https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4502| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-12495/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.05.2022

Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). Kui isik on avaldanud väärtushinnanguid, peab kohus tuvastama nende avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses. (p 11)

Kuna isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga on eelduslikult õigusvastane, peab väärtushinnangute põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid, tõendama väärtushinnanguid avaldanud kostja, mitte hageja (RKTKm nr 3-2-1-37-15, p 11). (p 13)

Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole oluline, et väärtushinnangut sisaldava teate avaldas esmalt teine isik. Enne teise isiku varem avaldatud teate avaldamist pidi kostja hindama selles sisalduvate väärtushinnangute kohasust. (p 14)

Kostja teo võimaliku õigusvastasuse hindamisel tuleb mh arvestada, kas hageja oli avaliku elu tegelane ja peab seetõttu taluma avalikku kriitikat teistest isikutest rohkem (RKTKo nr 3-2-1-123-97 ja nr 3-2-1-24-15, p 14). Kedagi ei saa lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat avaliku elu tegelaseks. (p 15)


Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)

2-21-1824/23 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.05.2022
2-21-10665/27 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.05.2022

TsÜS § 167 lg 1 alusel aegumistähtaja peatumise eeldus on see, et peatatud on ka täitemenetlus, seda nõude sundtäitmise asjaolude (nt nõude vähendamine) üle peetavate läbirääkimiste ajaks. (p 12.3)

TsÜS § 162 toime saavutamiseks täitemenetluses tuleb nt täitemenetluses maksegraafikus kokkuleppimise korral selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest. (p 12.4)

Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg peatub juhul, mil kohus on rakendanud TMS §-s 45 märgitud abinõusid, st täitemenetluse peatanud, täitmise pikendanud või ajatanud. (p 12.4)


Kolleegiumi arvates ei reguleeri VÕS § 1028 lg 2 p 2 (üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud) täitemenetluses üleantut, sh võlgniku poolt sissenõudjale või kohtutäiturile raha maksmist pärast aegumistähtaja saabumist, et vältida kinnis- või vallasvara omandi kaotust. VÕS § 1028 lg 2 p 2 ei kehti juhul, kui üleandmine VÕS § 1028 lg 1 tähenduses ei toimunud vabatahtlikult. (p 13)

2-21-5736/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.05.2022

Kaebeõigust reguleeriva sätte (TsMS § 247 lg 4) tähenduses tuleb eeltõendamismenetlusena käsitada sellist menetlust või menetluse osa tsiviilkohtumenetluses, kus taotletakse tõendite kogumist enne tavapäraselt tõendite kogumiseks ettenähtud menetlusetappi. See tähendab, et TsMS § 247 lg 4 on erinorm, millest tulenev kaebeõigus eeltõendamismenetluse algatamisest keeldumise määruse peale ei sõltu sellest, kas eeltõendamismenetluse taotlus esitatakse enne hagi või (hagita menetluses) avalduse esitamist või mingi juba käimasoleva kohtumenetluse raames. (p 11)

Eeltõendamismenetlusega on võimalik kohtu kaudu kohustada teist isikut (nii menetlusosalist kui ka menetlusvälist isikut) tõendeid esitama ja isiku valduses olevate andmete alusel dokumenti koostama ja seda kohtule esitama ka ilma tõendi või andmete valdaja vastu dokumendiga tutvumise hagi (VÕS §-d 1014-1017) esitamiseta. Eeltõendamismenetluse algatamise ega tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise alus ei saa üldjuhul olla see, et isik saab esitada ka dokumentidega tutvumise hagi. Kui eeltõendamismenetluse algatamise või tõendite kogumise taotlus jäetakse rahuldamata, ei välista see dokumentidega tutvumise hagi esitamist eraldi kohtumenetluses. (p-d 13-14)

Eeltõendamismenetluse algatamiseks tõendite kogumise, sh teise isiku valduses olevate andmete alusel dokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks kohustamise eesmärgil peavad olema täidetud tõendite kogumise eeldused. Samuti peab taotleja põhjendama, et ta ei saa tõendit või talle vajalikke andmeid ise mõistlikult muul viisil hankida. Lisaks kostja või puudutatud isikute märkimisele tuleb kohtusse pöördujal tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saab kohus hinnata hagi või avalduse õiguslikku perspektiivikust. (p 14)

Enne kohtumenetlust saab taotleda eeltõendamismenetluses selliste tõendite kogumist ja andmete kohta dokumendi koostamist, mis on hagi või avalduse esitamiseks esmaselt vajalikud. Eelkõige tuleb kohtusse pöördudes nimetada isik, kelle vastu esitatakse hagi või hagita menetluses avaldus. (p 15)

