1-25-3086/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2026 |
|
Määratletuspõhimõttest tulenevalt peab tõlgendama süüteokoosseisu tunnuseid nii, et igaüks suudaks näha ette, milline käitumine on keelatud. See võimaldab tal oma käitumist vastavalt kujundada. Karistusõigusnormi sisu avamine ei tohi viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. (RKKKo nr 1-17-6580/138, p-d 11–12 koos edasiste viidetega). (p 22)
Lapspornole juurdepääsu taotlemiseks KarS § 1751 lg 1 mõttes ei saa pidada ainuüksi lapspornot sisaldavate veebilehtede otsimist, vaid vastav sisu peab olema saanud toimepanijale vahetult kättesaadavaks. (p 23)
Lapspornole juurdepääsu taotlemisena KarS § 1751 lg 1 tähenduses tuleb käsitada seda, kui süüdlane siseneb lapspornot sisaldavale veebilehele ja teeb seal otsinguid vastava sisu leidmiseks ja vaatamiseks. Sõltuvalt asjaoludest võib süüteo objektiivne koosseis olla täidetud ka juba veebilehele sisenemisega. Seda näiteks juhul, kui tegu on kas ainult või valdavas ulatuses lapspornot sisaldava lehega ja sellise sisuni jõudmine ei nõua täiendavaid otsinguid. Tasulise teenuse korral võib koosseisu täita juba lapspornole ligipääsu saamise eest maksmine. Kõigil kirjeldatud juhtudel on soovitud materjal sisuliselt hiirekliki kaugusel ehk toimepanija on saanud lapspornole juurdepääsu. Sellega on süüteo objektiivne koosseis täidetud. Subjektiivse külje tasandil on oluline, et juurdepääsu lapspornole taotletakse teadvalt ehk vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3). (p 24)
Pelgalt otsingumootorisse otsisõnade sisestamine ei täida KarS §-s 1751 sätestatud süüteokoosseisu. Tegemist on lapspornot sisaldavate veebilehtede otsimisega, millega valmistatakse kuriteo toimepanemist alles ette. (p 26)
Asjaolu, et süüteo objektiivne koosseis pole täidetud, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt võib KarS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olla karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu võib olla karistatav süüteokatsena (nt RKKKo nr 1-22-1425/82, p 33). (p 29)
Isikut saab süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (RKKKo nr 3-1-1-111-16, p 8). Juhul, kui eriosa süüteokoosseis eeldab teatud kindlat tahtluse liiki, saab selle teo süüteokatsest rääkida samuti vaid vastava tahtluse vormi tuvastamise korral. Seega peavad süüteokatse subjektiivses koosseisus olema kõik eriosa süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused (RKKKo nr 3-1-1-41-14, p 12). (p 30)
|
| 1-24-1748/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.04.2026 |
|
Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle ülesanne on eelkõige tagada tõendamise reeglite järgimine kohtuistungil, seejärel uuritud tõendite hindamine ja nende alusel otsuse tegemine. Kuigi KrMS § 339 lg 1 p 12 räägib kohtulikust arutamisest, on üheselt mõistetav, et erapooletu õigusemõistmise nõuet peab järgima lisaks menetluse juhtimisele ka kohtuotsuse kirjutamisel. Kohus võib juhtida ja puhuti lausa peab juhtima otsuses tähelepanu vigadele kohtumenetluse poole seisukohtades või õiguskäsitluses ning minetustele kohtueelse menetluse toimetamisel. Samal ajal tuleb vältida ühe kohtumenetluse poole läbivat kritiseerimist moel, mis võib jätta kohtumenetlusest kallutatud mulje. Kohtunik, kes peab lahendama õigusküsimuse erapooletult, st olema vaba eelarvamustest ning subjektiivsusest, peab samal ajal ka näima erapooletu. (p-d 30 ja 31)
Kohtuotsuses ei peaks keskenduma mahukalt teemadele, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust, selmet piirduda kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimustega (KrMS § 306). Ohtrad üleliigsed tekstiosad muudavad kohtulahendi raskesti jälgitavaks ning tekitavad lugejale lisatööd, viimasest johtuvalt suurendavad paratamatult ka menetluskulusid. (p 32)
Kuigi süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama nii faktilisi asjaolusid kui ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, ei ole selles sisalduv õiguslik käsitlus kohtu jaoks siduv. Kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. See hõlmab ka süüdistuses kirjeldatud asjaoludel hoolsuskohustuse sisule ja ulatusele õigusliku hinnangu andmist. (p 33)
Vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 70. (p 40)
Vt RKKKm 1-23-1763/24, p 23. (p 49)
Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamise korral tuleb küsida, kuidas toiminuks vaatlusaluses olukorras samas eluvaldkonnas tegutsev keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik isik. Rikkumisega on tegu siis, kui teo toimepanija jätab järgimata kas ühiskonnas tervikuna või mõnes spetsiifilises valdkonnas nõutava vajaliku hoolsuse. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb eristada ühelt poolt kõigile omistatavat üldinimlikku (üldist) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad, ning teisalt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega, aga ka käitumistavade, juhiste jmt-ga sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Spetsiifilises eluvaldkonnas hoolsuskohustust sisustavad normid või juhendid võivad isiku üldist käitumiskohustust küll täiendada ja konkretiseerida, aga need ei saa ega tohi kitsendada isiku kohustusliku käitumise määra võrrelduna üldise hoolsuskohustusega. (p 34)
Hinnang hoolsuspärasele käitumisele teatud erivaldkonnas ei saa rajaneda vaid selles sfääris kehtivatel (tihti eraõiguslikel) normidel. Lähtepositsiooniks inimeselt oodatava hoolsuse hindamisel on üldjuhul mingis valdkonnas tegutsejalt nõutav ja valdavalt õigusaktidel põhinev hoolsuse määr, kuid hoolsuskohustus ei tulene ainuüksi kirja pandud normidest Lisaks tuleb arvestada ka kodifitseerimata reeglite ja tavadega, mis võivad sisustada nii spetsiaalset hoolsuskohustust kui ka kõigile omistatavat üldist hoolsuskohustust. Teisisõnu ei saa mingi valdkonna erinormidega muuta hoolsuskohustuse määra äärmiselt madalaks või lausa olematuks. (p-d 35 ja 36)
Kui kellegi vastutusalas on suurema ohu allikas, mille kasutamisega kaasneb tavapärasest kõrgem risk, peab ta ühtlasi tagama ohtude võimaliku realiseerumise puhuks võimekuse neile adekvaatselt reageerida. Veekeskuse puhul tähendab see suutlikkust päästa võimaluse korral uppumisohtu sattunud inimene, seda vajadusel ka basseini põhjast ning enne, kui uppujal tekivad pöördumatud tervisekahjustused. (p 39)
Ettevaatamatusdelikti hindamisel tuleb objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks tuleb hinnata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma. (p 49)
Õigusnormide mõte ja ülesanne ei ole ega saagi olla ammendava loetelu andmine kõigist võimalikest käitumisalternatiividest ning kohustustest. Reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus. (p 40)
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 11. (p 61)
Psühholoogialalasest raamatust lehekülgede kaupa populaarteaduslike seisukohtade refereerimine ei ole õigusabi osutamine. (p 63)
|
| 1-23-1551/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2026 |
|
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. (p 16)
Kohus ei ole riikliku süüdistaja (esialgse) õigusliku hinnanguga seotud. Kvalifikatsiooni muutmine on kohtu õigus ning teatud juhtudel ka kohustus. (p 17)
Kohtud on õigustatud tuvastama teatud süüdistuses nimetamata asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena. (p 21)
Pelgalt endisest abielust ei saa tuletada isikute seotust korruptsioonivastase seaduse tähenduses. (p 21)
Ärilisel eesmärgil salvestatud sideandmete kasutamine süüteomenetluses ei ole põhimõtteliselt välistatud. Sellisel juhul peab aga olema mh tuvastatav, et andmed on salvestatud ja säilitatud justnimelt teenuse turustamiseks, arvete esitamiseks ja/või lisaväärtusteenuste osutamiseks vajalikul määral ja vajaliku aja jooksul. See tõendamiskoormis lasub tõendi esitajana prokuratuuril. Kui äriline eesmärk pole tõendatud, tuleb eeldada, et asjassepuutuvaid sideandmeid säilitati ESS § 1111 lg-st 2 tuleneva üldise kohustuse raames. (p 26)
|
| 1-24-5284/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.02.2026 |
|
Vt RKKKo nr 1-22-2429/42, p 34. (p 21)
Kaebeinstants võib üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (RKKKo nr 1-19-8038/67, p 8). Kui menetluspooltel aga puudub üksmeel juhtunu asjaoludes, tuleb kohtul lahendada vaidlused praktikas välja kujunenud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise reeglitele vastavalt. Vt ka RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18. (p 22)
Ebatüüpilise põhjuslikkuse ahela puhul sekkub kausaalahelasse uus sündmus või selle kulgemises osutub määravaks muu tegur kui see, millega toimepanija tavapärase elukogemuse ja asjade käigu juures oleks saanud arvestada. Teisisõnu tuleb küsida, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. Ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 3-1-1-97-12, p 11. (p 34)
