2-23-14338/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.04.2025 |
|
PankrS § 106 lg 2 kohaselt, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab kohus nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri avalduse alusel uuesti läbi. Nimetatu on õiguskaitse võimalus, mida saab pankrotimenetluse osaline kasutada olukorras, kus nõue tunnustati, kuid peale nõude tunnustamist on nõue lõppenud või vähenenud. PankrS § 106 lg 2 eeldab vastava avalduse esitamist kohtule. (p 14)
|
| 2-18-187/141
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.04.2025 |
|
Ühinemise tagajärg on üldõigusjärglus (ÄS § 403 lg 1), mis toob omakorda kaasa menetlusõigusjärgluse TsMS § 209 lg 1 mõttes. (p 20)
RKTKm nr 2-18-187/134, p 11. (p 21)
ÄRS § 60 lg 2 järgi on juriidilise isiku registrist kustutamise tingimuseks mh see, et ta ei osale menetlusosalisena üheski käimasolevas kohtumenetluses, kriminaalmenetluses ega täitemenetluses. Samuti keelab sellises olukorras juriidilist isikut registrist kustutada TsÜS § 45 lg 11 esimene lause (vt ka RKKKm nr 1-23-5055/16, p-d 19 ja 20). Kui juriidiline isik siiski ekslikult kustutatakse registrist ajal, mil ta osaleb menetlusosalisena nt kohtumenetluses, on selline kustutamiskanne vale ja esineb alus selle kande parandamiseks ÄRS § 53 lg 2 ja TsMS § 600 lg 2 esimese lause kohaselt. (p 25)
Kui registripidaja teeb mistahes allikast pärineva teabe alusel kindlaks, et juriidilise isiku kustutamise kanne on vale, siis parandab ta ÄRS § 53 lg 2 alusel kande omal algatusel ja ennistab juriidilise isiku registrisse. ÄRS § 53 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb teavitada kande parandamise kavatsusest kustutatud juriidilist isikut (eelkõige tema viimase teadaoleva seadusliku esindaja kaudu), lähtudes eeldusest, et kanne on ekslik ning juriidiline isik on jätkuvalt õigusvõimeline. (p 25)
|
| 2-24-11100/45
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.04.2025 |
|
Võlgniku pensioni saamise nõudele on võimalik sissenõudja kasuks sissenõuet pöörata TMS § 110 jj kohaselt. Võlgnikul on samas õigus täitemenetluses säilitada osa sissetulekust, et katta enda ja ülalpeetavate minimaalsed ülalpidamiskulud. Sissetulekute arestimise piiranguid reguleerivad TMS § 131 jj. Pensioni korral on lisaregulatsioon sätestatud riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 47 (vt pensionist kinnipidamise ulatuse kohta lähemalt RKTKm nr 2-18-4480, p-d 15–19). (p 10.1)
Nõudeõigus saada pensioni on võlgniku vara TMS § 4 lg 1 tähenduses. Kui võlgnikule maksab pensioni Eesti valitsusasutus, SKA, siis võib kohtutäitur algatada täitemenetluse Eestis, kus asub avaldaja vara. Seda ka juhul, kui võlgnik elab välismaal. Eesti kohtutäitur lähtub Eesti seadustest ning mittearestitava summa osas tuleb kohtutäituril lähtuda eelkõige TMS §-st 131 jj, mitte selle välisriigi seadustest, kus avaldaja elab. Eesti kohtutäituril ei ole kohustust lõpetada täitemenetlus ainult sellel põhjusel, et võlgnik elab välisriigis või kolib menetluse ajal sinna elama, juhul kui Eestis on jätkuvalt võlgnikule kuuluvat vara, millele saaks pöörata sissenõuet. (p 10.2)
Kui pankrotimenetluse lõpetamise määruses (PankrS § 158 alusel) märgitakse resolutsioonis võlausaldajate nõuete osad, mille ulatuses jäi võlausaldajatel raha saamata, võib raugemise määrusel olla PankrS § 168 kohaselt ja nimetatud sättes ettenähtud tingimustel täitedokumendi tähendus. Nendeks tingimusteks on, et võlausaldajate tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud nõuded on raugemise määruse resolutsioonis PankrS § 158 lg 4 tingimustel näidatud ja et võlgnik ei ole neile nõuetele esitanud vastuväidet PankrS § 104 lg 1 alusel või kohus on § 104 lg-s 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. (p 11.2)
|
| 2-23-8243/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.04.2025 |
|
AÕS § 2441 lg 1 sätestab, et kui hoonestaja ei ole hoonestusõiguse seadmisel kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või kui hoonestaja rikub oluliselt oma lepingulisi kohustusi, on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestajalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks (omanikule langemine). AÕS § 2441 lg 3 järgi aegub see nõue kuue kuu möödumisel hetkest, mil kinnisasja omanik saab teada vastava eelduse olemasolust, kuid mitte hiljem kui kahe aasta möödumisel nõude tekkimisest. Seega hakkab AÕS § 2441 lg-s 1 sätestatud nõue aeguma alates hetkest, mil kinnisasja omanik sai teada ehitise püstitamata jätmisest või muust olulisest lepinguliste kohustuste rikkumisest. Jätkuv lepingurikkumine ei välista AÕS § 2441 lg 3 järgi nõude aegumist ja nõude aegumine algab ajast, mil hageja sai teada kostja lepinguliste kohustuste rikkumisest. (p 10)
|
| 2-17-6713/196
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2025 |
