2-24-8398/14
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.02.2026 |
|
Pankrotiseadus ei reguleeri olukorda, kus pärast pankroti raugemist ja võlgniku äriregistrist kustutamist ilmneb, et võlgnikule kuulub siiski veel mingi vara, mida (või mille õiget väärtust) raugemise otsustamisel arvesse ei võetud. Sellises olukorras tuleb juhinduda analoogia alusel PankrS §-st 166, mis reguleerib pankrotivara järeljagamist olukorras, kus pärast pankrotimenetluse lõppemist ja halduri vabastamist selgub, et võlgnikule kuulub veel mingi vara, millega ei ole pankrotimenetluses arvestatud. PankrS § 166 lg 1 näeb ette, et kui pärast pankrotimenetluse lõppemist ja halduri vabastamist laekub pankrotivarasse raha, vabanevad jagamisel hoiustatud rahasummad või selgub, et pankrotivara hulka kuulub esemeid, mida ei ole pankrotimenetluses läbiviimisel arvestatud, teeb kohus määruse järeljagamise läbiviimiseks. Ei ole mõistlikku põhjust, miks samamoodi ei peaks toimima siis, kui võlgnikust äriühing on pärast pankrotiavalduse menetluse raugemist äriregistrist kustutatud. (p 14)
Äriregistrist kustutatud osaühingu täiendava likvideerimise otsustamise eeldusi reguleerivad ÄS § 218 lg-d 2 ja 3. Eelviidatud paragrahvi teine lõige sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad. ÄS § 218 lg 3 reguleerib osaühingu võlausaldaja õigust taotleda osaühingu täiendavat likvideerimist, nähes ette, et võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist korraldada üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja täiendava likvideerimise taotlust ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta jättis oma nõude mõjuva põhjuseta likvideerijatele õigel ajal esitamata. (p 15)
Sarnaselt järeljagamisega on ka täiendava likvideerimise eelduseks olukord, kus registrist kustutatud osaühingul on mingi vara, millega registrist kustutamise ajal ei arvestatud. Erinevalt järeljagamisest annab täiendav likvideerimine aga võimaluse sõltuvalt võlausaldajate olemasolust kas jaotada see vara osanike vahel või rahuldada selle arvel võlausaldaja rahuldamata jäänud nõue. (p 16)
Täiendava likvideerimise eesmärk on jaotada seni jaotamata jäänud vara selliselt, nagu seda oleks tehtud osaühingu likvideerimisel enne tema registrist kustutamist. Sarnane eesmärk on ka järeljagamisel. Seetõttu tuleb pankrotiavalduse menetluse raugemise tõttu äriregistrist kustutatud osaühingul alles olev vara jaotada vastavalt pankrotiseaduse reeglitele. Seaduse mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus maksejõuetuks osutunud äriühingul endiselt alles olev vara jaotatakse hiljem tavalises täiendava likvideerimise menetluses ilma pankrotihalduri ja kohtu kontrollita. Sellele viitab mh PankrS § 166 lg 2, mille kohaselt kinnitab kohus järeljagamise läbiviimiseks halduri, kelleks võib olla ka uus haldur. Sama põhimõte kohaldub ka siis, kui vara olemasolu või väärtus selgub pärast seda, kui pankrotiavalduse menetlus PankrS § 29 lg 1 alusel rauges. (p 17)
Kui kohus leiab, et esineb järeljagamise olukord, siis peab ta nimetama võlgnikule ka ajutise halduri, kes võib olla nii endine kui ka uus ajutine haldur (vt ka PankrS § 166 lg 2). Ajutisel halduril on PankrS § 22 lg 2 p 3 kohaselt mh kohustus tagada, et võlgniku vara säiliks. Sõltuvalt asjaoludest ja vara väärtusest saab kohus seejärel anda uue hinnangu ka kõnealuse osaühingu maksejõulisusele. Kui registrisse ennistatud äriühingul on vara kohustustest rohkem, tuleb pankrotiavalduse menetlus lõpetada ja jätkata tavapärase täiendava likvideerimise menetluses. Kui äriühingul on piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks, tuleb jätkata pankrotiavalduse menetlemist tavapärasel viisil, sh pankrot välja kuulutada, nimetada pankrotihaldur ja teha muud seaduses ette nähtud toimingud. (p 20)
ÄRS § 60 lg 2 p 2 sätestab keelu kustutada äriühing kui juriidiline isik registrist, kui ta osaleb menetlusosalisena käimasolevas kohtumenetluses. Samamoodi näeb ette ka TsÜS § 45 lg 11 esimene lause, mille kohaselt ei kustutata eraõiguslikku juriidilist isikut registrist, kui see osaleb menetlusosalisena mõnes käimasolevas kohtumenetluses ja registrist kustutamine takistaks seda menetlust. Nende normide eesmärk on vältida eelkõige olukorda, kus äriregistrist kustutamisega saavutatakse see, et kohtumenetlus lõpeb ja võlausaldaja kaotab võimaluse oma nõuet maksma panna. Olukorras, kus äriühing kustutatakse registrist pärast pankrotimenetluse raugemist, kohaldub erinormina siiski TsÜS § 45 lg 11 teine lause, mis näeb ette, et kui juriidiline isik on loetud lõpetatuks pankrotiavalduse menetluse või pankrotimenetluse raugemise tõttu, siis ei too pooleliolev tsiviilkohtumenetlus kaasa kustutamispiirangut. Nimelt on pankrotiavalduse menetluse raugemise korral võlausaldajate õigused kaitstud sellega, et juriidilise isiku lõpetamise otsustamine on kohtu kontrolli all ja võlausaldajatele antakse võimalus tagada kohtumenetluse jätkamine, tasudes pankrotimenetluse kuludeks kohtu määratud deposiit. Kuna seadus ei keela pankroti raugemise järel äriühingut registrist kustutada, siis ei saa kohtumenetluse olemasolu olla hiljem ka põhjuseks, miks tuleks äriühing registrisse ennistada. (p 23)