Kohtul tuleb eeltõendamismenetlust algatades ja selle käigus tõendite kogumise taotlust lahendades hinnata, kas vajalik ja lubatav on taotletud tõendite kogumine eeltõendamismenetluses või saab neid koguda tavapärases kohtumenetluses. Enne vastaspoole selgumist ei ole lubatav koguda tõendeid, mille kogumisega saaks kuni vastaspoole selgumiseni oodata. (p 16)

Kohtul tuleb eeltõendamismenetluses tagada vastaspoole kaitse sõltumata sellest, kas vastaspool on kohtule juba teada. Kui vastaspoole isik selgub alles eeltõendamismenetluse käigus, tuleb ta eeltõendamise menetlusse kaasata esimesel võimalusel. Juhul, kui taotletakse kostja isiku kindlakstegemist võimaldavate tõendite ja andmete kogumist, tuleb kohtul kaasata see isik eeltõendamismenetlusse enne seda, kui kohus teeb laekunud tõendid või asjaolud avaldajale kättesaadavaks. (p 17)

Eeltõendamismenetluses ei ole tulevasele vastaspoolele advokaadi määramine vajalik, kui tulevane vastaspool selgub menetluses saadud andmete põhjal ja kui kohus edastab asjaomased tõendid enne muudele menetlusosalistele kättesaadavaks tegemist tulevasele vastaspoolele või isikule, kelle isikuandmeid tõend sisaldab. (p 18)

Kui kolmas isik keeldub dokumendi väljaandmisest, tuginedes sellele, et tal lasub kas seadusest või muust õigussuhtest tulenev kohustus kaitsta menetlusosalise või eeltõendamismenetluse korral potentsiaalse vastaspoole õigusi, tuleb kohtul kaaluda, kas menetluse vastaspool ise saaks keelduda dokumendi või andmete väljaandmisest juhul, kui dokument või teave oleks menetluse vastaspoole enda käes ja kohus kohustaks teda seda kohtule esitama. Kui menetluse vastaspoolel endal ei oleks alust dokumendi või andmete väljaandmisest keelduda ja kui kolmas isik soovib sellest keelduda üksnes menetluse vastaspoole huvide või õiguste kaitseks, ei ole keeldumiseks alust. (p 20)

Üldjuhul ei saa eeltõendamismenetluse algatamise eelduste esinemise korral postituse tegija ise enda isiku ega postituse tegemise tuvastamiseks vajaliku teabe väljaandmisest keelduda ning sellel põhjusel ei saa ka sideettevõtja ega internetiportaali pidaja postituse tegija kaitsmise eesmärgil tõendite ega tema valduses olevate andmete alusel dokumendi koostamisest ja kohtule väljaandmisest keelduda. Ebaõigeid faktiväiteid või ebakohast väärtushinnangut sisaldanud postituse tegija ei saa üldjuhul kasutada õigust privaatsusele ainuüksi selleks, et välistada tema vastu hagi esitamist. (p 21)

Mõjuv põhjus isiku õigusi väidetavalt kahjustava internetipostituse autori kindlakstegemiseks vajalike dokumentide või teabe saamiseks võib esineda, kui kasutajanimi või muud postituses sisalduvad andmed ei võimalda postituse tegija ees- ja perekonnanime kindlaks teha. Samuti tuleb mõjuvat põhjust eeldada siis, kui tegemist on küll pealtnäha isikunimega, kuid see ei ole seostatav ühegi tegeliku isikuga ehk tegemist on nt varjunime või nn libakontoga. Kui internetipostituse autori nimi on isiku ees- ja perekonnanimi, on postituse autori isik eeldatavasti teada. Eeltõendamismenetluse algatamine isiku tuvastamiseks ei ole siiski välistatud, kui avaldaja muudab usutavaks, et avaldatud nimi ei tarvitse olla õige, või kui ainuüksi nime alusel, näiteks levinud nime puhul, ei ole võimalik isikut kindlaks teha. (p 22)

Tõendite kogumisel eeltõendamismenetluses tuleb muu hulgas kinni pidada põhimõttest, et isikuandmeid kogutakse nii vähe, kui on vajalik õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, s.o kõnealuses kontekstis potentsiaalse kostja isiku kindlakstegemiseks. (p 23)

Kehtiv õigus loob piisava selguse, millisel õiguslikul alusel, mis eesmärgil, tingimustel ja milliste menetlusreeglite kohaselt võib sekkuda väidetavalt õigusvastase postituse avaldanud isiku eraellu, nõudes välja tema isikuandmeid. Internetis postituse tegija kohta andmete väljanõudmine ja hilisem edastamine on põhimõtteliselt kooskõlas ka isikuandmete kaitse üldmäärusega. (p 24)

Kui eeltõendamismenetlusele põhimenetlust kohe ei järgne, jäävad eeltõendamismenetluse kohtukulud eeltõendamismenetlust taotlenud menetlusosalise kanda. Analoogselt TsMS § 172 lg-ga 1 võib menetluskulusid jagada ka teisiti, sh ka avaldaja kasuks, kui avaldaja saavutab eeltõendamismenetlusega soovitud tulemuse. Juhul kui põhimenetlus hiljem järgneb, saab kulusid vastava põhimenetluse kulude raames arvesse võtta. (p 25)

