https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 67| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-23-1763/24 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.03.2024

Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)


Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)


Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)


KrMS § 2861 lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 151). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)


KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)

KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)


Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 221 nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)


Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)

1-21-1421/182 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.06.2023

Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)


Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)


Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)


KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)


Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)


KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)


Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)


Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)

Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)


Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)


Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)


Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)


Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)

KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)


Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)


Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)


Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)


KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)


Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)

Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)


Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis: 1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema, i. olles Eesti Vabariigi kodanik, ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning 2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta, i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning ii. lähtus kas: (a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi 1. iseseisvuse ja sõltumatuse või 2. territoriaalse terviklikkuse vastu või (b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)

Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)


KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)


Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)


Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)


Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)


KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)

1-20-6129/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.11.2021

KrMS § 10 lg 5 sõnastus on imperatiivne, mis tähendab, et lõikes nimetatud dokumendid tuleb tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale arusaadavasse keelde ilma eelneva taotluseta, kui on teada, et isik eesti keelt ei valda. (p 9)

Otsus tuleb tõlkida vaid osas, mis on oluline efektiivse kaitseõiguse teostamiseks (st esmajoones kohtu põhjendused). Tõlkimata võib jätta osad, mille sisu on süüdistatavale juba varem tõlgitud. Seda, millises osas tuleb otsus süüdistatavale tõlkida, hindab kohus vastavalt juhtumi asjaoludele. (p 12)


Kohtuotsuse tõlkimine ja tõlke kättesaadavaks tegemine eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on otsuse jõustumise eeldus (vt ka RKKKo 1-15-1452/311, p 18). (p 11)

1-17-3371/311 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.12.2020

Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 3602 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)

Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)


Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)

KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)

Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)


Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)

Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)


Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)

Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)


Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)

Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)

Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)


Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)


Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)

Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)


Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)


KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)


Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)

Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)


Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)

Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)

1-16-4665/257 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2020

Süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 1-17-9941/80, p 8 ja RKKKo 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks ja millega või kas üldse loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. (RKKKo 3-1-1-83-10, p 19 ja RKKKo 3-1-1-66-12, p 9.4.) (p-d 10, 11)

1-17-9941/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.03.2019

KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)


Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12)

KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13)

Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14)

KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)


Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 8)

1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018

Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).


KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).


KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).


Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).


NB! Seisukoha muutus!

Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

1-15-1167/123 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 27.11.2017

Kaitsja osavõtt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlusest (KrMS § 426) ei ole kohustuslik. KrMS § 432 lg 3 teisest lausest tuleneb küll süüdimõistetu õigus sellele, et tema valitud või määratud kaitsja – kui tal selline on – saaks ennetähtaegse vabastamise menetluses osaleda. Osutatud säte ega ükski teine norm ei pane aga menetlejale kohustust määrata süüdimõistetule tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses riigi õigusabi korras kaitsja alati, kui süüdimõistetu seda taotleb. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, sh selles menetluses tehtud maakohtu määruse vaidlustamisel ei ole kohaldatav RÕS § 6 lg 2. Süüdistatavana osutatud sätte mõttes ei saa käsitada enda ennetähtaegset vabastamist soovivat süüdimõistetut. Selline süüdimõistetu saab riigi õigusabi üksnes RÕS § 6 lg-s 1 sätestatud juhul. Selleks peab ta esitama kohtule RÕS § 12 nõuetele vastava taotluse. Kohus otsustab süüdimõistetule riigi õigusabi andmise üldises korras, arvestades RÕS § 7 lg-s 1 ette nähtud riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid.

1-15-10806/21 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 15.11.2017

Tulenevalt KrMS § 8 p-dest 1–3 ja § 35 lg-st 2 koostoimes § 34 lg 1 p-ga 3 peab kohus kaitseõiguse tagamiseks kindlustama süüdimõistetule tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 432 lg 3 kohaselt kaitsja osavõttu kohtuistungist. Selleks peab kohus mh teavitama süüdimõistetut sellest, et viimasel on õigus taotleda kaitsja osavõttu kohtuistungist. Ühtlasi peab kõnealuse teavitamiskohustuse täitmine olema kriminaalasja materjalide pinnalt kontrollitav, s.t kohus peab selle jälgitavalt fikseerima. Olukorras, kus kohtu selgitamiskohustuse täitmine on jälgitavalt fikseerimata, tuleb kahtlused selgitamiskohustuse võimaliku rikkumise kohta tõlgendada süüdimõistetu kasuks.

