1-23-1551/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2026 |
|
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. (p 16)
Kohus ei ole riikliku süüdistaja (esialgse) õigusliku hinnanguga seotud. Kvalifikatsiooni muutmine on kohtu õigus ning teatud juhtudel ka kohustus. (p 17)
Kohtud on õigustatud tuvastama teatud süüdistuses nimetamata asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena. (p 21)
Pelgalt endisest abielust ei saa tuletada isikute seotust korruptsioonivastase seaduse tähenduses. (p 21)
Ärilisel eesmärgil salvestatud sideandmete kasutamine süüteomenetluses ei ole põhimõtteliselt välistatud. Sellisel juhul peab aga olema mh tuvastatav, et andmed on salvestatud ja säilitatud justnimelt teenuse turustamiseks, arvete esitamiseks ja/või lisaväärtusteenuste osutamiseks vajalikul määral ja vajaliku aja jooksul. See tõendamiskoormis lasub tõendi esitajana prokuratuuril. Kui äriline eesmärk pole tõendatud, tuleb eeldada, et asjassepuutuvaid sideandmeid säilitati ESS § 1111 lg-st 2 tuleneva üldise kohustuse raames. (p 26)
|
| 1-23-1538/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2025 |
|
Teadliku vale välistamisest ei piisa aga alati veel järelduseks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad tõendamiseseme asjaolusid õigesti. Nimelt tuleb arvestada ka tõendiallika võimaliku mäluveaga, mille korral ei peegelda inimene ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt näiteks sellest, mida isik on vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud ja tajunud. (p 21)
Teadusuuringud kinnitavad, et ka täiesti normaalse psüühikaga inimesel võivad olla vahetud ja detailsed mälestused sündmustest, mida tegelikult ei ole aset leidnud või milles ta ise ei osalenud. Niisamuti võivad mälus teiseneda algsündmuse üksikasjad. Ehkki vaieldakse selle üle, kui vastuvõtlikud on inimesed valemälestuste tekkimisele, on kõnesoleva nähtuse olemasolu üldtunnustatud. Samas ei ole kindlaks tehtud selgeid kvalitatiivseid erisusi, mille põhjal inimene ise või keegi teine saaks valel ja tõesel mälestusel usaldusväärselt vahet teha. Ekslikud mälestused on täpselt sama elavad, veenvad või häirivad kui mälestused tegelikest sündmustest ja inimene võib olla enda valemälestuse õigsuses täiesti kindel. Valemälestused on kergemad tekkima siis, kui meenutatavad sündmused jäävad kaugemasse minevikku, näiteks lapsepõlve. Ehkki valemälestuste kujunemist soodustab teatud tüüpi psühhoteraapia või ülekuulamistehnika, ei eelda nende teke iga kord välist mõjutajat. Valemälestus võib välja kujuneda ka näiteks olukorras, kus inimese halvenenud vaimne või füüsiline seisund toob kaasa sisemise vajaduse leida sellele põhjus. Kunagi ei saa välistada, et inimesele aastaid hiljem meenunud traumaatiline (lapsepõlve)sündmus leidis tõesti aset. Siiski on niisugusel juhul tavapärasest suurem risk, et inimese mälupilt ei kajasta tegelikkust, sest aja möödudes võib eri tegurite toimel suureneda mälu moonutuste ja ka täienisti valede mälestuste tekkimise tõenäosus. (p 22)
|
| 1-23-5620/89
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)
Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)
Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)
KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)
Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)
Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)
Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)
Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 2901 lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)
Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)
|
| 1-21-7384/240
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
KrMS § 65 lg 1 eesmärk on avada Eesti kriminaalmenetlus teistest õigussüsteemidest pärit tõenditele. (p 24)
Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. (p 25)
KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. (p 24)
Mitte iga kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) ei ole käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 10.1). Üldised põhimõtted, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, sisalduvad ennekõike põhiseaduse asjakohastes sätetes ja KrMS § s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. (p 31)
Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetena tuleb käsitada eelkõige selliseid põhiprintsiipe, mis väljendavad meie riigi kriminaalmenetluse üldist iseloomu ja põhiväärtusi. Teisisõnu saab kriminaalmenetluse põhimõtetena vaadelda neid printsiipe, millel baseerub kriminaalmenetluse toimimine ja mille äramõtlemisel muutuks kogu selle põhistruktuur. Sellisteks üldpõhimõteteks on eelkõige piinamise, õigusvastase vägivalla kasutamise, inimväärikuse alandamise, au ja väärikuse riivamise, elu ja tervise ohustamise keelud ning enese mittesüüstamise privileeg. Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)
KrMS § 65 lg 1 kontekstis ei tähenda kriminaalmenetluse põhimõtetele vastavuse hindamine kontrollimist, kas menetlustoimingu tegemisel järgiti Eesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. On võimalik, et välisriigis kogutakse tõend menetlustoiminguga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Isegi sellisel juhul ei saa automaatselt järeldada, et menetlustoiming on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. (p 32)