2-20-8668/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.05.2022

Hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks TMS § 223 järgi võib esitada üksnes täitemenetluse osaline. Täitemenetluse osalised on isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab (TMS § 5 lg 1). TMS § 5 lg 2 kohaselt on täitemenetluse osalised muu hulgas isikud, kellel on sundtäitmist takistav õigus või nõue, mis annab õiguse saada osa vara müügist saadavast rahast, ning kes teatavad oma õigusest kohtutäiturile ja kohtutäituri või menetlusosalise nõudmisel seda põhistavad. Kolmandad isikud, sh võlgniku abikaasa või muu isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, võivad esitada TMS § 222 järgi hagi vara arestist vabastamiseks sissenõudja ja võlgniku vastu (vt ka RKTKm nr 3-2-1-95-15, p d 20–22). (p 12)


Menetlusdokumenti ei saa lugeda kättetoimetatuks elektroonilise kättetoimetamisega TsMS § 3111 lg 5 kohaselt, kui dokumendi adressaat ei kinnita dokumendi kättesaamist. Menetlusdokumenti ei saa lugeda kättetoimetatuks saatmisega TsMS § 3141 lg-te 1 ega 2 kohaselt, kui kirjas puudub viide TsMS § 3141 lg-le 1 ning sellele, et dokument loetakse kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks (vt RKTKm nr 3-2-1-189-15, p-d 15–16). Dokumendi saab lugeda kättetoimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada (vt RKTKm nr 2-18-9218/40, p 12). (p 15)


Menetlusdokumenti ei saa lugeda kättetoimetatuks elektroonilise kättetoimetamisega TsMS § 3111 lg 5 kohaselt, kui dokumendi adressaat ei kinnita dokumendi kättesaamist. Menetlusdokumenti ei saa lugeda kättetoimetatuks saatmisega TsMS § 3141 lg-te 1 ega 2 kohaselt, kui kirjas puudub viide TsMS § 3141 lg-le 1 ning sellele, et dokument loetakse kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks (vt RKTKm nr 3-2-1-189-15, p-d 15–16). (p 15)


TsMS § 326 lg 1 kohaselt loetakse dokument adressaadile kättetoimetatuks dokumendi panemisega tema elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Dokumenteerimiskohustus tuleb lugeda täidetuks, kui kättetoimetamise aktist nähtub, et menetlusdokument jäeti adressaadi elukoha aadressile ning adressaat ei tugine sellele, et selle aadressiga kortermaja trepikojas ei olnud elanike postkaste, kuna sel juhul tuleb eeldada, et täitmisteade jäeti adressaadi postkasti. TsMS § 326 (enne 01. jaanuari 2022 kehtinud redaktsioonis) teine eeldus, mille kohaselt tuleb enne dokumendi mahajätmist proovida seda saajale isiklikult üle anda vähemalt kahel korral oluliselt erinevatel kellaaegadel vähemalt kolmepäevase vahega on täidetud kui menetlusosalisele on püütud menetlusdokumenti isiklikult kätte toimetada viiepäevase vahega puhkepäeval kell 14.00 ja tööpäeval kl 11.00. (p 15)


Kuna menetlusdokumendi avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust menetlusosalisele teada temale saadetud dokumentidest, võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud (vt eelkõige RKTKm nr 3-2-2-3-14, p 7). Kättetoimetamise viisid, mida konkreetsel juhul ei ole võimalik kasutada, ei saa olla tulemuslikud, mistõttu ei pea nendega seotud toiminguid tegema (nt juhul, kui on teada, et adressaat ei ela oma registrijärgses elukohas, ei pea dokument avaliku kättetoimetamise eeldusena olema jäetud seal asuvasse postkasti). (p 16)

TsMS § 317 lg 1 p 1 järgi on avaliku kättetoimetamise esmasteks eeldusteks asjaolud, et isiku aadressi ei nähtu registrist või isik ei ela sellel aadressil. Kui need eeldused ei ole täidetud, st kui menetlusosalisele oli võimalik menetlusdokument kätte toimetada TsMS 326 järgi või siis hoiustada TsMS § 327 järgi, siis ei ole kasutatud enne menetlusdokumendi avalikku kättetoimetamist kõiki kättetoimetamise võimalusi. Sel juhul ei saa menetlusdokumendi avaldamisega väljaandes Avalikud Teadaanded lugeda dokument adressaadile kättetoimetatuks. (p 16)


