/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4272| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-18420/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2020

Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)


Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)


TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. (p 14)

2-16-14152/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.03.2020

Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud (vt ka Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15).

TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel võetud seisukoht asjaolu tõendatuse kohta on kohtule siduv otsuse koostamisel. (p 12.1)


VÕS §-des 443 ja 444 sätestatud kindlustusriski võimalikkuse suurendamise hindamisel peab ajutist hoonest eemalolekut (mis võib olla ka pikem kui mõni nädal) ja alalist eemalolekut eristama mingi oluline eluline kriteerium, mis võib igal eraldi analüüsitaval juhul suurendada kindlustusjuhtumi (tulekahju) tekkimise riski. Õige ei saa olla abstraktne järeldus, et hoone tühjaksjäämine suurendab tulekahju riski (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 25). (p-d 13.1-13.2)

Kindlustusandja peab tõendama, et hoones alaliselt mitteelamine suurendas kindlustusriski ja oli põhjuslikus seoses tulekahjuga (VÕS § 445 lg 3 p 2), ning seda, millises ulatuses mõjutas väidetav suurem kindlustusrisk kostja täitmise kohustuse ulatust, s.o hageja kahju (VÕS § 445 lg 3 p 3) (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, p 14). (p 13.4)

Kindlustusandjal on võimalik kindlustusriski suurendamist ja alaliselt hoones mitteelamise põhjuslikku seost tulekahjuga tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 13.6.2)

Kui tulekahju põhjustas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (vt võrdlevalt Riigikohtu 7. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-17, sh p 15). (p 14)

2-17-3860/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.03.2020

Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping. Kui projekteerimisel tehakse viga, võib projekteerimisviga tuua kaasa ehitise puuduse TsÜS § 146 lg 2 mõttes.

TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohaldub viieaastane aegumistähtaeg ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 13). (p 13)

Projekteerimislepingust tulenev nõue, mille aluseks on projekteerimisviga, mis toob kaasa ehitise puuduse, aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 14). (p 14)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 16). (p 16)


Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p-d 13 ja 15)


Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 18). (p 17)


Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 17). (p 16)

2-16-14644/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.03.2020

TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. (p 13)

Nimetatud nõue aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. (p 14)

Töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid. (p 15)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)


Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)


Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest. (p 18)


TsÜS § 160 lg 2 p-i 6 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). (p 19)


Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p 13)


Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat. (p 17)

2-19-9046/10 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.03.2020

MS § 158 lg-st 3 koosmõjust KrtS § 44 lg-ga 2 tuleneb, et kõik kinnistusregistriosa III ja IV jakku kantud õigused (sh isiklik kasutusõigus) jäävad korteriühistu pandiõigusest järjekohas tahapoole ning korteriühistul on võimalik pöörata sissenõue korteriomandile nii, et kõik järjekohta omavad eeltoodud õigused lõpevad ja need tuleb kinnistusraamatust kustutada (Vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210/26, p 14).

TMS § 158 lg 4 kohaselt jäävad enampakkumisel püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Selliseks enampakkumisel püsima jäävaks õiguseks on nt kinnisasja omaniku talumiskohustuse alusel seatud servituut AÕS § 158 lg 1 ja § 158^1 lg 1) (vt Riigikohtu 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-12, p-d 10-11). TMS § 158 lg-t 4 tuleb kohaldada ka servituudile, millega lepitakse kokku avalikule teele juurdepääsu tingimused (AÕS § 156). Korteriomandile seatud õigused võivad jääda püsima ka TMS § 159 järgi, mille kohaselt võib lõppeva õiguse püsimajäämise saavutada kinnisasja omandajaga sõlmitud sellekohase kokkuleppe alusel. Samuti on korteriomandile seatud õiguse omajal võimalus oma õiguse kustutamise vältimiseks enne enampakkumist korteriühistu nõue ise rahuldada. (p 14)

Korteriühistul on ka juhul, kui hüpoteek on seatud korteriomandile enne 1. jaanuari 2018, võimalik KrtS §-s 72 sätestatud tingimustel pöörata sissenõue korteriomandile nii, et varasem hüpoteek kustutatakse. Teiste korteriomandit koormavate õiguste puhul saab KrtS § 44 lg 2 järgset korteriühistu pandiõigust kohaldada vaid juhul, kui need õigused on kinnistusraamatusse kantud pärast 1. jaanuari 2018 (st KrtS-i ei saa teistele korteriomandit koormavatele õigustele kohaldada tagasiulatuvalt). (p 15)

Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)


Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)


Korteriühistu pandiõigus võib kinnistusraamatusse kantavate õiguste omajatele kaasa tuua riske, millest teavitamisel on oluline roll tehinguid tõestavatel notaritel. Notari selgituskohustus on juhtida korteriomanditega tehtavate tehingute tõestamisel tehingupoolte tähelepanu korteriühistu pandiõiguse sätetele ja selgitada, millised õiguslikud tagajärjed võivad sellest tuleneda korteriomandile seatava õiguse omanikule, kui korteriomanikul tekib majandamiskulude võlgnevus ja tema vastu algatatakse korteriühistu nõude maksmapanekuks täitemenetlus. (p 18)

2-13-70131/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Eestkostemäärusest nähtub, millises ulatuses on täisealine isik piiratud teovõimega, sh millises ulatuses võib eestkostja teha tehinguid eestkostetava nimel. (p 15)

Kui eeskoste seadmise ja selle pikendamise määruses on eestkostja ülesandeks märgitud täisealise isiku toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste (sh ööapäevaringse erihooldusteenuse) ja ravi tagamist, asendab eestkostja nõusolek isiku nõusolekut. (p 17)

Kui täisealisele isikule osutatakse ööpäevaringset erihooldusteenust vabatahtlikult ja tegemist ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega SHS § 105 lg 1 tähenduses, ei ole eestkostjal ega teenust osutaval hoolekandeasutusel õigust isikult vabadust võtta ega üldjuhul tema liikumisvabadust piirata. (p 18)


Kui täisealist isikut ei ole paigutatud kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel ja ta ei viibi ööpäevaringsel erihooldusteenusel tahte vastaselt, ei ole kohtul alust lahendada TsMS § 539 järgi kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avaldust ega isiku kinnisesse asutusse paigutamist lõpetada. Isikule vabatahtlikult osutatavate sotsiaalteenuste (mh nt hoolekandeasutuses ööpäevaringse erihooldusteenuse) lõpetamist TsMS ette ei näe. (p 19)

2-18-4090/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Kolmas isik saab sissemakse tasumise kohustuse üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. (p 13)

VÕS § 11 lg-st 3 tulenevalt peavad lepinguga samas vormis olema nii võlausaldaja nõusolek või heakskiit, kui ka leping, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse ülevõtmises VÕS § 175 lg 2 mõttes. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Kui osaühingu põhikirjast tuleneva sissemakse tasumise nõude võib loovutada ka digitaalselt allkirjastatuna, siis sõltumata nõude loovutamisest notariaalselt tõestatud vormis võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit kohustuse ülevõtmiseks olla samuti digitaalselt allkirjastatud, mis äriseadustiku kohaselt on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 16)

Osaühingu asutamisel kiirmenetluses ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab ÄS § 33 lg 11 ja § 139^1 järgi dokumentide, sh kiirmenetluses kasutatava põhikirja, digitaalallkirjastamine. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erisused tulenevadki ÄS-ist, mille järgi digitaalne allkirjastamine on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 15)

2-17-12857/119 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.03.2020

Avaldus määrata kindlaks juurdepääs ja selle tingimused, on põhjendatud olukorras, kus pooled ei vaidle, et avaldajate kasuks ei ole AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsuteed ja seda kinnistusraamatusse kantud ning asja materjalidest nähtub, et menetlusosalised ei jõudnud kokkuleppele juurdepääsutee kasutamise tingimustes, kuigi puudutatud isikud on nõus võimaldama avaldajate kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnisasja juurdepääsu suletava värava kaudu koodi ja puldi abil (vt ka Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 14; 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23). (p-d 15 ja 16)

Elamumaa sihtotstarbega kinnisasjal ei ole välistatud tasulise parkla pidamine. Juurdepääsu tingimuste määramisel tuleb puudutatud isikute huve kaaludes mh arvestada juurdepääsutee kasutamise intensiivsust. (p 17.2)

Kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 23. (p 17.4)

Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna isikule kohustusi, mis ei ole seotud juurdepääsuga. Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)