Kui võlgnikust osaühing on äriregistrist kustutatud pärast pankrotiavalduse menetluse raugemist, on järeljagamise avalduse esitamise eelduseks sarnaselt PankrS § 166 lg-ga 1 eelkõige olukord, kus võlgnikule kuulub mingi vara, mida ei ole pankrotiavalduse menetluse raugemise otsustamisel arvestatud, aga ka olukord, kus kõnealuse varaga on küll arvestatud ning kohus ja ajutine haldur on seda pidanud väärtusetuks, kuid tegelikult on varal siiski arvatust suurem väärtus. Avalduse esitajal tuleb kohtule põhistada, et kõnealune vara on sedavõrd väärtuslik, et selle arvel on võimalik kanda pankrotimenetluse kulud ja et on olemas isik, kes on nõus maksma menetluse jätkamiseks vajaliku summa kohtu deposiiti. (p 18)
Järeljagamise avalduse võib PankrS § 166 lg 1 kohaselt pankrotiavaldust menetlenud kohtule esitada haldur (raugemise tõttu registrist kustutatud võlgniku puhul ajutine haldur) või võlausaldaja. Registrist kustutatud võlgniku osanikul sellist õigust ei ole. Küll aga võib osanik anda kohtule teada, et võlgnikul on tegelikult vara, millel on erinevalt pankroti raugemise ajal arvatust väärtus, ja et PankrS § 29 lg-s 1 kirjeldatud olukord, kus võlgnikul ei ole vara menetluse kulude katteks, on ära langenud ning et on olemas isik, kes on nõus tasuma menetluse jätkamiseks vajalike kulude katteks raha kohtu deposiiti. Kohtul on õigus algatada järeljagamine ka omal algatusel (PankrS § 166 lg 1). (p 21)
PankrS § 166 lg 6 ja § 156 lg 2 ette, et kui järeljagamise avalduse aluseks olnud vara väärtus on järeljagamise kulusid arvestades ebaproportsionaalselt väike, võib kohus loobuda järeljagamise läbiviimisest ja jätta pankrotivara hulka kuulunud eseme isikule, kellele kuuluks õigus saada see vara, kui võlgnikust äriühing lõpetataks pankrotimenetluseta. Sama põhimõtet saab kohaldada ka olukorras, kus võlgnikust äriühingul on vaatamata tema registrist kustutamisele pärast raugemist alles väärtusetu vara. (p 22)
Kui kohtu hinnangul on pankroti raugemise tõttu äriregistrist kustutatud võlgniku vara järeljagamiseks alust, tuleb järeljagamise kohta tehtud kohtumääruses mh teha otsustus ka äriregistrist kustutatud võlgniku äriregistrisse ennistamise kohta. Üldise põhimõtte kohaselt on registrist kustutatud äriühing võimalik registrisse ennistada kas tegevuse jätkamiseks (ÄRS § 64) või täiendavaks likvideerimiseks (ÄRS § 65). Praeguses olukorras on ennistamise aluseks see, et registrist kustutatud ühingul on vara, mistõttu tuleb võlgnik registrisse ennistada täiendavaks likvideerimiseks, kuid pankrotiavalduse menetluse raugemise tõttu kustutatud äriühingu puhul tuleb seejärel kohaldada pankrotimenetluse sätteid. (p 19)
|
| 2-22-10090/132
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.01.2026 |
|
Vt RKTKo nr 2-15-19042/157, p 10. (p 12)
TsMS § 447 lg 2 sõnastuse kohaselt on kohtul kirja- ja arvutusvigade ning ilmselgete ebatäpsuste parandamise kohustus ex officio ehk see ei nõua menetlusosalise sellekohast taotlust. See tähendab ühtlasi, et kohtuotsuses esineva vea või ebatäpsuse võib ex officio parandada ka kõrgema astme kohus. (p 12)
Kui kohtulahendi resolutsioonis endas või resolutsioonis ja kohtulahendi päises esineb vastuolu, siis on kohtulahendi resolutsiooni parandamine TsMS § 447 lg 2 alusel lubatud. Selline olukord esineb ka nt juhul, kui menetlusosalise nimes on kirjaviga või nende nimed on ekslikult vahetuses. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-16-3785/114, p 24. (p 14)
Kahjuna, mille tekitas võlgnikule juhatuse liikmest kostja II, saab olla käsitatav üksnes see osa kostjale I laenulepingu alusel kantud rahasummast, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. (p 14)
Kui hageja soovib, et kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tehtav kohtulahend oleks lahendi jõustumise järgselt kohe sundtäidetav, peab hageja tõendama, et nõue kostja I vastu on väärtusetu. Nõude väärtusetuse tõendamiseks ei pea olema toimunud kostja I suhtes täitemenetlust, mis oleks ebaõnnestunud. (p 15)
Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tugines. (p 18)