TMS § 55 sätestab arestimise tühisuse eeldused avatud loeteluna. Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolust, et arestimisakti ei toimetatud võlgnikule kätte, järeldada, et võlgniku õigusi on oluliselt rikutud. Arestimise juurest puudunud võlgniku teavitamine tema õigustest täitemenetluses võib lisaks sellele, et talle toimetatakse kätte arestimisakt (TMS § 75 lg 4), olla tagatud muude toimingutega. (p 19)

Vt RKTKo nr 3-2-1-69-11, p 13. (p 19)

Kui vara arestimise tühisust ei tuvastata, ei tähenda see veel seda, et enampakkumise muid olulisi tingimusi ei ole TMS § 223 lg 1 tähenduses rikutud. Eelkõige on oluline küsimus, kas võlgnikku teavitati enampakkumisest korrakohaselt (TMS § 84 lg 3). Hilisematest täitetoimingutest lihtsama teavitamise korra rakendamise eelduseks on see, et esmane täitmisteade on edastatud menetlusdokumendi kättetoimetamiseks kehtestatud korras ja võlgnik on juba menetlusest teadlik või peab sellest teadlik olema. (p 19)

2-19-12055/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.05.2022

TsÜS § 62 lg 1 järgi on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Õigusrikkumise tõttu kaotatud kasutuseeliste eest nõutava kahjuhüvitise arvutamisel on lähtekoht kasu, mida kahjuhüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). AÕS § 71 lg 2 on nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. AÕS § 71 lg 2 alusel on kaasomanikul mh õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseelis on ka see, kui kaasomanik kasutab kaasomanike kokkuleppe alusel kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (vt RKTKo nr 3-2-1-137-10, p-d 11 ja 12). (p 14.1)

Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel on üldjuhul igal kaasomanikul õigus nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha mh kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sh kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Asjaolul, et üks kaasomanik kasutab ühist asja temale kuuluvast mõttelisest osast suuremas ulatuses, on AÕS § 71 lg 2 esimese lause alusel esitatud kasutuseeliste nõude lahendamisel tähendus eelkõige olukorras, kus kaasomanikud on sõlminud kasutuskorra kokkuleppe või kui AÕS § 72 lg 5 alusel nõutakse kohtu kaudu tahteavaldusi sellise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 14.3)


TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseks tõendiks kohtumenetluses ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. Kolleegium on leidnud, et kohus ei saa TsMS § 371 lg 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8; RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-130-07, p 9). Kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel läbivaatamisel (vt nt RKTKm nr 2-19-20574, p 9; RKTKm nr 2-16-17452, p 11; RKTKm nr 3-2-1-177-16, p 10). Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8). Samade poolte vahel teises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit kui dokumentaalset tõendit ei saa hagi menetlusse võtmise otsustamisel arvestada. (p 13)


Põhivõlanõue ei ole ühtne hagiese, millega saab pöörduda kohtusse vaid üks kord (vt RKTKo nr 3-2-1-30-10, p 11). Perioodilise nõude korral on hagejal võimalik nõue eelnevas tsiviilasjas esitamata jäänud ajavahemiku kohta eraldi menetluses maksma panna. Selliselt ei ole tegemist sama menetlusega TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes, mis tingiks hagi menetlusse võtmisest keeldumise. (p 12)

2-19-121704/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.05.2022

Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse kindlas vormis, võib hageja lepingu muutmisele suunatud muus vormis tahteavaldus kujutada endast lepingu muutmist ka juhul, kui hageja võis aru saada, et kostja oli lepingu muutmisega nõus (vt ka VÕS § 13 lg 3 ja RKTKo nr 2-15-5027/137, p 12). (p 12)


Käsundita asjaajamise heakskiitmine VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes tähendab asjaajamisele asumise, mitte aga selle tulemuse heakskiitmist. Heakskiitmine eeltoodud sätte mõttes tähendab tehingut, st õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes. (p 13)


See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. (p 11)

2-19-108066/45 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2022

Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. Juhul kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks. (p 11)

Kui sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel juhinduda VÕS sätetest. (p 13)

LKindlS § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud sõidukijuhi süüd tuleb sisustada selliselt, et sõidukijuht on käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata. Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks. (p 15)

LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud nõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt RKTKo nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. (p 16)

2-22-2054/8 PDF Riigikohtu erikogu 21.04.2022
2-20-123093/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.04.2022

TsMS § 3141 lg-te 1 ja 2 ning lg 3 p 2 alusel menetlusdokumenti kätte toimetades loetakse see saajale kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödudes selle saatmisest, kui menetlusosalist on lisaks teavitatud TsMS § 3141 lg 1 tagajärjest. (p 9)


Kui menetlusosaline on andnud maksekäsu kiirmenetluses kohtule teada soovist, et dokumendid saadetakse tema e-posti aadressile, tuleb hagimenetluses eelistada dokumendi TsMS § 3141 lg 3 p 2 alusel kättetoimetamist TsMS § 317 lg 1 või lg 12 alusel kättetoimetamisele. See tähendab, et juhul, kui menetlusdokumenti on võimalik TsMS § 3141 lg 3 p 2 järgi kätte toimetada, ei tohi menetlusdokumenti üldjuhul avalikult kätte toimetada. TsMS § 3141 rakendamisel on suurem tõenäosus, et menetlusosaline saab ka tegelikult menetlusdokumendi kätte. (p 9.1)

Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Seda aga üksnes juhul, kui asjaoludest nähtub, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta. (p 9.2)

Tagaseljaotsuse põhjendavas osas tuleb märkida põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et tagaseljaotsust ei ole võimalik menetlusosalisele kätte toimetada muul viisil, kui väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Põhjendused on mh vajalikud selleks, et kõrgema astme kohus saaks kontrollida, kas menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused on täidetud. Üksnes märge avaliku kättetoimetamise kohta tagaseljaotsuse resolutsioonis ei ole piisav, põhjendustest peaks nähtuma vähemalt see, mida kohus on tagaseljaotsuse muul viisil kättetoimetamiseks teinud. (p 9.3)

3-19-1481/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2022

KTS § 55 lg-s 2 sätestatud sisulistesse küsimustesse sekkumise tingimused on tuletatud Riigikohtu praktikast. Kolleegium on notarite distsiplinaarasjades leidnud, et ametikohustusi on süüliselt rikutud üksnes juhul, kui notar eksib seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu (vt RKHKo nr 3-3-1-35-00), nt kui ta kohaldab kehtetut normi või normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast (vt RKHKo nr 3-3-1-70-04, p 13). Kolleegium on pidanud sama põhimõtet kohaldatavaks ka kohtutäiturite distsiplinaarasjades (vt RKHKo nr 3-3-1-76-09, p 24). (p 9)

Distsiplinaarkaristuse määramisel peab olema preventiivne mõju. Karistus peab olema selline, mis võimaldaks ära hoida edasiste rikkumiste toimepanemise. (p 15)


Kohustus jätta ühe kuupalga alammäärale vastav summa arestimata tuleneb algselt TMS § 132 lg-st 1. Viidatud normi järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 1 sõnastus on imperatiivne. Erandid sellest põhimõttest on sätestatud sama paragrahvi teistes lõigetes (lg-d 11–13, 2 ja 3). Samuti tulenevad erandid Riigikohtu praktikast, mille järgi ei kohaldu TMS § 132 lg 1 näiteks teatud laadi ühekordsete summade puhul (vara võõrandamisest saadud tulu või kingitusena saadud summa, vt RKTKm nr 3 2-1-3-08, p 17) või kinnipeetavale, kuna tema miinimumvajadused on tagatud (viimati RKTKm nr 2-16-12972/57, p 23). Lisaks näeb TMS § 131 ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul. (p 10)

Kui arestimisakti koostamise hetkel ei tea kohtutäitur ühegi eelmainitud erandi olemasolust, tuleb lähtuda TMS § 132 lg 1 järgsest selgest ja üheselt mõistetavast üldreeglist ja tagada võlgniku kontole arestivaba miinimum. TMS § 133 lg 1 esimese lause esimene pool selgitab, kuidas § 132 lg s 1 sätestatud piirangut arestimisel rakendada. Vaidluse all olev TMS § 133 kinnitab, et TMS §-des 131 ja 132 sätestatud arestimise piirangud kehtivad ka võlgniku arvelduskontole. (p 11)

Seda, et eelviidatud normide põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid, kinnitab käesolevas haldusasjas korduvalt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (nt RKTKm nr 3-2-1-166 16; RKTKm nr 2-16-12972/57). Riigikohtu praktikast tuleneb, et arvestades TMS §-des 130 jj sätestatud võlgniku minimaalse kaitse vajadust kehtestavat süstemaatikat, tuleb võlgniku kontole tagada minimaalselt vajalikud vahendid mh ka siis, kui kontole ei ole laekunud midagi. Sellele, et konto arestimisel tuleb igal juhul märkida summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, viitab Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-2-1-166-16 tehtud määruse p-s 15: „TMS § 133 lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Seega pidi kohtutäitur sel ajal arestimisaktis olenemata muudest laekumistest märkima, et arestimisele ei kuulu iga kuu 390 eurot.“ (p 12)

Tühja konto täieliku arestimise korral ei oleks võlgnikule seadusega sätestatud automaatne miinimumkaitse tagatud, kuna kontole sissetuleku laekumise korral oleks see täielikult arestitud ja ta peaks esitama arestimise akti muutmise taotluse. TMS § 132 lg-st 1 (ja seega TMS § 133 lg 1 esimese lause esimesest poolest) kõrvalekaldumiseks peavad kohtutäiturile olema teada erandlikud asjaolud (vt käesoleva otsuse p 10, vrd TMS § 133 lg 1 esimese lause teine pool). (p 13)