KrMS § 1261 lg 4 pole Eesti kriminaalmenetluse põhimõte KrMS § 65 lg 1 mõistes. Tegemist on tõendi lubatavust puudutava normiga, mille olematuks mõtlemine ei muudaks Eesti kriminaalmenetluse põhistruktuuri. (p 34)
See, millistele andmetele tuginedes saab veenduda, et välisriigis tehtud menetlustoiming vastab Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele, sõltub tõendist. Mida kergemini mõjutatav on tõendi sisu, seda rohkem teavet võib Eesti kohus vajada välisriigis tehtud menetlustoimingu kohta. Nii oleks näiteks keeruline jaatada tõendi kooskõla Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega olukorras, kus tõendina esitatakse välisriigist laekunud ülekuulamisprotokoll, ilma et kohtule oleks teada, milline riik ülekuulamist toimetas ning kas ja mil moel olid tagatud ülekuulatava põhiõigused. (p 38)
Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)
Välisriigis kogutud tõendi lubatavaks tunnistamine ei võta asja arutavalt kohtult õigust ja kohustust hinnata selle usaldusväärsust kogumis muude tõenditega. (p 38)
Kaitsjate esitatud välisriigi advokaadi kirjalik arvamus on selline tõend KrMS § 63 lg 2 mõttes (vabatõend), millega kaitsjad soovisid tõendada menetluslikke asjaolusid. Sestap ei pidanud selle kirjutise autor ka kohtus ütlusi andma. (p 42)
Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. Ka sellisel juhul tuleb Eesti kohtul hinnata, kas rikkumine on piisavalt raske, et mõjutada tõendi kasutatavust Eesti kriminaalmenetluses. (p 25)
Asjaolu, et serveri asukohariik pole teada, ei ole käsiloleval juhul tõendi seaduslikkuse jaatamisel takistuseks. Esiteks on tegemist EL-i liikmesriigiga, mis võimaldab asuda seisukohale, et see riik jagab Eesti Vabariigiga sarnaseid põhiväärtusi ja on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) liikmesriik. (p 26)
|
| 1-21-5115/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2024 |
|
Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)
Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)
Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)
KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)
Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)
Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 121 p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)
KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)
KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)
KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)
Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)
|
| 1-23-2872/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)
Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)
Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)
Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)
Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)
Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)
Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)
Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)
Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-22-7339/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.02.2024 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)
Kuigi prokuratuuril on KrMS § 12616 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)
Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)
Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)
|
| 1-22-1988/70
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.11.2023 |
|
Lapse ütluste kui tõendi kogumist kriminaalmenetluses reguleerivate KrMS §-de 70, 290 ja 2901 eesmärk on ühest küljest tagada nii tõendi kvaliteet kui ka kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus, kuid teisalt vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. (p 13)
Riigil lasub kohustus vältida kuriteo ohvriks langenud lapsele lisakannatuste põhjustamist kriminaal- ja kohtumenetluses. Hinnang sellele, mis on lapse parimates huvides, peab olema individuaalne ning lähtuma konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja alaealise isikust. Samas ei tohi kannatanu kaitsmiseks võetud meetmed rikkuda kaitseõigust ega süüdistatava õigust ausale ja õiglasele menetlusele. (p 13)
Kohus võib KrMS § 2901 lg 1 p 2 alusel vastu võtta vaid sellised kohtueelses menetluses antud ütlused, mille puhul on alaealine tunnistaja rakendatud seaduspäraselt. See tähendab, et talle tutvustati eakohasel viisil tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1), sealhulgas õigust keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel (KrMS § 71) ja kohustust rääkida tõtt (KrMS § 66 lg 3). Lisaks peab ülekuulamine olema toimunud KrMS §-s 70 sätestatud alaealise tunnistaja ülekuulamise erisusi arvestades. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-73-15, p d 18–20.) (p 14)
KrMS § 2901 lg 1 alusel vastu võetud tõendit ei muuda lubamatuks see, kui tunnistaja saab pärast tõendi vastuvõtmist 14-aastaseks. (p 20)
Alaealise õiguste paremaks tagamiseks ei võimalda KrMS § 2901 lg 2 last uuesti täies mahus üle kuulata. (p 15)
Täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses ei ole piiratud tõendamiseseme asjaoludega. Alaealise täiendava küsitlemise võib tingida mistahes üksikasi, mis on oluline otsuse tegemiseks. Siiski pole seadusandja pannud kohtule kohustust täiendava küsitlemise läbiviimiseks isegi juhul, kui sellised täiendavad asjaolud on olemas. Ka seda menetlusotsustust tehes tuleb kohtul pidada süüdistatava kaitseõiguse kõrval silmas lapse parimaid huve. (p 16)
Taotluse alaealise kannatanu täiendavaks küsitlemiseks võivad esitada nii pooled kui ka kannatanu või tema esindaja. Taotlus peab olema põhistatud. (p 17)
Olukorras, kus varem üle kuulatud alaealine kannatanu soovib ise kohtus ütlusi anda ning kohtu hinnangul esinevad ka täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses, saab kannatanu küsitlemisest keelduda vaid kaalukatel põhjustel. Kannatanul on õigus anda ütlusi ja võtta osa kohtulikust arutamisest. Samuti on KrMS §-s 2901 sätestatud kaitseõiguse piirang õigustatud vaid lapse kaitsmise eesmärgil. Kui kannatanu kaitset (enam) ei vaja, puudub alus tema küsitlemata jätmiseks. Kannatanu taotluse rahuldamata jätmisel ei saa piirduda abstraktsete viidetega lapse vanusele, tema potentsiaalsele mõjutatavusele ja ütluste andmisest möödunud aja pikkusele. Kohus peab tooma jälgitavalt välja konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et suure tõenäosusega pole tegemist kannatanu tegeliku tahtega ja/või täiendav küsitlemine on alaealise kannatanu huvidega ilmses vastuolus. (p 18)
Kui kohus keeldub alaealise kannatanu täiendavast küsitlemisest, tagab menetlusõigus kannatanule õiguse olla ära kuulatud kohtumenetluses võimalusega avaldada oma arvamust kohtuvaidlustes (KrMS § 299 lg 1; vt ka KrMS § 38 lg 5 p 5) ning väljendada oma seisukohta apellatsiooni esitades (KrMS § 318 lg 1). (p 22)
KrMS § 109^1 lg 3 p 2 alusel võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. (p 24)
|
| 1-21-5633/135
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Kui isikule on tema kinnipidamise käigus kahtlustatava õigusi ja kohustusi selgitatud, on tõendid, millele seejärel isiku kaasabil ligipääs saadakse, lubatavad. (p 59)
Internetis vabalt kättesaadav teave võib olla kriminaalmenetluses lubatav tõend. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKKo nr 1-18-437/725, p 44). (p 60)
Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232/179, p 66). (p 60)
Vt RKKKo nr 1-21-6698/50, p d 15–19. (p 64)
KarS §-d 2351, 232 ja 2342 ei piira ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust ega ole vastuolus PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. (Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48.) Ka EIK on leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94). KarS §-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (RiKS § 6 lg 1). (p 72)
Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi, mille hulka kuulub ka väljendusvabadus (PS § 45) tohib piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKKm nr 3-1-1-9-15, p 25). KarS §-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. KarS §-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. (p-d 73–74)
KarS § 2351 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS § 2351 lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). (p 75)
Kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (KarS § 2351) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama KarS § 2351 lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. (p 77)
KarS § 232 on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist. Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. (p 80)
Isikut ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKKm nr 1-20-8694/55, p 38). (p 81)
Omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega, vaid iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 13). (p 83)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKKo nr 3-1-1-101-16, p-d 22–25) (p 45)
Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKKm nr 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p 66). (p 48)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud ei tähenda üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. (p 49)
Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt RKKKo nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajadusel, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega. (p 50)
Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt EIK 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). (p 54)
Kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKKo nr 1-20-1108/94, p 23). Selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 92)
Kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 mõttes on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. (p 87)
Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm nr 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. (p 88)
|
| 1-21-1421/182
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)
Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)
Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)
KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)
Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)
KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)
Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)
Süüdistataval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kohta tehtud kohtuotsus KrMS § 4081 korras avaldataks. (p 145)
Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)
Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)
Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)
Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)
Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)
Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)
Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)
KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)
Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)
Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)
Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)
KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)
Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)
Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)
Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis:
1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema,
i. olles Eesti Vabariigi kodanik,
ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning
2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta,
i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning
ii. lähtus kas:
(a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi
1. iseseisvuse ja sõltumatuse või
2. territoriaalse terviklikkuse vastu või
(b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)
Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)
KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)
Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)
Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)
KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)
|
| 1-20-2143/156
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.05.2023 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu ja enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures on kriminaalmenetluse lõpetamine on erandlik abinõu, kusjuures kohus peab veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada muul seaduses nimetatud viisil. (p 11)
Kui kohus otsustab mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada karistust, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses ta seda teeb. (p 12)
Kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. Lisaks ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega. Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega. Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut. (p-d 17–18)
Vajadus kontrollida apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust vahetult ei tähenda seda, et kõik maakohtus juba üle kuulatud tunnistajad, kannatanud ja süüdistatavad oleks tarvis kõigi asjaolude osas ringkonnakohtus uuesti üle kuulata. Selle, keda ja millises ulatuses tuleb ringkonnakohtus (uuesti) üle kuulata, määravad ära apellatsiooni põhjendused vaidluseseme ulatus. (p-d 20–22)
Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt on just kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks. (p 21)
Juhul, kui isikuline tõendiallikas on tarvis apellatsioonimenetluses uuesti üle kuulata, ei tule teda üldjuhul küsitleda samas mahus nagu maakohtus. Asjakohane on keskenduda vaid ütluste sellele osale, mille usaldusväärsuse üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, ja asjaoludele, mis on ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised. (p 22)
Apellatsioonimenetluses võib osutuda vajalikuks maakohtus üle kuulatud isiku täiemahuline uus ristküsitlus ennekõike siis, kui isiku ülekuulamisel esimese astme kohtus rikuti ristküsitluse reegleid või muid kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis välistab tema ütluste lubatavuse tõendina. (p 22)
Ehkki ülekuulatavate ja/või neile esitatavate küsimuste ring on eespool käsitletud põhjustel apellatsioonimenetluses eelduslikult väiksem kui esimese astme kohtus, tuleb ristküsitluse reegleid KrMS § 335 lg 1 kohaselt järgida ka ringkonnakohtus. See tähendab muu hulgas, et tunnistajat (KrMS § 37 lg 3 järgi ka kannatanut) küsitleb KrMS § 288 lg 1 kohaselt reegeljuhtumil esimesena see kohtumenetluse pool (apellant), kelle taotlusel on isik ringkonnakohtusse kutsutud. Järgmisena saab küsitlemisõiguse vastaspool (KrMS § 288 lg 2 ls 2). Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (KrMS § 293 lg 3 ls 1). Ringkonnakohtul on õigus küsitleda tunnistajat või süüdistatavat pärast ristküsitlust (KrMS § 288 lg 6). Tunnistaja, kannatanu või süüdistatava ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse demonstreerimiseks kohaste küsimuste formuleerimine on võistlevas menetluses esmaselt sellele argumendile tugineva kohtumenetluse poole, mitte kohtu ülesanne. Samas on ringkonnakohus KrMS § 288 lg 5 kohaselt õigustatud ja kohustatud jätma kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale mh sellised küsimused, mis on asjakohatud. Apellatsioonimenetluses tähendab see ka küsimusi, mis väljuvad apellatsiooni või selle põhjenduste piiridest. (p-d 24–26)
Kui on ilmne, et kohtumenetluse poole küsimuste eesmärk on menetluse pahauskne venitamine, võib kohus sekkuda ristküsitlusse ka omal algatusel või seada pooltele küsimuste esitamiseks ajapiirangu. (p 26)