Vt RKTKo nr 2-17-10474/80, p-d 21–22. (p 20)
|
| 2-21-19417/61
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.01.2026 |
|
Kui kinnisasja valdaja esitab valduse rikkuja vastu asenduskorteri üüris väljenduva kahju hüvitamise nõude, tuginedes sellele, et ta ei saanud pärast valduse rikkumist enam kinnisasja valdust teostada ja kinnisasja kasutada, on nõue kvalifitseeritav VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi alusel valduse rikkumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. (p 10)
AÕS § 50 lg 2, mille kohaselt ei kohaldata kaasvaldajate vahelises vaidluses valduse kasutamisõiguse ulatuse üle valduse kaitse sätteid (s.o AÕS §-d 40–48), ei välista kaasvaldaja vastu valduse rikkumisel põhineva deliktilise nõude esitamist. (p 11)
Valduse rikkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi tähenduses saab käsitada igasugust valdaja takistamist asja suhtes tegeliku võimu teostamisel, sh isiku ainu- või kaasvalduses oleva ruumi kasutuskõlbmatuks muutmist (vt ka AÕS § 40 lg 3). (p 12)
VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatud valduse rikkumisel põhineva õigusvastaselt tekitatud kahju nõude puhul saab kahju VÕS § 132 lg 4 esimest lauset arvestades seisneda kahjustatud asjaga samaväärse asja kasutamise kuludes, kui asi oli isikule vajalik või kasulik. Selleks, et pidada asja isikule vajalikuks, ei pea ta seda tingimata ise kasutama, vaid võib seda vajada ka teise isiku kasutusse andmiseks. (p 13)
Kui kinnisasja valdaja on esitanud valduse rikkuja vastu asenduskorteri üüris väljenduva kahju hüvitamise nõude, saab talle asenduskorteri üüri näol tekkinud kahju olla valduse rikkumise aluseks oleva teoga põhjuslikus seoses vaid juhul, kui teo tagajärjel ei olnud kinnisasja edasine kasutamine enam võimalik või mõistlikult vastuvõetav. (p 14.3)
|
| 2-23-204/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.01.2026 |
|
Arvestades korteriühistu majanduskava (KrtS § 41) eesmärke, kehtestatakse see tavaliselt enne järgmise majandusaasta algust, s.o etteulatuvalt. Samas ei tulene seadusest keeldu kehtestada majanduskava vajaduse korral ka tagasiulatuvalt. See aga ei tähenda, et kava kehtestamisele eelnenud perioodi eest arvestatavad maksed oleksid korteriomanikel tähtpäevaks tasumata. Tagasiulatuvalt kehtestatud majandamiskulude nõuded saavad muutuda sissenõutavaks kõige varem alates üldkoosoleku selle otsuse tegemisest, millega majanduskava kehtestati. (p-d 14–18)
KrtS § 13 lg 1 eesmärk on eelkõige võimaldada korteriomanike kokkuleppel otsustada küsimusi, mis väljuvad üldkoosoleku otsustuspädevusest. Kokkuleppe esemeks saavad olla eelkõige korteriomandi teostamist puudutavad seadusesätted (KrtS 3. ptk), millest kõrvale kaldudes on võimalik reguleerida korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid seaduses sätestatust erinevalt. Seega saab korteriomanike kokkulepe olla suunatud üldjuhul õigussuhete kestvale reguleerimisele tuleviku tarbeks. (p 20)
|
| 2-23-1662/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.01.2026 |
|
Asutamisel olev osaühing on piiratud ulatuses õiguste ja kohustuste kandjaks. Temaga saab sõlmida lepinguid (sh mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ÄS § 520 lg 2 järgi), ta saab olla talle osakapitali mitterahalise sissemaksena üleantava vara, sh kinnisasja omanik (ÄS § 144 lg-d 2 ja 21). Asutamisel olev osaühing saab osaleda ka täitemenetluses võlgnikuna (TMS § 5 lg 1). Seadus ei näe ette, et asutamisel olev osaühing kaotab oma menetlusosalise staatuse ainuüksi seetõttu, et täitemenetluse kestel möödub ÄS § 144 lg-s 4 sätestatud avalduse esitamise tähtaeg asutamisel oleva osaühingu äriregistrisse kandmiseks. (p 12.1)
Kui asutamisel olev osaühing ei olnud kantud äriregistrisse, tuleb üritada täitmisteade kätte toimetada osaühingu asutamisotsusesse kantud postiaadressil (analoogia TsMS § 317 lg-s 11 nimetatud registrisse kantud postiaadressile kättetoimetamisega) või võlgniku seaduslikule esindajale elektrooniliselt (eelkõige TsMS §-d 3111 ja 3141). (p 13.1)
Asutamisel olev osaühing saab osaleda ka täitemenetluses võlgnikuna (TMS § 5 lg 1). Seadus ei näe ette, et asutamisel olev osaühing kaotab oma menetlusosalise staatuse ainuüksi seetõttu, et täitemenetluse kestel möödub ÄS § 144 lg-s 4 sätestatud avalduse esitamise tähtaeg asutamisel oleva osaühingu äriregistrisse kandmiseks. (p.12.1)