Miinimumkaitse tagamise kohustust on kinnitanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis määruse nr 2-16-12972/57 p-s 23: „Kolleegium leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades, et võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tuleb tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad.“ (p 13)

2-19-5997/98 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.04.2022

Vt RKTKm nr 2-14-23161/207, p 17.1. (p 16)

Olukorras, kus koormatava kinnisasja omanik on avaldanud soovi saada hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, tuleb kohtul tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitada (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 14; RKTKm nr 2-14-21673/64, p-d 13-14) ning määrata juurdepääsutasu, mis peab ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad (vt ka RKTKm nr 2-16-3663/95, p 18 ja 22; RKTKm 2-16-7011/114, p 12). (p 17)

Vt RKTKm nr 2-16-3663/95, p 20. (p 18)

Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 17.4. (p 19)


1-18-158/266 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.04.2022

Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)


Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)


Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)

See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)

See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)


Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)


Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)


Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)


KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)


Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)


KarS § 3891 lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)


Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)


Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)


KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)


Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)

1-20-5071/72 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2022

Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)


Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)


VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)


KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)


Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)

Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)

Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)


KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)


Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)


Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)


Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)


Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)

Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)


Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)

2-18-19381/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.03.2022

Kui kinnisasi või hoonestusõigus müüakse täitemenetluses, siis loetakse TMS § 158 lg 3 teise lause järgi lõppenuks hüpoteek, mis tagas sissenõudja nõuet. Hüpoteegi lõppemine ei tähenda aga seda, et võlaõiguslik nõue, mis jääb täitemenetluses kinnisasja müügi tulemusel osaliselt rahuldamata, rahuldamata osas lõpeks. Võlaõiguslik nõue võlgniku vastu jääb ka täitemenetluse järel rahuldamata osas alles, kuid pole pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja müüki enam hüpoteegiga tagatud. (p 12)

Kui õigustatud isik ja ostja lepivad õiguse püsima jäämises notariaalselt tõestatud vormis kokku ja esitavad sellekohase kokkuleppe kohtutäiturile, kes esitab selle omakorda kinnistusosakonnale, jääb hüpoteek senisel järjekohal püsima (TMS § 159 lg 1). TMS § 159 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kuna kokkulepet loetakse õigustatud isiku nõude rahuldamiseks kinnisasjast, lõpevad õigustatud isiku ja ostja kokkuleppega varasemad tagatiskokkulepped (AÕS § 346 lg 2), kui kinnisasja omandaja ja hüpoteegipidaja ei lepi kokku teisiti. Hüpoteek jääb sellisel juhul küll püsima, kuid ei taga enam nõuet, mille rahuldamiseks sissenõue kinnisasjale (hoonestusõigusele) pöörati. Seega selleks, et kinnistule (hoonestusõigusele) püsima jääv hüpoteek tagaks ka edaspidi mingit nõuet, tuleks see eraldi kokku leppida – selleks tuleks sõlmida uus tagatiskokkulepe. Tagatiskokkulepe peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 346 lg 2). Samas võlaõiguslik nõue jääb kehtima osas, milles seda kinnisasja müügitulemi arvel ei rahuldata. Seejuures pole välistatud, et ostja kinnisasja (hoonestusõiguse) omandajana võtab võlgniku kohustuse üle VÕS § 175 alusel. Selleks peaks aga ostja ja õigustatud isik võlgniku kohustuse ülevõtmises sõnaselgelt kokku leppima. (p 13)

TMS § 159 kohaldub ka juhul, kui kinnisasja (hoonestusõiguse) ostab täitemenetluses õigustatud isik (sissenõudja, hüpoteegipidaja) ise – st ostja ja hüpoteegipidaja on sama isik. Sellisel juhul võib hüpoteegipidaja TMS § 159 lg 1 järgi esitada ühepoolse avalduse, et hüpoteek jääks püsima. Avaldus peab olema notariaalselt tõestatud vormis. Sellisel juhul hakkab täitemenetluses omandatav kinnisasi kuuluma samale isikule, kellele kuulub ka hüpoteek, st hüpoteek muutub omanikuhüpoteegiks. Hüpoteek säilitab oma senise järjekoha kinnistusraamatus. TMS § 159 lg-st 2 tuleneb, et senised tagatiskokkulepped lõpevad. Samas võib senine hüpoteegipidaja, kes omandab täitemenetluses kinnisasja (hoonestusõiguse), määrata uue ühepoolse notariaalselt tõestatud tehinguga, et hüpoteegiga on tagatud mingid võlaõiguslikud nõuded, mh ka nõue, mille täitmiseks täitemenetlus läbi viidi ja mis jäi senises täitemenetluses rahuldamata. Kirjeldatud juhul tuleb siiski arvestada, et tulenevalt AÕS § 354 lg-st 1 ei või omanikuhüpoteegi korral koormatud kinnisasja omanik nõuda oma nõude rahuldamiseks sundtäitmist. Pärast hüpoteegi loovutamist või kinnisasja (hoonestusõiguse) võõrandamist ei ole tagatud nõude maksmapanek aga välistatud. Samuti ei ole välistatud, et pärast hüpoteegi loovutamist või kinnisasja (hoonestusõiguse) võõrandamist või koos vastava käsutusega sõlmivad hüpoteegipidaja ja uus kinnisasja omanik või hoonestusõiguse omaja uue tagatiskokkuleppe, millega lepitakse kokku, milliseid nõudeid hüpoteek tagab. (p 14)