1-17-5664/13 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.08.2017

Tulenevalt KrMS § 8 p-dest 1–3 ja § 35 lg-st 2 koostoimes § 34 lg 1 p-ga 3 peab menetleja kaitseõiguse tagamiseks kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 45 lg 4 p 1 kohaselt kaitsja osavõttu kokkuleppemenetluses toimuvast kohtulikust arutamisest. Selleks peab menetleja esiteks teavitama süüdistatavat sellest, et viimasel on õigus taotleda kaitsja osalemist kohtuistungil. Teiseks tuleb menetlejal omal algatusel välja selgitada, kas süüdistatav soovib kaitsja osavõttu kokkuleppe kohtulikust arutamisest või mitte. Osutatud teavitamis- ja väljaselgitamiskohustus laieneb nii prokuratuurile kokkuleppe sõlmimisel kui ka maakohtule kohtumenetluses (juhul, kui süüdistatav pole kohtueelses menetluses juba kaitsja osalemist taotlenud). Ühtlasi peab kõnealuse teavitamis- ja väljaselgitamiskohustuse täitmine olema kriminaalasja materjalide pinnalt kontrollitav, s.t menetleja peab selle fikseerima.

3-1-1-95-16 PDF Riigikohus 25.11.2016

2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)


NPALS § 31 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)

Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)

Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)


Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)


Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)

Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)


Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)


Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)


Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)

Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)

Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)

Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)


Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)

3-1-1-59-16 PDF Riigikohus 06.10.2016

Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Eeskätt on elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes tegemist järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses. (p 25–26)

KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)

Kohus saab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust kinnitavad asjaolud, mis annavad aluse käsitada elatise maksmata jätmist selle maksmisest "kõrvalehoidumisena" KarS § 169 mõttes, tuvastada üksnes siis, kui need asjaolud on süüdistuse sisus välja toodud. Seda ka juhul, kui tegemist on selliste negatiivsete asjaoludega, mille tõendamise koormus lasub erandina süüdistataval ja kaitsjal. (p 28)


Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)


KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)

3-1-1-30-16 PDF Riigikohus 12.04.2016

KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)

Kuna üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja puhul on vaja planeerida kohtuliku arutamise aeg, aga sageli lahendada ka tõkendi kohaldamine või muutmine või kohtumenetluse poolte taotlused, ja kuna KrMS § 259 lg-te 2 ning 3 kohaselt kutsutakse erinevalt kaitsjast ning prokurörist teised menetlusosalised eelistungile üksnes vajaduse korral, siis küsimust eelistungil protokollilise kohtu alla andmise määruse tegemise võimalikkuse kohta üldjuhul ei saagi tekkida. See tõdemus ega ka KrMS §-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitu aga ei tähenda, nagu ei võiks maakohus mõnel juhul siiski kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. (p 8)

Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)


KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)


Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)

Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta KrMS § 2651 lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega. (Vt RKKKo 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest seisukohtadest saab järeldada, et KrMS § 2651 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks. (p 13)

Kui kannatanu ei esitanud kohtulikul arutamisel ega ka hiljem ühtegi etteheidet selle kohta, et tema menetluslikke õigusi oleks eelistungile kutsumata jätmise ja kohtuliku arutamise alustamisega vahetult pärast eelistungit mingilgi kujul rikutud ega ka avaldanud, et ta soovinuks esitada omapoolseid tõendeid või taotlusi või vajanuks lisaaega kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks ning ta ei esitanud tsiviilhagi ega vaidlustanud maakohtu otsust, ei ole tema õiguste rikkumine mingistki aspektist tuvastatav. Tema eelistungilt puudumine ei saanud sellisel juhul kriminaalasja edasist lahendamist mõjutada ja sellega ei saanud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. (p 16)

3-1-1-6-16 PDF Riigikohus 09.03.2016

KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16)

Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)


KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)

KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)

Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)


Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)


Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)


Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)


KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)


KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)


Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)


Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31)

Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)

3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

3-1-1-73-15 PDF Riigikohus 23.10.2015

Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)

Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)

Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)


Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)


Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)


Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)

Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)


Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused süüdistatavale suuliselt. Olukorras, kus kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, ei olnud menetlejal alust arvata, et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist. (p 9)


Põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). (p 13)


Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)


KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)


Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)

Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)

Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)

KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)


Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)


Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)

Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)

Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)

Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)

KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)

Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)

Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)

3-1-1-1-15 PDF Riigikohus 19.02.2015

KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.


Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.


Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3).


Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8).


Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6).


KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.

KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.

KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.


KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.

KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.


KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.


KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil.


Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.

Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1).


Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma.

