1-20-3910/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.05.2022 |
|
KarS § 118 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav raske tervisekahjustuse tekitamise katse neeldub KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavas lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamises ja kogumit ei teki. (p 11)
Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe teoga kahele kannatanule tervisekahjustuse tekitamises või selle katses, ent kohus tuvastab süüdistatava tahtluse üksnes ühe kannatanu tervisekahjustuse osas, ei tule süüdistatavat teise kannatanu vastu toimepandus KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeks mõista. (p-d 14–15)
KrMS § 3421 järgi ei ole maakohtule kriminaalasja uuel arutamisel siduv ringkonnakohtu selline juhis, mis on vastuolus pärast ringkonnakohtu määrust tehtud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohaga seaduse tõlgendamisel. (p-d 16–17)
Saates kriminaalasja maakohtule uueks menetlemiseks mõne sellise vea tõttu, mis on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, rikub ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 19)
|
1-17-6021/333
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.03.2020 |
|
KrMS § 341 lg-s 5 sätestatud reformatio in peius-keelust tuleneb muu hulgas, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes kaitsja apellatsiooni põhjal, ei või esimese astme kohus asja uuesti arutades mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud otsusega (vt ka RKKKo 1-18-117/65, p 13). Ühe erandina kehtestab aga KrMS § 341 lg 6 teine lause, et esimese astme kohus võib raskendada süüdistatava olukorda juhul, kui seda taotleti prokuröri või kannatanu apellatsioonis, mille põhjendatust ei saanud ringkonnakohus asja uueks arutamiseks saatmisel hinnata. (p 16)
Olukorras, kus prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse ja ringkonnakohus tühistab lahendi täies ulatuses, andmata seejuures hinnangut prokuröri argumentidele, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata (vt ka mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 23 ja 24-24.2 ning RKKKo 3-1-1-90-11, p-d 14-16). Jättes prokuröri kaebuse aga rahuldamata, võtab ringkonnakohus maakohtult uue otsuse tegemisel võimaluse süüdistatavate karistust raskendada. Prokurör saaks niisuguse olukorra kujunemist vältida, esitades Riigikohtule seaduses ette nähtud tähtaja jooksul määruskaebuse. Kui ta seda ei tee, langeb ära võimalus karistada süüdistatavaid uue otsusega raskemalt võrreldes tühistatud otsusega. Kaebeõiguse kasutamata jätmisega loobub prokurör sisuliselt võimalusest uue otsuse tegemisel süüdistatavate karistuste raskendamiseks. (p-d 18-19)
|
3-1-1-42-15
|
Riigikohus |
15.06.2015 |
|
Pelgalt see, et äriühingu juhatuse liige on teadlik juhatuse teise liikme poolt äriühingu huvides toime pandavast kelmusest, ei anna alust käsitada teda kelmuse kaastäideviijana ega sellest osavõtjana. Vt ka 3-1-1-49-11, p 47. (p 82)
Olukorras, kus omaniku esindaja on valdajale asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1), on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Kui valdaja võõrast asja võõrandades vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et omaniku esindaja nõusolek asja võõrandamiseks on antud asja omaniku ja tema esindaja vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, on valdajal asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkuse suhtes ka tahtlus. (p 78)
Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas ei lükka edasi süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist (3-1-1-3-10, p 41; 3-1-1-106-12, p 76). (p 109)
RKKKo 3-1-1-14-15, p 41 (p 76)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (3-1-1-14-14, p 660) Samas kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi vaatamata mõistliku menetlusaja möödumisele siiski esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saata. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil. (3-1-1-14-14, p 686) (p 67)
Vajadus saata kriminaalasi esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks ei räägi. (p 68)
Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)
Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Kui kohus otsustab süüdistatava karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses kohus seda teeb. Kohtul tuleb otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. Vähemalt neil juhtudel, mil kohus kuulutab KrMS § 315 lg 4 kohaselt üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, peaks karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel nähtuma vahetult resolutiivosast. (p 69)
RKKKm 3-1-1-7-13, p 7. (p 73)
RKKKm 3-1-1-7-13, p 7. (p 73)
Olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, on maakohus kriminaalasja uuesti arutades õigustatud ja kohustatud koostama tervikuna uue kohtuotsuse, sh uue resolutiivosa. KrMS § 341 lg-s 6 sätestatud juhtudel võib maakohus uues otsuses süüdistatava olukorda ka raskendada. (p 73–74)
Ühe kaastäideviija teopanuse avamata ja põhjendamata jätmine on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 82–83)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
Kannatanu hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. (3-1-1-3-10, p 20; 3-2-1-159-14, p 12) (p 92)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
See, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (3-1-1-106-12, p 60). Kohtu selgitamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 102)
|
3-1-1-83-14
|
Riigikohus |
16.12.2014 |
|
Arvuti näol ei ole tegemist esemega, mis ohustaks ümbrust ainuüksi oma liigi poolest ja mille kasutamine õigusvastaste tegude toimepanemiseks oleks tavapärane tegevus (vt ka RKKKo 3-1-1-27-07, p 14). Samas juhul, mil arvutit on regulaarselt kasutatud arvutikuritegude toimepanemiseks, mil just nimelt arvuti on olnud peamine või ainus õigushüve (arvutisüsteemide toimimine) kahjustamise instrument, on arvuti näol kahtlemata tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, mis võidakse KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida, sest selle süüdistatavale jätmine ohustab õiguskorda (vt ka RKÜKo 3-1-1-37-07 ja RKKKm 3-1-1-57-12, p 13 ja 3-1-1-78-13, p 8).
Arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel ei saa jätta arvestamata proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida endale konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKKm 3-1-1-57-12 p-d 15 ja 20).
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
Kui maakohus teeb kriminaalasja osalisel uuel arutamisel uue tervikotsuse, rikkudes topeltkaristamise keeldu, peab ringkonnakohus selle uue tervikotsuse tühistama osas, milles varasem otsus on juba jõustunud.
Kohtulahendi teinud kohus saab vastavalt KrMS § 306 lg-le 5 muuta allkirjastatud kohtuotsuse teksti vaid niivõrd, kuivõrd muudatused on käsitletavad kirja- ja arvutusvigadena ning ebatäpsustena, mis kohtuotsuse sisu ei mõjuta.
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
On üldtuntud, et dokument, sealhulgas kohtulahend, saab kanda vaid selle koostamise või allkirjastamise kuupäeva (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p 741). See tähendab, et kaks erineval päeval tehtud kohtulahendit ei saa kanda sama kuupäeva. Seega olukorras, mil ringkonnakohus on maakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud kriminaalasja maakohtule tagasi tühistatud osas uue otsuse tegemiseks, peab uus otsus kandma uue otsuse tegemise kuupäeva, mitte aga osaliselt tühistatud otsuse kuupäeva. Sisult erinevad, kuid sama kuupäeva kandvad kohtuotsused tekitavad õigusselgusetust nii nende lahendite jõustumise kui menetlustähtaegade osas.
Ekspertiisi tõendamisesemest lähtuv vajalikkus on menetleja otsustada ega sõltu, vähemalt üheselt ja siduvalt sellest, kas süüdistatav on enda süüd tunnistanud või mitte.
Kui maakohus teeb kriminaalasja osalisel uuel arutamisel uue tervikotsuse, rikkudes topeltkaristamise keeldu, peab ringkonnakohus selle uue tervikotsuse tühistama osas, milles varasem otsus on juba jõustunud.
On üldtuntud, et dokument, sealhulgas kohtulahend, saab kanda vaid selle koostamise või allkirjastamise kuupäeva (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p 741). See tähendab, et kaks erineval päeval tehtud kohtulahendit ei saa kanda sama kuupäeva. Seega olukorras, mil ringkonnakohus on maakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud kriminaalasja maakohtule tagasi tühistatud osas uue otsuse tegemiseks, peab uus otsus kandma uue otsuse tegemise kuupäeva, mitte aga osaliselt tühistatud otsuse kuupäeva. Sisult erinevad, kuid sama kuupäeva kandvad kohtuotsused tekitavad õigusselgusetust nii nende lahendite jõustumise kui menetlustähtaegade osas.
Kohtulahendi teinud kohus saab vastavalt KrMS § 306 lg-le 5 muuta allkirjastatud kohtuotsuse teksti vaid niivõrd, kuivõrd muudatused on käsitletavad kirja- ja arvutusvigadena ning ebatäpsustena, mis kohtuotsuse sisu ei mõjuta.