Kuigi hüpoteegi heauskne omandamine on võimalik, ei ole võimalik tagatiskokkulepet heauskselt omandada. (p 15)

1-19-9061/92 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.03.2022

Kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka RKTKm nr 2 14-63261/149, p 12). (p 12)

Kohtumenetluse poole õigus nõuda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist ei olene sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, kas kohtumenetluse poolel lasub tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte. (p 15)

Vt RKKKo nr 3-1-1-23-15, p 78. (p 18)


Kui kohtumenetluse poole eest on temal kriminaalmenetluses tekkinud kulud tasunud keegi teine, peab menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduma ka VÕS § 127 lg-st 5. Osutatud sätte järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, v.a juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi ei võeta üldjuhul arvesse kahju kannatanu kasuna, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine (nt RKKKo nr 1-20-2438/33, p 34). Niisiis see, kui keegi võtab ühe kohtumenetluse poole olukorra kergendamiseks tema menetluskulu enda kanda, ei välista ega piira üldjuhul kohtumenetluse teisel poolel KrMS § 180 jj alusel tekkivat kohustust hüvitada menetluskulu. Näiteks, kui keegi maksab kannatanu huvide paremaks kaitsmiseks tema eest lepingulise esindaja tasu, on selle eesmärk toetada üksnes kannatanut, mitte aga vabastada süüdimõistetut kohustusest hüvitada kannatanu menetluskulu. (p 13)

2-21-9913/13 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.03.2022

Ühinemisleping on võlaõiguslik leping, millel on mh ühinguõiguslik olemus. Ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule ja osaluse omandamine ühendatavas ühingus ei toimu aga mitte ühinemislepinguga, vaid seaduse jõul koos ühinemise äriregistrisse kandmisega. Ühinemisleping ei sisalda seega vara käsutamist (vara käsutustehingut). Seega ei riku ühinemislepingu sõlmimine ilma ühendatava ühingu halduri nõusolekuta käsutuskeeldu TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Eelnevat arvestades pole ka ühinemisleping tühine. (p 8)


Äriregistrile peab ühinemisavalduse esitama ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud (ÄS § 400 lg 1) ning ühendava ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud võivad esitada avalduse ka ühendatava ühingu ühinemise äriregistrisse kandmiseks (ÄS § 400 lg 4). Seega, kui avaldaja kui ühendav ühing ei ole pankrotistunud, ei pea äriregistrile esitatavat avaldust allkirjastama ühendatava ühingu pankrotihaldur. (p 9)

Siiski ei saa ilma ühendatava ühingu pankrotihalduri antud nõusolekuta ühinemiseks ühinemist äriregistrisse kanda. PankrS § 130 lg 3 mõttest tuleneb, et juhul, kui välja on kuulutatud ühingu pankrot, tegeleb ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega edasi pankrotihaldur. Seega olukorras, kus enne ühingu pankroti väljakuulutamist on sõlmitud ühinemisleping, mille ühinevad ühingud on heaks kiitnud, ning pärast seda on esitatud ka avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse, kuid enne kandeavalduse lahendamist kuulutatakse välja ühingu pankrot, tuleb ühinemise lõpuleviimiseks esitada äriregistrile ka pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolek ühinemiseks. (p 10)


Registripidaja kontrollib seda, kas ühing on pankrotis, kandeavalduse lahendamise seisuga. Kui avaldaja pole registripidajale pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolekut ühinemiseks esitanud, tuleb avaldajale määrata tähtaeg puuduse – pankrotihalduri nõusoleku puudumine – kõrvaldamiseks. Kui avaldaja ka puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul pankrotihalduri nõusolekut ei esita või pankrotihaldur ühinemiseks nõusolekut ei anna, tuleb kandeavaldus jätta rahuldamata. (p 10)

2-19-9828/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.03.2022

Kui kaubamärgi üldtuntus on lõppenud ja ei esine teisi kaubamärgi õiguskaitset välistavaid aluseid (sh registreerimise taotlust ei ole esitatud pahauskselt), pole välistatud identse või sarnase kaubamärgi registreerimine. (p 11)

KaMS § 11 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks isikule varasema üldtuntud kaubamärgi kuulumine, mis välistab teistel kaubamärgi registreerimise, on oluline hinnata, kas kaubamärk on üldtuntud teise isiku või teiste isikute esitatud kaubamärgi registreerimisavalduse esitamise seisuga. (p 11)

