/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4212| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-1023/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2019
Vt Riigikohtu 12. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06, p 8. TsMS § 704 tähtajad on menetlustähtaegadena mõjuval põhjusel ennistatavad. (p 7)
Vt Riigikohtu 17. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-55382/40, p 13. Kui asjas ei ole pabertoimiku hävitamise ning KIS-s andmete puudumise tõttu võimalik kontrollida teistmisavalduse esitaja väiteid, et ta ei teadnud midagi kohtumenetlusest, siis tuleb teistmisavaldus TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel rahuldada. (p 8)
2-17-1078/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2019
Seadus ei keela juhatuse liikmel teha eelühingu nimel tehinguid, mis ei ole suunatud ühingu asutamisele. Osaühingu ja tema juhatuse liikmete ühise esindusõiguse äriregistrisse kandmine ei lõpeta automaatselt juhatuse liikmele enne osaühingu äriregistrisse kandmist antud volitust. Ühise esindusõiguse korral on juhatuse liikmetel lubatud volitada ühte juhatuse liiget tehinguid tegema. See kehtib ka olukorras, kus volituse ühingu esindamiseks oli juhatuse liikmele andnud teine juhatuse liige enne ühingu registrisse kandmist. (p 12)
2-17-5713/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.11.2019
Korteriomanike vaidlused, mis on seotud kaasomandi esemeks oleva ruumi valdamise ja kasutamisega, lahendab kohus hagita menetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 10). (p 10) Korteriomanike vaidluses, milles avaldaja nõuab, et puudutatud isik annaks ruumid kõigi kaasomanike kasutusse, tuleb maakohtul olukorras, kus avaldust ei ole võimalik rahuldada avaldaja taotletud viisil ning ükski menetlusosaline ei taotle avalduse osalist rahuldamist või muul viisil lahendamist, jätta avaldus tervikuna rahuldamata. (p 12)
Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). (p 14)
2-16-11216/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.11.2019
TsMS § 368 lg-st 1 tulenevalt on olukorras, kus vaieldakse selle üle, kas osanike otsus on vastu võetud, hagejal osanikuna õiguslik huvi tuvastada, kas otsus on vastu võetud või mitte. Seega on osanikul õigus esitada ka tuvastushagi, paludes tuvastada, et vaidlusalust otsust ei ole vastu võetud. Kui leiab kinnitust, et otsuseid ei ole vastu võetud, siis ei saa enam tekkida küsimust otsuste tühisusest või nende kehtetuks tunnistamisest. Seetõttu tuleb esmalt hinnata, kas otsused on vastu võetud. (p 14)
Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda TsÜS § 67 lg-s 1 nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Eeltoodu kohaldub ka osanike otsuse olemasolu hindamisel. (p 15) Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)
Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17) Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Kuigi üldjuhul on omandi üleandmise kohta sõlmitud asjaõigusleping õiguslikult neutraalne ega saa olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30-31). (p 19)
Kui osanik palub tuvastada, et osanike koosoleku protokollis või hääletusprotokollis märgitud otsust ei ole vastu võetud ja kohus leiab, et see nõue tuleb rahuldada, ei saa kohus otsuse reolutsioonis tuvastada, et „osanikud ei hääletanud otsuse poolt“ või et „osanikud ei hääletanud otsuse vastu“, kuna sellise tuvastuse tulemusena ei ole arusaadav, kas kohus leidis, et otsuse võtsid vastu valed isikud või et päevakorda pandud küsimuses hääletasid küll õiged isikud, kuid vastu võeti protokollis märgituga vastupidine otsus. Sellele lisaks saaks valesti kindlaks tehtud hääletustulemuse tagajärjeks (eeldusel, et otsuse tegemisel hääletasid selleks õigustatud isikud) olla vaid otsuse kehtetuks tunnistamine, mitte aga otsuse puudumise tuvastamine (vt sarnase olukorra kohta mittetulundusühingu üldkoosoleku otsuse vaidlustamise korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 23)
Käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, mis mõjutab tema õigusi (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 13 ja 14; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Aktsiate üleandmise käsutustehingu heade kommete vastasusele saab tugineda lepingupooleks mitte olev aktsionär, kelle õigusi aktsionäride üldkoosolekul otsustatu mõjutas, kuna tal on õigustatud huvi teada, kas aktsionäride üldkoosoleku otsus on kehtivalt vastu võetud (Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11). Sama kohaldub ka osaniku õigustatud huvi kohta. (p 17) Kui osanikul on õigustatud huvi tugineda mitterahalise sissemakse üleandmise lepingute tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on tühiste käsutustehingute tagajärjeks see, et tühise lepingu teine pool ei ole saanud osaühingu osanikuks, kuna osad ei ole osanikelt temale üle läinud (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 12). (p 22)
2-16-17699/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2019
