1-24-6623/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2025 |
|
Olukorras, kus süüdistatava lähedane ei taotle KrMS § 274 lg 2 p 2 alusel kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on süüdistatava surm KrMS § 199 lg 1 p 4 kohaselt absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata (vt ka RKKKm nr 1-22-225/35, p d 17–18). Kuna sel põhjusel ei ole enam menetluslikku alust kontrollida, kas kohtute otsustus – lõpetada kriminaalmenetlus süüdistatava suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel – oli põhjendatud, tuleb muuta kriminaalmenetluse lõpetamise alust. (p 17)
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole tähtsust, kas menetluse venimine on tingitud mõne ametniku eksimustest, puudustest kriminaalasja menetleja (KrMS § 16 lg 1) töökorralduses või sellest, et riik ei ole taganud menetlejale piisavalt ressursse, mis lubaksid lahendada kriminaalasju mõistliku ajaga. Kõigil neil juhtudel lasub vastutus liiga pika menetlusaja eest riigil. (p 18)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel (RKKKo nr 1-20-3101/99, p 45). (p 19)
|
| 1-19-705/1769
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2025 |
|
Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)
Kohus pole KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)
KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)
Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)
Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)
Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)
Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)
Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)
Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 61 tuginevalt. (p 203)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 832) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)
Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)
Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)
Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 1371 lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)
Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)
KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)
KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)
KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)
Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)
|
| 1-24-1235/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2025 |
|
VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20)
Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20)
Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28)
KarS § 1573 lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29)
Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 1573 lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 1573) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.
Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 3312 järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34)
Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-24-5013/17
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2024 |
|
Avaliku huvi kaalutlused (sh kuriteo raskus) ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks (nt EIK 01.03.2007, Heglas vs. Tšehhi Vabariik, p 87; EIK 10.03.2009, Bykov vs. Venemaa, p 93). Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega (vt lähemalt nt EIK 13.09.2016, Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p-d 267–269). (p 19)
Ütluste andmiseks valmis olevate isikute eelduslik puudumine võib kogumis muude uurimise seisu iseloomustavate asjaoludega viia järeldusele, et jälitustoimingud on vältimatult vajalikud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-15, p-d 14–16). See, kas õigust mitte anda ütlusi on rikutud, sõltub iga juhtumi asjaoludest. Nii võib see olla siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendi sisuks on ütluste andmisest keeldunud vahistatult tema tahet eirates välja meelitatud ülestunnistus (EIK 05.11.2002, Allan vs. Ühendkuningriik, p-d 51–52). (p 20)
KrMS § 12616 lg 1 kohaselt võib jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale esitada määruskaebuse KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Erinevalt menetlusvälisest isikust ei sõltu menetluspoole kaebeõigus KrMS § 384 lg 1 järgi sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. See aga ei tähenda, et kohtumenetluse poole kaebeõigus on piiramatu. Ka menetluspoolel on kaebeõigus vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (RKKKm nr 1-23-5287/47, p 6) (p 25)
Kui ringkonnakohus on jätnud kaebuse alusetult läbi vaatamata, kuid tegelikult on ta enda lahendis kaebusele sisulise hinnangu andnud (nt teise isiku samadele argumentidele tuginevat kaebust lahendades), ei ole läbi vaatamata jäetud kaebuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine otstarbekas. (p 27)
Jälitustoimingute kasutamine tõendite kogumisel ei ole lubatud mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas põhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid (RKKKo nr 3-1-1-31-12, p 8.5). (p 14)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse kohta. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selged põhjendused selle kohta, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 70) Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda mh kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine ja asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga (RKKKo nr 3-1-1-3-15, p 14). (p 15)
|
| 1-21-5115/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2024 |
|
Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)
Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)
KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)
Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)
Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 121 p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)
KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)
KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)
|
| 1-21-6603/211
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.10.2024 |
|
Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p 20)
KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt saab ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, kuid kohtul on keelatud mõista süüdistatavale raskem karistus, kui taotleb apellant. Selliselt erineb karistuse mõistmine ringkonnakohtus karistuse mõistmisest maakohtus, kus kohus ei ole seotud prokuröri poolt taotletava karistuse liigi ega määraga. (p 22)
Kui ringkonnakohus mõistab prokuratuuri apellatsiooni piiridest väljudes süüdistatavale raskema karistuse, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 23)
KrMS § 15 lg 3 keelab kohtuotsuse rajada valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud kaitsepoolel võimalik küsitleda ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Süüdimõistev otsus ei või tugineda valdavas ulatuses kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, kirjalikele tõenditele mille ta on koostanud ega tunnistaja ütlustele, kelle teadmine juhtunu kohta pärineb sellelt kannatanult. Need kõik on tõendid, mille vahetut allikat – kannatanut – ei saanud süüdistatav ega kaitsja kohtus küsitleda. (p-d 14-17)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-23-1763/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2024 |
|
Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)
Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)
Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)
KrMS § 2861 lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 151). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)
KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)
KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)
Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 221 nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)
Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)
|
| 1-21-8941/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2024 |
|
Vt p 16.