Apellatsioonimenetluses antud ütlused on kriminaalasjas tõendiks samamoodi nagu maakohtus toimunud ristküsitlusel saadud ütlused. Esimese ja teise astme kohtus antud ütluste omavahelise vastuoluga peab ringkonnakohus arvestama tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, ent aprioorselt ei saa ühes kohtuastmes antud ütlusi teistele eelistada. Samuti ei tähenda igasugune vastuolu maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste vahel seda, et isiku ütlused tuleks tingimata tervikuna tõendikogumist välja jätta. (p 27)
Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. (p 33)
|
| 1-21-8355/200
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
Tõendamiseseme asjaolude kindlaks tegemiseks sobivad kõik KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliigid. Ka kuriteo toimepanemisel kasutatud eseme kadumise korral võivad tõendid kogumis veenda, et süüdlane pani kuriteo väljaspool mõistlikku kahtlust ja suure tõenäosusega toime laskekõlbliku relvaga. (p 16)
Riigikohtu kestva praktika kohaselt tuleb relvana kasutatava muu esemena KarS § 200 lg 2 p 8 alt 2 tähenduses mõista spetsiaalselt kehavigastuse tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset, aga ka teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Määravaks on, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (RKKKo nr 3-1-1-103-10, p 10; RKKKo nr 3-1-1-17-98; RKKKo nr 3-1-1-10-98). (p 18)
Kui röövimisel kasutatakse töökorras relva KarS § 200 lg 2 p 8 alt 1 tähenduses või muud relvana kasutatavat eset, on tegelik oht kannatanu elule või tervisele kaheldamatult märksa suurem sellest, kui vara hõivatakse kõlbmatu vahendiga. Kõlbmatu vahendi kasutamine (mittekorras tulirelv, relvamakett, mängupüstol, kujuteldav relv) ja sellega ähvardamine võivad suurendada küll ohvri hirmutunnet, kuid samavõrra suurt hirmu võib põhjustada ka pelgalt röövimise põhikoosseisule vastav vägivallaähvardus (nt ähvardus peksta kannatanut jalgadega või visata ta kõrgelt alla; mööda ei saa vaadata sellestki, et KarS § 200 lg 1 hõlmab ka reaalse vägivalla rakendamist, kuniks see ei põhjusta rasket tervisekahjustust). Laskekõlbliku relva või relvana kasutatava muu esemega ähvardamise korral on olukord teine. Sel juhul võib esialgne ähvardustegu kasvada just kasutusse võetud eseme tõttu hõlpsasti üle raskemaks kuriteoks, nt röövmõrvaks (KarS § 114 lg 1 p 5). Seetõttu ongi põhjendatud enamohtliku röövimise eest rangema karistuse ettenägemine. (p 19)
|
| 1-21-6698/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.03.2023 |
|
Asjatundja pädevuse tuvastamine eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele. (p 16)
Asjatundja menetlustoimingusse kaasamise eesmärk on esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada nt isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. (p 17)
KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Ekspertiis korraldatakse seevastu just siis, kui ilmneb, et mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1 ja § 105 lg 1). Seega ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus. Kuivõrd kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused, eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev (nt ei nähta menetlusseaduses otsesõnu ette asjatundja õigust tutvuda kriminaalasja materjaliga ning küsida uuringuteks selgitusi). (p 18)
Asjatundja ega ka mitte eksperdi pädevusse ei kuulu ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Sama moodi pole asjatundjal ega eksperdil võimalik anda õiguslikku hinnangut mõne süüteokoosseisu tunnuse (nt KarS §-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. (p 24)
Olukord, kus kohus põhistab kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust asjatundja niisuguste seletustega, mille raames hindas asjatundja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, on vastuolus üldiste loogikareeglitega, sest hinnatud ütluste puhul on siis tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. (p 25)
Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. (p 30)
|
| 1-21-7406/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)
Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)
KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)
Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)
|
| 1-21-5229/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.11.2022 |
|
Vägivallasuhte infoleht ei ole iseseisev tõend, kuna ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sellel kajastatud selgitus pärineb kannatanult, ega hinnata, kas kannatanu oli politseitöötajaga suhtlemise ajal veel tajutu mõju all või kas ta võis tõde moonutada. (p 20)
Olukorras, kus süüdimõistmine tugineb valdavas osas tunnistajate kohtueelses menetluses antud ning kohtumenetluses avaldatud ütlustele ning süüdistataval ega kaitsjal pole olnud võimalik neid küsitleda on tegemist KrMS § 15 lg 3 rikkumisega. (p 21)
Vt RKKKo nr 1-19-10157/71, p 10 ja RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37. (p 17)
KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses on teine isik see, kes ise kogeb tõendamiseseme asjaolusid ja vahetult selle järel veel tajutu mõju all olles räägib tajutust tunnistajale.