Kui valitsevalt kinnisasjalt lähtuvad mõjutused kahjustavad oluliselt koormatava kinnisasja kasutamist, on selle omanikul võimalik rikkumise lõpetamiseks esitada AÕS § 89 või § 143 lg 1 alusel negatoorhagi. (p 18)

2-18-11036/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.03.2020

Osaühingu üks juhatuse liige ei saa esitada TsÜS §-st 35 ja ÄS § 187 lg-st 1 tulenevale hoolsuskohustuse rikkumisele tuginedes nõudeid sama osaühingu teise juhatuse liikme vastu. Osaühingu juhatuse liige on osaühinguga käsundilaadses õigussuhtes, mille sisu on muu hulgas juhatuse liikme üldine hoolsus- ja lojaalsuskohustus osaühingu vastu. Selle kohustuse rikkumise korral on võimalik juhatuse liikme vastutus osaühingu ees. (p 13)

Kui juhatuse liige rikub osaühingu vara suhtes tegeliku võimu teostamisel oma ametisuhtest tulenevaid kohustusi, on osaühingul võimalik nõuda vara väljaandmist juhatuse liikmelt VÕS-i käsunduslepingut reguleerivate sätete (VÕS §-d 619-634) alusel, samuti kutsuda oma ametikohustusi rikkunud juhatuse liige tagasi (ÄS § 184 lg 1). (p 14)

Osaühingu juhatuse kui juhtorgani liikmed peavad omavahelises suhtes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 39). Kuigi juhatuse liikmed ei ole juriidilise isiku vara suhtes tegeliku võimu teostamisel käsitatavad valdajatena, on nende omavahelises suhtes kohaldatav analoogia alusel kaasvalduse kaitse regulatsioon (AÕS § 50).

Kaasvaldajad võivad kolmandate isikute suhtes realiseerida nii koos kui eraldi kõiki AÕS § des 40–48 sätestatud õigusi (AÕS § 50 lg 1). Kaasvaldajate omavahelises vaidluses valduse teostamise õiguse ulatuse üle ei kohaldata valduse kaitse sätteid (AÕS § 50 lg 2). TsÜS § st 32 ei tulene erisust eelnimetatud põhimõttest. Kui juhatuse liige teostab juriidilise isiku vara suhtes tegelikku võimu ametiülesannete täitmise eesmärgil, on õigustatud vastava vara üleandmist nõudma üksnes juriidiline isik. (p 15)

1-19-6227/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.02.2020

Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, saab tugineda kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele ja jõuda järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (vt RKKKm 3-1-1-103-16, p 27; RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). (p 6)

Arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)


Kriminaalmenetluse raames tehtud arestimismääruse adressaatideks mitteolevatel isikutel on õigus kaitsta väidetavat omandiõiguse rikkumist arestimise vastu üldises korras, esitades täitemenetluse seadustiku § 222 lg 1 alusel hagi arestist vabastamiseks (vt RKKKm 3-1-1-49-13, p-d 9–10; RKKKm 3-1-1-95-13, p 10; RKKKm 3-1-1-79-13, p-d 8–9). (p 6)

2-19-4765/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

TsMS § 696 lg 1 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale esitada määrusega puudutatud menetlusosaline. Nimetatu tähendab kaebeõigust siis, kui vaidlustatav määrus riivab või kitsendab määruskaebuse esitaja õigusi (vt ka Riigikohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-17, p 16). (p 9.3.1)


Ringkonnakohus peab hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendama mõistliku aja jooksul. Määruskaebuse lahendamine hagi tagamise menetluses peaaegu kuus kuud pärast selle esitamist ei mahu üldjuhul mõistliku menetlusaja raamidesse. (p 10.3)


TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)


Täitemenetluse peatamise vaidlustamiseks ei ole piisav vaid formaalne võlgniku staatus. See järeldus kehtib ka juhul, kui täitemenetluse võlgnik on asja omanik ja/või tema vastu oleks täitmisel isiklik nõue. Ka sellisel juhul peaks võlgnik põhjendama, kuidas täitemenetluse peatamine tema õigusi riivab. (p 9.3.2)

TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)

Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)


Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)


Kui TsMS § 382 järgse hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.