|
Sarnaselt kohtusse pöördumisega on ka kohtuotsuse peale kaebuse esitamise esmane sisuline eeldus õiguskaitsevajaduse olemasolu (TsMS § 3). See esineb olukorras, kus kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus, mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust. (p 20)
Kui lapsevanem on maksnud lapsele elatist rohkem, kui ta oli selleks seaduse või kohtulahendi järgi kohustatud, ei saa rohkem tasutud summat käsitada elatise ettemaksena ja seeläbi vabastada vanemat tulevasest igakuise elatise tasumise kohustusest. Elatise nõude välistamine varem enam tasutud elatise tõttu on olemuselt tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 mõttes. Lapse huvides on saada ülalpidamiseks vajalikku raha regulaarselt, et kasutada seda oma vajaduste rahuldamiseks. Sellest põhimõttest juhindudes on seadusandja VÕS § 200 lg 1 p-s 1 välistanud võimaluse tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sätestanud PKS § 100 lg-tes 1 ja 4 kohustuse maksta elatist perioodiliselt iga kuu eest ette. (p 23)
Olukorras, kus üks vanem andis lapsele ülalpidamist rohkem, kui oli temale langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, täites seeläbi ka teise vanema kohustust, võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt VÕS § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138) (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.2). (p 26)
Ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb esmajoones lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis lahusolev vanem lastega tegelikult koos (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.1). Tegemist ei ole absoluutse reegliga, vaid üksikjuhtumi asjaolusid arvestades võib olla põhjendatud sellest kõrvale kalduda. Eelkõige võib see olla põhjendatud olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, ning need asjaolud on selged. (p 29)
Vanem võib ülalpidamiskohustust täita muul viisil ja teistsuguse ajavahemiku kaupa, kui ta on selles teise vanemaga kokku leppinud, st sõlminud lepingu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta (RKTKo nr 3-2-1-111-16, p 22). (p 24)
Enne 1. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus sai miinimumelatisest väiksema elatise PKS § 102 lg 2 alusel välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, seejuures sai arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (nt RKTKo nr 2-16-11905/66, p-d 19 ja 23). Samuti ei saanud kohus elatise suurust automaatselt vähendada põhjustel, et peres elab mitu väikese vanusevahega last (mastaabisääst) ja laps viibib osa ajast lahuselava vanemaga, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult. Neid asjaolusid võidi arvesse võtta mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 mõttes, eeldusel et kostja nendele tugines ning elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas (RKTKo nr 2-15-15909/124, p-d 10 ja 15; 3-2-1-35-17, p-d 20.2 ja 28.2). (p 33)
Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise suurust ja tõendamiskoormise jaotust (RKTKo nr 2-19-19160/42, p 14). Seejuures ei pea pooled enam tuginema asjaoludele, et alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 17 ja 21 mõttes ega mastaabisäästule, mis tekib, kui peres kasvavad mitu väikese vanusevahega last (RKTKo nr 2-19-19160/42, p-d 14.3 ja 14.4). Kohus kontrollib ja arvestab neid asjaolusid lahendi tegemisel ise. Samuti peab kohus PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse arvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga omal algatusel, sõltumata poolte taotlustest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p 34)
Varasema ja uue korra puhul on samaks jäänud eeldus, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4). (p 35)
TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi on Riigikohtu võimalus uurida ja koguda tõendeid piiratud ning Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seega ei saa kolleegium ise tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada. Küll saab kolleegium hinnata kaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta asjaolude tuvastamisel. (p 40)
TsMS § 137 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse hind sama, mis tsiviilasjas hind esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kaebuste hinna arvutamisel ei tule arvestada kaebuste nõudeid, mis olid lubamatud. Kaebuste hinna määramisel tuleb lähtuda hagis I esitatud laste elatisenõuete hinnast, arvestades nõuete maakohtus rahuldamise ulatust. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on ülalpidamisnõude hinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Miinimumelatise nõudmisel tuleb arvestada miinimumelatise suurust hagi esitamise seisuga (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 15). (p 47)