Tunnistajate ristküsitlusel antud ütlused ei ole tõendid KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses, kuna mõlema teadmine juhtunu kohta pärineb vahendlikult tunnistajalt. (p 19)
|
| 1-21-2039/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.11.2022 |
|
Kui süüdistatav keeldub kohtuistungil ütluste andmisest, siis saab KrMS § 294 p 1 alusel esitada tõendina tema ütlused, mille ta andis mistahes teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel. (p 19)
Olulise menetlusõigusliku garantiina tuleb KrMS § 294 p 1 kohaldamisel arvestada
PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva keeluga sundida kedagi tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (RKKKo nr 4-16-6037/46, p 17). EIK on väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt tähendab enese mittesüüstamise privileeg seda, et prokuratuur peab suutma kriminaalasjas tõendada isiku süü selliselt, et ei tugineta mingilgi viisil isiku tahte vastaselt tema kaasabil saadud tõenditele (vt EIK 11. juuli 2006. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 100). Seejuures on EIK toonitanud, et õigus end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud. (Vt EIK 13. septembri 2016. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267.) (p-d 17 ja 18)
KrMS § 131 lg 3 näeb ette, et vahistamismääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Teave, mille kahtlustatav sellisel küsitlusel eeluurimiskohtunikule edastab, saab olla KrMS § 63 lg 1 tähenduses kohtueelses menetluses menetlejale antud ütlusteks. (p-d 22-26)
Ütluste defineerimine jäigalt selle kaudu, kas teave on fikseeritud kindlate nõuete kohaselt (eeskätt KrMS-s otseselt nimetatud uurimistoimingutes), ei ole põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi reeglina lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, mitte mistahes vorminõude eiramisel (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega. Seega, kui määratleda vahistamisel antud selgitused ütlustena KrMS § 63 lg 1 ja § 294 tähenduses, tuleb nende lubatavust ja usaldusväärsust hinnata samadel alustel teiste ütlustega, võttes arvesse selle tõendi kujunemise eripära. (p 27)
Kui eeluurimiskohtuniku ette toimetatud vahistatavale on KrMS § 34 lg 1 p-des 1-3 sätestatud õigusi kohasel viisil ja arusaadavalt tutvustatud ning ta otsustab istungil sellegipoolest selgitusi anda, on selliselt kujunenud ütlused üldjuhul KrMS § 294 lg 1 tähenduses lubatav tõend. (p 28)
Lubatavate tõendite alusetu väljajätmine tõendkogumist, kui see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 29)
|
| 1-20-1208/172
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.06.2022 |
|
KrMS § 691 võimaldab deponeerida ka endise kaaskahtlustatava ütlusi. (p 26)
KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Muid aluseid kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmiseks seadus ette ei näe. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid EIÕK art 6 lg 3 punkti d tähenduses (RKKKo asjas nr 3-1-1-109-16, p 11). Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg‑st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. (p-d 36-37)
Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule tema õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. (Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58.) (p 32)
Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu (RKKKo asjas nr 3-1-1-90-11, p 13). (p-d 27–34)
Endise kaaskahtlustatava või -süüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid ja neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Ka selliste isikute ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid. (p 39)