Ringkonnakohus raskendab süüdistatava olukorda, kui tunnistab omal algatusel süüdistatava omastamise asemel süüdi kelmuses. Seda ka juhul, kui kohus annab pooltele võimaluse KrMS § 268 lg 6 korras avaldada arvamust, kas süüdistatava tegu võiks täita kelmuse koosseisu. Rikkumise seisukohalt pole oluline ka see, kas lõplik karistus kujuneb kergemaks, kui prokuratuur või kannatanu on taotlenud mõne teise kuriteo eest. (p 17)
Põhjendamatu kuudepikkune viivitus asja menetlusse võtmisel ning korduv lahendi tegemise aja edasilükkamine on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust. (p 27)
Kohus ei tohi jätta menetlusosalisi liiga kauaks ebakindlasse olukorda, mil neil on võimatu hinnata, kas ja millal võetakse nende asi menetlusse või millal võiks oodata lahendit. Lahendi tegemise aeg peab olema mõistlikult ennustatav. Lubadus teha otsus avalikult kättesaadavaks hiljemalt mingil kuupäeval, annab menetlusosalistele selge orientiiri, millal lahendit oodata ning vastavalt oma aega planeerida. Selline kohtupraktikas tunnustatud kuupäeva määramise viis annab pooltele mõista, et kohus võib lahendi saada valmis ka mõned päevad enne lubatut, kuid ei tohi pikema tähtaja määramisel viia tõlgenduseni, et pooled peavad olema valmis lahendi tegemiseks kogu perioodi jooksul, mis jääb määruse tegemise ja selles märgitud kuupäeva vahele. (p 28)
Panga arvelduskontol olev raha ei ole konto omaniku jaoks võõras vallasasi ega ka isikule usaldatud muu võõras vara, vaid konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol oleva summa ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-10, p 24). (p 19)
|
| 1-20-3101/85
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.11.2023 |
|
Kriminaalmenetluse taasalustamise määruse põhjendamine on KrMS § 145 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1 kohaselt nõutav. Määruse põhjendamata jätmisel tuleb üldjuhul eeldada, et EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-s 2 sätestatud aluseid menetluse taasalustamiseks ei olnud. (p 20)
|
| 1-22-1988/70
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.11.2023 |
|
Lapse ütluste kui tõendi kogumist kriminaalmenetluses reguleerivate KrMS §-de 70, 290 ja 2901 eesmärk on ühest küljest tagada nii tõendi kvaliteet kui ka kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus, kuid teisalt vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. (p 13)
Riigil lasub kohustus vältida kuriteo ohvriks langenud lapsele lisakannatuste põhjustamist kriminaal- ja kohtumenetluses. Hinnang sellele, mis on lapse parimates huvides, peab olema individuaalne ning lähtuma konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja alaealise isikust. Samas ei tohi kannatanu kaitsmiseks võetud meetmed rikkuda kaitseõigust ega süüdistatava õigust ausale ja õiglasele menetlusele. (p 13)
Kohus võib KrMS § 2901 lg 1 p 2 alusel vastu võtta vaid sellised kohtueelses menetluses antud ütlused, mille puhul on alaealine tunnistaja rakendatud seaduspäraselt. See tähendab, et talle tutvustati eakohasel viisil tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1), sealhulgas õigust keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel (KrMS § 71) ja kohustust rääkida tõtt (KrMS § 66 lg 3). Lisaks peab ülekuulamine olema toimunud KrMS §-s 70 sätestatud alaealise tunnistaja ülekuulamise erisusi arvestades. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-73-15, p d 18–20.) (p 14)
KrMS § 2901 lg 1 alusel vastu võetud tõendit ei muuda lubamatuks see, kui tunnistaja saab pärast tõendi vastuvõtmist 14-aastaseks. (p 20)
Alaealise õiguste paremaks tagamiseks ei võimalda KrMS § 2901 lg 2 last uuesti täies mahus üle kuulata. (p 15)
Täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses ei ole piiratud tõendamiseseme asjaoludega. Alaealise täiendava küsitlemise võib tingida mistahes üksikasi, mis on oluline otsuse tegemiseks. Siiski pole seadusandja pannud kohtule kohustust täiendava küsitlemise läbiviimiseks isegi juhul, kui sellised täiendavad asjaolud on olemas. Ka seda menetlusotsustust tehes tuleb kohtul pidada süüdistatava kaitseõiguse kõrval silmas lapse parimaid huve. (p 16)