|
| 1-24-4607/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.03.2025 |
|
Kui õigusvaidlust soovitakse pidada kahe isikuga, siis on kummagi hääleõigus üldjuhul piiratud vaid tema endaga õigusvaidluse pidamise otsustamisel (vt ka RKTKo nr 2-16-9415/41, p 17). Teistsugune on olukord aga siis, kui isikud, kellega ühing õigusvaidlust pidada soovib, on väidetava rikkumise pannud toime ühiselt. Hääleõiguse piirangu eesmärk on vältida huvide konflikti ja olukorras, kus ühing soovib pidada õigusvaidlust isikutega, kes on ühingule ühiselt kahju tekitanud või ühiselt pannud toime kuriteo, on mõlema kõnealuse isiku huvi ja eesmärk sama – takistada hagi või kaebuse esitamist. Seetõttu tuleb ÄS § 177 lg-t 1 tõlgendada nii, et osanik ei või hääletada ka siis, kui otsustatakse, kas pidada temaga ühiselt rikkumise toime pannud isikuga õigusvaidlust ja määrata selles õigusvaidluses esindaja (vt ka RKTKm nr 3-2-1-144-11, p 13). (p 24)
Osaühingu poolt oma juhatuse liikme suhtes toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuna osalemine on käsitatav juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamisena ÄS § 168 lg 1 p 10 mõttes. (p 20)
Osaühingu osanikel on õigus otsustada nii selle juhatuse liikme kui ka osanikuga õigusvaidluse pidamise ja selles vaidluses osaühingu esindaja määramise üle. Seejuures keelab ÄS § 177 lg 1 hääletada osanikul, kellega õigusvaidluse pidamist ja selles õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist otsustatakse. (p-d 20–22)
|
| 2-23-14452/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.03.2025 |
|
Vt RKTKm nr 2-17-7899, p 22.3. (p 21)
Eeltõendamismenetlus on seotud sellele järgneva põhimenetlusega juhul, kui kohus rahuldab eeltõendamismenetluse algatamise taotluse, eeltõendamise käigus kogutakse tõendeid ning neid tõendeid kasutatakse kas eeltõendamismenetluse ajal käimasolevas kohtumenetluses või pärast eeltõendamismenetluse lõppu algatatavas menetluses. (p 22)
Olukorras, kus eeltõendamismenetluse algatamise taotlus jääb rahuldamata või eeltõendamise käigus tõendeid ei koguta, on eeltõendamismenetlus de facto iseseisev menetlus. (p 23)
Vt RKTKm nr 2-21-5736, p 25; vt ka RKTKm nr 3-2-1-91-13. (p 21)
Eeltõendamismenetluse algatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta tehtav lahend või lahend, millega lõpetatakse eeltõendamismenetlus enne tõendite kogumist või keeldutakse kogutud tõendite avaldajale kättesaadavaks tegemisest, on TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes kohtuasja menetlust lõpetav lahend, milles tuleb kindlaks määrata ka menetluskulude jaotus. (p 23)
Olukorras, kus avaldaja eeltõendamise käigus kogutud tõenditele tuginedes põhimenetlust algatanud ei ole, on menetlusosalisel õigus taotleda kohtult menetluskulude jaotamist. Kohus peab seejuures menetlusosalisele selgitama tema õigust vastav taotlus esitada. Eeltõendamismenetluse korraldamist taotlenud isikul on võimalik esitada menetluskulude jaotamisele vastuväide, milles väljendab selget kavatsust algatada põhimenetlus esimesel võimalusel. Vastuväites peab olema märgitud, missuguse tähtaja jooksul põhimenetlus algatatakse ning miks ei ole seda varem võimalik teha. Vastuväites määratud tähtaeg peab olema mõistliku pikkusega. Kui taotleja nimetatud tähtaja jooksul põhimenetlust ei algatata, tuleb eeltõendamismenetluse korraldanud kohtul menetluskulud ära jaotada nii, nagu tõendeid ei oleks kogutud. (p 24)
|
| 2-25-1078/6
|
Riigikohtu erikogu |
12.03.2025 |
|
KrMS §-d 427, 431 ja 432 sättetest ei tulene pädevust maakohtu täitmiskohtunikul lahendada kohtuotsuse täitmisel kriminaalhooldusametniku võimaliku õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudeid. (p 8)
SKHS § 1 lg 1 järgi sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. KrMS § 16 lg 1 kohaselt on kriminaalasja menetlejad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Seega kriminaalhooldusametnik, kes on osa vanglateenistusest, ei ole kriminaalasja menetleja. Järelikult ei ole avaldaja esitatud kahju hüvitamise nõuet võimalik läbi vaadata SKHS-s sätestatud korras. (p 9 )
HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Olukorras, kui avalik-õigusliku vaidluse lahendamiseks puudub muu menetluskord, tuleb põhiõiguste kaitse põhimõttest tulenevalt vaidlus lahendada halduskohtus. RVastS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. (p 10)
|
| 2-23-9103/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.02.2025 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ei saa lugeda järgituks, kui menetlusosaline on ringkonnakohtule saatnud vaid tekstita e-kirja, millele ei ole apellatsioonkaebust lisatud, on lisatud kaebuse lisad. (p 8)
Apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotlus tuleb esitada ringkonnakohtule ning Riigikohus ei saa seda sisuliselt lahendada. Kuigi Riigikohus on olnud ka seisukohal, et saab menetlusökonoomiast lähtudes lahendada ise apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotluse, on need olnud juhud, mil ennistamise taotlus oli enne esitatud ringkonnakohtule ning selle kohta oli olemas ringkonnakohtu seisukoht. (p 9)
Kui menetlusosalise enda jaoks ei ole üheselt selge, kas ta tegi menetlustoimingu selleks ettenähtud tähtaja jooksul, võib taotluse esitada ka alternatiivselt – juhuks kui ringkonnakohus peaks kaebuse menetlusse võtmise eeldusi kontrollides leidma, et kaebus ei ole esitatud tähtaja jooksul. Menetlusosaline peab seejuures silmas pidama, et tähtaja ennistamist võib TsMS § 67 lg 2 järgi taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal langes ära menetlustoimingu tegemise takistus. (p 11)
ID-tarkvara ajakohastamise vajadust ei saa pidada ootamatuks ja ettenähtamatuks põhjuseks, mis annaks aluse tähtaeg ennistada, seda eriti juhul, mil menetlusosalisel on lepinguline esindaja. Osal juhtudel võib tähtaja ennistamise aluseks olla siiski menetlusosalise enda arvutisüsteemist tulenev tõrge, kui selle tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa, st see on ootamatu ja oodatavat hoolsust järgides ettenähtamatu ning vältimatu ja/või ületamatu. (p 12)
TsMS § 68 lg 5 kohaselt ennistub tähtaja ennistamisel menetlus tähtaja möödalaskmisele eelnenud staadiumisse. See tähendab mh seda, et kui enne tähtaja ennistamist on jõustunud ringkonnakohtu määrus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise kohta, kaotab see määrus ennistamise tõttu oma tähenduse. (p 13)
|
| 2-23-18026/106
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.02.2025 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 35 ei välista Eesti kohtu kui põhikohtuasja lahendava kohtu õigust võtta hagi tagamisel Eesti riigisisese õigusega ette nähtud meetmeid, nt keelata TsMS § 378 lg 1 p 4 alusel teisel isikul kostjale vara üle anda või kostja suhtes muid kohustusi täita, millega võib siduda ka kohustuse anda vara üle kohtutäiturile või maksta raha selleks ettenähtud pangakontole. Seda sätet saab kolleegiumi hinnangul Eesti kohus kui põhikohtuasja lahendav kohus kohaldada ka välisriigis asuva isiku suhtes. Siiski saab selline keeld (sarnaselt nõude arestimisega) kolmanda isiku suhtes kehtida vaid eeldusel, et talle on hagi tagamise määrus kätte toimetatud. (p 16.4)
|
| 2-22-10127/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.02.2025 |
|
Kui korteriomanike üldkoosolek on juba toimunud, siis ei saa hiljem lugeda osalejaks sellist isikut, kelle väidetav esindaja ei ole koosolekul osaledes kuidagi väljendanud, et ta kedagi esindab, kui osalemist ning hääletamist kellegi teise nimel ei saa järeldada ka asjaoludest. Olukorras, kus üldkoosolekul osaleb vaid üks mitmest korteriomandi ühisest omanikust, on võimalikud mõlemad eelnimetatud olukorrad. Korteriomandi ühine omanik võib koosolekul selgelt väljendada, et ta esindab hääletamisel ka teisi ühiseid omanikke (TsÜS § 116 lg 1 esimene alternatiiv), esitades KrtS § 22 lg 5 järgi esindusõigust tõendava(d) volikirja(d). Isegi kui koosolekul osalev ühine omanik ei esita koosolekul teiste ühiste omanike volikirju, saab TsÜS § 116 lg 1 teise alternatiivi järgi vähemalt üldjuhul lugeda, et koosolekul osalev ühine omanik osaleb ja hääletab seal muu hulgas ka teiste ühiste omanike esindajana, sest selles olukorras saab koosolekul osalemist ja hääletamist lisaks endale ka teiste ühiste omanike nimel järeldada tehingu tegemise asjaoludest. (p-d 23 ja 24)
TsÜS §-dest 116, 128 ja 129 tuleneb, et heaks saab kiita vaid niisugust tehingut, mis on tehtud esindatava nimel. Kui väidetav esindaja ei ole TsÜS § 116 mõttes äratuntavalt koosolekul osalenud ja hääletanud (lisaks endale veel ka) kellegi teise nimel, ei ole hilisem heakskiit võimalik. (p 25)
KrtS § 22 lg 5 järgi võib korteriomanike üldkoosolekul osaleda korteriomanik ise või tema esindaja, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjaliku dokumendiga tõendatud. Kirjalikus vormis antud volituse eesmärk on tõendada korteriühistule (koosoleku juhataja ja teiste kohal olevate korteriomanike kaudu) õigust korteriomaniku nimel koosolekul hääleõigusega osaleda ja hääletada. Kui volikirja ei esitata, ei pea esindajat kvoorumit tuvastades osalejaks lugema. Esindaja osalejaks lubamise üle otsustab koosoleku juhataja, kes võib otsustamise anda üle ka kohal olevatele korteriomanikele. (p 15)
Kui väidetav esindaja ei suuda oma esindusõigust tõendada, kuid ta lubatakse siiski üldkoosolekul hääletama, siis võivad sellisel koosolekul vastu võetud otsused olla seadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistatavad (RKTKm nr 2-21-13599/26, p 14.4). Kui aga ka sellise esindaja antud hääli arvestamata oli kvooruminõue täidetud ja otsuse poolt anti piisav arv hääli, on otsus vastu võetud kooskõlas seadusega. (p 16)