Uue osaotsuse koostamisel ei saa täies mahus järgida kõike KrMS §-s 306 kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kohta märgitut ega KrMS §-des 311 - 314 kohtuotsuse struktuuri kohta sätestatut. Uue otsuse tegemisel on menetlusese piiratud vaid selle küsimusteringiga, mida kõrgema astme kohus pidas vajalikuks uuesti käsitleda. Siiski peab kolleegium õigusselguse huvides mõistlikuks järgida kohtupraktikas vähemalt osaliselt juurdunud arusaama, et uus osaotsus tuleb seostada varem samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega.
|
3-1-1-104-13
|
Riigikohus |
04.11.2013 |
|
Üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas algab kohtumenetlus süüdistatavate kohtu alla andmisest ja jätkub kuni kohtulahendi jõustumiseni ning seda ka juhul, kui kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
Kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine tähendab, et kohtumenetlust korratakse alates kohtulikust arutamisest, mitte kohtu alla andmisest (vt RKKKm 3-1-1-57-02, p 12). Seega jääb maakohtu määrus süüdistatavate kohtu alla andmise kohta vaatamata otsuste tühistamisele ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisele jätkuvalt jõusse ning maakohtul puudub tegelikult vajadus kohtualuseid uuesti kohtu alla anda.
KrMS § 187 lg 2 sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Nimetatud sätet tuleb aga tõlgendada koostoimes KrMS § 180 lg-ga 1, § 181 lg-tega 1 ja 2 ning §-ga 183, st silmas pidades kriminaalmenetluse lõpptulemust. Sellest tuleneb, et kahtlustatavalt või süüdistatavalt ei mõisteta tema määruskaebuse rahuldamata jätmise korral kriminaalmenetluse kulusid välja kaebuse lahendamisel, vaid tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel või kriminaalmenetluse lõpetamisel alusel, mille korral jäävad menetluskulud kahtlustatava või süüdistatava kanda. Seega ei saanud ringkonnakohus enne asjas lõpplahendi tegemist võtta seisukohta menetluskulude hüvitamiseks kohustatud isiku kohta, vaid pidanuks määruskaebemenetluse kulu arvestama menetluskulude hulka. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
3-1-1-75-13
|
Riigikohus |
11.10.2013 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 315 lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuotsuse kuulutama avalikult. Kohtuotsuse kuulutamine tähendab selle ettelugemist kohtusaalis kohtuniku poolt. Erandi sellest reeglist kehtestavad KrMS § 315 lg-d 4 ja 5, mille kohaselt ei pea kohus tervikotsust enam kuulutama, kui ta on avalikult kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa, selgitanud suuliselt kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi ja teatanud päeva, millal kohtuotsus tervikuna on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (RKKKo 3-1-1-26-13, p 15). Seevastu kohtuasja uuel arutamisel maakohtus ei ole kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisele erandit ette nähtud. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõue tuleneb PS § 24 lg-st 4, mille kohaselt kuulutatakse kohtuotsus avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole, või kannatanu huvid nõuavad teisiti. Kohtuotsuse kuulutamine peab lisaks kohtumenetluse pooltele tagama ka avalikkuse teavitamise eesmärki ja otsuse tegemisega kaasnevaid eri- ning üldpreventiivseid eesmärke.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 315 lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuotsuse kuulutama avalikult. Kohtuotsuse kuulutamine tähendab selle ettelugemist kohtusaalis kohtuniku poolt. Erandi sellest reeglist kehtestavad KrMS § 315 lg-d 4 ja 5, mille kohaselt ei pea kohus tervikotsust enam kuulutama, kui ta on avalikult kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa, selgitanud suuliselt kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi ja teatanud päeva, millal kohtuotsus tervikuna on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (RKKKo 3-1-1-26-13, p 15). Seevastu kohtuasja uuel arutamisel maakohtus ei ole kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisele erandit ette nähtud. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõue tuleneb PS § 24 lg-st 4, mille kohaselt kuulutatakse kohtuotsus avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole, või kannatanu huvid nõuavad teisiti. Kohtuotsuse kuulutamine peab lisaks kohtumenetluse pooltele tagama ka avalikkuse teavitamise eesmärki ja otsuse tegemisega kaasnevaid eri- ning üldpreventiivseid eesmärke.