Kui menetlusosaline ei esita kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti või muid riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid, on kohtutel võimalik kontrollida riigilõivu tasumist asjakohasest elektroonilisest süsteemist (vt sarnaste juhtumite kohta nt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16454/31, p-d 11 ja 12 ning seal viidatud varasemad lahendid). (p 10)
2-11-24696/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.10.2019
Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Nii võib täistööajaga töötamise kohustuse välistada nt perekondlike kohustuste täitmine (laste kasvatamine, abi vajavate perekonnaliikmete hooldamine) või seadusest tulenevad piirangud, mis takistavad võlgnikul töötada täistööajaga. (p 18) Kui võlgnikul on mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures VÕS § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. (p 19) Võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks ei saa pidada seda, et võlgnik õppis eriala, millel tal hiljem ei õnnestunud tööle asuda, kui ta asus õppima heas usus ja lootuses saada tasuvamat tööd. (p 20) Olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama. (p 27)
2-18-1521/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.10.2019
Maaklerileping on oma olemuselt tasuline leping (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p-d 18‒19). (p 11) Maakleritasu saamine VÕS § 664 lg 1 mõttes eeldab, et maakleri panuse tulemusena sõlmib käsundiandja maakleri vahendatud või osundatud kolmandate isikutega lepingu. Käsundiandjal ei ole kohustust asja müüa hinna eest, mille ta oli avaldanud maaklerile. Selline erikokkulepe, mis oleks maakleritasu saamise eeldus, peaks nähtuma maaklerilepingust või olema tõendatud muude tõenditega, sh lepingueelsete läbirääkimiste käigus avaldatud ja tõendatud asjaoludega. Erikokkuleppe olemasolu tõendamiskoormis lasub käsundiandjal. (p 13)
Maaklerileping on oma olemuselt tasuline leping. Maakleri kohustused võivad VÕS § 658 lg 1 mõttes piirduda sellega, et ta osutab käsundiandja võimalusele kolmanda isikuga leping sõlmida. Maakleritasu on maakleril VÕS § 664 lg 1 järgi õigus saada alates tema osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Tasunõuet ei mõjuta VÕS § 664 lg 3 järgi ka see, kui leping sõlmitakse pärast maaklerilepingu lõppemist (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p-d 18‒19). (p 11)
2-16-122860/45 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.10.2019
Kohtul ei ole võimalust ka menetlusosaliste nõusolekul menetleda asja muus keeles kui eesti keeles. (p 14.1) Tunnistaja ütluste andmine muus keeles ilma tõlketa on oluline menetlusnormi rikkumine. Tunnistaja ütluste eestikeelse tõlke puudumise saab üldjuhul kõrvaldada üksnes tunnistaja uue ärakuulamise teel. (p 14.2)
Kohus peab TsMS § 52 lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust kohaldama selliselt, et protokollib salvestiste põhisisu alati, kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub. Tunnistaja ütluste põhisisu protokollimine tagab kohtule efektiivsema võimaluse tunnistaja ütluste alusel asjaolude tuvastamiseks ning tagab menetlusosalistele efektiivsema võimaluse teostada kaebeõigust tõendite hindamise vaidlustamise kontekstis. Salvestatud ütluste ja vaatluse tulemuste kohta protokolli märke tegemisega võib piirduda üksnes siis, kui sellega ei jäeta protokollist välja asja lahendamise seisukohalt olulist. (p 13.2) TsMS § 52 lg 2 sätestab ainult tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste protokollimata jätmise võimaluse. Viidatud norm ega muu säte ei võimalda teha järeldust, et digitaalse protokolli koostamisel võiksid muud TsMS § 50 lg-s 1 märgitud andmed (sh nt menetlusosaliste avaldused ja taotlused, istungil tehtud korraldused ja lahendid) kohtuistungi helisalvestamisel jääda TsMS § 51 lg-s 1 sätestatud vormis protokollimata. (p 13.3)
Tunnistaja ütluste andmine muus keeles ilma tõlketa on oluline menetlusnormi rikkumine. Tunnistaja ütluste eestikeelse tõlke puudumise saab üldjuhul kõrvaldada üksnes tunnistaja uue ärakuulamise teel. (p 14.2)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13). Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajaduse korral hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Menetlusõiguse normi rikkumise, mis seisnes tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmises, saab ringkonnakohus tunnistajaid üle kuulates ise kõrvaldada (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 15.5). (p 15)
2-19-13335/3 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 23.10.2019
KRS § 34 lg 2^1 ja KRS § 34^1 lg 5^1 on erinormid AÕS § 330 ja AÕS § 64^2 suhtes osas, mis puudutab avalduste vorminõuet. Hüpoteegi kustutamiseks vajalikud tahteavaldused ei pea olema notariaalselt kinnitatud vormis, vaid need võivad olla ka digitaalselt allkirjastatud vormis (p 7). KRS § 34 lg 2^1 ja KRS § 34^1 lg 5^1 eesmärgiks on võimaldada notariaalse allkirjakinnitusega dokumentide asemel kasutada digitaalallkirjastatud dokumentide esitamise võimalust, et vähendada kinnisvaratehingutega seotud kulusid, tagada notariteenuse kiirem kättesaadavus ja teha isikutele digitaalkirja kasutamise abil asjaajamine kiiremaks ja mugavamaks (p 9).