KrMS § 911 annab üldise aluse isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemiseks, nähes ette, et seejuures tuleb järgida KrMS §-s 91 sätestatud korda. KrMS § 911 p-des 1 ja 2 toodud erandid käsitlevad olukordi, mil nende kiireloomulisusest tulenevalt KrMS §-s 91 sätestatud korda järgida ei tule. Eelkõige tähendab see seda, et neil erandjuhtudel ei eelda tahtevastane sisenemine läbiotsimismäärust. Järelikult juhul, kui läbiotsimiseks on vaja isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale siseneda, tuleb kohaldada mõlemat sätet – KrMS § 911 annab aluse tahtevastaseks sisenemiseks ja KrMS § 91 läbiotsimiseks, sätestades samas mõlema toimingu jaoks menetluskorra. (p 45)
Kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist menetlustoimingutega, mis on kirjeldatud KrMS §-s 91 (läbiotsimine) ning §-s 86 (vaatlus) (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 460). (p-d 47-48)
Arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust meie seadusandja seni kehtestanud ei ole. Seega saab selline kaasabi olla üksnes vabatahtlik, mis omakorda eeldab, et isik teab enda õigust sellise kaasabi osutamisest keelduda. Kui ta otsustab seda õigust kasutada, ei välista see iseenesest andmekandjal asuva info kasutamist tõendina, kui menetlejal õnnestub sellele muul viisil ligi pääseda. Vaidluse korral peab menetleja suutma seadmesse ligipääsu saamise asjaolusid, sh isikule tema õiguste selgitamist, tõendada. (p-d 49–52)
|
| 1-18-437/725
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 1-15-1452/311, p-d 17, 18 ja RKKKo nr 3-1-1-8-17, p 9. (p-d 33 ja 34)
Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 58–59 ja RKÜKo nr 1-17-2359/122, p-d 48–49. (p 38)
Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)
Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)
Foto kui iseseisva tõendi puhul pole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli. (p 44)
KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)
Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)
Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)
Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)
Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)
Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)
Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)
Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)
Vt RKKKm nr 1-17-4924/15, p 39; RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2. (p 70)
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)
|
| 1-21-1652/56
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.04.2022 |
|
Kui SKHS-i alusel esitatud kahju hüvitamise taotlus on seotud vahistamisega, mida kohaldati osalise õigeksmõistmise korral vaid õigeksmõistvat otsust puudutavas osas, tuleb kahju hüvitamise taotlus lahendada SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel. (p 25)
Vt RKKKo nr 1-16-2675/108, p 21. (p-d 26-27)
Alaealise tõendiallika ülekuulamisel tehtud ulatuslikud menetlusõiguslikud rikkumised võivad muuta ütlused lubamatuks tõendiks. (p 29)
KrMS § 38 lg 5 p 3 alusel võib teatud juhtudel olla võimalik kaasata ka alaealise tunnistaja ülekuulamisele usaldusväärne tugiisik, kelle juuresviibimist laps ise soovib. Menetlustoimingusse kaasatud isik ei tohi selle käiku sekkuda. (p-d 29.1-29.2)
Kuigi KrMS § 68 lg 4, § 2881 lg 2 p 4 ja § 290 lg 5 võimaldavad esitada alaealisele kannatanule suunavaid küsimusi, ei tohi need muutuda valdavaks. Just sellel põhjusel on ka kohtumenetluses suunavad küsimused lubatud üksnes kohtu loal. Korduvad küsitlemised võivad mõjutada laste mälupilti. Samuti võib lastel olla soov anda ülekuulamisel neile varem tuttavale täiskasvanule meelepäraseid vastuseid. (p-d 29.3 ja 30.1)
Vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37; RKKKo nr 1-20-5071/72, p-d 12 ja 19. (p 30.3)
KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on vältida alaealiste korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. KrMS § 2901 lg-s 1 kirjeldatud olukorras saab kohus vajadusel esitada kannatanule KrMS § 2901 lg 2 alusel üksnes täiendavaid küsimusi, seadus ei sätesta aga pärast videosalvestatud ütluste avaldamist võimalust last uuesti täies mahus üle kuulata. Alaealise korduv ülekuulamine kohtumenetluses oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga. (p 31)
|
Facebook
X.com