Korteriomanik, kelle esindusõiguseta esindaja võeti kvoorumi täidetuse hindamisel arvesse ja lubati hääletama, saab esindusõiguseta antud hääle heaks kiita. (p 17)
Korteriomanik, kelle esindusõiguseta esindaja võeti kvoorumi täidetuse hindamisel arvesse ja lubati hääletama, saab esindusõiguseta antud hääle heaks kiita. Kui korteriomaniku häälega otsuse vastuvõtmisel arvestati, ehkki seda korteriomanikku esindas esindusõiguseta isik, toob hääle andmise heakskiitmine kaasa selle, et korteriomaniku häält võeti otsuse tegemisel arvesse õigesti. Kui korteriomanik kiidab heaks tema nimel hääle andmise, siis tuleb see hääl arvata kvoorumi hulka KrtS § 20 lg 2 mõttes. (p 17)
Koosolekul osalemise ega hääle andmise heakskiitmist ei välista see, kui esindajale antud volikirja ei lisatud koosoleku protokollile. (p 26)
KrtS § 15 lg-dest 1 ja 3 tuleneva õiguste ühise teostamise põhimõtte eesmärk tagada, et ühised omanikud teostaksid ühisest korteriomandist tulenevaid korteriomaniku õigusi ühtemoodi. Nende sätetega tuleb arvestada nii üldkoosoleku otsustusvõimelisuse kui ka otsuste vastuvõtmiseks vajaliku häälteenamuse olemasolu kontrollimisel. Seega saavad korteriomandi ühised omanikud üldkoosolekul hääletamisel osaleda, aga ka esindusõiguseta isiku poolt nende nimel hääle andmise heaks kiita kas ühiselt või peavad nad selleks volitama ühte endi hulgast või kolmandat isikut. (p-d 18 ja 19)
Kui üldkoosolekul hääletab vaid üks ühise korteriomandi omanik, kellel ei ole teiste ühiste omanike esindamise õigust ja viimaseid ei esinda koosolekul ka muu isik, siis ei pea koosoleku juhataja ega teised koosolekul osalevad korteriomanikud selle isiku hääli kvoorumi ja hääletustulemuste kindlakstegemisel arvestama. Koosoleku juhataja või teised koosolekul osalevad korteriomanikud võivad eelviidatud isiku küll hääletama lubada, kuid sel juhul riskivad nad sellega, et koosolekul vastu võetud otsused võidakse hiljem kehtetuks tunnistada. Samas võib korteriomanik, kelle nimel koosolekul esindusõiguseta hääletati, antud hääled heaks kiita ja sel juhul ei ole otsuse kehtetuks tunnistamiseks alust. Kuigi igal korteriomanikul on iseenesest õigus esitada üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamise avaldus, tuginedes sellele, et koosolekul hääletas vaid üks ühine korteriomanik, kes ei suutnud oma esindusõigust tõendada, riskib otsust sel põhjusel vaidlustav isik sellega, et avaldus jääb rahuldamata põhjusel, et koosolekult puudunud ühine omanik kiidab koosolekul hääletanud ühise omaniku tegevuse heaks. (p 20)
KrtS § 20 lg 1 kaudu kohalduva MTÜS § 21 lg 6 järgi tuleb iga korteriomanike üldkoosolek protokollida ja protokolli lahutamatu osa on mh ärakiri üldkoosolekust osavõtnute nimekirjast. Osalejate nimekirja kantakse üldkoosolekul osalevate liikmete nimed, häälte arv, osalemise viis, samuti liikme esindaja nimi (MTÜS § 21 lg 31). Ehkki seadusest tuleneb nõue koostada juriidilise isiku organi koosoleku kohta protokoll, ei ole protokolli olemasolu või sisu otsuse vastuvõetuks lugemiseks ainumäärav (vt RKTKm 02.12.2020, 2-18-9475/52, p-d 9–9.3). Protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk on eelkõige luua dokument, mis võimaldab tõendada koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt eelviidatud lahendi p 13.2). Kui menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas üldkoosoleku protokoll kajastab koosolekul toimunut õigesti, tuleb kohtul protokolli kui ühte tõendit hinnata kogumis asjas kogutud muude tõenditega (vt ka RKTKm 16.04.2019, 2-18-7846/33, p 15). (p 22)
Kui korteriomanike üldkoosolek on juba toimunud, siis ei saa hiljem lugeda osalejaks sellist isikut, kelle väidetav esindaja ei ole koosolekul osaledes kuidagi väljendanud, et ta kedagi esindab, kui osalemist ning hääletamist kellegi teise nimel ei saa järeldada ka asjaoludest. Olukorras, kus üldkoosolekul osaleb vaid üks mitmest korteriomandi ühisest omanikust, on võimalikud mõlemad eelnimetatud olukorrad. (p-d 23 ja 24)
Olukorras, kus korteriomandi ühised omanikud on määranud ühise esindaja ja see isik osaleb koosolekul, tuleb kõiki ühiseid omanikke lugeda koosolekul osalejaks sõltumata sellest, kas nad olid märgitud üldkoosolekul osalejate nimekirja ja kas nende volikirjad olid nimekirjale lisatud. Koosolekul osalejate nimekirjas vaid ühe ühise korteriomaniku märkimine ei ole viga, mis annaks eraldi võetuna aluse nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. (p-d 21 ja 26)
Kui korteriomandi ühine omanik, keda teised ühised omanikud on volitanud enda nimel tegutsema, soovib omakorda anda volituse kellelegi kolmandale, on esindajal TsÜS § 119 lg 1 kohaselt edasivolitamise õigus vaid siis, kui see tuleneb volitusest. Korteriomanike üldkoosolekul hääletamine on tehing, mille puhul automaatset edasivolitamise õigust ei ole. (p 19)
