1-23-1538/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2025 |
|
Teadliku vale välistamisest ei piisa aga alati veel järelduseks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti. Nimelt tuleb arvestada ka tõendiallika võimaliku mäluveaga, mille korral ei peegelda inimene ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt näiteks sellest, mida isik on vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud ja tajunud. (p 21)
Teadusuuringud kinnitavad, et ka täiesti normaalse psüühikaga inimesel võivad olla vahetud ja detailsed mälestused sündmustest, mida tegelikult ei ole aset leidnud või milles ta ise ei osalenud. Niisamuti võivad mälus teiseneda algsündmuse üksikasjad. Ehkki vaieldakse selle üle, kui vastuvõtlikud on inimesed valemälestuste tekkimisele, on kõnesoleva nähtuse olemasolu üldtunnustatud. Samas ei ole kindlaks tehtud selgeid kvalitatiivseid erisusi, mille põhjal inimene ise või keegi teine saaks valel ja tõesel mälestusel usaldusväärselt vahet teha. Ekslikud mälestused on täpselt sama elavad, veenvad või häirivad kui mälestused tegelikest sündmustest ja inimene võib olla enda valemälestuse õigsuses täiesti kindel. Valemälestused on kergemad tekkima siis, kui meenutatavad sündmused jäävad kaugemasse minevikku, näiteks lapsepõlve. Ehkki valemälestuste kujunemist soodustab teatud tüüpi psühhoteraapia või ülekuulamistehnika, ei eelda nende teke iga kord välist mõjutajat. Valemälestus võib välja kujuneda ka näiteks olukorras, kus inimese halvenenud vaimne või füüsiline seisund toob kaasa sisemise vajaduse leida sellele põhjus. Kunagi ei saa välistada, et inimesele aastaid hiljem meenunud traumaatiline (lapsepõlve)sündmus leidis tõesti aset. Siiski on niisugusel juhul tavapärasest suurem risk, et inimese mälupilt ei kajasta tegelikkust, sest aja möödudes võib eri tegurite toimel suureneda mälu moonutuste ja ka täienisti valede mälestuste tekkimise tõenäosus. (p 22)
|
| 1-15-7765/146
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 12. (p 10)
Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuid vabastamata jätmist ei saa põhjendada ainult kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. (p 10)
Kõiki retsidiivsusriski mõjutavaid asjaolusid, sh hinnang avavanglas kantud karistuse edukusele, tuleb hinnata kogumis. Kui kinnipeetaval puuduvad avavanglas rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. (p 12)
Olukorras, kus inimese retsidiivsusrisk on vangla silmis niivõrd väike, et ta viiakse karistust kandma avavanglasse ning ta ongi mitu aastat piiratud kujul edukalt ühiskonnaelus osalenud, tuleb kohtul põhjendada, miks ei ole käitumiskontroll, lisakohustused ja elektrooniline valve piisavad isikust lähtuva uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks. Pole välistatud, et mõnd kinnipeetavat, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, kelle elutingimused vabaduses on head ning kes kannab karistust lühikest aega avavanglas, peab jälgima avavanglas pikemalt, sest seda nõuab kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos. (p 16)
Vt RKKKm nr 1-15-7765/145, p 20. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. Vt ka RKKKm nr 1-15-7765/145, p-d 17–18. (p 13)
Ekspertiisiakt peab olema terviklik, jälgitav ja usaldusväärne. (p-d 14 ja 15)
|
| 1-15-7765/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2025 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine neist, mis kehtivad tähtajalist vangistust kandva isiku puhul. Vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks ei pea tuvastama erandlikke asjaolusid ning aja jooksul kuriteo asjaolude tähtsus väheneb. Eluaegset vangistust kandva isiku retsidiivsusrisk olema eriti väike ja iseäranis oluline on arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, et hinnata, missuguseid potentsiaalseid riske tema varasem käitumismuster endas kätkeb. (p-d 12 ja 14)
Isiku resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks lubab KarS § 75 lg 4 kohtul panna süüdimõistetu nõusolekul talle ka selliseid kohustusi, mida ei ole sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud. (p 20)
Kõrgema astme kohus on õigustatud kaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine. (p-d 11 ja 14)
Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 12 järgi õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses ja esitada kinnipeetavale küsimusi vahetult. (p 15)
Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel võib KrMS § 432 lg 3 alusel süüdimõistetule määrata ekspertiisi vaid selgepiirilise vajaduse olemasolul, näiteks esinevad viited vaimse seisundiga seotud probleemidele ja põhjendatud kahtlused, mis nõuaksid ekspertiisiga kummutamist. Vabastamisotsustuse tegemise pädevust ei saa üle anda eksperdile. (p 16)
Eestis valideerimata riskihindamismudelile ei saa retsidiivsusriski hindamisel tugineda. (p 17)