Objektiivseks hagi kohest esitamist takistavaks asjaoluks ei saaks olla väide, et kavandatava hagi lubatavus oli hageja jaoks õiguslikult ebaselge. (p 10.1)

TsMS § 382 järgsel hagi tagamisel ei saa kohus kohe kontrollida veel esitamata hagiavalduse vastamist formaalsetele nõuetele, kuid ülejäänud hagi tagamise eeldused (sh TsMS § 377 lg-d 1, 2 ja § 381 lg 2) peavad siiski olema täidetud (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 13 ja Riigikohtu 22. mai 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-13663/94, p 13 koos viidetega varasemale praktikale). Muu hulgas tuleb kohtul hinnata kavandatava hagi õiguslikku perspektiivikust. (p 10.2)

Kui hagejale määratakse hagi esitamiseks 20 päeva pikkune tähtaeg, kuid tähtaja kulgema hakkamine seotakse määruse jõustumisega, võidakse sellega eksida TsMS § 382 lg 2 teise lause eesmärgi vastu, võimaldades hagejale tegelikkuses hagi esitamiseks oluliselt pikema tähtaja kui üks kuu. Kuna kohtumääruse peale, millega kohus andis TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja hagi esitamiseks (TsMS § 660 lg 1), ei ole määruskaebuse esitamise õigust, siis ei saa pidada lubatavaks hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise sidumist hagi tagamise määruse jõustumisega. (p 10.4)

Kohtumääruse resolutsioonis ei tule märkida, et kohtu määratud tähtajaks (täiendava) hagi esitamata jätmise korral tühistatakse hagi tagamine. Hagi tagamise tühistamine ei saa tuleneda (automaatselt) tingimuslikuna samast määrusest, millega kohus hagi tagamise abinõu kohaldas. Viitel TsMS § 382 lg 2 kolmandale lausele saaks olla üksnes selgitav tähendus. Küll aga puudub kohtul diskretsiooniõigus jätta hagi tagamine tühistamata olukorras, kus hageja ei esita hagi, milleks kohus talle TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja määras. (p 10.5)


TMS § 222 järgse hagi üheks peamiseks eesmärgiks lg 1 kohaldamise korral on vältida täitemenetluses sellise vara müümist, mis ei kuulu võlgnikule. Selline vara ei peaks vastutama sissenõudja nõude rahuldamise eest. TMS § 222 annab täitemenetluses mitteosalevale isikule sellesse täitemenetlusse sekkumise õiguse. (p 11.1)

Kui TMS § 222 järgse hagi esitaja kasuks oleks kinnistusraamatusse sisse kantud keelumärge, kuid see oleks sisse kantud ajaliselt hiljem kui sissenõudja kasuks seatud hüpoteek, ei takistaks selline keelumärge täitemenetlust. Kinnistu enampakkumisel müümise järel tuleks selline keelumärge TMS § 158 lg 3 alusel kinnistusraamatust kustutada (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). (p 11.2)

Sundtäitmist takistavaks õiguseks TMS § 222 lg 1 tähenduses saab mh olla kolmanda isiku omandiõigus. Õiguslikult on lubatav hagi, milles väidetakse omandiõigust sundenampakkumisel olevale esemele. (p 11.2)

Olukorras, kus hageja soovib tagasivõitmise hagiga saavutada pankrotivõlgniku omandist välja läinud vara tagasi pankrotivara hulka arvamist (vt PankrS § 119 lg 1, Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 54 tagasivõitmise mõtte kohta), võiks hageja lisaks tagasivõitmise nõudele esitada ka TMS § 222 järgse nõude vara arestist vabastamiseks, seda täitemenetluse võlgniku (kes võib tagasivõitmise hagi kostjaga kattuda) ja eriti täitemenetluse sissenõudja vastu. (p 11.3)

Olukord on teistsugune siis, kui täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping. Hüpoteegiga tagatud nõuded on võlgniku täite- või pankrotimenetluse korral üldjuhul eelistatud teistele nõuetele.

Üks sellise eelistamise tagajärgedest on see, et isegi täitemenetluse peatamise korral ja kinnistu võimaliku tagasivõitmise korral pankrotivarasse jääks hüpoteek kinnistut koormama ja hüpoteegipidajal oleks õigus nõuda oma nõuete rahuldamist pankrotiseaduses sätestatud korras (viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11).