|
| 2-24-10559/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.02.2025 |
|
Hagi tagamise tagatise eesmärk on tagada kostjale vähemalt osaliselt tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi (RKTKm nr 3-2-1-98-16, p 10). (p 12)
Tagatise nõudmine ja selle suuruse määramine TsMS § 383 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKm nr 3-2-1-10-10 , p 14). (p 12)
Kuigi rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb TsMS § 383 lg 11 järgi tagatis üldjuhul anda, on kohtul TsMS § 383 lg 12 järgi ka rahalise nõudega hagi puhul õigus kaaluda, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis muudaksid tagatise nõudmise ebaõiglaseks. Selliseks asjaoluks on mh see, kui hagi tagamine ei saakski kostjale kahju tekitada ehk kostjal ei saaks tekkida TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud nõuet. (p 12)
Mitterahalise nõudega hagi tagamisel kuulub kohtu kaalutlusruumi (TsMS § 383 lg 1) mh selle hindamine, kas hagi tagamine võib põhjustada kostjale kahju, mille hüvitamist saaks kostja hagejalt nõuda nt hagi rahuldamata jätmise korral (TsMS § 391 lg 1 p 1). (p 13)
Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb arvestada mh VÕS § 127 lg-s 4 sätestatuga. Hüvitada tuleb kahju, mis on hagi tagamise taotluse esitamisega põhjuslikus seoses ja mis kostjal hagi tagamiseta ei tekiks. Seega ei saa hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda juhul, kui hagi on küll tagatud, kuid kostjale tekkis kahju muul põhjusel kui hagi tagamise tõttu. (p 14)
|
| 2-17-2233/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.02.2025 |
|
Eristada tuleb deposiiti, mis on tasutud enne pankroti väljakuulutamist (PankrS §-d 11 ja 30), ja deposiiti, mis on tasutud pärast pankroti väljakuulutamist (PankrS § 158 lg 6). Viidatud sätete kohaselt saab deposiiti tasutud raha kasutada erinevatel eesmärkidel. Enne pankroti väljakuulutamist tasutud deposiiti saab kasutada üksnes pankrotimenetluse kulude katteks ning pärast pankroti väljakuulutamist tasutud deposiiti saab kasutada lisaks pankrotimenetluse kulude katmisele massikohustuste tasumiseks. (p 15)
Pankrotimenetluse raugemisel peab kohus lisaks PankrS § 146 järgimise kontrollimisele hindama ka kulude vajalikkust ja põhjendatust. Pankrotihaldur peab arvestama sellega, et pankrotitoimkonna või võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek pankrotivara arvel jooksvate kulude katmiseks on esialgne ning kulud peab kinnitama kohus. (p 21)
|
| 2-24-6219/56
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2025 |
|
Kui hagi tagamise määrus tühistatakse määruskaebemenetluses TsMS § 377 lg 1 eelduse puudumise tõttu, võib see TsMS § 391 lg 1 p 2 ja TsMS § 391 lg 2 koostoimes tähendada seda, et hageja makstud hagi tagamise tagatise tagastamise alused võivad tekkida juba enne asjas lõpliku kohtulahendi tegemist. Õige ei ole järeldus, et tagatis peab jääma deposiiti kohtumenetluse lõppemiseni. (p 13)
|
| 2-20-11558/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2025 |
|
Hageja kui liisinguvõtja võib VÕS § 365 lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega. Liisinguese on liisinguandja omandis eelkõige selleks, et tagada liisinguandja nõudeid liisinguvõtja vastu. Liisitud esemega seotud riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes eelkõige liisinguvõtja (VÕS § 362 lg 3 ja § 364). Kuna oma olemuselt on liising eseme omandamiseks kasutatav finantseerimisabinõu, siis ei saa müüja vastutus lepingu rikkumise eest oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas asi osteti liisinguga või ilma selleta (mh nt laenuraha eest) (vt RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 25). Liisingulepingut reguleerivate sätete mõte on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale õiguslikult võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). (p 13)
Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 362 lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud VÕS § 362 lg 3 p-des 1 ja 2). Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (VÕS § 364) (vt ka RKTKo nr 2-16-3600/32, p 11.3). Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes VÕS § 364, vaid VÕS § 214 lg 2. Müüja vastutuse standard ostja ees ei saa olla erinev sõltuvalt sellest, kas asi ostetakse liisingut kui finantseerimisabinõu kasutades või ilma selleta. (p 14)
VÕS § 365 lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 tähenduses. VÕS § 75 lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses, milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema VÕS § 367 lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb. Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees.
Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (VÕS § 208 lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (VÕS § 217 lg 1 jj). Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on VÕS § 218 lg 1 erinorm VÕS § 103 suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis VÕS § 103 ei kohaldu (vt RKTKo nr 3-2-1-100-15, p 21). Kui müüja jätab täitmata oma lepingulise põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi ostjale üleminek, ei kohaldu müüja vastutusele VÕS § 218 ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel VÕS §-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada. (p 15)
Omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 19)
Kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks. Mõlemal poolel on siiski võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et müügihind ei vastanud turuhinnale. (p-d 20 ja 21)
VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja VÕS § 103 lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest.
Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega VÕS § 214 lg 2 mõttes. Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja.
VÕS § 132 reguleerib erinormina, kuidas tehakse kindlaks kahju suurus asja kahjustumise, hävimise või kaotsimineku korral. Praegusel juhul on müüja jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ja sellises olukorras VÕS § 132 ei kohaldu. (p 18)
VÕS § 365 lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Liisinguandja ei või aga keelduda lepingust taganemise nõusolekut andmast, kui müüja on jätnud täitmata omandi ülemineku võimaldamise kohustuse ja seda poleks võimalik täita ka täiendava tähtaja jooksul, samuti muul juhul, kui müüja on ilmselt müügilepingut oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 26). Sellises olukorras tuleneb liisinguandja kohustus anda liisinguvõtjale nõusolek müügilepingust taganemiseks VÕS § 2 lg 2 esimese lause, § 6 ja TsÜS § 138 koosmõjust. Nende sätete järgi peab liisinguandja arvestama liisinguvõtja huviga mitte tasuda liisingumakseid, kui liisinguandja ja müüja sõlmitud müügileping jääb täitmata. Kui liisinguandja keeldub põhjendamatult müügilepingust taganemiseks nõusolekut andmast, võib see olla liisingulepingu rikkumine ja tuua kaasa liisinguandja lepingulise vastutuse liisinguvõtja ees. Kui liisinguandja ei anna nõusolekut liisingulepingust taganemiseks, võib liisinguvõtja pöörduda kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks liisinguandjat seda nõusolekut andma. Hagi rahuldamisel asendab kohtulahend TsÜS § 68 lg 5 järgi liisinguandja tahteavaldust. Kui liisinguandja ei anna liisinguvõtjale liisingulepingust taganemiseks nõusolekut ja liisinguvõtja esitab liisinguandja vastu hagi selle nõusoleku saamiseks, peab liisinguvõtja selleks, et ta saaks müüja suhtes panna maksma taganemisest tulenevaid nõudeid, siiski järgima lepingust taganemise regulatsiooni, sh esitama müüjale taganemisavalduse (VÕS § 188 lg 1). (p 28)
|
| 2-21-8877/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2025 |
|
Hindamaks seda, kas hagejale saadetud fail sisaldas õiguslikult siduvat võlatunnistust või õigusliku sidumise tahteta antud kinnitust, tuleb esmalt välja selgitada kostja tegelik tahe väidetava võlatunnistuse andmisel. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 12). (p 11)
TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: (1) esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja (2) esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. (p 12)
TsÜS § 116 lg-st 2 ei saa järeldada, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis on tehingu teinud isikul ka esindusõigus. Esindusõiguse olemasolu tuleb eraldi kontrollida TsÜS § 117 lg 2, § 118 ja § 121 alusel. (p 14)
Kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel teeb tehingu tema töötaja ja ei ole tõendatud, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik oleks töötajale selleks TsÜS § 118 lg 1 kohaselt volituse andnud, on siiski võimalik, et volituse saab lugeda antuks kas TsÜS § 121 lg 2 või § 118 lg 2 alusel. (p 15)
TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga (RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 19; 2-18-8695/140, p 20.2). TsÜS § 121 lg 2 kohaldamiseks on oluline, et majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik tegutseks teise isiku (esindatava) ülesandel (RKTKo nr 3-2-1-136- 16, p 20) ning teeks tehingu, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavaliselt vajalik selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. (p 15)