2-17-131006/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.10.2019
KrtS § 42 lg 1, mis sätestab majandamiskulude tasumisega viivitamise jaoks viivise määra, ei ole imperatiivne säte. Selle sätte kehtima hakkamisega ei muutunud kehtetuteks korteriomanike enamuse otsusega kehtestatud viivisemäärad. (p 16)
KOS § 21 lg 1 p-dest 1 ja 5 koostoimest tuleneb valitseja õigus esitada oma nimel hagi ka selliste nõuete sissenõudmiseks, mida saaksid vastastikku nõuda korteriomanikud KOS § 13 alusel. KOS § 13 lg-te 1-3 järgi on korteriomanik kohustatud teistele korteriomanikele hüvitama kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise vajalikud kulutused (vt sellekohaste nõudeõiguste kohta lähemalt nt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115/48, p 10.2), üldjuhul võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanike vahelistele suhtele kohaldus enne 1. jaanuari 2018 ka KOS § 15 lg 2, mille järgi on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda et nad hüvitavad vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. Ka sellist liiki kulutuste hüvitamise nõude esitamise õigus on KOS § 21 lg 1 p-dest 1 ja 5 tulenevalt ka valitsejal. KOS § 15 lg-s 2 nimetatud vajalike kulutuste hüvitamise nõude eelduseks ei olnud sellist liiki kulutuste hüvitamise kohustuse kajastamine majandustegevuse aastakavas. Seetõttu ei ole tähtsust, kas korteriomanike üldkoosolek on otsustanud sellist liiki kulutuste hüvitamise ning kas valitsejale on antud volitus esitada hagi sellist liiki kulutuste sissenõudmiseks. (p 12) Valitseja õigus nõuda korteriomanikult enda kantud kulutuste hüvitamist võib tuleneda ka käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018 jj), seda mh juhul, kui kantud kulutused ei ole kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise vajalikud kulutused KOS § 13 mõttes või vajalikud kulutused KOS § 15 lg 2 mõttes (vt selle kohta Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). (p 13) KrtS § 42 lg 1, mis sätestab majandamiskulude tasumisega viivitamise jaoks viivise määra, ei ole imperatiivne säte. Selle sätte kehtima hakkamisega ei muutunud kehtetuteks korteriomanike enamuse otsusega kehtestatud viivisemäärad. (p 16)
2-18-9790/18 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.10.2019
KAVS § 10 lg-st 1 tuleneb keeld tegutseda krediidiandjana, ning järelikult ka keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole saadud tegevusluba. KAVS § 10 lg 1 võimaliku rikkumise tagajärjeks ei ole laenulepingu tühisus, st keelu mõtteks ei ole kaasa tuua tehingute tühisus TsÜS § 87 tähenduses. KAVS § 10 lg 1 kui avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed on sätestatud eelkõige karistusseadustiku §-s 372, mis näeb mh ette karistused tegevusloata majandustegevuse eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Eraõiguslikult on laenuvõtjad kaitstud mh tüüptingimuste regulatsiooniga, tarbijakrediidi andmisel kehtivate nõuetega. (p 15)
Sissenõudja saab hüpoteegipidaja nõuete olemasolu kontrollida ja neid vaidlustada TMS § 109 järgse hagi esitamisega (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 42). TMS § 109 kohane hagi on oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (pankrotiseaduse § 106). TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. (p 14) Nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. (vt Riigikohtu 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p-d 11 ja 12). (p 14.1) Viidatud seisukohad on ülekantavad ka TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja/sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. (p 14.2) TMS § 109 järgses hagis on hagejal võimalik tugineda ka asjaõiguslepingu kehtetusele (kuigi ta ei ole asjaõiguslepingu pool), seda küll vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Välistatud ei ole, et asjaõigusliku positsiooni mõjutamiseks saab lugeda ka hüpoteegi kustutamist kinnistusraamatust, ilma et sellega kaasneks nõude rahuldamine. Kuigi hüpoteegi kustutamisega ei kaasne hageja nõude lõppemist, võib selle sissenõudmine ilma asjaõigusliku tagatiseta olla oluliselt raskendatud. (p 14.3)
2-15-12032/116 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.10.2019
Advokaadist menetlusosalise saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek ei ole võrdsustatav menetlusosalise lepingulise esindaja kuluga. Ettevõtlustulu saamiseks õigusteenuse osutamisel esitatud õigusabiarvel märgitud õigusabi tunnihind ei ole samastatav õigusabi osutanud advokaadile tema töö eest makstava tasuga, s.o advokaadi töötasu või muu püsiva sissetulekuga. (p 12) Tsiviilkohtumenetluses hüvitatakse õigusabikulud üksnes juhul, kui tegemist on seaduses sätestatud hüvitatavate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 23). (p 13)
2-17-12712/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.10.2019
Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15) TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)
Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15) TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16) Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)
TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)
2-16-9434/88 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.10.2019
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14) Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda, saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19) Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab PankrS § 122 lg 5 mõttes, et pankrotivõlgniku abikaasa on saanud teada või pidanud teada saama sellest, et ühisvaras olevad esemed on PankrS § 126 kohasesse pankrotivara nimekirja kantud. (p 18) PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja möödumine ei muuda pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaid esemeid võlgniku lahusvaraks. See tähendab, et abikaasade ühisvaras olevad esemed jäävad nende ühisvaraks ka pärast seda, kui ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on möödunud. (p 21) Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19) Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21) Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14) Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
2-18-6663/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
Ringkonnakohtul ei ole alust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast, kui apellatsioonkaebusest nähtub piisavalt selgelt, millist ringkonnakohtu lahendit hageja taotleb. Olukorras, kus hageja on esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega jäeti hagi rahuldamata, saab hagi rahuldamise soovi eeldada apellatsioonkaebuse taotlusest tühistada hagi rahuldamata jättev maakohtu otsus. (p 8)
Ringkonnakohus ei ole poole taotlusega seotud ka siis, kui tal on õigus teha asjas uus otsus ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. (p 8)
2-17-19258/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsuse järeldust, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas kontrollida ja asuda vastupidi maakohtu leitule seisukohale, et hageja põhinõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ei ole alust. Kuna ringkonnakohus seda tegi, väljus ta TsMS § 651 lg t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piirest. Ringkonnakohus võib väljuda apellatsiooni piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 15). (p 10)
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 10)
2-18-187/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
Kuigi võlausaldajate huvide kahjustamist, st seda, et tehing tehti liiga väikese väärtusega vastusoorituse eest, peab tõendama see vaidluse pool, kes soovib tagasivõitmisega tehingu kehtetust saavutada, ei ole selline tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016/34, p 11; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 9) TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)
Vt TMS § 189 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12. Kuna sama sätte lg 2 lubab kohtul tunnistada kehtetuks ka kinke iseloomuga lepingu, tuleb kohtul kindlaks teha, kas tehing kujutas endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut. (p 10)
TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)
2-18-6718/49 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
Ringkonnakohtul ei ole alust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast, kui apellatsioonkaebusest nähtub piisavalt selgelt, millist ringkonnakohtu lahendit hageja taotleb. Olukorras, kus hageja on esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega jäeti hagi rahuldamata, saab hagi rahuldamise soovi eeldada apellatsioonkaebuse taotlusest tühistada hagi rahuldamata jättev maakohtu otsus. (p 9)
Ringkonnakohus ei ole poole taotlusega seotud ka siis, kui tal on õigus teha asjas uus otsus ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. (p 9)
2-17-11858/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)
Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11) Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12) Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)
2-19-1366/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.09.2019
Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning teatud ulatuses on võimalik kohaldada käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Tulenevalt VÕS § 621 lg 1 teisest lausest ei saa patsient arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3). (p 10) Patsiendil ei ole õigust nõuda enda ravimist VÕS § 763 lg-s 1 sätestatud üldtunnustamata viisil. Üldtunnustamata ravimeetodit saab kasutada vaid kokkuleppel. (p 11) VÕS § 766 lg 4 teise lause eesmärgiks on kaitsta patsiendi elu ja tervist. (13)

Kokku: 4212| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json