Eksperdihinnang peab olema usaldusväärne, sisaldama terviklikku ülevaadet riski mõjutavatest teguritest ning jälgitavaid ja meditsiinilistele eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Loetledes ekspertiisis vaid tegureid, mida kohus peaks ennetähtaegse vabastamise menetluses niigi ise hindama, ei paku ekspertiisiakt menetluses lisandväärtust. (p 18)
|
| 1-24-5971/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.05.2025 |
|
SKHS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada menetleja poolt menetlusnormi süüline rikkumine ja kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Süü puudumise tõendamise kohustus lasub SKHS § 7 lg 2 kohaselt menetlejal. (p-d 9 ja 11)
Kui asitõendi äravõtmisest on möödunud KrMS § 124 lg-s 4 toodud kuus kuud, prokuratuur pole seda tähtaega pikendanud ja omanik taotleb asja tagasi, tuleb asitõend talle tagastada. Õigust jätkata asitõendi valdamist ka pärast nimetatud tähtaja möödumist ei saa tuletada KrMS § 124 lg-st 3 ehk sellest, et menetleja vajab seda tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks. Sellise tõlgenduse korral muutuvad KrMS § 124 lg-d 4–6 sisutühjaks. (p 11)
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kahjustatud isik olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu poleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). (p 12)
Asja alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda VÕS § 132 lg-st 4 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-82-16, p-d 31-32). (p 12)
VÕS § 132 lg 4 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega nt asendusauto rentimise eest tasutud raha hüvitamist. Kui isik aga samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 teine lause). (p 13)
Kasutuseelised on TsÜS § 62 lg 1 järgi eseme kasutamisest saadavad eelised. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt (RKTKo nr 3-2-1-36-15, p 26). Amortiseeruvate esemete kasutuseelise väärtuse arvutamisel jagatakse asja soetusmaksumus asja eeldatava kasutuseaga. Autode puhul tuleb aga arvestada, et nende eeldatava eluea määrab tavapäraselt eelkõige sõiduki läbisõit ning seega arvutatakse nende eeldatavat kasutusiga läbisõidu alusel. Kui aga kasutuseelise väärtuse täpne kindlakstegemine on võimatu või oluliselt raskendatud, tuleb see määrata TsMS § 233 lg 2 alusel kohtu õiglase hinnangu järgi. (p 15)
|
| 1-23-5754/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.04.2025 |
|
Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses muutub iseäranis oluliseks siis, kui tuleb otsustada tõenditele antava hinnangu muutmise üle ja see võib päädida madalama astme kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdistatava süüditunnistamisega. Kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Selline usaldusväärsuse hindamine ei ole tavaliselt võimalik üksnes isiku ütlusi protokollist lugedes. Seega kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. (p 21)
Karistuse esmakordsel mõistmisel kirjalikus menetluses üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata adekvaatselt nende tähendust. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 25)
Ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib oluliselt sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav küsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest, hääletoonist, suhtlusmaneerist, väljendusviisist vmt). Ainult kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis aitavad mõista inimeste omavahelisi suhteid, mis aga omakorda võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. (p 27)
KrMS § 14 lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p-de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks (vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p 21). (p 33)
|
| 1-19-705/1769
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2025 |
|
Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)
Kohus pole KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)
KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)
Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)
1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)
Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)
Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)
Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)
Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)
Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 61 tuginevalt. (p 203)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 832) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)
Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)
Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)
Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 1371 lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)
Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)
KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)
KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)
KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)
Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)
|
| 1-22-3155/132
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2025 |
|
KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)
KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)
(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)
Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)
Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)
Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 2981 koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 2981 lg 1 järgi karistatav. (p 39)
Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 2981 lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)
Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)
Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)
Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)
Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 2981 objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 2981 lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)
KarS § 2981 lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)
KarS § 2981 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)
Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 2981 kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)
(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)
Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)
|
| 1-23-5620/89
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)
Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)
Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)
KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)
Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)
Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)
Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)
Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 2901 lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)
Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)
|
| 1-21-7384/240
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
KrMS § 65 lg 1 eesmärk on avada Eesti kriminaalmenetlus teistest õigussüsteemidest pärit tõenditele. (p 24)
Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. (p 25)
KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. (p 24)
Mitte iga kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) ei ole käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 10.1). Üldised põhimõtted, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, sisalduvad ennekõike põhiseaduse asjakohastes sätetes ja KrMS § s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. (p 31)
Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetena tuleb käsitada eelkõige selliseid põhiprintsiipe, mis väljendavad meie riigi kriminaalmenetluse üldist iseloomu ja põhiväärtusi. Teisisõnu saab kriminaalmenetluse põhimõtetena vaadelda neid printsiipe, millel baseerub kriminaalmenetluse toimimine ja mille äramõtlemisel muutuks kogu selle põhistruktuur. Sellisteks üldpõhimõteteks on eelkõige piinamise, õigusvastase vägivalla kasutamise, inimväärikuse alandamise, au ja väärikuse riivamise, elu ja tervise ohustamise keelud ning enese mittesüüstamise privileeg. Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)
KrMS § 65 lg 1 kontekstis ei tähenda kriminaalmenetluse põhimõtetele vastavuse hindamine kontrollimist, kas menetlustoimingu tegemisel järgiti Eesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. On võimalik, et välisriigis kogutakse tõend menetlustoiminguga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Isegi sellisel juhul ei saa automaatselt järeldada, et menetlustoiming on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. (p 32)
KrMS § 1261 lg 4 pole Eesti kriminaalmenetluse põhimõte KrMS § 65 lg 1 mõistes. Tegemist on tõendi lubatavust puudutava normiga, mille olematuks mõtlemine ei muudaks Eesti kriminaalmenetluse põhistruktuuri. (p 34)
See, millistele andmetele tuginedes saab veenduda, et välisriigis tehtud menetlustoiming vastab Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele, sõltub tõendist. Mida kergemini mõjutatav on tõendi sisu, seda rohkem teavet võib Eesti kohus vajada välisriigis tehtud menetlustoimingu kohta. Nii oleks näiteks keeruline jaatada tõendi kooskõla Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega olukorras, kus tõendina esitatakse välisriigist laekunud ülekuulamisprotokoll, ilma et kohtule oleks teada, milline riik ülekuulamist toimetas ning kas ja mil moel olid tagatud ülekuulatava põhiõigused. (p 38)
Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)
Välisriigis kogutud tõendi lubatavaks tunnistamine ei võta asja arutavalt kohtult õigust ja kohustust hinnata selle usaldusväärsust kogumis muude tõenditega. (p 38)
