1-18-437/725
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 1-15-1452/311, p-d 17, 18 ja RKKKo nr 3-1-1-8-17, p 9. (p-d 33 ja 34)
Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 58–59 ja RKÜKo nr 1-17-2359/122, p-d 48–49. (p 38)
Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)
Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)
Foto kui iseseisva tõendi puhul pole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli. (p 44)
KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)
Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)
Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)
Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)
Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)
Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)
Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)
Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)
Vt RKKKm nr 1-17-4924/15, p 39; RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2. (p 70)
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)
|
| 3-1-1-64-13
|
Riigikohus |
13.06.2013 |
|
Sarnaselt kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 111 on praegu kehtiva KrMS § 1264 lg 4 järgi jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.
Kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. (RKKKo 3-1-1-22-10, p 15).
Kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. (RKKKo 3-1-1-22-10, p 15).
Ütluste deponeerimise esmaülesanne on kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
KrMS § 2862 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
KrMS § 2862 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
Ütluste deponeerimise esmaülesanne on kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures.
KrMS § 2862 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
|
| 3-1-1-24-13
|
Riigikohus |
11.03.2013 |
|
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 sõnastuse kohaselt oli keelatud avaldada kohtus ja käsitada lubatava tõendina kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldunud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui tunnistajal oli KrMS § 71 alusel õigus keelduda ütluste andmisest, kuid ta oli sellele vaatamata kohtueelses menetluses ütlusi andnud. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p-s 2 sisalduv piirang ehk enese mittesüüstamise privileeg kaitses tunnistajat vaieldamatult ka nende ütluste osas, mis võisid süüstada teda ennast. Enne 1. septembrit 2011 jõuti kohtupraktikas arusaamani, et nn eristaatuses tunnistajana KrMS § 71 lg 2 ja § 291 p 2 mõttes tuleb käsitada ka endist kaassüüdistatavat, kelle suhtes oli eraldatud kriminaalmenetluses juba varem tehtud jõustunud kohtuotsus. Kõnealust arusaama on aktsepteerinud seadusandja alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 71 lg 2 redaktsiooni sõnastamisel. Seega kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 puhul võis rääkida kõigi KrMS §-s 71 silmaspeetud isikute õiguspärasest ootusest, et kui nad annavad kohtueelses menetluses ütlusi, ei tähenda see nende puhul veel absoluutset loobumist enese- ja oma lähedaste mittesüüstamise privileegist, sest neil on õigus selle privileegi kaitsele kohtumenetluses.
Alates 1. septembrist 2011 peab KrMS §-s 71 nimetatud isik arvestama sellega, et tal tuleb teha lõplik otsus ütluste andmise või sellest keeldumise kohta juba kohtueelses menetluses. Kui ta jätab kohtueelses menetluses mingil põhjusel enese mittesüüstamise privileegi kasutamata ja annab ütlusi, ei saa ta hiljem kohtus ütluste andmisest keeldumise korral enam arvestada sellega, et kohus jätab tema varem antud ütlused tõendina vastu võtmata. Kirjeldatud viisil on seadusandja alates 1. septembrist 2011 kehtestanud enese mittesüüstamise privileegile kui põhiõigusele täiendavad piirangud. Nende täiendavate piirangute põhiseadusepärasuse tagamiseks on seadusandja alates 1. septembrist 2011 täiendanud KrMS § 291 lõigetega 2 ja 3, mis näevad ette täiendavad tingimused enese mittesüüstamise privileegi omanud isiku varasemate ütluste vastuvõtmiseks tõendina.
Kui uueks arutamiseks saadetud kriminaalasja menetlemisel ei ole järgitud rakendusseaduses sätestatud kohustust menetleda ühte kriminaalasja kui tervikut samade menetlusreeglite kohaselt, vaid on lähtutud kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglist, ei ole see veel automaatselt käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, kui selliselt toimides ei ole süüdistatava menetluslikke õigusi kahjustatud (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 15).
|
| 3-1-1-75-09
|
Riigikohus |
12.10.2009 |
|
Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.
Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.
|
| 3-1-1-62-08
|
Riigikohus |
07.11.2008 |
|
Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08).
Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08). Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
Facebook
X.com