Relva pikaaegne ebaseaduslik käitlemine (KarS § 418) ja selle relvaga toime pandud tapmine ei moodusta ideaalkogumit, sest relva ebaseaduslik kasutamine tapmisel on kaduvväike osa sellele eelnenud relva pikaaegsest ebaseaduslikust käitlemisest. Kui relva ebaseaduslik käitlemine ja tapmine ei ole kantud ühisest tahtlusest ega ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on tegemist kahe eraldi teoga, mis moodustavad reaalkogumi, ja seda sõltumata sellest, kas see hilisem tegu pannakse toime tahtlikult või ettevaatamatusest. (p 35)
|
| 1-21-4494/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.02.2026 |
|
Kui ringkonnakohus otsustab kuriteo kvalifikatsiooni muuta, tuleb süüdistatavale tagada küllaldane võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p-d 104-105)
ÄS § 318 lg 6 kõneleb vaid nõukogu liikme ja aktsiaseltsi vahel tehtud tehingust, ent laieneb ka sellisele tehingutele, mille teiseks pooleks ei ole nõukogu liige ise, vaid temaga samaväärse majandusliku huviga isik, nt nõukogu liikme 100-protsendilise osaluse ja kontrolli all olev osaühing (vrd RKTKo nr 3-2-1-26-17, p 10; RKKKo nr 1-19-6307/59, p 48). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva äriühingu vahel tehtud tehingu tühisust, kohalduvad kirjeldatud põhimõtted ka aktsiaseltsi ja tema nõukogu liikme või nõukogu liikmega samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isiku vahelistele tehingutele, sest ÄS § 181 lg 3 ja § 318 lg 6 on sisult kattuvad. Seotud isikute tehingute reeglid ja üldised põhimõtted on samad – eesmärk on vältida huvide konflikti ehk seda, et organi liige ei eelistaks enda või enda äriühingu majanduslikke huve juhitava äriühingu omadele. (p 110)
Äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks võib mh olla äriühingule kuuluva kinnistu pea kogu ulatuses väljaüürimine senisest oluliselt madalama hinnaga. (p 111)
ÄS § 318 lg-s 6 silmas peetud üldkoosoleku nõusolek eeldab ÄS §-des 299–305 sätestatud nõuetele vastava otsuse vastuvõtmist. (p 112)
Usalduse kuritarvitamise koosseis ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna, mistõttu ei saa varalise kahju tekkimist jaatada pelgalt seetõttu, et kannatanu jääb enda varast osaliselt ilma – võrrelda tuleb vara koguväärtust enne lepingut ja pärast etteheidetavat tegu (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 9 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 13). (p 114)
TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme lojaalsuskohustuse pelgalt juriidilise isiku ees. Aktsionäri lojaalsuskohustus teiste aktsionäride vastu tuleneb TsÜS §-st 32. (p-d 119-120)
Juriidilise isiku ja tema osaniku või aktsionäri vara ei saa samastada (vrd RKKKo nr 1-22-2429/42, p-d 42–43). (p 120)
Ei ole täielikult välistatud, et juriidilise isiku vastu toime pandud kuriteo läbi võib tekkida varaline kahju ka osanikule või aktsionärile (vt RKKKo nr 1-20-8130/9, p 17), kuid sellise kahju põhjustamises KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamine eeldab, et tegu oleks suunatud vahetult aktsionäride vara kahjustamisele. (p 120)
Aktsionär ei saa olla kannatanu äriühingu vastu toime pandud süüteos (RKKKo nr 3-1-1-89-11, p-d 26.1–26.5). Aktsionäril võib küll olla TsÜS §-st 32 tulenev teiste aktsionäride varaliste huvide järgimise kohustus ehk usaldusseisund, kuid teised aktsionärid saavad usalduse kuritarvitamise kannatanud olla vaid siis, kui süüdistatava tegu on suunatud vahetult nende vara vastu. (p 123)
Maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine apellatsioonimenetluses ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus. (p 133)
Tahtluse küsimus tuleb lahendada juhtumi asjaolude põhjal. Teisisõnu tuleb tahtluse tuvastamisel hinnata kõiki tõendatuks tunnistatud asjaolusid ning teo välist avaldumist, arvestades mh toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid. (p 134)
Ükskõiksus tagajärje suhtes on kaudse tahtluse, mitte ettevaatamatuse tunnus (nt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 14). (p 137)
Kelmus kui tagajärjedelikt eeldab, et tagajärg ehk kahju oleks toimepanija teoga põhjuslikult seotud. See tähendab, et pettus peab kaasa tooma eksimuse ning eksimusest tingituna sooritab isik kahjuliku varakäsutuse. (p 146)
Enese mittesüüstamise privileegile tuginevalt ei saa õigustada KAPO-le julgeolekukontrollis valeandmete esitamist. (p 151)
Konfiskeerimise eesmärk on takistada toimepanija rikastumist süüteo toimepanemise tulemusel ning seda meedet saab kohaldada üksnes ulatuses, milles kannatanu võimalike nõuete maksmapanek ei ole piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel (RKKKo nr 1-18-5732/226, p-d 91–94). (p 152)