Kaitsjate esitatud välisriigi advokaadi kirjalik arvamus on selline tõend KrMS § 63 lg 2 mõttes (vabatõend), millega kaitsjad soovisid tõendada menetluslikke asjaolusid. Sestap ei pidanud selle kirjutise autor ka kohtus ütlusi andma. (p 42)
Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. Ka sellisel juhul tuleb Eesti kohtul hinnata, kas rikkumine on piisavalt raske, et mõjutada tõendi kasutatavust Eesti kriminaalmenetluses. (p 25)
Asjaolu, et serveri asukohariik pole teada, ei ole käsiloleval juhul tõendi seaduslikkuse jaatamisel takistuseks. Esiteks on tegemist EL-i liikmesriigiga, mis võimaldab asuda seisukohale, et see riik jagab Eesti Vabariigiga sarnaseid põhiväärtusi ja on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) liikmesriik. (p 26)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-21-5115/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2024 |
|
Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)
Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)
KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)
Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)
Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 121 p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)
KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)
KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)
|
| 4-24-941/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2024 |
|
VTMS § 313 võimaldab tunnistajana üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rollide kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 27.) Ka KrMS § 66 lg 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. (vt RKKKo nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 12)
Väärteomenetluses on mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKKo nr 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. (p 15)
Isegi kui salvestistest ja fotodest ei nähtu, kes, millal ning millistel asjaoludel need tegi, tuleb hinnata, kas VTMS § 31 lg 11 p 2 asjaolude tuvastamine on võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt RKKKo nr 4-16-6493/27, p 11.3). (p 18)
Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt nt RKKKo nr 1-18-86/128, p 58.) (p 19)
Menetlusõiguse rikkumisena on käsitatav olukord, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 21)
Menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) pole selleks vastavat taotlust esitanud (vt nt RKKKm nr 1-18-5815/397, p 3). (p 25)
|
| 1-23-2872/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)
Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)
Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)
Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)
Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)
Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)
Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)
Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)
Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)
|
| 1-22-3234/49
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.10.2024 |
|
Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 3811 lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)
Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 3811 mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)
KarS § 3811 on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 3811mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)
Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)
Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)
Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)
Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-20-1503/111
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.05.2024 |
|
KrMS § 426 lg 3 lubab kohtul KarS § 76 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes tema väljasaatmise või väljaandmise korral loobuda käitumiskontrolli kohaldamisest. Loobuda saab ka väljasaadetava või -antava isiku suhtes elektroonilise valve kui ühe käitumiskontrolli raames määratava kohustuse kohaldamisest. (p-d 15 ja 16)
Kui kohus otsustab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamisest loobuda, ei ole nõutav, et süüdimõistetul oleks Eestis elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadmete paigaldamise tingimustele. (p 16)
Vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei ole tõendite kogumise ja esitamise kord reguleeritud sarnase põhjalikkusega nagu süüküsimuse lahendamisel ning kohtule on jäetud menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Määruskaebuses ei nähta ette KrMS § 321 lg-ga 6 sarnast piirangut ehk ringkonnakohus võib isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel vastu võtta ka edasikaebemenetluses esitatud tõendeid. (p 18)
|
| 1-21-8596/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2024 |
|
Kuigi riigil lasub kohustus tagada isikule võimalus ennast kriminaalmenetluses kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures, on tal ka kohustus arvestada menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. KrMS § 269 kujutabki endast nende erinevate huvide ja kohustuste vahel leitud tasakaalupunkti (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 11). (p 15)