Ka osaühingu asutaja tuleb lugeda täitemenetluse osaliseks, kuid seda siis, kui ta teatab kohtutäiturile oma võimalikest õigustest (TMS § 5 lg 2). Täitemenetlus ei puuduta otseselt asutaja vara. Näiteks juhul, kui asutamisel osaühingu kui võlgniku omandis olnud kinnisasjade müümisest jääb pärast täitekulude katmist ja sissenõudjate nõuete rahuldamist raha üle, tuleks see tagastada asutamisel osaühingule. Samas on ka võimalik, et osaühingu asutamistoimingutega minnakse vaatamata samal ajal toimuvale täitemenetlusele lõpuni. Sel juhul tuleks ülejäänud raha tagastada registrisse kantud osaühingule. Kuid kui enne ühe aasta möödumist asutamislepingu sõlmimisest ei esitata kandeavaldust, ei saa see ülejäänud raha jääda lõplikult asutamisel oleva osaühingu omandisse. Kui osaühingu asutamist lõpule ei viida, tekib asutajal üldjuhul õigus saada asutamisel oleva ühingu vara endale. See on võrreldav nõudeõigusega osa vara müügist saadava raha saamiseks TMS § 5 lg 2 mõttes. (p 12.2)
Kui täitemenetlus on lõpetatud ning kohtusse pöörduja peamine huvi on rahaline, ei ole tingimata vaja esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale. Kaebemenetluses raha välja ei mõisteta, selle saavutamiseks tuleb kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 16)
Hüpoteegipidaja avalduse alusel toimuva täitemenetluse korral ei kohaldu ÄS § 520 lg 5 esimese lause tavaregulatsioon selle kohta, et kui äriühingut registrisse ei kanta, võib ühingu nimel kinnistusraamatusse kantud kinnisasju käsutada üksnes kohtumäärusega määratud korras. See säte on kohaldatav üksnes siis, kui asutamisel olev osaühing ise väljaspool täitemenetlust käsutab temale kuuluvaid kinnisasju. Säte ei piira hüpoteegipidaja õigust esitada täitmisavaldus ja pöörata sissenõue hüpoteekidega koormatud kinnisasjale ilma kohtumääruseta. (p 12.3)
Juriidilisele isikule saab menetlusdokumente avalikult kätte toimetada vaid siis, kui TsMS § 317 lg-s 11 sätestatud kättetoimetamise võimalused on ammendunud (vt RKTKm nr 2-19-11769/30, p 15). (p 13.1)
Asutamisel olevale osaühingule täitmisteate kättetoimetamiseks (TMS § 10 lg 2 alusel kohaldatakse täitemenetluses TsMS menetlusdokumentide kättetoimetamise sätteid) on kohtutäituril vaja teada asutamisotsuse (või asutamislepingu) sisu, st asutatava osaühingu postiaadressi või andmeid, mis võimaldavad täitmisteate elektrooniliselt kätte toimetada asutamisel oleva osaühingu seaduslikule esindajale (TsMS § 317 lg 11). Kui need andmed ei ole kohtutäiturile teada, on võimalik täitmisteade kätte toimetada avaliku kättetoimetamisega. (p-d 13.1 ja 13.2)
|
| 2-21-18029/187
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Tasu määramine üksnes maamaksu alusel ei ole kooskõlas juurdepääsutasu eesmärgiga. Ainuüksi maamaksu suurusel põhinev tasu kõiki koormatud kinnisasja omanikule langevaid negatiivseid tagajärgi arvesse võtta ei võimalda ega taga ka nende kohast hüvitamist. (p 22.2)
Olukorras, kus juurdepääsutasu määramiseks ei ole andmeid, saab kohus põhimõtteliselt tugineda ka TsMS §-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Eelkõige peab kohus tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolude alusel ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatise vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.6). Sarnaselt olukorrale, kus vastavad tõendid tasu määramiseks on kohtule esitatud, tuleb ka TsMS § 233 alusel tasu määrates arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh juurdepääsutee asukohta, tee kasutamise intensiivsust, kasutusviisi, privaatsuse riivet jms. Samuti tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, sh talle tasu maksmisega kaasnevat koormist (vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.3). (p 23)
Sellises hagita menetluses, mis põhineb menetlusosalise nõudel, ei saa uurimispõhimõtet mõista sedavõrd laialt, et kohus peab kinnisasja väärtuse vähenemise selgitamise eesmärgil omal algatusel määrama ekspertiisi kinnisasja väärtuse vähendamise tuvastamiseks või muul viisil tõendeid koguma. Kui menetlusosaline soovib tugineda kinnisasja väärtuse vähenemisele, peab ta kohtule esitama asjaolud ja tõendid, millest nähtub kinnisasja väärtuse vähenemine ja millest saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta. Teisalt ei ole aga põhjust pidada lubamatuks kohtutel tuvastada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjade väärtus avalike kinnisvaraportaalide või Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute statistiliste andmete põhjal, kui menetlusosalised ei ole vastavat tõendit, tuginedes andmete puudumisele, esitanud. Päringu kriteeriumid, mis võimaldavad kohtul välja selgitada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjadega tehtud tehingute võrdlusandmed, määrab sellisel juhul kohus. (p 23.2)