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 269 lg 1 kohaselt ei ole süüdistatava osavõtt kohtuotsuse kuulutamisest tõepoolest kohustuslik. Küll aga peab kohus süüdistatava kohtuotsuse kuulutamisele kutsuma ja tema soovil võimaldama tal kohtuistungil osaleda (KrMS § 269 lg 1 ja § 265 lg-d 1 ja 2). Jättes kohtuotsuse kuulutamata ja kohtuistungi pidamata, jättis kohus ühtlasi süüdistatava ilma võimalusest osaleda enda kohtuotsuse kuulutamisel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest muuhulgas sellegi tõttu, et tulenevalt KrMS §-st 307 võidakse kohtulik uurimine kohtuotsuse tegemisel uuendada (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). KrMS § 270 lg 1 kohaselt on prokurör kohustatud osalema kohtuistungil ja KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt üldisest kohtumenetlusest kohustuslik. Järelikult on maakohus, jättes kohtuotsuse kuulutamata ja võttes sellega prokurörilt ja kaitsjalt võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest muuhulgas sellegi tõttu, et tulenevalt KrMS §-st 307 võidakse kohtulik uurimine kohtuotsuse tegemisel uuendada (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). KrMS § 270 lg 1 kohaselt on prokurör kohustatud osalema kohtuistungil ja KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt üldisest kohtumenetlusest kohustuslik. Järelikult on maakohus, jättes kohtuotsuse kuulutamata ja võttes sellega prokurörilt ja kaitsjalt võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 269 lg 1 kohaselt ei ole süüdistatava osavõtt kohtuotsuse kuulutamisest tõepoolest kohustuslik. Küll aga peab kohus süüdistatava kohtuotsuse kuulutamisele kutsuma ja tema soovil võimaldama tal kohtuistungil osaleda (KrMS § 269 lg 1 ja § 265 lg-d 1 ja 2). Jättes kohtuotsuse kuulutamata ja kohtuistungi pidamata, jättis kohus ühtlasi süüdistatava ilma võimalusest osaleda enda kohtuotsuse kuulutamisel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest muuhulgas sellegi tõttu, et tulenevalt KrMS §-st 307 võidakse kohtulik uurimine kohtuotsuse tegemisel uuendada (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). KrMS § 270 lg 1 kohaselt on prokurör kohustatud osalema kohtuistungil ja KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt üldisest kohtumenetlusest kohustuslik. Järelikult on maakohus, jättes kohtuotsuse kuulutamata ja võttes sellega prokurörilt ja kaitsjalt võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
|
3-1-1-45-13
|
Riigikohus |
09.05.2013 |
|
KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mis tähendab, et karistust kergendava asjaolu ilmnemisel peab seda arvesse võtma ka apellatsiooni- või kassatsioonikohus (RKKKo 3-1-1-77-11, p 10.2).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab vastavalt KrMS § 309 lg-le 1 väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või vastavalt KrMS §-le 274 kriminaalmenetluse lõpetamises.
Olukorras, kus maakohtu otsuse põhiosas refereeriti süüdistust puudulikult ja üheliigilise kogumi tõttu ei kajastu otsuse resolutiivosas kuupäevaliselt see, missuguseid tegusid süüdimõistmine hõlmas, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel KrMS § 341 lg 5 nõuete väidetava rikkumise tuvastamiseks hinnata maakohtu otsuse põhiosas kirjeldatud asjaolusid ning järeldusi.
Arvestades, et maakohtu lahendi põhiosast nähtuvalt olid kohtuliku arutamise esemeks ka need teod, mille kohta esitatud süüdistuse sisu otsus ei kajasta, ei ole KrMS § 341 lg 5 rikkumisena vaadeldav olukord, mil maakohus uue otsuse tegemisel apellatsioonikohtu lahendis märgitud puudusi kõrvaldades kajastas lahendis nii süüdistuse tervikliku sisu kui ka lisas otsusesse täiendavaid põhistusi.
Olukorras, kus maakohtu otsuse põhiosas refereeriti süüdistust puudulikult ja üheliigilise kogumi tõttu ei kajastu otsuse resolutiivosas kuupäevaliselt see, missuguseid tegusid süüdimõistmine hõlmas, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel KrMS § 341 lg 5 nõuete väidetava rikkumise tuvastamiseks hinnata maakohtu otsuse põhiosas kirjeldatud asjaolusid ning järeldusi.
