1-21-8355/200
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
Tõendamiseseme asjaolude kindlaks tegemiseks sobivad kõik KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliigid. Ka kuriteo toimepanemisel kasutatud eseme kadumise korral võivad tõendid kogumis veenda, et süüdlane pani kuriteo väljaspool mõistlikku kahtlust ja suure tõenäosusega toime laskekõlbliku relvaga. (p 16)
Riigikohtu kestva praktika kohaselt tuleb relvana kasutatava muu esemena KarS § 200 lg 2 p 8 alt 2 tähenduses mõista spetsiaalselt kehavigastuse tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset, aga ka teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Määravaks on, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (RKKKo nr 3-1-1-103-10, p 10; RKKKo nr 3-1-1-17-98; RKKKo nr 3-1-1-10-98). (p 18)
Kui röövimisel kasutatakse töökorras relva KarS § 200 lg 2 p 8 alt 1 tähenduses või muud relvana kasutatavat eset, on tegelik oht kannatanu elule või tervisele kaheldamatult märksa suurem sellest, kui vara hõivatakse kõlbmatu vahendiga. Kõlbmatu vahendi kasutamine (mittekorras tulirelv, relvamakett, mängupüstol, kujuteldav relv) ja sellega ähvardamine võivad suurendada küll ohvri hirmutunnet, kuid samavõrra suurt hirmu võib põhjustada ka pelgalt röövimise põhikoosseisule vastav vägivallaähvardus (nt ähvardus peksta kannatanut jalgadega või visata ta kõrgelt alla; mööda ei saa vaadata sellestki, et KarS § 200 lg 1 hõlmab ka reaalse vägivalla rakendamist, kuniks see ei põhjusta rasket tervisekahjustust). Laskekõlbliku relva või relvana kasutatava muu esemega ähvardamise korral on olukord teine. Sel juhul võib esialgne ähvardustegu kasvada just kasutusse võetud eseme tõttu hõlpsasti üle raskemaks kuriteoks, nt röövmõrvaks (KarS § 114 lg 1 p 5). Seetõttu ongi põhjendatud enamohtliku röövimise eest rangema karistuse ettenägemine. (p 19)
|
4-21-950/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.09.2021 |
|
Menetlusõiguse rikkumine on seegi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt ka RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12). (p 11)
vt. RKKKo nr 1-18-86/128, p 58. (p 10)
|
1-20-1301/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.02.2021 |
|
Ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral tuleb kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; RKKKo asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; RKKKo asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). (p 12)
Ringkonnakohtule on kaebemenetluses antud seadusega õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (RKKKo asjas nr 3-1-1-49-16, p 22). Seega on apellatsioonikohus süüdistatava huvides esitatud kaebust läbi vaadates õigustatud hindama tõendeid maakohtust erinevalt. Teisisõnu võib ringkonnakohtu veendumus tõendikogumist ja isiku süüküsimusest kujuneda maakohtu omast kardinaalselt erinevaks. Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. (p 14)
KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama sätte teise lõike kohaselt võib nendele maakohtus vahetult uuritud tõenditele tugineda enda otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Nii ei eelda ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 714). See, missuguseid tõendeid on vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida, sõltub konkreetselt menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 10.2). Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (RKKKo nr 1-15-6483/415, p 29). Iseäranis oluline võib see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega. (p 16)
Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele. Eeltoodu tähendab, et KarS § 141 lg 2 raamistikku jäävat karistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. (RKPJKo asjas nr 3-4-1-13-15, p 34.) (p 17)
Pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel võib olla selliseks erandlikuks asjaoluks KarS § 61 lg 1 tähenduses, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära. (p 18)
Välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus (vt RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6; 21. RKKKo asjas nr 3-1-1-104-16, p 10). Sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6.). Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). (p 10)
Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. (p 11)
|
3-1-1-26-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
Kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt ka RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14). (p 7)
Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (RKKKo 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. (p 10)
Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)
|
3-1-1-90-15
|
Riigikohus |
13.11.2015 |
|
Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21)
Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)
|
3-1-1-29-14
|
Riigikohus |
17.11.2014 |
|
Võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. DNA-eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb aga arvestada, et KrMS § 60 lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Kriminaalasja kohtueelses menetluses võib võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNA-ekspertide tõepära suhet määravad arvutused, milledest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem, ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada.