3-1-1-48-14 PDF Riigikohus 16.10.2014

Enne KrMS § 2631 jõustumist 01.09.2011 ei pidanud kriminaalasja arutav kohus tegema tsiviilhagi menetlusse võtmiseks eraldi määrust. TsMS §-s 372 nimetatud määruse tegemine ei olnud kriminaalmenetluses kohustuslik. Kohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kui võttis enne 01.09.2011 kohtule esitatud tsiviilhagi menetlusse KrMS § 145 lg 1 p-s 3 nimetatud protokollilise määrusega.

Tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemata jätmine ehk kohtu poolt KrMS § 2631 nõuete rikkumine ei anna üldjuhul alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Tegemist on kohtu veaga, mis on võimalik menetluse käigus parandada. Olukorras, kus tsiviilhagi puudused on jäänud eelmenetluses kõrvaldamata, on vajadusel kohaldatav TsMS § 3401.


Enne 01.09.2011 ei tulenenud seadusest nõuet, mille kohaselt pidanuks süüdistatav tsiviilhagi esitamisest teadma ja saama selle menetlemiseks ette valmistuda juba hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Kohtu ülesanne oli tagada, et süüdistataval oleks piisavalt aega ja võimalusi esitada vastuväiteid ja tõendeid ka juhul, kui kannatanu esitas tsiviilhagi alles kohtuliku uurimise käigus.


Süüdistuses peavad kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb lõpuks kvalifitseerida. See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07, p 18) Ehkki süüdistuses tuleb kajastada kõik asjasse puutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. (3-1-1-60-07 p 19) Küll peab süüdistatav olema teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik ja tal peab olema võimalus sellele vastuväiteid esitada (3-1-1-139-05, p 25 ja 3-1-1-97-06, p 25). Ka Riigikohus saab teatud juhtudel kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud tegu oli karistatav mõne süüdistuses välja toomata karistusseaduse redaktsiooni järgi, kuulates eelnevalt ära poolte seisukohad.


Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (3-1-1-6-11, p 21).


Riigikohus saab teatud juhtudel kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud tegu oli karistatav mõne süüdistuses välja toomata karistusseaduse redaktsiooni järgi, kuulates eelnevalt ära poolte seisukohad.


Tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemata jätmine ehk kohtu poolt KrMS § 2631 nõuete rikkumine ei anna üldjuhul alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Tegemist on kohtu veaga, mis on võimalik menetluse käigus parandada. Olukorras, kus tsiviilhagi puudused on jäänud eelmenetluses kõrvaldamata, on vajadusel kohaldatav TsMS § 3401.


Pelgalt see, et kannatanu hindab oma tahteavaldust menetlusõiguslikult vääralt tsiviilhagist loobumisena, ei anna kohtule alust seda tahteavaldust tsiviilhagist loobumisena käsitada.

Kannatanu võib kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi avalduse tagasi võtta.

3-1-1-14-14 PDF Riigikohus 30.06.2014

KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.


Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)


Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes.

Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga).

Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes.

Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana.

Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses.

Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48).

Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05).

Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).

Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.

Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.

Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.

Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.


Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.

Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.


Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.


On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.


KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku.

Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.


Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.

Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.

Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale.

Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3).

Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).

Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.


Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).

Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.

Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.


Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda.

RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud.

Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.

Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.


Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.

Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.

Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama.

Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).


Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.


Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.


Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)

Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.

Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).

KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.

Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.

KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.


Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)

Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).

KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.

Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.


Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.

Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.

Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.


Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad.

KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.


KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).


Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).

Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.

Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.

Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.

Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.


Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.

Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks.

Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.


Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".

Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.

Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.

Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.

KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.

KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.

Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.

Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.

Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.

Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.

Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.


Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.


Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.


Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides.

Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).

Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.

Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.


NB! Seisukoha muutus!

Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.

Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.


Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.


Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).

Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.


Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).


Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.

KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.

Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.

Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.


KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.

Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5).

Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü.

Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.)

Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.


Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.


KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.

Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.


Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel.

Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.

Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust.

Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).

Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.

Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.


KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet.

Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).


Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.

KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.

KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.

Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.

Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.

Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.

Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.

Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).

ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.


Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".

Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.

Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.

Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.

KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.

KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.

Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.

ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.

Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.

Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.

ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.


KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.


Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.


Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.

KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.

KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.

KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.

KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi.

Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.

Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).

Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).

Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.

Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.

Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.

Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.

Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.


KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.

KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).


NB! Seisukoha muutus!

Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni.

ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.

Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.

Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.

Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).

Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 1267 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 1267 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.


Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.


KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.


Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).

Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.

3-1-1-28-14 PDF Riigikohus 06.06.2014

Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.


Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).


Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.


KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).

KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).


KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).


Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.


KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.


KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.


Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.

Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.

KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.


Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).


Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.


Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.


KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).


KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)


Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).


Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).


Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).


Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).


Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).


Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.


Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).


Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.

Kokku: 67| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json