Kohus on õigustatud ja teatud juhtudel lausa kohustatud kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri taotletu. Silmas tuleb siiski pidada KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisel tuleb tagada tõhus võimalus esitada uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 153)
Teatud juhtudel ja ulatuses peab süüteoga saadud vara kindlakstegemisel arvestama ka vara saamiseks tarvilikku kulu, nt lepingu alusel saadust arvestama maha lepingu täitmiseks tehtud kulud. Selleks tuleb aga kaitsepoolel esitada tõendid, mille alusel saab kohus hinnata tehtud kulutusi ning need põhjendatuse korral kriminaaltulust maha arvata. Seejuures pole tõendamiskoormise ulatus ja tõendamisstandard KarS § 831 puhul samaväärne sellega, mis kehtib süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. (p 155)
Välistatud ei ole toimepanijalt konfiskeerimise asendamise korras välja mõista kriminaaltulule vastav rahasumma ka siis, kui vara saab vahetult süüteo tulemusena toimepanija ainuomandis olev äriühing. Sellisel juhul saab süüdistatavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise korras kriminaaltulu välja mõsta üksnes ulatuses, milles on jälgitavalt tõendatud, et kriminaaltulu jõudis äriühingu kaudu süüdistatavani. Konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks peab süüteoga saadud vara olema jõudnud toimepanija vara hulka. Toimepanijalt saab süüteoga saadud vara konfiskeerida ka siis, kui vahetult süüteo tulemusena saab vara muu isik, kellelt see aga hiljem toimepanijale üle läheb. Süüdimõistetult ei saa konfiskeerida vara, mis läheb süüteo tulemusel otse kolmandale isikule, kes seda hiljem toimepanijale üle ei anna. (p-d 157–159)
Kui kaitsepool soovib tugineda kriminaaltulu arvestamisel väitele, et väidetavalt kriminaaltulu saanud äriühingust tehtud väljamaksed olid ettevõtlusega seotud kulu, ei ole piisav osutada hüpoteetilisele võimalusele, et tegu oli majandustegevusega seotud kuludega. Enda väidete õigsuse tõendamiseks tuleb esitada sellekohased tõendid. (p 161)
SKHS § 1 lg 1 sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Õigeksmõistva otsuse korral hüvitatakse ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 4). Viimati viidatud sättes on silmas peetud KrMS § 141 lg-s 1 nimetatud kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamist. (p 164)
Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid tuvastada tuleb konkreetsete menetlustoimingutega tekitatud kahju (RKKKo 3-1-1-34-16, p 27). Kassatsiooni väited ja kahju hüvitamise taotluses esitatu ei anna alust järelduseks, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane või K. Martihhinit alandav. On paratamatu, et süüdistataval tuleb mõistlikes piirides kriminaalmenetlust taluda. (Vt ka RKKKo nr 4-21-222/20, p 29.) (p 166)
Kriminaalmenetluses tehtud vigade heastamiseks piisab teatud juhtudel rikkumiste tunnistamisest (p 168)
SKHS § 10 reguleerib varalise kahju hüvitise piirmäära SKHS § 5 või 6 alusel ehk õigeksmõistmise, kriminaalmenetluse lõpetamise või teistmise korral kahju hüvitamisel. Need piirmäärad ei laiene SKHS § 7 alusel kahju hüvitamisele ehk olukordadele, mil kahju tuleb hüvitada menetleja süülise rikkumise korral. (p 183)
Tulenevalt SKHS § 1 lg-st 2 koosmõjus SKHS § 7 lg-ga 1 saab süüteomenetluses rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine viivitamisest tingitud kahju tõendamist. Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta VÕS § 113 lg 5 järgi nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist. Teisipidi on aga võimalik ka VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõutust väiksemas ulatuses väljamõistmine. Erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162, mille järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel, tuleb SKHS § 1 lg 2 järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korral silmas pidada süüteomenetluse erisusi, sh SKHS § 9 lg s 1 sätestatut. See tähendab, et vajadusel tuleb menetlejal omal algatusel väljamõistetava viivise või kahjuhüvitise suurust SKHS § 9 lg 1 alusel riigivastutuse seaduse § 13 lg-s 1 sätestatud aluseid silmas pidades vähendada. (p-d 187 ja 188)
KorS § 79 lg 1 p-s 1 kirjeldatud ohu tuvastamiseks tuleb vältimatult hinnata juhtumi ja isikuga seotud asjaolusid. (p 173)