Täitemenetluse peatamise võiks saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)

2-18-15686/183 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Vanem saab esitada PKS § 119 alusel avalduse otsustusõiguse saamiseks siis, kui vanemad ei soovi ühist hooldusõigust konkreetses küsimuses lõpetada. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). (p 18)

Ainuhooldusõiguse andmisel igakordse viibimiskoha määramise osas tuleb kohaldada PKS § 137 lg-t 1, mitte PKS § 119.

Olukorras, kus lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus on PKS § 137 lg 1 alusel antud isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures, ei saa isa hooldusõiguse määramise asjas kohustada teavitama ema enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile minemise ja sealt saabumise kuupäevast. Selliseid tingimusi võib kohtumäärusega kehtestada lapsega suhtlemise korra raames. (p 19)

2-17-13244/121 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus saab muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. Samuti saab lapsega suhtlemist korraldav notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkuleppe muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. (p 16.1)

Juhul kui lepitusmenetlus õnnestub, saab kohus vanemate kokkuleppe kohta teha TsMS § 563 lg 6 järgi kompromissi kinnitamise määruse. Juhul kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 1 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest. (p 16.2)

Kuna TsMS § 563 lg 8 järgi saab täitemenetluse alustada üksnes kohtumääruse alusel, milles kohus on TsMS § 563 lg 7 p 1 mõttes sunnivahendid kindlaks määranud, siis mõeldakse TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sunnivahendeid täitemenetluse seadustiku mõttes. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa.

TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et täitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Maakohus peab lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab täituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu. (p 16.3)

Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehtud määrus lapsega suhtlemise korda puudutavas asjas TsMS § 563 lg-te 7 ja 8 mõttes on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale võib isa esitada määruskaebuse TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt. (p 15)


Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehtud määrus lapsega suhtlemise korda puudutavas asjas TsMS § 563 lg-te 7 ja 8 mõttes on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale võib isa esitada määruskaebuse TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt. (p 15)

2-15-7163/191 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)


Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)


Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

2-16-14960/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2020

Vt ostueesõiguslase nõuete kohta ostja ja müüja vastu Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27-28.

Selleks, et kinnisasja või kinnisasja kaasomandi mõttelise osa omandiõigus läheks tehingulise omandamise teel ühelt isikult teisele üle, peaksid esinema AÕS § s 641 sätestatud eeldused. Kehtivast müügilepingust tuleneb ostjale (ostueesõigluslasele) õigus nõuda müüjalt asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja nõusolekut selleks, et kanda ostja kinnisasja (või ka kinnisasja kaasomandi mõttelise osa) omanikuna kinnistusraamatusse. Ostja (ostueesõiguslane) ei saa nõuda omandiõiguse saamise eelduseks olevaid tahteavaldusi isikult, kes müüjalt ostueesõigusega koormatud kaasomandi mõttelise osa omandas. Küll aga saab ostja (ostueesõiguslane) nõuda nimetatud isikult kinnistusraamatu omanikukande kustutamise eelduseks olevat tahteavaldust, kui ostueesõigusel on asjaõiguslik toime.

Kui ostueesõiguslane (hageja) ei esita hagi kõikide vajalike tahteavalduste saamiseks, mida ostueesõiguslastel on vaja saada selleks, et vaidlusalust kaasomandiosa omandada, kuid hagiavalduse sisu viitab sellele, et ta siiski soovib hageda kõiki vajalikke tahteavaldusi, tuleks maakohtul enne hagi menetlusse võtmist või hiljemalt asja arutamise käigus hagejale selgitada, et tema taotletava eesmärgi saavutamine eeldab asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse saamist. (p 10-13)

Müügilepingu järgi müüdi koos vaidlusaluse kaasomandiosaga (teemaa kaasomandiosa) ka mõtteline osa elamumaa kinnisasjast. Vaatamata sellele, et hagejad olid mh ka elamumaa kaasomanikud ja oleksid saanud sellest tulenevalt teostada ostueesõigust ka elamumaa suhtes, nad seda siiski ei teinud. Seetõttu sai müüja tugineda VÕS § s 247 sätestatud vastuväitele. Müüjal oli alus nõuda, et ostueesõiguslased (hagejad) ostaksid koos selle esemega (teemaa kaasomandiosa), mille ostueesõigust nad teostasid, ka teise eseme (elamumaa kaasomandiosa), mida sellega koos müüdi. Kuna hagejad soovisid sellest hoolimata osta üksnes teemaa kaasomandiosa ilma elamumaa kaasomandiosata, oli müüja keeldumine VÕS § st 247 tulenevalt õiguspärane ja hagejad ei saa nõuda müüjalt vaidlusaluse teemaa kaasomandiosa omandiõiguse üleandamist. (p 14)


Elamumaa müümisel sellest juurdepääsutee eraldamine vähendab üldjuhul olulisel määral elamumaa või selle kaasomandiosa käibeväärtust. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka väide, et ilma juurdepääsuta elamumaale võib nõuda juurdepääsu AÕS § 156 alusel.