KarS § 413 kohaselt loetakse lõhkeseadeldiseks lõhkeainet ja plahvatust esile kutsuvat mehhanismi (nt sütikut) sisaldavat seadeldist. Lõhkeseadeldise definitsiooni seisukohalt ei ole nõutav, et seadeldises sisalduva lõhkeaine kogus ja seadeldise konstruktsioon kujutaksid inimese elule või tervisele reaalset ohtu. KarS § 413 kohaldamisel ei ole tähtsust ka sellel, kas plahvatus tegelikkuses esile kutsutakse.
|
3-1-1-136-13
|
Riigikohus |
27.12.2013 |
|
PankrS § 35 lg 1 p 2 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ja õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Pankrotivara puudutava vaidlusena on kõnealuste sätete tähenduses käsitatav ka süüdistatavaks oleva pankrotis äriühingu kriminaalasja lahendamine kohtus. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga võivad pankrotis juriidilisest isikust süüdistatava jaoks kaasneda õigused ja kohustused, mis puudutavad vara, mille võib arvata pankrotivarasse või nõuded, mida saab pankrotimenetluses pankrotivõlgniku vastu esitada.
Võlgniku ja võlausaldajate huvid ei satu konflikti olukorras, kus pankrotihaldur esindab kriminaalmenetluses pankrotis juriidilisest isikust süüdistatavat. Seda põhjusel, et osalemine kriminaalmenetluses just süüdistatava seadusliku esindajana aitab eelduslikult tagada nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvide parema kaitse. Teistsugune oleks olukord aga siis, kui pankrotis juriidilisest isikust süüdistatavat esindaks äriühingu endine juhatuse liige, kellel võlgniku ning võlausaldajate huvide järgimise kohustus puudub.
Olukorras, kus pankrotihaldur ei võtnud osadest maakohtu istungitest osa, ülejäänud istungitel osales ta aga kolmanda isikuna, on see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Sellest lähtuvalt puudub alus väita, nagu saaks juriidilisele isikule etteheidetava kuriteo tehiolude kohta selle juriidilise isiku esindajana ütlusi anda pelgalt see füüsiline isik, kes juriidilise isiku huvides vahetult teo toime pani. Kuriteo toimepanemise aja, koha ja viisi ning muude tehiolude kohta kriminaalmenetluses ütluste andmiseks ei pruugi süüdistatavat esindav juriidilise isiku juhtorgani liige olla ise kuriteoga vahetult puutumuses. Ta saab aga anda tõendamiseseme asjaolude seisukohalt vajalikku teavet selle kohta, mis puudutab näiteks süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (tema majanduslikku olukorda) ja muid vastutust mõjutavaid tegureid.
Olukorras, kus pankrotihaldur ei võtnud osadest maakohtu istungitest osa, ülejäänud istungitel osales ta aga kolmanda isikuna, on see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes.
|
3-1-1-73-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Isiku süüditunnistamine KarS § 257 järgi eeldab, et süüdistatav pani koosseisupärase teo toime oma tõelist või oletatavat õigust teostades (vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 9 ja 3-1-1-112-12, p 7). Seega on kõnealuse kuriteokoosseisu objektiivse külje üks kesksemaid tunnuseid küll isiku tegevuse ebaseaduslikkus (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 9), kuid samaaegselt tuleb süüdistatava süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas. Vastasel juhul pole selge, kas süüdistatava käitumine on käsitatav mingisuguse õiguse teostamisena, ja järelikult puudub siis ka alus KarS § 257 omistamiseks.
Juhul, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt nt RKKKo 3-1-1-95-12, p 14.2).
Kuna KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, millised ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, ei saa koosseisutunnuste jaatamiseks pöörduda esitatud süüdistuse ega KrMS § 7 lg-s 2 sätestatu poole.
|
3-1-1-69-12
|
Riigikohus |
13.06.2012 |
|
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Varastatud vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel (mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS § 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja eriline suhe sellesse asjasse.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend.
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Vt p 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700.)
|