Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• muud mõjutusvahendid
• ->
• konfiskeerimine
• ->
• süüteoga saadud vara konfiskeerimine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• muud mõjutusvahendid
• ->
• konfiskeerimine
• ->
• konfiskeerimise asendamine

Asjaolu, et juriidilist isikut ei saa õigusvõime lõppemise tõttu kuriteos süüdi tunnistada ega karistada, ei tähenda seda, et tema üldõigusjärglaselt kui kolmandalt isikult poleks võimalik KarS § 84 ja § 83¹ lg 2 p 1 või 2 alusel välja mõista kuriteoga saadud kriminaaltulu, mille kolmas isik äriühingute ühinemisel omandas. Äriühingute ühinemisel ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule (ÄS § 391 lg 1) või ühinemisel asutatavale uuele äriühingule (ÄS § 391 lg 2) on käsitatav vara võõrandamise ja omandamisena KarS § 83¹ lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega kui ühendatava ühingu vara koosneb täielikult või osaliselt süüteoga saadud varast ja täidetud on KarS § 83¹ lg 2 esimese, teise või mõlema punkti kohaldamise eeldused, saab ühendavalt ühingult või ühinemisel tekkivalt uuelt ühingult kõneks oleva vara KarS § 83¹ lg 2 mõne või mõlema punkti alusel konfiskeerida või kohaldada selle äriühingu suhtes konfiskeerimise asendamist. Seejuures pole oluline, kas ühendatav ühing oli ise süüteo toimepanija või kolmas isik KarS § 83¹ lg 2 mõttes. (p 16)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• määruskaebemenetlus
• ->
• määruskaebuse läbivaatamine kõrgema astme kohtus

Määruskaebuse väited, mis ei kätke endas selliseid õiguslikke küsimusi, mille käsitlemine Riigikohtu lahendis oleks oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt, pole KrMS § 390 lg 5 kolmanda lause kohaselt lubatavad ja tuleb jätta tähelepanuta. (p 17)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Vt RKKKm 1-20-3925/21, p 44. (p 22)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kassatsioonimenetlus
• ->
• kriminaalasja läbivaatamine Riigikohtus
• ->
• kassatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 360² lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)

Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtueelne menetlus
• ->
• kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine
• ->
• lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kriminaalmenetluse lõpetamine kohtuliku arutamise ajal

Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274² lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)

KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 274² lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)

Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6¹ kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274² lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• apellatsioonimenetlus
• ->
• kohtulik arutamine ringkonnakohtus
• ->
• apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine

Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)

Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemine
• ->
• kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 6¹ kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 6¹ mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku vastutus
• ->
• vastutuse alused

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• osavõtt

Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kaitsja
• ->
• kaitseõiguse tagamine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• üldsätted
• ->
• kaitseõiguse tagamine

Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)

Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)

Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine
• ->
• menetlusdokumendid
• ->
• süüdistusakt

Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• osavõtt
• ->
• kaasaaitamine

Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)

Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• varavastased süüteod
• ->
• kelmus
• ->
• soodustuskelmus

Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• kohaldamise alused
• ->
• liitkaristuse hilisem mõistmine

KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)

Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ametialased süüteod
• ->
• võimu kuritarvitamine
• ->
• võimuliialdus

Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks KarS § 291 järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-106-13, p 11.) KarS §-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt RKKKo 1-17-1219/39, p 11 ja RKKKm 3-1-1-55-16, p-d 8-9). (p 13.)

Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• vahetu sund

Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1), kuid KorS § 76 lg-s 2 sätestatud olukordades on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. (p 14.)

Sõltumata sellest, milline on vahetu sunni lubatavuse alus, peab see alati jääma proportsionaalseks (vt RKKKo 1-17-1219/39, p 13). Korrakaitseorganil tuleb riiklikku järelevalvet teostades järgida KorS §-s 7 nimetatud põhimõtteid. (p 16.)

Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• menetlustähtajad
• ->
• kaebetähtaja ennistamine

Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• karistus
• ->
• karistusest vabastamine
• ->
• karistusest tingimisi vabastamine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses
• ->
• koostöö väljaspool Euroopa Liitu
• ->
• välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmine

Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse 2008/947/JSK artikli 1 lõiget 2 tuleb koostoimes sama raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktiga d tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse tunnustamine, millega on mõistetud vangistus, mis on jäetud täitmisele pööramata üksnes tingimusel, et täidetakse seadusjärgset kohustust hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest, kuulub selle raamotsuse kohaldamisalasse, kui see seadusjärgne kohustus nähtub nimetatud kohtuotsusest või selle kohtuotsuse alusel tehtud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevast otsusest. Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (Euroopa Kohtu 26. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-2/19). (p 15)

