1-16-10503/150
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.12.2018 |
|
Isegi kui ringkonnakohus on eelmenetluses jaatanud põhjendamatult kohtumenetluse poolel kaebeõiguse olemasolu ja võtnud määruskaebuse ekslikult menetlusse, on ta ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. (p 32)
KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v. a samas sättes nimetatud erandid). Olukorras, kus prokuratuur vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel, on tegemist kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse vaidlustamisega. Ainuüksi niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada KrMS § 385 p 20 mõttes mittevaidlustatava määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.1). (p 33)
Kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtav määrus on olemuslikult menetlust korraldava sisuga lahend, mis ei mõjuta kohtuasja lõplikku lahendamist. KrMS §-s 385 ette nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem – kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt RKKKm 1-17-1205/147, p 26 ja 3-1-1-113-10, p 7.) (p 34)
KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoludel kriminaalmenetluse lõpetamine välistab süüdistatava suhtes kriminaalasja arutamise jätkamise ja seega ei ole tegemist üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldava otsustusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 20 ette nähtud edasikaebepiirang ei laiene. (p 35)
Analoogia KrMS § 385 p-ga 10 pole selle küsimuse lahendamisel asjasse puutuv, sest kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-de 201–2031 alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava, süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus KrMS § 202 kohaldamist puudutavas vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. (Vt RKKKm 3-1-1-113-10, p 8.) (p 36)
KrMS § 385 p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine KrMS § 385 p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude KrMS § 274 lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses sätestatud selge erand. (p 37)
Küsimust KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise võimalus (vt RKKKm 1-17-1205/147, p 29). (p 38)
Seadusandja on jätnud kohtule KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust. Teisalt on oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus. KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul, kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi KrMS § 199 lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas ta saab kanda karistust. (p 40)
Küsimus, kas süüdistatav saab KrMS § 199 lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda, on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus. (p 41)
KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)
Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)
Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)
Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)
Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)
Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)
KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama, kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid, näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab. (p 42)
Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad kohtuistungite toimumise päevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi süüdistatava terviseseisundi kohta mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi, kui kirjeldas kohtumenetluse senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest. (p 46)
Põhjenduste väike maht iseenesest pole kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 või 2 tähenduses, mis on viinud kriminaalmenetluse ebaõige lõpetamiseni. (p 43)
Kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit. (p 51)
Kui raviskeemi ja arsti soovituste täpne täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist, ei saa maakohus kontrollida märgitud nõuete täitmist. Olukorras, kus märgitud nõuete täitmine valmistab süüdistatavale selgelt raskusi, ja puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid, ei ole alust järelduseks, et raviskeemi ja arstide soovituste mittejärgimise eesmärk on enese n-ö kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. (p-d 55-56)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-86-14 käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kui ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, pole võimalik kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda. (p 58)
Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. Kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises ei osale. (p 59)
Kui süüdistatav saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil osaleda, kuid tema terviseseisundit silmas pidades on suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma, kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud raviskeemi ning arsti juhiste täitmist kontrollida, tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida, lisatõendite kogumata jätmist ei saa maakohtule ette heita ja kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, võib kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel pidada tegelikku olukorda arvestavaks, mitte ennatlikuks. (p 62)