Alates 1. septembrist 2011 kehtiv KrMS §-s 2742 võimaldab kohtul mõistliku aja möödumise korral kriminaalmenetluse lõpetada, mitte aga süüdistatavat õigeks mõista. Seejuures tuleb tähele panna, et tulenevalt KrMS § 2742 lg-s 1 sätestatust ei pruugi menetluse mõistliku aja möödumine kriminaalmenetluse lõpetamist kaasa tuua neil juhtudel, mil süüdistatava õiguse rikkumine on heastatav muul viisil. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib rikkumise heastamine väljenduda näiteks ka karistuse kergendamises.
|
3-1-1-100-09
|
Riigikohus |
28.12.2009 |
|
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161, kui ka alates 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Eelöeldu tähendab, et juhul, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne 1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel või 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20 ja nr 3-1-1-46-08, p 16).
Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 2172 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).
KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 ("Omastamine"). Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida isiku teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 2172 lg 1 dispositsioonile.
Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses.
Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 2172 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).
KarS § 2172 lg 1 ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 2172 lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 33).
KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, milline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu. Alama astme kohtu pädevusse ei kuulu olemuslikult selle küsimuse vaagimine, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta pelgalt seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on aga kohtul võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud.
Süüdistuses tuleb määratleda, millisele KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud koosseisulisele alternatiivile toimepanija käitumine vastab. Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 20).
Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest lausest. Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19). Menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Seejuures tuleb arvestada kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (EIÕKo asjas Zimmermann ja Steiner v. Šveits, p 24, Pélissier ja Sassi v. Prantsusmaa, p 67), kuid ka seda, millised õigushüved on süüdistatava jaoks kaalul (EIÕKo asjas Kudla v. Poola, p 124). Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas küsimust sellest, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-12-08, p 22, RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19 ja nr 3-1-1-28-08, p 16; vt ka nr 3-1-1-95-05, p 12 ja nr 3-1-1-3-04, p 20).
Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 22).
Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel, kui sellise olukorra põhjustavad menetleja vead, mis on tingitud seaduse kohaldamisest või ka karistusseaduse muutumine.
Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-39-08, p 9). Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt.
|
3-1-1-99-09
|
Riigikohus |
23.11.2009 |
|
Surma põhjustamine ettevaatamatusest on mitteehtne tegevusetusdelikt, sest seda saab toime panna nii tegevusega kui ka tegevusetusega. Ehtsa tegevusetusdelikti korral on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust (näiteks abita jätmine KarS § 124 järgi) ning täiendavaid karistatavuse aluseid pole vaja teo kvalifikatsioonis välja tuua. Selleks aga, et õigustada tegevusetusdelikti karistatavust mitteehtsa delikti korral, on vaja toetuda ka üldosa sättele, mis kehtestab karistatavuse õiguslikud alused sel juhul.
Vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud saavad olla isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p. 6.2; nr 3-1-1-60-08).
Kriminaalmenetluses kehtib reformatio in peius keelu põhimõte, mille kohaselt süüdistatava isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel. Nimetatud printsiip väljendub KrMS § 341 lg-s 4 ja tähendab seda, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, on asja uuesti arutav maakohus küll pädev raskendama süüdistatavale süüksarvatud teo kvalfikatsiooni, kuid ta ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese astme kohtu tühistatud otsusega.
|
3-1-1-78-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Seadusandja on selgesõnaliselt ette näinud, et ringkonna- ja Riigikohus saadavad kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, mitte prokuratuurile (KrMS § 337 lg 2 p 2, § 361 p 6). Kui kohus saadab asja alama astme kohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei ole see vastuolus ausa ja võistleva kohtumenetluse põhimõttega ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalasja teistkordsel arutamisel on kohtunikul soovi korral võimalik tutvuda samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustega ja ka kohtuistungi protokollidega kohtute infosüsteemi kaudu. Mõistetavalt peab kohtunik tutvuma ringkonna- või Riigikohtu otsusega, mis annab juhiseid menetlusliku või materiaalõigusliku küsimuse lahendamiseks. Tõsi on ka see, et vaheajal või ka istungi ajal on kohtunikul põhimõtteliselt võimalik tutvuda kohtueelsel uurimisel kogutud materjalidega (see aga kehtib ka kriminaalasja esmakordsel arutamisel). Kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi aga maakohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud (KrMS § 15).