Kui menetleja otsustab mingi asja ära võtta ja hoida enda käes lähtuvalt vajadusest selgitada välja tõendamiseseme asjaolud, tuleb järgida tõendite kogumise reegleid ja ennekõike KrMS § 124 lg-tes 3–6 sätestatud piiranguid. Menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda käes kauem, kui see on vajalik tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt. Kui tarvidus asja asitõendina hoidmise järele ära langeb, tuleb asi kas omanikule või senisele õiguspärasele valdajale tagastada või arestida. Niisiis võib menetleja KrMS § 124 alusel asitõendit enda käes hoida üksnes tõenduslikel eesmärkidel ning ta peab olema suuteline selle tõenduslikku väärtust ka usutavalt selgitama. Kui objektil tõenduslikku väärtust ei ole, tuleb see viivitamata tagastada. Küsimus on niisiis selles, millal menetleja sai aru või pidi mõistlikult aru saama, et sularaha asitõendina enda käes hoidmiseks ei ole alust. (p 178)
Selleks, et lugeda äravõetud asi asitõendiks, peab tegu olema kuriteosündmusega seotud asendamatu objektiga, mida saab kasutada tõendamiseseme asjaolude selgitamisel (KrMS § 124 lg 1). Sularaha ei ole üldjuhul asendamatu. Sularaha asitõendiks lugemise korral tuleb ära näidata või peavad esinema tõenduslikult tõsiseltvõetavad viited, et just need konkreetsed rahatähed olid mõne etteheidetava kuriteo toimepanemisega seotud ning veelgi enam – et just need rahatähed aitavad mingil viisil süüteo toimepanemist tõendada. (p 180)
Sularaha õigusvastase kinnipidamise korral saab kahju hüvitamist nõuda SKHS § 7 lg 1 alusel. (p 183)
Konfidentsiaalsuskohustusega kaetud andmetena ehk advokaadisaladusena AdvS § 45 lg 1 tähenduses tuleb käsitada mistahes teavet, mis puudutab advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumist, õigusteenuse osutamist ja selle eest makstud tasu suurust. Advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse jälgimine kujutab suurt sekkumist isiku õigustesse. (p-d 194, 196, 198)
|
| 1-23-7274/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.11.2025 |
|
Avaliku sektori asutus ei saa maksta ametnikule lahkumishüvitist ilma seadusliku aluseta ning varasem praktika, eelarve olemasolu või haldusorganite kokkulepped ei loo sellist alust. (p-d 57-59)
Avaliku teenistuse neutraalsuse põhimõttest tuleneb kohustus kaitsta ametnikke poliitilistel põhjustel või eriarvamuste tõttu teenistusest vabastamise eest. Avaliku võimu kandja võib teenistussuhet lõpetada üksnes seadusest sätestatud alustel. Seetõttu on keelatud maksed, mille eesmärk on ametniku nõusoleku ostmine teenistusest vabastamiseks ilma seadusliku aluseta, isegi juhul, kui see tundub teenivat avalikku huvi (p-d 64 ja 65)
Vallaametnikele seadusliku aluseta lahkumishüvitise määramist tuleb käsitleda KarS § 201 tähenduses ebaseadusliku varalise kasu pööramisena kolmandate isikute kasuks. (p 77)
Vallavanema ameti vastu võtnud inimene peab teadma, et ametnikele ei tohi määrata rahasummasid oma äranägemisel. KarS § 39 lg 1 alusel ei välista vastutust see, et vallavanem pidas hüvitise maksmist lubatavaks, isegi kui ta tugines alluvate arvamusele või varasemale praktikale. (p-d 84-86)
Süüdistuse teokirjeldusest peab selgelt ilmuma, millist kuriteokoosseisu väidetavalt toime pandi. Kui konkreetne teo aspekt süüdistuses ei kajastu, ei ole võimalik menetlusnõuete järgimisel kontrollida selle teo toimepanemist. (p 92)
|
| 1-23-6929/123
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.10.2025 |
|
Seadusandja pole näinud otsesõnu ette võimalust trahvida süüdistatavat KrMS § 267 lg 1 alusel kohtu suhtes lugupidamatu käitumine eest. Kohus saab aga KrMS § 266 lg 2 järgi keelata edasise lugupidamatu käitumise ja kohustada süüdistatavat oma käitumist korrigeerima. Kui süüdistatav sellisele kohtu korraldusele ei allu, on kohus õigustatud isikut KrMS § 267 lg 1 p 2 alt 2 järgi trahvima. (p 9)
KrMS § 1381 lg 3 kohaselt tuleb isikule teha trahvihoiatus. See võib olla suunatud isikule, kes on juba alustanud teoga, mille eest võib trahvi määrata, või kelle suhtes on kahtlus, et ta võib sellise teo toime panna. Trahvihoiatuse adressaadiks võivad olla ka teised istungisaalis viibijad. Isikut ei pea hoiatama iga rikkumise eest eraldi. Kas hoiatamine on võimalik või mõistlik, on trahvi kohaldava kohtu hinnata. Kui kohus peab võimalikuks kohaldada trahvi ilma eelneva hoiatamiseta, tuleb trahvimääruses põhjendada, miks ei olnud hoiatamine võimalik või mõistlik. (p 13)
Menetlustrahvi suuruse määramisel on põhirõhk trahvi eeldataval mõjul isiku edasiste korrarikkumiste ärahoidmisele. (p 14)
Kui lugupidamatu käitumine seisneb kohtu solvamises, siis võib see olla KarS § 305 järgi väärtegu, millele kohus saab reageerida väärteoteate esitamisega. Istungisaalis viibija korrarikkumine võib täita ka mõne muu süüteokoosseisu ja tuua seega lisaks KrMS §-s 267 ette nähtud korratagamisvahendi kohaldamisele kaasa väärteo- või kriminaalmenetluse. (p 11)