TsÜS § 118 lg 2 alusel saab esindusõiguse lugeda olemasolevaks, kui esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ja esindatav teab, et isik tegutseb tema esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust (talumisvolitus) või kui esindatav küll ei tea, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana (näivusvolitus) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-136-16, p 21 jj; 2-18-8699/180, p 18 jj). (p 16)
Võlgnik loobub deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik teadis või pidi teadma oma võimalikke vastuväiteid tunnistatavale võlale ja sai aru nendest vastuväidetest loobumise tagajärgedest, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. See tähendab, et võlatunnistuse andjal ei ole hiljem õigust tugineda vastuväidetele isegi siis, kui ta suudaks vastupidist tõendada. Võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta loobunuks (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku, et vaieldav asjaolu muudetakse vaieldamatuks (RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p 18.1)
Kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo nr 3-2-1-87-07, p 17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo nr 2-21-5364/37, p 15.4; 2-23-116386/18, p 13.2). (p 18.2)
|
| 2-23-4762/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2025 |
|
NB! Seisukoha muutus!
TMS § 223 lg-s 1 nimetatud 30-päevane tähtaeg hagi esitamise õigust lõpetav menetlustähtaeg, mida kohus saab TsMS § 67 lg 1 alusel mõjuval põhjusel ennistada. (p 14)
Vt RKTKm nr 2-23-11584/18, p 9. (p 16)
|
| 2-24-6287/14
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.01.2025 |
|
TMS § 218 lg 1 teise lause eesmärk on vältida kohtule kaebamist olukorras, kus kohtutäitur ei ole saanud ise anda enda tegevusele hinnangut ja oma võimalikke vigasid parandada, samuti ära kuulata menetlusosaliste seisukohti. TMS § 218 lg 1 esimene lause ei sätesta, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib kaebuse esitada ainult see isik, kes algselt kaebuse kohtutäiturile esitas, vaid et kaebuse võib esitada menetlusosaline. Menetlusosaliseks tuleb TMS § 218 mõttes pidada kõiki täitemenetluse osalisi, mitte vaid kohtutäiturile kaebuse esitanud isikut. Seega võivad TMS § 218 lg 1 alusel kohtule kaebuse esitada ka teised menetlusosalised (sh sissenõudja), kui nad vaidlustavad sama küsimust, mida lahendas kohtutäitur algset kaebust läbi vaadates. (p 8)
|
| 2-23-12244/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.01.2025 |
|
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)
TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)
Võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo nr 3-2-1-64-06, p 17). (p 15)
TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)
Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)
|
| 2-23-12908/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.01.2025 |
|
Määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud määruse art 7 järgi maksma reisijale hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Seda sätet tuleb tõlgendada nii, et „kõik vajalikud meetmed“ ei hõlma üksnes meetmeid lennu tühistamise vältimiseks, vaid ka meetmeid reisijatele lennu tühistamisest tulenevate tagajärgede leevendamiseks. Euroopa Kohtu selgituse järgi eeldab lennuettevõtjalt nõutav hoolsus, mis võimaldab tal vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, kõigi tema käsutuses olevate vahendite rakendamist, tagamaks teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kas kuuluvad või ei kuulu samasse lennundusallianssi, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend (EKo 11.06.2020, C-74/19, p 59). (p 11)
Määruse 261/2004 art 5 lg 1 p-de a ja c kohaselt tekib reisijal lennu tühistamise korral õigus nii nõuda piletihinna tagasimaksmist või teekonna muutmist määruse art 8 alusel kui ka saada hüvitist art 7 alusel. Seda kinnitab Euroopa Kohtu avaldatud seisukoht, et määruse art 5 lg 1 kohaselt peab lennu tühistamise korral lennuettevõtja reisijatele pakkuma selles lõikes sätestatud tingimustel esiteks abi määruse art 8 alusel, st õigust nõuda tagasimakset või teekonna muutmist, teiseks määruse art-s 9 ette nähtud söögi, majutuse ja telefonikõnede kulude katmist ja kolmandaks kindla suurusega hüvitist selle määruse art-s 7 ettenähtud reeglite järgi, kui neid ei ole õigel ajal lennu tühistamisest teavitatud (EKo 12.05.2011, C-294/10, p 23). (p 13)
|
Facebook
X.com