Taotluse alaealise kannatanu täiendavaks küsitlemiseks võivad esitada nii pooled kui ka kannatanu või tema esindaja. Taotlus peab olema põhistatud. (p 17)
Olukorras, kus varem üle kuulatud alaealine kannatanu soovib ise kohtus ütlusi anda ning kohtu hinnangul esinevad ka täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses, saab kannatanu küsitlemisest keelduda vaid kaalukatel põhjustel. Kannatanul on õigus anda ütlusi ja võtta osa kohtulikust arutamisest. Samuti on KrMS §-s 2901 sätestatud kaitseõiguse piirang õigustatud vaid lapse kaitsmise eesmärgil. Kui kannatanu kaitset (enam) ei vaja, puudub alus tema küsitlemata jätmiseks. Kannatanu taotluse rahuldamata jätmisel ei saa piirduda abstraktsete viidetega lapse vanusele, tema potentsiaalsele mõjutatavusele ja ütluste andmisest möödunud aja pikkusele. Kohus peab tooma jälgitavalt välja konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et suure tõenäosusega pole tegemist kannatanu tegeliku tahtega ja/või täiendav küsitlemine on alaealise kannatanu huvidega ilmses vastuolus. (p 18)
Kui kohus keeldub alaealise kannatanu täiendavast küsitlemisest, tagab menetlusõigus kannatanule õiguse olla ära kuulatud kohtumenetluses võimalusega avaldada oma arvamust kohtuvaidlustes (KrMS § 299 lg 1; vt ka KrMS § 38 lg 5 p 5) ning väljendada oma seisukohta apellatsiooni esitades (KrMS § 318 lg 1). (p 22)
KrMS § 109^1 lg 3 p 2 alusel võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. (p 24)
|
| 1-21-5633/135
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)
Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)
Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)
Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)
KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)
Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)
KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)
Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)
KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)
Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)
Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)
Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)
Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)
Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)
Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)
Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)
Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)
|
| 1-22-7076/23
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2023 |
|
Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)
KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)
Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)
Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)
Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)
Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)
KrMS § 38 lg 1 p 2 ning § 381 lg-te 1 ja 2 kohaselt tohib kriminaalmenetluses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada üksnes kannatanu, s.o KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tunnustele vastav isik. (p 29)
KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)
Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)
KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)
Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-20-9006/90
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.06.2022 |
|
Mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamismeetme valikul tuleb kaaluda nii seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, kui ka sellele vastanduvaid huvisid, mis räägivad menetluse jätkamise kasuks. (p 16)
Süüdistatava õiguste riive intensiivsuse hindamisel tuleb järjekindla kohtupraktika kohaselt arvestada kohtuasja keerukust, kaebaja ja riigivõimu käitumist ning selle olulisust, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (nt RKKKm nr 1-17-10050/74, p 15). Iseenesest viitab riigivõimu tegevusetusest tingitud olemuselt lihtsakoelise kriminaalasja põhjendamatu venimine sellele, et süüdistatava õiguste rikkumine ei ole olnud vähetähtis. Samas ei tähenda see automaatselt, et sellisele mõistliku menetlusaja rikkumisele tuleb reageerida vaid kriminaalmenetluse lõpetamisega. Kohtul tuleb täiendavalt ära näidata, kuidas on pikaleveninud kriminaalmenetlus süüdistatavat mõjutanud. Muu hulgas tuleb seejuures arvesse võtta, kui intensiivselt on tõendite kogumisel süüdistatava eraellu sekkutud, milliseid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid on süüdistatava suhtes kohaldatud ja kas süüdistatav on pidanud viibima seoses kriminaalmenetlusega avalikkuse tähelepanu all (vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-15, p 15.1). (p 17)
