1-20-1367/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2020 |
|
Kuna raviasutusse sundpaigutamine riivab intensiivselt põhiõigusi, saab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras paigutada üksnes siis ja nii kauaks, kui see on proportsionaalne. KrMS § 102 alusel isiku sundpaigutamise meedet saab kohaldada üksnes vältimatu vajaduse korral ehk juhul, kui tarviliku tõendusteabe kogumine muul viisil oma eesmärki ei täida. (p 14)
KrMS § 102 alusel isiku raviasutusse sundpaigutamiseks tuleb kohtul hinnata, kas ekspertiisialuse suhtes tekkinud kuriteokahtlus on põhjendatud, kas ekspertiisi tegemine on vajalik ja kas selle käigus on vaja teha pikaajalisi eksperdiuuringuid. (p 18)
KrMS § 102 lg 1 alusel raviasutusse sundpaigutamisel tuleb kohtul esmalt hinnata, kas ekspertiisialuse puhul esineb põhjendatud kuriteokahtlus. (p 15)
Raviasutusse sundpaigutamine on võimalik üksnes juhul, kui ekspertiis on vajalik. Ekspertiisivajaduse tuvastamiseks tuleb ära näidata, millised on need tõendamisvajaduse seisukohalt olulised küsimused, millele vastuse leidmine nõuab ekspertiisi tegemist. KrMS § 105 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis kinnitavad ekspertiisivajadust (vt ka RKKKo 1-17-5760/47, p 11 ja 1 19-2627/29, p-d 25–26). (p 16)
KrMS § 102 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata pikaajaliste eksperdiuuringute tarvidust. Kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmine pikaajaliste uuringute tegemise eesmärgil on õigustatav üksnes olukorras, kus muud viisid isiku vaimse seisundi kindlakstegemiseks on end ammendanud või pole need muul põhjusel sobilikud. Vajadusele pikaajalisteks uuringuteks saab osutada ekspert, kes peaks ühtlasi selgitama, miks ja millised toimingud tuleb teha statsionaarselt. Kuigi kindlaim tõend pikaajaliste eksperdiuuringute tarviduse kohta on ambulatoorse ekspertiisi järel valminud ekspertiisiakt, ei ole välistatud, et kohus tuvastab pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse muul viisil. (p 17)
Raviasutusse sundpaigutamine ei peaks automaatselt kestma KrMS § 102 lg-s 3 märgitud tähtaja möödumiseni, vaid üksnes nii kaua, kui see on ekspertiisi tegemiseks tarvilik. (p 19)
Kui erialateadmistele tugineval eksperdil, kes on kahtlustatava või süüdistatavaga vahetult kohtunud, jääb viimase vaimses seisundis põhjendatud kahtlus ja ekspert kinnitab vajadust ekspertiisialust pikemalt jälgida, peavad kohtul olema kaalukad argumendid, väitmaks, et pikemate meditsiiniliste uuringute tarvidust siiski ei ole. (p 22)
Kui erialateadmistele tugineval eksperdil, kes on kahtlustatava või süüdistatavaga vahetult kohtunud, jääb viimase vaimses seisundis põhjendatud kahtlus ja ekspert kinnitab vajadust ekspertiisialust pikemalt jälgida, peavad kohtul olema kaalukad argumendid, väitmaks, et pikemate meditsiiniliste uuringute tarvidust siiski ei ole. (p 22)
|
1-15-6223/49
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.12.2017 |
|
Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. (p 18)
KrMS § 106 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga KrMS § 106 lg 3, mille kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv. Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt KrMS § 106 lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või - kui ekspertiisiakt on juba koostatud - loobuda ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt KrMS § 105 lg 1 ja KrMS § 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted. (p 7.1)
Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema KrMS § 105 lg-s 1 nimetatud alus, s.o menetleja ekspertiisimäärus. Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et tegemist peab olema eksperdiga. KrMS § 95 ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja kontrollitavad, mille tagamiseks on KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 8). Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust tõendina. (p 7.2)
Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. (p-d 10 ja 11)
On tõsi, et esmapõhjustaja tekitatud põhjuslik ahel ei tarvitse kulgeda teiste isikute sekkumiseta. Küll aga ei välista ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine, mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sellistes situatsioonides alust rääkida eeskätt juhul, kui aset leidnud sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. Kolmandast isikust garandi tegu, millega ta sekkub negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ohu kulgemisse, on aga üldjuhul hinnatav kui loomulik osa algpõhjustaja loodud ohu kulgemisest. Seega ei katkesta kolmandast isikust garandi sekkumine reegeljuhtumil ohu algpõhjustaja tekitatud põhjuslikkust. Katkenud põhjuslikkusest oleks käesoleva kriminaalasja kontekstis alust rääkida juhul, kui kausaalahelasse sekkunud isikud oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või tervisele. (p 17.1)
Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. Pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18). (p-d 18 ja 19)
|
3-1-1-38-12
|
Riigikohus |
03.05.2012 |
|
Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.
Riigi õigusabi andmise viisi märkimata jätmine ei anna alust arvata, et riigi õigusabi saaja on riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest automaatselt vabastatud. Juhul, kui riigi õigusabi andmisel jääb riigi õigusabi andmise viis kindlaks määramata, tuleb menetlejal see küsimus lahendada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).
Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" reguleerib ekspertiisimääruse täitmist ja rakendub järelikult olukorras, kus menetleja on tõendamisvajadusest lähtudes ekspertiisi määranud.
Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).
Lähtuvalt KrMS § 156 lg-st 1 tuleb alates 1. septembrist 2011 üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada ja KrMS § 155 lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt lahendada KrMS §-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui aga taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pärast kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamist jääb kohtumenetluse pool ikkagi seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist ka apellatsioonikohtus. Kui sellises olukorras ringkonnakohus tuvastab kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, siis tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest. KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7) ja KrMS § 155 lg 22 omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel.
|
3-1-1-15-12
|
Riigikohus |
08.03.2012 |
|
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)
Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
|
3-1-1-48-09
|
Riigikohus |
08.06.2009 |
|
Kuna isiku kinnipidamisele kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes.
KarS §-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku 18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku 18. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe.
Tulenevalt KrMS § 105 lg-st 1 ja §-st 106 ei saa ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Ekspertiisimääruse kriminaalasja materjalidele lisamata jätmine kujutab endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei pruugi automaatselt tähendada kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10).
|
3-1-1-35-06
|
Riigikohus |
23.05.2006 |
|
Olukorras, kus maakohtul tekkis kahtlus kohtuvälise menetleja seisukohas mootorsõiduki ümberehitamise kohta, tulnuks kohtul esmalt toimetada selle sõiduki vaatlus vastavalt VTMS §-le 101. Kui selle vaatluse pinnalt tõusetunuks mõni konfiskeerimise aspektist oluline küsimus, mille lahendamine olnuks võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel, pidanuks kohus ise määrama ekspertiisi vastavalt VTMS §-le 102. Jättes need toimingud tegemata ja piirdudes kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse tühistamist põhistades üksnes paljasõnalise konstateeringuga, et transpordivahendi ümberehitatuks tunnistamiseks tuleb omada eriteadmisi, on maakohus lisaks otsuse põhistamise kohustusele rikkunud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Neil asjaoludel on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel.
Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ei Väärteomenetluse seadustik ega Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.
|
3-1-1-137-03
|
Riigikohus |
18.12.2003 |
|
Tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada kahte faktilist asjaolu: surma fakti ja surma põhjust. Surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest. Surma põhjuse tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik (KrMK § 58 lg 2 p 1). Kuid surmafakti tuvastamiseks ei näe KrMK ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest (sh KrMK §-st 50). Juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata.
Isiku süüditunnistamine inimese tahtlikus tapmises, kelle surma põhjust ei ole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 9 mõttes üksnes siis, kui surnukeha oleks olemas, kuid surma põhjuse tuvastamiseks on jäetud ekspertiis määramata.
Seadusandja pole KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavust. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele.
Strasbourg'i Kohtu (edasiselt Kohtu) praktika kohaselt garanteerib EÕIK art 6 õiguse ausale õigusemõistmisele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub siseriikliku õiguse pädevusse. Seega ei pea Kohus võimalikuks ei põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas. Kohus pidas oluliseks, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes ebaseaduslikult saadud tõendile, ning rõhutas, et tema pädevusse kuulub selle hindamine, kas kohtumenetlus kohtuasjas oli tervikuna aus ja kas süüdistatavale oli tagatud kaitseõigus (Strasbourg'i Kohtu 12.07.1988. a otsus kohtuasjas Schenk v Šveits).
Tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada surma fakti ja surma põhjust. Surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest. Surma põhjuse tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik (KrMK § 58 lg 2 p 1). Kuid surmafakti tuvastamiseks ei näe KrMK ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest (sh KrMK §-st 50). Juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata.
Ei saa välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas (vt Strasbourg'i Kohtu 12.07.1988. a otsus kohtuasjas Schenk v Šveits).
Tapmise asjaolude selgitamisel tuleb eristada surma fakti ja surma põhjust. Surma fakti on võimalik käsitleda lahus surma põhjusest. Surma põhjuse tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik (KrMK § 58 lg 2 p 1). Kuid surmafakti tuvastamiseks ei näe KrMK ette mingeid erinorme ja seetõttu tuleb siin lähtuda tõendamise üldreeglitest (sh KrMK §-st 50). Juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata.
Seadusandja pole KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavust. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele.
Ei saa välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad. Menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendi lubatavust kaaludes on põhjendatud lähtuda avalikust huvist selgitada välja tõde mõrvaga seotud kuriteo asjas (vt Strasbourg'i Kohtu 12.07.1988. a otsus kohtuasjas Schenk v Šveits).
Isiku süüditunnistamine inimese tahtlikus tapmises, kelle surma põhjust ei ole KrMK § 58 lg 2 p 1 kohaselt selgitatud, on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 9 mõttes üksnes siis, kui surnukeha oleks olemas, kuid surma põhjuse tuvastamiseks on jäetud ekspertiis määramata.
Seadusandja pole KrMK §-s 58 määranud tõendi eelistatavust. Selles sättes räägitakse tõendi kohustuslikkusest. KrMK § 50 alusel peab kohus hindama kõiki olemasolevaid tõendeid siseveendumuse kohaselt ja lähtuma sellest, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning et enne kontrollimist või hindamist ei saa ühtki tõendit eelistada teisele.
Ringkonnakohtul on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Ka ringkonnakohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus kohustatud uurima kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-67-99 ja 3-1-1-17-03).
|