Kaubamärgi omanikeks võivad olla korraga mitu isikut. Kui tegemist on grupi isikutega (nt ansambliga), kes tegutsevad ühe tähise all ning panustavad sellesse, et tähis saavutaks üldtuntuse, võib üldtuntuse saavutanud kaubamärk kuuluda ansambli liikmetele ühiselt. Ansambel võib seltsingulepingule (VÕS § 580) iseloomulike tunnuste olemasolul olla käsitatav seltsinguna ja kaubamärki kasutavad isikud oleksid sel juhul üldtuntud kaubamärgi kui seltsinguvara (VÕS § 589 lg 1) ühisomanikud. (p 14)

Ei ole välistatud, et ansambel luuakse ja see tegutseb ühe või mõne isiku (n-ö mänedžeri) juhtimisel ja avalikkus seostab ansamblit juhtliikmega/juhtliikmetega, samas ülejäänud liikmed vahelduvad. Sellisel juhul võib kaubamärk kuuluda ka ühele (või mitmele) juhtliikmele. (p 14)

KaMS § 9 lg 1 p 10 alusel pahausksuse hindamisel tuleb võtta arvesse kõiki käsitletava juhtumiga seotud asjakohaseid, registreerimistaotluse esitamise ajal esinevaid tegureid. (p 15)

2-21-2657/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.03.2022

Lahendi resolutsioonis, millega kohus kohustab äriühingut esitama õigustatud isikule tutvumiseks dokumente, tuleb kõnealused dokumendid piisavalt määratleda. Piisava määratletuse nõude saab lugeda täidetuks, kui kohustatud isikuga sarnasele mõistlikule ja heas usus tegutsevale isikule on arusaadav, mida teda esitama kohustatakse. See kehtib nii osaühingu dokumentidega tutvumist kajastava kohtulahendi kohta kui ka aktsiaseltsi dokumentidega tutvumist käsitleva kohtulahendi resolutsiooni kohta. (p 12)

Äriühingu dokumentidega tutvumisõigust puudutav vaidlus tuleb lõplikult lahendada tutvumist võimaldava täitedokumendi saamisele suunatud kohtumenetluses. (p 12.2)


Kui täitedokumendis ei ole äriühingu poolt esitamisele kuuluvaid dokumente täpselt kirjeldatud, ei ole kohtutäituril pädevust kontrollida, kas esitatud on kõik dokumendid ja kas need on üldse olemas. Kui esitatav dokument oleks täitedokumendi resolutsioonis täpselt kirjeldatud, saaks kohtutäitur vajaduse korral kohustada võlgnikku seda dokumenti esitama nt sunniraha määramise kaudu TMS § 183, § 261 alusel. (p 13.1)

Üldjuhul ei ole sundtäidetav selline täitedokument, milles kohustatakse äriühingut kui võlgnikku esitama dokumente, kuid neid kirjeldatakse üksnes ajavahemikuga piiritletult ja on lisatud: „kui need on protokollitud kirjalikult“. (p 13.1)

2-19-9543/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.03.2022

Vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 14. (p 14)

Korteriomanike kaasomandi osast lähtunud kahju hüvitamist võib kahjustatud korteri omanik või tema asemel kindlustusandja nõuda korteriomanikult, korteriühistult ja muult isikult, kes on oma kohustusi rikkunud (VÕS § 115 lg 1), rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1), korteriomanikule on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), mis on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kahju tekkis korteriomandite kaasomandi osa esemest, kuid ükski korteriomanik ega korteriühistu ei ole oma kohustust rikkunud, saab kahjustatud korteri omanik nõuda kahju hüvitamist teistelt korteriomanikelt korteriühistu kaudu (KrtS § 12 lg 2 ja AÕS § 72 lg 5 teine lause) (vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p-d 13-18). (p 15)

Korteriomanikul on nii korteriomandi eriomandi korrashoiu kohustus kui ka kaasomandi alalhoiu kohustus ning eri- ja kaasomandi eseme kasutamisel teiste korteriomanike kahjustamisest hoidumise kohustus. Korteriomaniku kaasomandi osa alalhoiu kohustus tähendab eelkõige keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, samuti kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust (2-18-13649/57, p 16). (p 17)

Kui kahjustav asjaolu lähtus korteriomandi eriomandi piirest, tuleb eeldada, et selle korteriomandi omanik rikkus oma kohustust ja see rikkumine ei olnud vabandatav. Kui kahjustus lähtus korteriomanike kaasomandi osast, pidi selle korteriomandi omanik vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema ei ole oma kohustust rikkunud või rikkumine on vabandatav. Korteriomandist eemalviibimine ei vabasta korteriomanikku oma kohustusest korraldada korteriomandi valitsemist (vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 21). (p 18)


Kokku: 4502| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json