Juhul kui kohtunikul on põhimõtteliselt võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga enne asja arutamist kohtuistungil, võib (vähemalt näiliselt) olla rikutud kohtumenetluse võistlevuse ning sellest tulenevalt ka kohtu erapooletuse põhimõte. Selleks tuleks hinnata kohtuniku käitumist menetluses ja otsustada, kas toimiku kättesaamine enne asja arutamist on teda mõjutanud või mitte, ja kas selline olukord võis jätta teistele menetlusosalistele mulje, et kohtunik ei ole erapooletu.
Seadusandja on selgesõnaliselt ette näinud, et ringkonna- ja Riigikohus saadavad kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, mitte prokuratuurile (KrMS § 337 lg 2 p 2, § 361 p 6). Kui kohus saadab asja alama astme kohtule tagasi uueks arutamiseks, siis ei ole see vastuolus ausa ja võistleva kohtumenetluse põhimõttega ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Juhul kui kohtunikul on põhimõtteliselt võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga enne asja arutamist kohtuistungil, võib (vähemalt näiliselt) olla rikutud kohtumenetluse võistlevuse ning sellest tulenevalt ka kohtu erapooletuse põhimõte. Selleks tuleks hinnata kohtuniku käitumist menetluses ja otsustada, kas toimiku kättesaamine enne asja arutamist on teda mõjutanud või mitte, ja kas selline olukord võis jätta teistele menetlusosalistele mulje, et kohtunik ei ole erapooletu.
|
3-1-1-22-07
|
Riigikohus |
22.06.2007 |
|
Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine on nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnused. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et andmed jäetakse esitamata või valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil toimepandud rikkumise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
Ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 ei olnud maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmine või kinnipeetud maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole süüteona karistatav mitte maksude väärarvutusena (KarS § 386; maksukorralduse seaduse (MKS) § 152) ega maksuhalduri tegevuse takistamisena (KarS § 390, MKS § 154), vaid moodustas eraldi delikti - maksusumma kinni pidamata jätmise (KarS § 389, MKS § 153). Kuriteona (KarS § 389) oli maksusumma kinni pidamata jätmine karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui teo tagajärjel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Piisab kui süüdistataval on tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel juhindutakse tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, seega tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Alama astme kohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus maa- või ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maa- või ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud.
Kohus ei saa kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele.
Lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja § 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist.
Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi (KrMS § 306 lg 1 p 11) ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Kuna kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. (Vt ka RKKKo 3-1-1-11-07, p-d 47-48.)
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
|
3-1-1-97-06
|
Riigikohus |
29.12.2006 |
|
Süüteo vahendlik täideviimine tähendab KarS § 21 lg 1 kohaselt olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluga (teadmisega, tahtega, teatud võimuaparaadi abil) (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-06).
KrMS § 64 lg-st 4 tulenevalt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Spetsialisti ei saa aga siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna spetsialist ei ole isik, kes "võib teada tõendamiseseme asjaolusid", siis saab teda üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude suhtes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames.
KrMS § 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Üksnes süüdistuse sisu avaldamine ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks.
Kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (RKKKo nr 3-1-1-132-03). See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse. Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Süüdistusakti koostamise momendist muutub senise menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
Isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt RKÜKo nr 3-1-1-120-03).
Süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste puhul võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2 nende koostoimes tuleneb, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud, annab kohus selle ise süüdistatavale kätte.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
|
3-1-1-75-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.
Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
III-1/1-65/95
|
Riigikohus |
26.09.1995 |
|
AKKS § 36 lg 2 kohaselt oli pärast kohtuotsuse tühistamist uuel kohtulikul arutamisel esimese astme kohtus lubatav halvendada kohtualuse olukorda ka siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks ei olnud küll ei kannatanu kaebust ega prokuröri protest, kuid kui kohus tuvastas raskema kuriteo toimepanemise. Samas oli kriminaalasja uuesti arutava kohtu iseseisvuse piirid raskema kuriteo toimepanemise tuvastamisel piiratud süüdistusega, mille järgi isik oli varem kohtu alla antud. Neist piiridest väljuvalt võis kriminaalasja uuesti arutav kohus kohtualuse olukorda raskendada vaid siis, kui kohtualune anti kohtu alla raskemas süüdistuses lähtudes KrMK § 215 lg-st 3 või 219 lg-st 3.
|