Kui elamumaa kinnisasja kaasomandiosa võõrandatakse, ilma et selle juurde kuuluks õiguslikult tagatud võimalus pääseda avalikult kasutatavale teele, saab seda käsitleda VÕS § 247 järgi müüja jaoks kahjuliku tagajärjena. (p 14.2)

2-14-14536/153 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.02.2020

Olukorras, kus menetlusosaline ei ole vaidlustanud maakohtu määrust ega palunud hüvitatavaid menetluskulusid suurendada, ei saa ringkonnakohus mõista tema kasuks välja menetluskulu rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud. (p 14)


Menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamisele kohalduvad analoogia korras riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukoht, mille järgi tuleb hüvitada vajalikus ulatuses ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada (Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15). Analoogia korras saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast (p 69-75). (p 16)

Menetlusosaliste esindajate ajakulu ei pea olema võrdne (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Ainuüksi pikaaegsem menetluses osalemine ei tähenda, et vastaspool peab talle need kulud täielikult hüvitama. (p 17)


Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik, mh kui mitme hageja või kostja korral on arve esitatud ühele hagejale või kostjale. (p 16)

2-18-8886/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.02.2020

PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)

PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)

Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)


Asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud. (p 14)

2-19-6222/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.02.2020

Kohus võib arvestada TsMS § 537 lg-s 1 nimetatud eksperdiarvamusena psühhiaatri arvamust, kuid sellise arvamuse andnud psühhiaater peab olema isiku isiklikult läbi vaadanud. TsMS § 537 lg 1 viienda lause kohases arvamuses ei saa tugineda üksnes raviloost võetud andmetele. TsMS § 537 lg 1 viienda lause mõtteks on see, et enne isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist vaatab psühhiaater isiku üle ja annab hinnangu, kas tema kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine on endiselt vajalik või on senine ravi olnud tulemuslik (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18).

Olukorras, kus psühhiaater annab arvamuses hinnangu isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning päev hiljem isiku esialgse õiguskaitse pikendamise raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning leiab juba korralise menetluse kontekstis antud varasemas arvamuses, et isik vajab pikemaks ajaks tahtevastasele ravile paigutamist, ei ole isiku teistkordne läbivaatus enne arvamuse andmist vajalik. (p 15.1)

Kohtul tuleb kontrollida, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 21). Kuigi tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ja vastavaid dokumente säilitama, saab kohus tulenevalt TsMS § 229 lg 2 teisest lausest hagita menetluses küsimuse, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud, lahendamisel tugineda ka muudele tõendusvahenditele, nt psühhiaatri kinnitusele, et ta on puudutatud isiku läbi vaadanud. Kui kohus rikub nimetatud asjaolu välja selgitamisel tõendite kogumise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega, mida on võimalik kõrvaldada asja uuel läbivaatamisel. (p 15.2)

Oluline on see, et psühhiaatri arvamus sisaldaks põhjendatud hinnanguid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta ning ei oleks alust kahelda psühhiaatri objektiivsuses ja erapooletuses.

Olukorras, kus psühhiaater leidis, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist 90 päeva vältel, võis kohus tugineda psühhiaatri arvamusele, mis ei olnud antud vahetult enne määruse tegemist.