Viidatud otsuse nr C-2/19 punktides 55-58 selgitati muu hulgas, et kohustus hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest võib põhimõtteliselt kujutada endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 tähenduses, kui see on üks tingimustest, mis on vangistuse täitmisele pööramata jätmisele seatud. Raamotsuse artikli 2 punktidest 2 ja 7 järeldub, et kohtuotsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne on kindlaks määrata tingimused, millistel jäetakse mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede täitmisele pööramata, võimaldades nii täidesaatva liikmesriigi asutustel kohtuotsuse või karistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva otsuse alusel kindlaks teha, milliseid tingimuslikke meetmeid süüdimõistetule on kohaldatud. (p 16)

Süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest raamotsuse mõttes. Raamotsus on kohaldatav ka siis, kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatud isiku ainuke kohustus on hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest. KarS § 73 lg-s 1 nimetatud kohustus kujutab endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 ja artikli 4 lg 1 punkti d tähenduses. KrMS § 508⁵⁷ punkti 4 kohaselt võib tingimuslik meede muu hulgas seisneda ka isiku käitumist puudutava juhise andmises. Järelikult on viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sättega raamotsuse artikli 4 lg 1 p-s d kirjeldatud meede Eesti õigusesse üle võetud ning liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha ka siis, kui tegemist on karistusest tingimisi vabastamisega analoogiliselt KarS §-ga 73. (p 17)

Olukorras, kus tunnustamiseks esitatud välisriigi kohtu otsusega kindlaks määratud katseaeg on lõppenud ja puuduvad andmed, et süüdimõistetu oleks toime pannud uue kuriteo, puudub seaduslik alus ning võimalus välisriigi kohtu otsust tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha, olenemata sellest, kas muud menetlusseaduses loetletud eeldused on täidetud. KrMS § 489¹¹ lg 1 p 3 alusel lõpetatakse välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus määrusega, kui isik on temale kohtuotsuse või muu otsusega pandud kohustused täitnud. Katseaja lõppemine toob vältimatu järelmina kaasa taotluse suhtes alustatud asja menetluse lõpetamise. (p 19)

Lisateabe küsimist peab kohus KrMS § 508⁶¹ kohaselt kaaluma ja kasutama eeskätt siis, kui tunnustamise käigus tekib n-ö põhjendatud kahtlus, keegi menetlusosalistest tõstatab küsimuse lisateabe vajaduse kohta või kohtul endal tekib selle kohta küsimusi (nt vastuolu tunnistuse ning sellele lisatud kohtuotsuse või pädeva asutuse tingimuste määramise kohta tehtud otsusega). (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• ametialased süüteod
• ->
• aususe kohustuse rikkumine
• ->
• altkäemaksu võtmine

Varana altkäemaksu eseme tähenduses ei saa käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. (p 11)

Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Ei ole välistatud, et altkäemaksu esemeks võib olla mõne õigusliku olukorra lahendamine tavapärasest kiiremas korras. Ametiisiku positsiooni paranemist võib sellisel juhul näha täiendava aja- ja rahakulu kokkuhoius. (p 12)

Altkäemaksu võtmisest KarS § 294 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Kuna kuriteokoosseis räägib üksnes ametiseisundi kasutamisest mingi hüve saamise eest, siis ei pea ametialane tegu, mille ametiisik paneb toime või jätab toime panemata, olema ühemõtteliselt kindlaks määratud. Piisab sellest, kui see on mingilgi määral konkretiseeritav. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Ametiisikult oodatav piisavalt konkretiseeritud tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. (Vt RKKKo 3-1-1-31-14, p 21.1.) Abstraktne lubadus toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste vastuvõtmist volikogus ning kindlustada linnapea positsiooni ei ole piisavalt konkretiseeritud tegu. Sellises olukorras on tegemist ametiisiku n-ö üldise heasoovlikkusega, mis ei vasta ametialase teo piisava määratletuse nõudele. (p 13)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kohtuliku arutamise piirid

Kohtu pädevus kohtulikul arutamisel ei piirdu isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo 1-17-5210/59, p 34). (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 17 lg 1 näeb sõidukulu hüvitamise ette üksnes advokaadi taotlusel. Kohtul ei ole ilma vastava taotluseta alust määrata hüvitist sõiduauto kasutamise eest. (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtulik uurimine
• ->
• varasemate ütluste lubatavus tõendina

Surmaga kaotab kahtlustatav/süüdistatav menetlusosalise staatuse ja temast saab isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Sellise isiku varem antud ütluste avaldamine on võimalik KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel (vt RKKKo 3-1-1-80-08, p-d 10 ja 12). (p 22)

Ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 23)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• üldsätted
• ->
• kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus

Ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 23)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• määruskaebemenetlus
• ->
• määruskaebuse läbivaatamine kõrgema astme kohtus

KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 10)

Süüdistuskohustusmenetlust reguleerivates KrMS § des 207 ja 208 ei ole menetluskulude hüvitamise korda eraldi sätestatud. KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Kui ringkonnakohus rahuldab süüdistuskohustusmenetluses esitatud määruskaebuse ja tühistab Riigiprokuratuuri määruse, tuleb menetluskulud hüvitada KrMS § 187 lg st 1 lähtuva analoogia alusel. (p 11)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel tuleb menetluskulude hüvitamisel lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust, täpsemalt KrMS § 183 lg-s 1 sätestatust (vt RKKKm 1-17-9149/80, p 9 ning RKKKo 1-16-8601/66, p 27). Menetluskulude hüvitamist KrMS-i alusel võib taotleda ka juriidilise isiku õigusjärglane (vt RKKKm 1-17-9149/80). (p 19)

Küsimused sellest, kas ja millised kriminaalmenetluse kulud ja kellele hüvitada, tuleb lahendada KrMS-i sätetele tuginedes. (p 20)

Kui kriminaalmenetluse lõpetas prokuratuur, tuleb menetluskulude hüvitamist KrMS § 183 lg 1 alusel taotleda samuti prokuratuurilt. Olukorras, kus menetluskulude hüvitamiseks on ette nähtud vastav kord KrMS-i alusel (mida isik on ka kasutanud), ei saa jõustunud lahendiga mittenõustumise korral sama taotlust esitada enam mõnel muul alusel. (p 21)

KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 ja KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebemenetluses apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse sätteid, siis kehtib eeltoodu ka Riigikohtu ja ringkonnakohtu kirjalikus menetluses läbiviidavas määruskaebemenetluses. (Vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55; RKKKo 3-1-1-74-14, p-d 8 ja 11; RKKKm 3-1-1-89-13, p 17 ning RKKKm 3-1-1-102-12, p 16). (p 25)

Olukorras, kus Riigikohus asendab vaidlustatava kohtumääruse õiguslikud põhistused, ei tule menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduda mitte KrMS §-st 187, vaid koosmõjus KrMS § 390 lõikega 1 kohaldada kassatsioonimenetlust reguleerivat KrMS § 186 (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 57 ja RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.1). KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 361 lg 1 p-des 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. (p 28)

Käibemaksukohustuslane võib nõuda kaitsjatasult (seega ka esindajatasult) arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKm 3-1-1-38-16, p 76). (p 30)

Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.2). (p 31)

Õigusteenuse osutaja tunnitasuna 150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud mõistliku tunnitasuna väga harvadel juhtudel (vt nt RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). (p 32)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• isikuvastased süüteod
• ->
• elu ja tervist ohustavad süüteod
• ->
• ohtu asetamine

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tegevusetus
• ->
• nõutav tegu

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• tegevusetus
• ->
• garant

KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (RKKKo 3-1-1-3-16, p 14). (p 9)

Füüsilise isiku vastutust tegevusetusdelikti eest ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige. KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (RKKKo 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 3-2-1-48-15, p 24). (p 11)

Lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral). (p 12)

Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivate põhimõtetega, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. (p 14)

Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (RKKKo 3-1-1-13-17, p 8). Tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. (Vt RKKKo 4-17-1195/22, p 9.) (p 18)

KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi. (p 20)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 24. aprilli 2018. a otsuses nr 1-16-8601/66, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik (vt viidatud lahendi p 27). Analoogiliselt eeltooduga ei välista kriminaalmenetluse seadustik riigi kohustust hüvitada menetluskulud ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilisest isikust süüdistatava lõppemisega. (p 9)

Kuna kriminaalmenetluses tekkinud kulude hüvitamise põhimõtted on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus, pole selle küsimuse lahendamisel põhjust juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. (p 12)

Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused

Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kaitsja
• ->
• kaitsja mõiste

Lepingulise kaitsja pädevus kriminaalmenetluses tuleneb KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt kokkuleppest kaitsealusega. KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine maakohtus ka apellatsioon- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Kaitsealuse ja kaitsja sõlmitud kokkulepe kriminaalmenetluses kaitseülesannete täitmiseks ei ole automaatselt siduv kaitsealuse üldõigusjärglase suhtes tema huvide esindamiseks. (p 14)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• osavõtt
• ->
• eriline isikutunnus

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüteokatse
• ->
• kõlbmatu süüteokatse

AÜS §-s 26² sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 26² sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25¹). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku vastutus

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• osavõtt
• ->
• eriline isikutunnus

Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 26²) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 26² on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26² järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku vastutus
• ->
• juhtivtöötaja

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• osavõtt
• ->
• eriline isikutunnus

Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoimingust teavitamine

KrMS § 126¹³ lg-st 1 ja KrMS § 126¹⁴ lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126¹⁴ lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126¹³ lg 1 ja § 126¹⁴ lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 11)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine

KrMS § 126¹³ lg-st 1 ja KrMS § 126¹⁴ lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126¹⁴ lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126¹³ lg 1 ja § 126¹⁴ lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 11)

KrMS § 126¹⁴ lg 1 esimese lause kohaselt tekib isikul õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega alates hetkest, mil teda on jälitustoimingust teavitatud. ( p 12)

Kuigi KrMS § 126¹⁴ lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126¹⁴ lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126¹⁴ alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 15-16)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine

Kuigi KrMS § 126¹⁴ lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126¹⁴ lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126¹⁴ alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 9-10)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• kaebuse esitamine seoses jälitustoiminguga

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• määruskaebemenetlus
• ->
• vaidlustatavad määrused

Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 126¹⁶ lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 126¹⁶ lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56)

KrMS § 126¹⁶ lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 126¹⁶ lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 126¹⁶ lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused
• ->
• julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused
• ->
• tõend
• ->
• tõendi lubatavus

Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 1¹ kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 126¹ lg-s 2 ja § 126⁷ lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtueelne menetlus
• ->
• kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine
• ->
• kriminaalmenetluse alustamine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguks loa andmine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoimingu lubatavus

Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 1¹ loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine

Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64)

Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 126¹⁴ lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 126¹⁴ lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• majandusalased süüteod
• ->
• erasektori korruptsioonisüüteod

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused
• ->
• tõendite kogumine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud

KarS §-des 402³ ja 402⁴ kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126² lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402³ kui ka §-s 402⁴ kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126² lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguks loa andmine

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70)

Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71)

Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguks loa andmine

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoimingu lubatavus

Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused
• ->
• julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave

Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 126³ mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 126⁴ lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 126¹ lg 2 ja § 126²). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• ühinemisvabadus (§ 48)

PS § 48 lg 4 järgi ei ole välistatud kohtuvälise menetleja poolt mittetulundusühingu karistamine väärteo toimepanemise eest rahatrahviga seni, kuni mittetulundusühingul on võimalik taotleda väärteoasja täiemahulist lahendamist kohtus. (p 9)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• juriidilise isiku vastutus
• ->
• vastutuse alused

Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. (p 11)

Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lg-s 1 sätestatud isiku tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis. Juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (p 12)

Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. (p 15)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kassatsioonimenetlus
• ->
• kriminaalasja läbivaatamine Riigikohtus
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• madalama astme kohtu otsuse tühistamine ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• ultima ratio põhimõte (viimane abinõu)

Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoimingu lubatavus

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguks loa andmine

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126¹ lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126¹ lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389¹ tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126¹ lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 126¹ lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36)

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemine
• ->
• kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulud

Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53)

Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)

Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine
• ->
• menetlusdokumendid
• ->
• määrus

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 126¹ lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)

Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)

Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)

Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)

KrMS § 126¹ lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• majandusalased süüteod
• ->
• maksualased süüteod
• ->
• maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine

Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 126¹ lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 389¹ tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 126¹ lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kassatsioonimenetlus
• ->
• kriminaalasja läbivaatamine Riigikohtus
• ->
• Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses
• ->
• madalama astme kohtu otsuse tühistamine ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 47.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• ultima ratio põhimõte (viimane abinõu)

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 32.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoimingu lubatavus

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 48.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• jälitustoimingud
• ->
• jälitustoiminguks loa andmine

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemine
• ->
• kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 44.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulud

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 53, 56.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine
• ->
• menetlusdokumendid
• ->
• määrus

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• majandusalased süüteod
• ->
• maksualased süüteod
• ->
• maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine

Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 30.

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtulik eelmenetlus

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtulik eelmenetlus
• ->
• kohtu alla andmine

Kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 257¹ lg-s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 2¹ või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Seadus ei keela süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega. (p-d 51–54 ja 47)

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. (p 62)

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsioonis (3-1-1-30-16, p-d 7–10). (p 65)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuliku arutamise üldtingimused
• ->
• kriminaalmenetluse lõpetamine kohtuliku arutamise ajal

Olukorras, kus prokuratuur on süüdistatava õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leiab, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, peab teise astme kohus süüdistatava õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetama. (p 68)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse kulud
• ->
• menetluskulude hüvitamine

Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• menetlusdokumendid, tõlkimine ja isiku väljakutsumine
• ->
• menetlusdokumendid
• ->
• määrus

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• aegumine
• ->
• süüteo aegumine
• ->
• aegumise katkemine

Lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud. (p 43) Samas mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. (p 46)