3-1-2-2-14
|
Riigikohus |
29.09.2014 |
|
Esmalt hindab Riigikohus, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab KrMS § 366 p 6 alusel teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt RKKKo 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega. Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kuna kohtumenetluses kaitseõigust ei rikutud ja kohtueelses menetluses toimunud rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti süüdistatava süüditunnistamisel, ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.
Tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil.
Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. Ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.
|
3-1-1-81-11
|
Riigikohus |
04.11.2011 |
|
Kui kassatsiooni täiendamise või muutmise avaldus on esitatud pärast KrMS §-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb selline avaldus jätta KrMS § 350 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata.
Süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub.
Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda.
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.
Kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks.
Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele KrMS § 266 lg-st 1 lähtudes reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu poolt paika pandud kindlal ajal. Samuti võib kohus juhul, kui see on konkreetses asjas kohtumenetluse korrakohaseks toimimiseks vajalik, seada kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele mõistlikud ajalised piirangud. Juhul, kui ühte süüdistatavat kaitseb mitu kaitsjat või riiklikku süüdistust esindab mitu prokuröri, ei ole nõutav, et iga menetlusliku taotluse ja vastuväite kohta saaksid arvamust avaldada kõik kaitsjad ja prokurörid. Kohus võib ühe süüdistatava kaitsjaid ja prokuröre kohustada omavahel kokku leppima, kes kaitsjatest ja prokuröridest konkreetse taotluse või vastuväite osas sõna võtab. Mõistetavalt tuleb kohtul taotluse või vastuväite suuline põhjendamine katkestada, kui kohtumenetluse pool teemast kõrvale kaldub. Viimase võimalusena, kui muude abinõudega ei õnnestu kohtumenetluse poole obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 41 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.
Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.
Süüdistatava poolt kohtuistungil tehtud tahteavaldus oma valitud kaitsjast loobumise kohta tähendab seda, et kaitsjal ei ole alates sellest loobumisavaldusest enam KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud pädevust süüdistatavat kaitsta.
Ehkki teatud olukordades võib kaitsja kohalolek oma kaitsealuse kaitsjast loobumise tahteavalduse tegemise juures olla riigi jaoks üks väheseid võimalusi tagantjärele tõendada kahtlustatava või süüdistatava kõneksoleva tahteavalduse usaldusväärsust, ei eelda valitud kaitsjast loobumine kõikidel juhtudel kaitsealuse ja kaitsja isiklikku kohtumist.
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist üldse (s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest), mitte aga kaitsekokkuleppe lõpetamist konkreetse lepingulise kaitsjaga.
Määruses asjas nr 3-4-1-12-08 punktis 21 märgitu, et kohtul on kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes, puudutab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamise taotluse esitamist ja selle lahendamist kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ega ole laiendatav eelmenetlusele Riigikohtus.
Süüdistatava ja kaitsjate obstruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.
Alates 1. septembrist 2011 ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61).
|