Olukorras, kus psühhiaater oli juba enne esialgse õiguskaitse pikendamist leidnud, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist rohkem kui 40 päevaks, ei tule 40-päevast tähtaega ületava ravi kohaldamist eraldi pärast selle aja möödumist põhjendada. Asjaolude (isiku tervisliku seisundi) muutumise korral on kohtul võimalik kinnisesse asutusse paigutamine lõpetada või peatada (TsMS §-d 539 ja 540). (p 15.4)

TsMS § 5391 lg 2 esimese ja teise lause järgi ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks või isiku korduvaks kinnisesse asutusse paigutamiseks vajalik isiku enda ärakuulamine, kui eelmisest ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ja isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. (p 16)

Puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õigust ei saa sanktsioneerida tagantjärele. Ravi (mh ravimite manustamine) ei pea (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul) kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisav on, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 17). Olukorras, kus ringkonnakohus peab puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist põhjendatuks, võib ringkonnakohus täpsustada ravi viisi (Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p 20). (p 17)

2-19-11532/18 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.01.2020

TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et hagi tagamise tühistamise korral saab maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada üksnes siis, kui maakohus või ringkonnakohus tühistas hagi tagamise TsMS § 386 lg-tes 2, 4 või 5 sätestatud alusel. TsMS § 390 lg 1 teises lauses on sätestatud, et lisaks peab ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks olema täidetud eeldus, et tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või tagamisabinõuna on kohaldatud isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Nt ei ole hagejal TsMS § 390 lg 1 esimese lause kohaselt õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust, kui ringkonnakohus tühistas hagi tagamise, kuna ei pidanud hagi õiguslikult perspektiivikaks, ning leidis lisaks, et juhul, kui lugeda hageja nõue ka osaliselt perspektiivikaks, ei ole hagi tagamine poolte huve kaaludes siiski põhjendatud. (p 9)

2-17-18069/322 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.01.2020

Kuni 28. märtsini 2019 (k.a) oli võlgnikul võimalus esitada halduri vabastamise peale määruskaebus Riigikohtule, alates 29. märtsist 2019 aga sellist võimalust ei ole. (p 14)

Kui ringkonnakohtu määruse resolutsioon on kaebeõiguse osas ebatäpne ega arvesta sellega, et enne Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks ettenähtud 15-päevase tähtaja möödumist jõustub seadusemuudatus, mis välistas kaebeõiguse Riigikohtule, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ja ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel. (p 16)


Pankrotihalduri üle kohtu tehtava järelevalve eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja seaduslikkus. Kohtul on järelevalvet tehes õigus otsustada, milliseid järelevalveabinõusid ta kasutab, ja valida sõltuvalt menetluse eripärast ka järelevalve intensiivsus. (p 17)

Kuigi halduri vabastamise kaalumisel saab kohus arvestada, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema, saab kohus halduri usalduse puudumise tõttu vabastada siiski vaid juhul, kui haldur on oma kohustusi rikkunud. Kui haldur ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohus teda mingil muul põhjusel enam ei usalda, ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi alust haldurit vabastada. Kuna halduri vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, peab vabastamise määrusest nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et halduri vabastamine on põhjendatud. (p 18)

Kahe halduri koostöö ebaõnnestumine võib olla halduri vabastamise põhjus eelkõige juhul, kui koostöö ebaõnnestumise põhjustas haldur, keda vabastada soovitakse. (p 21.1)

Olukorras, kus erikontrolli tulemused ei anna põhjust kuriteokaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei ole haldur rikkunud oma kohustusi, kui ta vaatamata kohtu kahtlustele jätab kaebuse või hagi esitamata. Kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost, kuid ei esita kaebust. (p 22.2)

Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

Hindamaks seda, kas haldur on vara müügi korraldamisel toiminud piisava hoolsusega, tuleb halduri tegevust hinnata ex ante vaatepunktist ehk hinnata, kas ajal, mil haldur müügiviisi valis, võis ta mõistlikult võttes loota, et see müügiviis on võlausaldajate parimates huvides. Heites haldurile ette majanduslikult ebaotstarbekat käitumist, peavad põhjendused, millest nähtub, et haldur tegutses majanduslikult ebaotstarbekalt, sisalduma kohtumääruses. (p 23.4)

Kuigi iseenesest võib aruandekohustuse rikkumine olla pankrotihalduri vabastamise põhjuseks, ei saa halduri enda nimel sõlmitud lepingu kohtule esitamata jätmine olla halduri vabastamise põhjuseks. (p 24.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. Kohus võiks haldurile abilise kasutamist ette heita vaid juhul, kui pankrotitoimkond ei ole sellega nõustunud või kui abiliseks oleks valitud ebapädev isik. (p 24.7)


Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. (p 24.7)

Kokku: 4272| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json