3-1-1-85-07
|
Riigikohus |
18.12.2007 |
|
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
KrMS § 15 lg 2 lubab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda.
Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-71-04; nr 3-1-1-119-05, p 11; nr 3-1-1-153-05).
Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06).
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
|
| 3-1-1-146-05
|
Riigikohus |
16.03.2006 |
|
Erootilise teosena tuleb KarS § 177 lg 1 mõttes mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Samas ei eelda KarS § 177 lg-s 1 märgitud pornograafiline või erootiline teos selle levitamist või üldsusele demonstreerimist. Mõiste "erootika" eeldab KarS § 177 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnusena õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
Alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal.
Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on RKKK kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Kuriteo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning selle määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
|
Facebook
Twitter