vaidlustatud määruse (osaliselt) tühistama, tuleb ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu mõista KrMS § 187 lg 1 alusel välja riigilt selle isiku kasuks, kelle huvides määruskaebus esitati. (p 44)
|
| 3-1-1-117-16
|
Riigikohus |
08.03.2017 |
|
Ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (3-2-1-62-16, p 15). (p 43)
Tulenevalt KrMS § 1414 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (3-1-1-10-16, p 28.) (p 17)
KarS §-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18)
Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (3-1-2-4-12, p 41) (p 20)
Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (3-1-1-26-16, p 12) (p 41)
KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada. (p 43)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 832 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22)
Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. Juba varem kolmandale isikule kuulunud kinnisasja parendamine toimepanija raha eest, ei tähenda, et kolmas isik oleks kinnisasja KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes omandanud toimepanija arvel. KarS § 832 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet ei ole võimalik sisustada sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. (p-d 26–27)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (3-1-1-68-16, p 49 ja 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (3-1-1-68-15, p 16). (p 27)
KarS §-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 832 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22)
Enne 10. jaanuari 2017 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 831 lg-s 1 või § 832 lg-s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. (p 30)
Kui toimepanija on andnud kolmandale isikule kuriteoga saadud sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid, võib olla tegemist olukorraga, kus kolmas isik omandas toimepanija arvel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. (p 32)
Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista. (p 34)
Tulenevalt KrMS § 1414 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (vt nt 3-1-1-10-16, p 28.) (p 17)
Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine. (p 34)
Järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 1414 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral. (p 35)
Asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, ei saa kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. (p 36)
Kohus on KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (p 40)
Kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise või muu rahalise nõude täitmise tagamiseks on üldjuhul kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Tavaliselt piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik. (p-d 42–43)
|
| 3-1-1-68-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)
NB! Seisukoha muutus!
Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)
Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
|
| 3-1-1-10-16
|
Riigikohus |
03.03.2016 |
|
RKKK 3-1-1-37-14, p 26.1. (p 57)
RKKK 3-1-1-14-14, p 1058 ja 3-1-1-79-14, p 45. (p 58)
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
KarS § 832 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 832 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35)
Tõendamiskoormuse üldisest jaotuse kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt RKKK 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete asjaolude tõendamise eripära (vt ka RKKK 3-1-1-46-10, p 8.4). (p 37)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 832 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 832 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45)
Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 832 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 831 lg 1 ls 1). (p 48)
Kolmas isik võib enda vara arestimise menetluses vaidlustada ka kuriteokahtluse põhjendatuse. (p 27)
Kolmanda isikuna KarS § 832 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. (p 33)
Vara on omandatud KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. (p 33)
KarS § 832 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene KarS § 832 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. (p 35)
Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s 832 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt. (p 40)
Laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral võib selle objektiks olla iga ese, mis kuulub laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud KarS § 831 lg 1 ls 2 või lg 11 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 832 lg-s 2 nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. (p 41)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 832 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 832 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest. Isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades selle päritolu seaduslikkuse. (p 42–45)
Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil. KarS § 832 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik tõendada, et vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas vara seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud (KarS § 831 lg 1 ls 1). (p 48)
Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja varalise karistuse tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks. (p 28)
|
| 3-1-1-102-15
|
Riigikohus |
03.12.2015 |
|
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6)
KarS §-de 831 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 831 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6)
Äriühingu käibe suurendamist kuritegeliku tulu arvel tuleb lugeda äriühingu vara suurenemiseks, mis omakorda annab aluse äriühingu vara arestimiseks KrMS § 142 alusel. KarS §-de 831 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)
KarS §-de 831 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)
KrMS § 1414 kohaldamisel kehtivad mutatis mutandis vara arestimise (KrMS § 142) kohta käivad sätted (RKKKm 3-1-1-75-14, p 32). See tähendab, et kohtuliku hüpoteegi ja teiste tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine toimub KrMS § 142 sätestatud korras. (p 6)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 831 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)
|
Facebook
X.com