Olukorras, kus andmed tasu arvutamiseks puuduvad, ei ole võimalik jätta tasu välja mõistmata, v.a juhul kui teeniva kinnisasja omanik on tasu saamisest loobunud. Kuna kinnisasja väärtuse vähenemise kindlakstegemine on praktikas keeruline ja võib olla võrreldes juurdepääsutasu suurusega ebamõistlikult kulukas, on alternatiivselt kinnisasja väärtuse vähenemine võimalik välja selgitada, tuginedes kinnisasja kui terviku turuväärtusele, kuivõrd juurdepääsuõiguse määramine ei mõjuta üksnes teealust maad, vaid kogu kinnisasja tervikuna. Selleks tuleb juurdepääsutee aluse maa pindala korrutada konkreetse kinnisasjaga samas piirkonnas asuva kinnisasja ühe ruutmeetri turuväärtusega ning leitud tulem lahutada kogu kinnisasja turuväärtusest. Selliselt saadud väärtuse vähenemisele vastav summa on keskne sisend juurdepääsutasu iga-aastase tasu arvutamise valemis (vt ka RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.5). Seejuures saab kasutada konkreetse kinnisasja turuväärtuse tuvastamiseks ka kinnisasja müügikuulutusi ja Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute andmebaasi andmeid. (p 24)
Juurdepääsutasu määramisel tuleb kohtutel arvestada ka juurdepääsutee talumise kohustusega koormatud kinnisasja väärtust ja seniseid kasutusvõimalusi mõjutavate spetsiifiliste asjaoludega, nagu juurdepääsutee asukoht, kasutamise intensiivsus, privaatsuse häirimine jms. Kuna ei saa välistada, et koormatise vaba kinnisasja ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe alusel leitud tasu ei kompenseeri proportsionaalselt kõiki negatiivseid tagajärgi, mis koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsu kasutamisega võivad kaasneda, peab kohus enne kinnisasja väärtuse vähenemise korrutamist diskontomääraga siseveendumuse (TsMS § 233) kohaselt otsustama, kas eeltoodud summat tuleb Riigikohtu 1. juuni 2022. a määruse nr 2-19-20416/41 p-s 15.5 esitatud tasu valemis rakendada täies ulatuses või on kõiki asjaolusid arvesse võttes vajalik seda suurendada või vähendada ulatuses, milles konkreetsed negatiivsed tagajärjed seda õigustavad. Kui juurdepääsutee ei kulge elumaja lähistelt, tee kasutamine ei raskenda kinnisasja terviklikku kasutamist ega too kaasa märkimisväärset kasutamisintensiivsust või ei riiva juurdepääsutee kasutamine koormatud kinnisasja omaniku privaatsust oluliselt, võib olla põhjendatud esialgset kinnisasja väärtuse vähenemist väljendavat summat asjaoludest tulenevalt vähendada. Seevastu siis, kui juurdepääsutee kulgeb elamumaal asuvate hoonete, näiteks elumaja või abihoone, lähedalt või esineb muid asjaolusid, millest nähtub, et omandiõiguse riive on intensiivsem, tuleb kohtul leitud väärtuse vähenemist väljendavat summat arvestada täies ulatuses või seda riive intensiivsuse tõttu isegi suurendada. Alles siis, kui kinnisasja väärtuse vähenemine on välja selgitatud kõiki negatiivseid mõjusid arvestavalt, saab kohase summa korrutada diskontomääraga. Kuna tasu määramisel on tegemist kaalutlusotsusega ning tasu suurust mõjutavad asjaolud tuvastab kohus, peavad kohtu kaalutlused tasu määramisel olema määruses põhjendatud ning tuginema konkreetse vaidluse asjaoludele. (p 25)
Ühise korrashoiukohustuse määramisel tuleb sarnaselt tasu määramisele olukorras, kus teed kasutavad mitu isikut, arvestada iga isiku teekasutamise osakaalu. Kusjuures eelduslikult tuleb neid osasid pidada võrdseteks. Teistsuguse kasutusintensiivsuse tõendamine lasub menetlusosalistel. (p 28.1)
Koormatud kinnisasja omanikule tekkivaid negatiivseid tagajärgi juurdepääsutee korrashoiu kohustuse määramine juurdepääsu taotlejale ei vähenda, seega ei ole ka põhjendatud juurdepääsutasu korrashoiukulude arvel vähendada. (p 28.2)
Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud kohtulahendid; RKTKm nr 2-19-20416/41, p 17. (p 31)
|
| 2-19-13561/89
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Kolleegium täpsustab varasemas praktikas väljendatud seisukohta AÕS § 349 lg 3 esimese lause kohaldumise kohta juhul, kui hüpoteegipidaja nõude täitnud kinnisasja omanik on hüpoteegiga koormatud kinnisasja soetanud täitemenetluses (vt varasemat praktikat RKTKo nr 2-20-17125/49, p-d 5 ja 10; RKTKo nr 2-17-1413/43, p 11). Eelnimetatud olukorras on kinnisasja omandaja saanud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõuete summat arvestades kinnisasja turuväärtusest odavamalt, samas kui hüpoteegiga tagatud nõude algne võlgnik sai TMS § 57 ja § 95 lg 2 alusel hüpoteegiga tagatud nõuetele vastava summa võrra väiksema osa tulemist. Seetõttu tuleb AÕS § 349 lg-t 3 olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tõlgendada kitsendavalt selliselt, et kinnisasja omandajal on senisest omanikust võlgniku vastu nõue AÕS § 349 lg 3 alusel üksnes juhul, kui ta tõendab, et sundenampakkumisel kehtima jääv hüpoteek ei mõjutanud kinnisasja hinda enampakkumisel. Eelkõige on sellise erandliku olukorraga tegemist juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik või võlausaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile täitemenetluse ajal kogu teavet hüpoteegiga tagatud nõude suuruse kohta või on esitatud teave vale. Sama kehtib nõude ülemineku kohta VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel. (p 14)
Kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tuleb kinnisasja omandamise tahteavaldusi tõlgendada selliselt, et need sisaldavad ka omandaja nõusolekut võtta üle hüpoteegiga tagatud kohustused VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning võlgnik on sellise kohustuse ülevõtmisega nõustunud. Kohustuste ülevõtmise ulatuse maksimumpiir on kas enampakkumise kuulutuses avaldatud püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, hüpoteegisumma või kinnisasja koormatistevaba väärtus müügi ajal sõltuvalt sellest, milline neist on väikseim. Kinnisasja koormatistevaba turuväärtust omandamise hetkel peab vaidluse korral tõendama omandaja. (p 16)
Hüpoteegipidaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb lugeda antuks olukorras, kus ta võtab kinnisasja omandajalt vastu hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks pakutu ning sellest piisab hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Samuti tuleb nõusolek lugeda VÕS § 175 lg 6 teise lause järgi antuks, kui hüpoteegipidajale on kohustuse ülevõtmisest VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohaselt teatatud ning möödunud on kolm kuud, mille jooksul ei ole hüpoteegipidaja hüpoteegiga tagatud kohustuse kinnisasja omandajale üleminekuks nõusoleku andmisest keeldunud. Kinnisasja müügi puhul täitemenetluses enampakkumisel peab VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohase teate hüpoteegipidajale edastama kohtutäitur. (p 17)
Kui hüpoteegipidaja keeldub kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest ning nõuab täitmist hüpoteegiga tagatud nõuete seniselt võlgnikult, on viimasel VÕS § 175 lg 4 alusel õigus nõuda kinnisasja omandajalt, et viimane täidaks hüpoteegiga tagatud kohustuse või tagaks selle täitmise. Kui algne võlgnik täidab kohustuse, läheb talle VÕS § 69 lg 2 analoogia alusel üle nõue kinnisasja omandaja vastu tulenevalt sellest, et nende omavahelises suhtes vastutab kohustuse täitmise eest kinnisasja omandaja. Seejuures on võlgnikul VÕS § 167 lg 1 teise lause ja § 174 lg 2 alusel õigus nõuda hüpoteegi üleandmist endale. (p 17)
TMS § 84 lg 1 p-e 3 ja 5 tuleb koosmõjus TMS §-ga 26 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur peab kinnisasja arestimisel välja selgitama sundenampakkumise korral püsima jäävate õiguste väärtuse, sh püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, ning need enampakkumise kuulutuses avaldama selliselt, et pakkumisel osalejatel oleks võimalik ebamõistlike raskusteta aru saada, missugune on kinnisasja turuväärtus ilma püsima jäävate õigusteta ning kui palju on enampakkumise alghind püsima jäävate õiguste, sh hüpoteegiga tagatud nõuete tõttu väiksem kinnisasja koormatistevabast väärtusest (vt ka RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16.4). Lisaks peab kohtutäitur enampakkumise teates selgitama, et kinnisasja enampakkumiselt omandaja vastutab enampakkumisel püsima jäävate hüpoteekidega tagatud kohustuste eest. (p 15)
|
| 2-23-5395/62
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2025 |
|
Saneerimismenetluse eesmärgist ja olemusest tulenevalt saab SanS § 22 alusel üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, mitte aga nõudeid, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud või isegi veel tekkinud (RKTKo nr 3-2-1-25-11, p 45). Seega ei tule üldjuhul kõne alla maksunõuete ümberkujundamine, mis ei olnud saneerimismenetluse algatamise seisuga sissenõutavaks muutunud, ning seda isegi olukorras, kus saneerimismenetlus on veninud. Kohus peab omal algatusel kontrollima, kas saneerimiskava vastab SanS §-s 21 ettenähtud nõuetele, st kas sellega hõlmatud nõudeid on võimalik ümber kujundada. (p-d 21 ja 24)
Kui ettevõtja maksejõuetuse ärahoidmiseks või elujõulisuse tagamiseks on vajalik ümber kujundada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks pärast saneerimismenetluse algatamist, siis on ettevõtjal SanS § 40 lg 1 järgi võimalik esitada avaldus saneerimismenetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ning seejärel uus saneerimisavaldus. (p 22)
|
| 2-21-2595/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2025 |
|
Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg-ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. (p 16)
Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS § le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. Kui menetluskulude nõude pankrotivõlausaldajana esitamise ajaks ei ole kohus veel menetluskulusid kindlaks määranud või menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend ei ole jõustunud, tuleb võlausaldajal vastav nõue esitada tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Menetluskulude nõude esitamisel pankrotivõlausaldajana tuleb järgida ka PankrS § 93 lg-s 1 reguleeritud nõuetest teatamise tähtaega. Kui vastav tähtaeg on jäänud järgimata ning PankrS § 102 lg 1 neljandast lausest lähtudes ei ole enam võimalik taotleda ka selle ennistamist, saab menetluskulude nõude PankrS § 167 lg-t 1 arvestades realiseerida pärast pankrotimenetluse lõppemist. (p 17)
PankrS § 431 lg 1 alusel tekkiv küsimus, kas menetluskulud tuleb tasuda massikohustusena või mitte, on sarnasem menetluskulude jaotuse küsimusega. Seega peab kohus juba menetluskulude jaotamisel omal algatusel arvestama sellega, et ühe menetlusosalise suhtes on menetluse ajal kuulutatud välja pankrot ning tema asemel on menetlusse astunud pankrotihaldur. Sellisel juhul peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi resolutsioonist selgelt nähtuma, mis ajani tekkinud menetluskulusid ei kaeta võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena ja mille kohta saab seega võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana ning mis ajast tekkinud menetluskulud kaetakse võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena. (p 15)
Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. Kui pankrotihaldur leiab, et menetluskulude hüvitamise nõue ei peaks olema massikohustus, tuleb tal seega ka eelviidatud olukorras vaidlustada lahend selles sisalduva kulude jaotuse osas. (p 16)
Kohtul tuleb menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lõikega 1 arvestada alati, kui pankrotihaldur on PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause alusel oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astunud, st sätte kohaldamisala ei piirdu vaid PankrS §-s 43 reguleeritud pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlustega. (p 17)
Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS § le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. (p 17)
|
| 3-23-1208/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2025 |
|
TsMS § 41 lõige 2 hõlmab võrreldes lõikega 1 üldisemalt saladuse hoidmise kohustust, sh toimiku materjale, ning on seega eesmärgipärase tõlgenduse alusel kohaldatav ka kirjalikus menetluses, kui kohtuistungit ei toimu. Kohus saab TsMS § 41 lg 2 alusel kohustada isikut hoidma saladuses toimikus sisalduvatest dokumentidest nähtuvaid asjaolusid, kui see on vajalik TsMS §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks. (p 15)
Kui kohus kuulutab menetluse TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kinniseks, siis sellest piisab, et isikul tekiks saladuse hoidmise kohustus. TsMS § 41 järgides tehtud kohtu hoiatus ei ole määrav kohustuse tekkimiseks. Hoiatusel võib olla siiski tähendus nende menetlusosaliste jaoks, kellel puuduvad õigusteadmised. Siiski professionaalsete menetlusosaliste (sh advokaadid) puhul ei ole hoiatusel sellist tähtsust nagu tavainimeste puhul. (p 17)
TsMS § 38 lg 1 p 3 ja § 41 lg 2 alusel kohaldatud saladuse hoidmise kohustus hõlmab nii neid asjaolusid, mida menetlusosalised kohtu ette toovad, kui ka menetluse käigus neile teatavaks saanut. Üldjuhul on tsiviilasja puhul toimiku sisu menetlusosalistele tuttav. Saladuse hoidmise kohustuse panemise eesmärk ja kohtumenetluse ajaks vajalik õigusrahu võib saada kahjustatud, kui üks menetlusosalistest saaks vabalt avalikkusele, sh ajakirjanikele teavet jagada, kuid teine mitte. (p-d 18 ja 18.1)
Kui kohus kuulutab menetluse või selle osa kinniseks ja paneb TsMS § 38 lg 1 p 3 ja § 41 alusel menetlusosalisele ja teistele isikutele saladuse hoidmise kohustuse, peab ta TsMS § 465 lg-t 1 ja lg 2 p-e 6 ja 8 järgides vastavat määrust tehes selgitama, millist teavet see hõlmab (andmete sisu ja allikas) ning kellele andmete avaldamine ei ole lubatud. (p 19)
TsMS § 38 lg 1 p-s 3 nimetatud eesmärgil saladuse hoidmise kohustuse rikkumiseks piisab sellest, kui kohustatud isik avaldab mistahes kohtuasja puudutavat teavet menetlusvälisele isikule, kellel puudub õigus teabele juurdepääsuks. Rikkumise tuvastamine ei eelda seda, et oleks saabunud kahjulik tagajärg (s.o eraelu rikkumine) või et isik, kelle eraelu kaitseks on menetlus kinniseks kuulutatud, oleks avaldatud teabest tuvastatav. Isiku tuvastatavus omab tähtsust olukorras, kus saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest kohaldatakse sanktsioone. (p 22)