Ühe erandliku võimalusena tohib maakohus KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada siis, kui süüdistatav on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Hinnang, mille kohaselt hoiab isik kohtulikust arutamisest kõrvale ning tema kohtusse ilmumata jäämine pole tingitud üksnes riigi tegematajätmisest, peab seejuures põhinema objektiivsetel asjaoludel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-13, p 9.1). (p 16)
Kui hinnatakse tagaotsimistoimingute intensiivsuse piisavust, tuleb muu hulgas silmas pidada ka süüdistatava käitumist kohtueelse menetluse ajal (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 14). (p 21)
KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamine ei eelda, et maakohus oleks süüdistatava osavõtu tagamiseks vajalikud meetmed ammendanud. Kõnesoleva sätte rakendamiseks on piisav, kui selleks on tehtud mõistlikke pingutusi. Ehkki riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida, ei ole tegu absoluutse nõudega olukorras, kus isik ise enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole (vt RKKKm nr 3-1-1-86-14, p 17.1). (p 24)
20. märtsil 2024 vastu võetud seadusega otsustas Riigikogu Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasju puudutava õigusabilepingu denonsseerida. Kuigi formaalselt on Venemaaga tehtav rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö edaspidi võimalik ka muude õigusaktide kohaselt, tuleb õigusabitaotluse esitamise üle otsustamisel arvesse võtta tegelikku olukorda, mille kohaselt ei pruugi Venemaa õigusabitaotlust suure tõenäosusega täita. (p 23)
KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eelduste tuvastamise korral ei ole tarvilik edasiselt vaagida, kas KrMS § des 69 ning 468 sätestatud süüdistatava kaugülekuulamise tingimused on täidetud. (p 24)
KrMS § 10 lg 3 on sama paragrahvi 1. lõike suhtes erinorm, mis tähendab, et dokumente puudutav eestikeelsuse või eesti keelde tõlkimise nõue kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus eesti keeles ei toimu (vt RKKKo nr 1-18-437/725, p 30). KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (vt ka RKKKo nr 4-19-1809/48, p 35). Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole (vrd ka RKKKo nr 1-18-437/725). Dokumentide sisu kokkuvõtlik suuline tõlkimine kohtuistungil ei võta neid esitanud menetluspoolelt KrMS § 10 lg-s 3 sätestatud kirjaliku tõlke esitamise kohustust. (p-d 18 ja 19)
|
| 1-22-7339/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.02.2024 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)
Kuigi prokuratuuril on KrMS § 12616 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)
Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)
Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)
|
| 1-23-2939/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.12.2023 |
|
Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)
KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)
KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)
Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 1414). (p-d 16–17)
KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 1414 lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)
Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)
KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)
|
| 1-23-691/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.11.2023 |
|
Olukorras, kus menetleja on tagastatavatelt andmekandjatelt kustutatud rohkem andmeid, kui kohtuotsusega määratud, pole andmete kustutamise kahjulik tagajärg üldjuhul mitte teabekandja väärtuse vähenemine, vaid kulutused, mida isik peab endise olukorra saavutamiseks (s.o andmete taastamiseks või uuesti hankimiseks) tegema. (p 16)
Olles kokkuleppe sõlmimisel teadlik, et menetlejal mobiiltelefoni sisule juurdepääs puudub, pidi kaebaja arvestama võimalusega, et kohtuotsuse täitmise käigus kustutatakse teabekandjalt kõik andmed. Seega polnud menetleja mobiiltelefoni andmete kustutamisega seotud kahju tekkimises süüdi ja vabaneb SKHS § 7 lg 2 alusel nimetatud osas vastutusest. (p 17)
Lisaks asitõendi tõendusliku väärtuse säilitamisele on KrMS § 125 lg 3 eesmärk kaitsta asitõendi omaniku või seadusliku valdaja huve ja õigustatud ootust, et asitõend tagastatakse äravõtmise hetke seisukorras, kui kohus või menetleja pole määranud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on KrMS § 125 lg 3 eesmärk mh kaitsta asitõendi omanikku või seaduslikku valdajat asitõendi kaotsimineku, hävimise või kahjustumisega tekkida võiva kahju eest. Kustutades vastuolus kohtuotsusega teabekandjatelt kõik andmed, ei täitnud menetleja KrMS § 125 lg-st 3 tulenevat kohustust tagada asitõendite säilimine. (p 15)
|
Facebook
X.com