Kui ringkonnakohus on hinnatud kriminaalmenetluse lõpetamist eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on teinud maakohtule alusetuid etteheiteid, tuleb seda eksimust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 63)
|
| 3-1-1-23-17
|
Riigikohus |
22.05.2017 |
|
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2)
Süüteomenetluses asjaolu tuvastamisel ei ole võimalik tugineda allikale, milles avaldatud andmete tõepära ei ole verifitseeritav, s.t ei ole võimalik üheselt kindlaks teha autorit ja andmete päritolu (näiteks Internetis avaldatud veebientsüklopeedia (Vikipeedia) andmed) (p 18.3)
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2)
Väärteomenetluses ei ole välistatud VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokollis sisalduva tõendusteabe täiendamise või kvalifikatsiooni muutmise asemel ka uue väärteoprotokolli koostamine. Seda eeskätt juhul, kui menetleja peab vajalikuks muuta menetlusalusele isikule tehtava etteheite sisu. Väärteoprotokolli ülesanne on sarnaselt süüdistusaktiga teavitada isikut talle esitatavast süüdistusest. Kui enne väärteoasjas otsuse koostamist (näiteks vastulause esitamise järel) leiab menetleja, et süüdistuse sisu vajab täiendamist või muutmist, koostab ta uue väärteoprotokolli, mis peab vastama kõigile VTMS § 69 nõuetele. Sellisel juhul tuleb isikule tutvustada uut protokolli VTMS § 70 ettenähtud korras ja järgnev menetlus lähtubki sellest väärteoprotokollist. ( p 12)
Kuna väärteomenetluses kohaldatakse tõendite kogumise osas kriminaalmenetluse sätteid, kui seadus ei näe ette erisusi (VTMS § 31 lg 1), võib strateegilise kauba komisjoni otsus ehk arvamus olla käsitatav muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kuid selle dokumendi käsitamiseks eksperdiarvamusena või ekspertiisiaktina puudub seaduslik alus. Tõendi hindamine süüteomenetluses ei ole kuidagi seotud võimalusega vaidlustada komisjoni otsus halduskohtumenetluse korras. (p 16)
Strateegilise kauba seadus näeb ette, et strateegilise kaubaga võib tegemist olla kahel juhul. Esiteks võib kaubal olla strateegilise kauba kvaliteet seetõttu, et see kaup on loetletud StrKS § 2 lg-st 10 tulenevalt strateegiliste kaupade nimekirjas, mis sisaldab sõjaliste kaupade, kaitseotstarbeliste toodete, inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekirja. Vabariigi Valitsuse määrusega on kehtestatud sõjaliste kaupade ja kaitseotstarbeliste toodete nimekiri. Inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekiri on kehtestatud Euroopa Liidu nõukogu määrustega. Teiseks näeb StrKS § 2 lg 11 ette, et strateegilise kaubana käsitatakse ka kaupa, mis ei ole küll kantud strateegiliste kaupade nimekirja, kuid strateegilise kauba komisjon on asunud seisukohale ja teavitanud kauba eksportijat, valdajat, omanikku või deklaranti, et kaubal on strateegilise kauba tunnused kas tema omaduste, lõppkasutuse või lõppkasutaja tõttu või avaliku julgeoleku või inimõigustega seotud kaalutlustel ning et kaupa tuleb seetõttu siiski käsitada strateegilise kaubana. Käsitletaval juhul sõltub seega kauba tunnistamine strateegiliseks kaubaks komisjoni diskretsiooniotsusest. Seejuures näeb seadus üheselt ette, et komisjoni selline otsus saab puudutada ainult kaupa, mis ei ole kantud strateegiliste kaupade nimekirja. (p 15 – 15.2)
|
| 3-1-1-97-12
|
Riigikohus |
13.11.2012 |
|
Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2) ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi.
Kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise aine suure koguse tuvastamine tingimata ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid narkootilise aine kohta võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata (vt ka RKKKo 3-1-1-96-11 p 7.5).
|
| 3-1-1-85-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).
RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.
Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.
KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).
Vt otsuse p 39 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt otsus p 31 ja RKKKo 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21.
|
| 3-1-1-68-11
|
Riigikohus |
03.10.2011 |
|
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo katsest võiks rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40 lg-d 1 ja 2).
Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest.
Täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav.
Asjaolu, et kohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et makstud rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust.
Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
Vt otsus p 8.1. ja nt RKKKo 3-1-1-15-10, p 7.
Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt RKKKo 3-1-1-84-10, p 33).
Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14).
Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
Keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks.
Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.
Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.
Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 8).
KarS §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo nr 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13). (p 12.1)
|
Facebook
Twitter