1-21-1421/182
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2023 |
|
Asjaolu, et süüdistatavale ette heidetud jätkuv tegu ei ole enne mingit kuupäeva talle karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega peaks silmas pidama süüdistatava hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. (p 122)
Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (p 123)
Olukorras, kus maakohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav tegu võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, kui see, millele tuginetakse süüdistuses, tuleb tal järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks teo ümberkvalifitseerimist. (p 125)
KarS § 2342 tunnistab karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Osutatud loetelu hõlmab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. (p-d 129–130)
Omistades süüdistatavale süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas eelnevalt ära kuulatud, rikub kohus KrMS § 268 lg 6 kolmandat lauset, kuid see rikkumine on kõrvaldatav sellega, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited järgnevas kohtukaebemenetluses. (p 137)
KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Ringkonnakohtunik peab kohtuistungit kinniseks kuulutades tegema seda KrMS § 12 lg 2 kohaselt põhistatud määrusega. (p-d 139–140)
Kehtivas õiguses ei ole normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (p 143)
Süüdistataval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kohta tehtud kohtuotsus KrMS § 4081 korras avaldataks. (p 145)
Menetluskulu hüvitamisel tuleb süüdimõistmise mahu vähenemist arvestada ka siis, kui sellega ei kaasne süüdistatava osalist õigeksmõistmist. (p 148)
Süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse. (p 152)
Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. (p 57)
Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. (p 57)
Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel. (p 57)
Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt. (p 57)
Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. (p 58)
KrMS § 344 lg 3 p 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks AdvS § 40 lg s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. (p 58)
Ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ta tugineb ebaproportsionaalses suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele. (p 59)
Kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes kajastatud algtõendiga tutvumine pärast kohtulikku arutamist ei ole käsitatav uue tõendi kogumisena. (p 64)
Olukorras, kus kahtlustatav annab kohtueelsele menetlejale juurdepääsuinfo (paroolid jne) enda elektroonilistele andmekandjatele pärast seda, kui talle on tutvustatud õigust vaikida, ei ole menetleja saanud juurdepääsu nendele andmekandjatele enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. (p-d 67–70)
KrMS § 45 lg 2 p 4 eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras, ja vältida seda, et kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades). KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. (p-d 74–75)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Samas ei ole välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutub originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. Ka riigi peaprokuröril tuleb teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. (p-d 81–83)
Süüdistatavale ja/või kaitsjale tuleb tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus ennetähtaegselt kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29). (p 84)
Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavaid abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele. (p 85)
Kellegi karistamine KarS § 2351 järgi eeldas enne 14. jaanuari 2019 seda, et ta täitis:
1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema,
i. olles Eesti Vabariigi kodanik,
ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet ning
2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta,
i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning
ii. lähtus kas:
(a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi
1. iseseisvuse ja sõltumatuse või
2. territoriaalse terviklikkuse vastu või
(b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. (p 105)
Suhte loomine või pidamine välisriigi organiga tähendab KarS § 2351 mõttes suhte loomist või pidamist välisriigiga. (p 106)
KarS §-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab PS § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). KarS § 232 lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – s.o tegemist pole alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine. Mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus KarS § 232 – ega seega ka § 2351 – mõttes. Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (KarS § 232) või millele tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (KarS § 2351), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (KarS § 16 lg 4). (p-d 109–111)
Kui isikut süüdistatakse ühes jätkuvas teos, mis on kohtu hinnangul kuriteona karistatav vaid osal süüdistuses märgitud perioodist, ei ole kohtul alust isikut ülejäänud perioodil toimepandu osas õigeks mõista, vaid tal tuleb vähendada üksnes süüdimõistmise ajalist ulatust (p-d 120–121)
Kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine ei tingi vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 89)
Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Tunnistaja ütlused ei ole vähemalt mitte kõikidel juhtudel tõendina lubamatud üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil. (p 96)
KarS § 2351 nägi enne 14.01.2019 ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Riigireetmise katsena oli ja on KarS § 232 ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või kogumisele edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt KarS §-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. (p 104)
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
|
Facebook
X.com