Sama teo osas nii menetlustrahvi kohaldamine kui ka süüteomenetluse toimetamine ei riku üldjuhul topeltmenetlemise ja -karistamise keeldu, sest menetlustrahv on meede istungi korra tagamiseks. Topeltkaristamise keelu rikkumine tuleb kõne alla näiteks olukorras, kus kohus otsustab istungi korra rikkumisele reageerida KrMS § 267 lg 1 p 2 alusel arestiga. (p 12)
|
| 1-21-3063/252
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.07.2025 |
|
Vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p 11 ja RKKKo nr 1-20-3101/99, p 45 koos viidetega. (p 18)
Vt RKKKm nr 1-20-3082/62, p-d 8 ja 15. (p 22)
KarS § 3891 lg-te 1, 2 ja 3 - § 22 lg 3 järgi ei ole võimalik kedagi süüdi tunnistada. KarS § 3891 lg 2 sätestab - ja sätestas ka enne 1. jaanuarit 2015 - sama paragrahvi esimeses lõikes ette nähtud kuriteo kvalifitseeritud (raskema) koosseisu. Seega hõlmab inimese süüditunnistamine KarS § 3891 lg 2 järgi ka tema tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad sama paragrahvi esimese lõike (põhikoosseisu) järgi, s.o kogumit ei teki (vt ka RKEKo nr 3-1-1-106-12, p 23). KarS § 3891 lg 3 näeb aga ette üksnes juriidilise isiku vastutuse ja inimest selle sätte järgi süüdi tunnistada ei saa. (p 39)
|
| 1-24-6623/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2025 |
|
Olukorras, kus süüdistatava lähedane ei taotle KrMS § 274 lg 2 p 2 alusel kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on süüdistatava surm KrMS § 199 lg 1 p 4 kohaselt absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata (vt ka RKKKm nr 1-22-225/35, p d 17–18). Kuna sel põhjusel ei ole enam menetluslikku alust kontrollida, kas kohtute otsustus – lõpetada kriminaalmenetlus süüdistatava suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel – oli põhjendatud, tuleb muuta kriminaalmenetluse lõpetamise alust. (p 17)
Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole tähtsust, kas menetluse venimine on tingitud mõne ametniku eksimustest, puudustest kriminaalasja menetleja (KrMS § 16 lg 1) töökorralduses või sellest, et riik ei ole taganud menetlejale piisavalt ressursse, mis lubaksid lahendada kriminaalasju mõistliku ajaga. Kõigil neil juhtudel lasub vastutus liiga pika menetlusaja eest riigil. (p 18)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel (RKKKo nr 1-20-3101/99, p 45). (p 19)
|
| 1-24-5818/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2025 |
|
KrMS § 385 p-s 11 sätestatud kaebepiirang ei kohaldu määrusele, millega ringkonnakohus kohustab prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. (p 5)
Olukorras, kus aegumine on selge ning kahtlustatav või süüdistatav pole KrMS § 199 lg 3 või § 274 lg 2 alusel taotlenud menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on edasiste menetlustoimingute tegemine ja isiku süüküsimuse sisuline hindamine välistatud (nt RKKKm nr 1-22-225/35, p 17). (p 7)
Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist (KrMS §-d 6, 199 ja 200). Asja sisulist lahendamist saab menetleja jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav taotleb menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. (p 8)
KrMS § 208 lg 9 lubab ringkonnakohtul oma määrusega muuta kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, sh kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Kuna menetluse lõpetamise määrus jõustub seda muutva ringkonnakohtu määruse kuupäevaga, ei õigusta KrMS § 208 lg 9 kohaldamata jätmist asjaolu, et väidetav kuritegu ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamise hetkeks veel aegunud. (p 10)
|
| 1-24-1235/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2025 |
|
VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20)
Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20)
Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28)
KarS § 1573 lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29)
Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 1573 lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30)
Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 1573) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34)
Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 1573 lg s 1 ja § s 3312 sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 1573 lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 3312 osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.
Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 3312 järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34)
Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37)
|
| 1-23-5620/89
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)
Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)
Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)
KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)
Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)
Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)
Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)
Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 2901 lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)
Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)
Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)
|
| 1-21-7780/262
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2025 |
|
Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega lõpetati KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus marihuaana ja tetrahüdrokannabinooli jälgedega vesipiibu omandamises, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele. Kuigi eeltoodud etteheide süüdistusaktis sisaldus, ei pidanud maakohus seda iseseisvaks süüdistuseks ega mõistnud süüdistatavat selles teos ka süüdi. Prokuratuur ei käsitanud neid fakte kohtuvaidlustes enam osana süüdistusest, loobudes seega kõnealuse teo osas sisuliselt süüdistusest. Samuti ei vaidlustanud prokuratuur selles küsimuses maakohtu otsust. Olukorras, kus prokuratuur oli süüdistusest osaliselt loobunud, pidi ringkonnakohus nimetatud osas tegema õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301). Jättes süüdistusest osalise loobumise lahendamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 17)
|
| 1-21-8803/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2024 |
|
Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)
Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)
Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)
Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)
Varaline kahju KarS § 2172 lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)
Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)
KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)
Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)
|
| 1-22-3897/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2024 |
|
Süüdistuses tuleb välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Sellega tagatakse süüdistatava kaitseõigus, välistades võimaluse, et keegi tunnistatakse süüdi selliste faktiliste asjaolude alusel või sellise kvalifikatsiooni järgi, mille kohta ta ei ole saanud kohtus tõhusalt esitada vastuväiteid või neid väiteid kinnitavaid tõendeid. (p 12)
Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist. (p 15)
Õigusselgusetu olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist ja täitmist (RKPJKo nr 5-19-38/15, p 68). (p 17)
KarS §-s 334 sätestatud keeld käidelda võltsitud maksevahendit ja väärtpaberit on piisavalt selge ning arusaadav, mistõttu ei ole säte põhiseadusvastane. (p 24)
Sularaha võltsimine on selle tahtlik pettuslik valmistamine või muutmine mis tahes vahenditega. Võltsitud on raha, mille on väljastanud keegi, kellel puudub selleks pädevus Euroopa Liidu konsolideeritud toimimislepingu artikli 128 lg 1 järgi. Sularaha pettuslikku muutmist tuleb mõista õigustatud emiteerija poolt volituste piires emiteeritud sularaha oluliste elementide muutmisena mis tahes viisil. See võib seisneda näiteks raha nominaalväärtuse muutmises, kuid ka näiteks kupüürile turvaelementide lisamises. Kasutamiskõlbmatuks muutunud kupüüride muutmine pärisrahaga sarnaseks nt turvaelementide lisamisega on samuti üks võimalikest sularaha pettusliku muutmise ehk ümbertegemise viisidest. (p-d 18-22)
Nii valmistamise kui muutmise vormis võltsimine toob karistusõigusliku vastutuse kaasa vaid siis, kui võltsitud raha on päris rahaga niivõrd sarnane, et heauskne tarbija võiks valeraha pidada pärisrahaks. Karistusõiguslikku vastutust ei järgne, kui rahatähele joonistatakse ebaolulisi detaile, sest sellise tegevusega ei kahjustata süüteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, milleks on avalik usaldus ja rahakäibe usaldusväärsus. (p 23)
Jätkuva ja korduvate süütegude eristamise kohta vaata nt RKKKo nr 1-18-7408/62, p 10. (p 27)
|
| 1-23-4295/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.10.2024 |
|
KrMS § 339 lg 1 p-s 5 peetakse kohtuotsuse tegemise all silmas ka kohtuotsuse põhiosa koostamist – ja seda olenemata asjaolust, kas kohus koostab põhiosa enne või pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist. KrMS § st 312 ning § 315 lg-test 4, 5, 7 ja 8 ilmneb, et juhtudel, mil kohtuotsusel peab olema ka põhiosa, on see kohtuotsuse lahutamatu osa. Seega on ka põhiosa koostamine kohtuotsuse tegemine, isegi kui resolutiivosa on selleks ajaks allkirjastatud ja kuulutatud. (p 9)