Vt RKKKo nr 1-17-3371, p-d 59–60. (p 19)
Vastukaaluks süüdistatava õiguste riive ulatuslikkusele tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimisel arvestada muu hulgas kannatanu õigust saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul (RKKKo nr 3-1-1-53-15, p 15.2 ja RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2 koos viitega EIKo asjas Dinchev vs. Bulgaaria). Seejuures laieneb õigus mõistlikule menetlusajale ka juriidilisest isikust menetlusosalisele (vt nt EIKo asjas Comingersoll S.A vs. Portugal). Kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2) ning kannatanul tuleb oma nõude lahendamiseks pöörduda tsiviilkohtusse, on iseäranis oluline kannatanu õiguseid vaagida olukorras, kus mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse kõrgema astme kohtus ning esimese või teise astme kohus on koos süüdimõistva otsusega tsiviilhagi rahuldanud. (p 18)
|
| 1-18-158/266
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.04.2022 |
|
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)
Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)
Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)
See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)
See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)
Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)
Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)
Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)
KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)
Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)
KarS § 3891 lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)
Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)
Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)
KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)
Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)
|
| 1-20-5071/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.04.2022 |
|
Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)
Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)
VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)
KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)
Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)
Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)
Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)
Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)
Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)
Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)
KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)
Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)
Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)
Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)
Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)
Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)
Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)
|
| 1-19-10054/101
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.12.2021 |
|
Kuigi lühimenetluses tunnistajaid ei küsitleta, peab kaitsepoolel olema võimalik seada nende ütlusi kahtluse alla. Tõendi usaldusväärsuse küsimusega saab tegeleda nii kohtuliku uurimise kui ka kohtuvaidluse etapis. (p 12)
Lühimenetluseks nõusoleku andmine ning seeläbi tunnistajate küsitlemise õigusest loobumine tähendab ühtlasi loobumist KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud garantiist. Teisisõnu võib lühimenetluses tehtud süüdimõistev otsus üksnes või valdavalt rajaneda sellise tunnistaja usaldusväärseks loetud ütlustel, keda siis, kui asja lahendataks üldmenetluses, poleks kaitsjal ega süüdistataval võimalik küsitleda. Loobumine KrMS § 15 lg 3 menetlustagatisest lühimenetluses on kaitseõiguse teostamise seisukohalt piisavalt tasakaalustatud ega ole käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. (p 14)
|
Facebook
X.com