Nõupidamissaladuse rikkumine kahjustab kohtuotsuse legitiimsust ka siis, kui see rikkumine leiab aset otsuse põhjendusi koostades pärast KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimuste lahendamist ja kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Järelikult võib nõupidamissaladuse rikkumine ka pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist, kuid enne tervikotsuse avalikult teatavakstegemist mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust. (p 11)
Nõupidamissaladuse rikkumine kohtuotsuse tegemisel tingib KrMS § 339 lg 1 p 5 ja § 341 lg 1 kohaselt otsuse tühistamise, olenemata sellest, kas rikkumine võis mõjutada kohtukoosseisu liikmete erapooletust ja kaalutlusi ning seekaudu kohtulahendi sisu (vt ka RKKKo nr 1-15-6483/415, p 23). (p 12)
|
| 1-22-5373/115
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.09.2024 |
|
Seadus ei sätesta ajutisele lähenemiskeelule maksimaalset tähtaega, kuid keeluga seatavad piirangud peavad olema proportsionaalsed. (p 11)
Ajutise lähenemiskeelu põhjendatuse kontrolli raames tuleb kohtul hinnata kohaldatud kaitseabinõu sobivust ja vajalikkust ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (vt RKKKm nr 1-19-4240/17, p 19). Arvestada tuleb ka ajutise lähenemiskeelu senist kestust. (p 11)
Õigeksmõistva otsuse tegemisel tuleb ajutine lähenemiskeeld tühistada ning see pööratakse KrMS § 412 lg 1 kohaselt viivitamata täitmisele. Õigeksmõistva otsuse tegemisel ajutise lähenemiskeelu tühistamata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 14)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-22-312/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.05.2024 |
|
Isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse. (p 11)
Faktilist korduvust ei saa tuletada ainuüksi faktist, et samas süüdistusasjas heideti isikule ette kanepi kasvatamist, kuna KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine, kui sellele järgneb n-ö saagi käitlemine, ei moodusta KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust. (p 17)
|
| 1-21-8596/83
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.04.2024 |
|
Kuigi riigil lasub kohustus tagada isikule võimalus ennast kriminaalmenetluses kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures, on tal ka kohustus arvestada menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist. KrMS § 269 kujutabki endast nende erinevate huvide ja kohustuste vahel leitud tasakaalupunkti (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 11). (p 15)
Ühe erandliku võimalusena tohib maakohus KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada siis, kui süüdistatav on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Hinnang, mille kohaselt hoiab isik kohtulikust arutamisest kõrvale ning tema kohtusse ilmumata jäämine pole tingitud üksnes riigi tegematajätmisest, peab seejuures põhinema objektiivsetel asjaoludel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-13, p 9.1). (p 16)
Kui hinnatakse tagaotsimistoimingute intensiivsuse piisavust, tuleb muu hulgas silmas pidada ka süüdistatava käitumist kohtueelse menetluse ajal (vt RKKKm nr 1-19-8757/33, p 14). (p 21)
KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamine ei eelda, et maakohus oleks süüdistatava osavõtu tagamiseks vajalikud meetmed ammendanud. Kõnesoleva sätte rakendamiseks on piisav, kui selleks on tehtud mõistlikke pingutusi. Ehkki riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida, ei ole tegu absoluutse nõudega olukorras, kus isik ise enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole (vt RKKKm nr 3-1-1-86-14, p 17.1). (p 24)
20. märtsil 2024 vastu võetud seadusega otsustas Riigikogu Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasju puudutava õigusabilepingu denonsseerida. Kuigi formaalselt on Venemaaga tehtav rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö edaspidi võimalik ka muude õigusaktide kohaselt, tuleb õigusabitaotluse esitamise üle otsustamisel arvesse võtta tegelikku olukorda, mille kohaselt ei pruugi Venemaa õigusabitaotlust suure tõenäosusega täita. (p 23)
KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eelduste tuvastamise korral ei ole tarvilik edasiselt vaagida, kas KrMS § des 69 ning 468 sätestatud süüdistatava kaugülekuulamise tingimused on täidetud. (p 24)
KrMS § 10 lg 3 on sama paragrahvi 1. lõike suhtes erinorm, mis tähendab, et dokumente puudutav eestikeelsuse või eesti keelde tõlkimise nõue kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus eesti keeles ei toimu (vt RKKKo nr 1-18-437/725, p 30). KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (vt ka RKKKo nr 4-19-1809/48, p 35). Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole (vrd ka RKKKo nr 1-18-437/725). Dokumentide sisu kokkuvõtlik suuline tõlkimine kohtuistungil ei võta neid esitanud menetluspoolelt KrMS § 10 lg-s 3 sätestatud kirjaliku tõlke esitamise kohustust. (p-d 18 ja 19)
|
Facebook
X.com