Sealjuures teave, mis esmapilgul võib näida isiku eraelu seisukohalt neutraalne, võib seostatuna muu teabega siiski riivata või ka rikkuda tema eraelu. Isiku „kaudsele tuvastamisele“ on omane asjaolu, et isiku tuvastamiseks tuleb kombineerida teadaolevaid andmeid lisateabega. Seejuures tuvastamiseks vajalik teave võib pärineda ka mistahes muult isikult või allikast. (vt EKo C-413/23 P – EDPS vs. SRB, p-d 52, 55, 79–84; C-479/22 P – OC vs. komisjon, p-d 43, 48-57; C-604/22 – IAB, p-d 39, 40; vt andmete eriliigiliseks kvalifitseerimise kohta ka nt C-492/23 – Russmedia Digital ja Inform Media Press, p 52). (p-d 22, 25 ja 29)
Isikuandmete töötlemise toimingu õiguspärasus on rangelt seotud selleks vajaliku õigusliku aluse olemasolu ja töötlemispõhimõtete järgimisega (IKÜM art-d 5, 6 ja 9). Asjaolu, et keegi on isikuandmeid varem (ajakirjandusele) avaldanud või muul viisil töödelnud, ei muuda järgnevat avaldamist või muud töötlemistoimingut õiguspäraseks (vt ka RKHKo nr 3-19-1207/21, p 21 ja seal viidatud praktika). (p 34)
|
| 2-23-3798/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Kui reaalservituudi teostamise täpne koht on kokku lepitud (mh näiteks viitega lepingu lisaks olevale plaanile) ning selle kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse, on reaalservituudi teostamise täpne koht muutunud reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisuks. Selle muutmiseks on igal juhul nõutav uue asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistusraamatusse kande tegemine. (p 13)
Reaalservituudi teostamise koha muutmist võib teeniva kinnisasja omanik nõuda esmalt AÕS §-s 181 sätestatud eelduste esinemise korral. AÕS § 178 lg 1 teise lause kohaselt määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ehkki nii AÕS § 180 kui ka AÕS § 181 puudutavad reaalservituudi sisu, sätestades eeldused, mille puhul võib teeniva kinnisasja omanik nõuda reaalservituudi teostamise viisi või koha muutmist, välistaksid need sätted reaalservituudi sisu kokkuleppel täpsustamise vaid juhul, kui tegu oleks imperatiivsete normidega, millest pooltel ei ole lubatud kõrvale kalduda. AÕS §-e 180 ja 181 tuleb käsitada imperatiivsetena selles osas, et neis sätestatud muudatuste nõudmise õigust ei saa kokkuleppega teeniva kinnisasja igakordse omaniku kahjuks välistada. Teisalt aga ei ole põhjust pidada lubamatuks kokkuleppeid, millega laiendatakse teeniva kinnisasja omaniku õigust nõuda servituudi teostamise viisi või koha muutmist. Selline lähenemine on kooskõlas AÕS §-s 178 sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud, ning millega nähakse ette kohustus teostada reaalservituuti teenivale kinnisasjale kõige vähem koormaval viisil. Seega on põhimõtteliselt võimalik anda teeniva kinnisasja omanikule ka ühepoolne õigus servituudi teostamise täpset asukohta teeniva kinnisasja piires vabalt ümber paigutada. (p 14)
Kui teeniva kinnisasja omanikule on asjaõiguslepinguga antud õigus servituudi teostamise koha vabaks ümberpaigutamiseks teeniva kinnisasja piires, ei või sellega siiski valitseva kinnisasja omaniku võimalused servituudi teostamisel ega ka servituudi peamine funktsioon oluliselt kitseneda, kui just asjaõiguslepingust endast ei tulene teisiti. (p 14)
AÕS § 181 lg 1 on kohaldatav ka juhtudel, kus servituudi teostamise asukoht muutuks üksnes osaliselt, samuti kui servituudi teostamiseks ettenähtud ala üksnes väheneks. AÕS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 alusel esitatavaid nõudeid võib olla üksikjuhul keerukas eristada, seega ei ole välistatud lahendada praegust nõuet alternatiivselt ka AÕS § 180 lg 1 järgi, s.o servituudi teostamise viisi muutmise nõudena. Kummalgi juhul peavad olema täidetud vastavalt kas AÕS § 180 lg-s 1 või § 181 lg-s 1 sätestatud eeldused. See tähendab, et valitseva kinnisasja omanikule ei tohi servituudist tulenevate õiguste teostamine muutuda oluliselt keerukamaks. Nõude lahendamisel tuleb nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huve vastastikku kaaluda. Valitseva kinnisasja omanik võib olla kohustatud leppima väiksemate ebamugavuste lisandumisega muudetud teostamiskoha puhul (nt mõningane tee pikenemine), kuid samas peaks muudetud juurdepääs talle majanduslikust vaatepunktist võimaldama senisega võrreldes samaväärseid eeliseid ja kasutusmugavuse taset. (p 17)
Küsimus selle kohta, kas vaidlusalusest servituudist tuleneb valitseva kinnisasja igakordsele omanikule õigus kasutada kaht juurdepääsuväravat, on seotud servituudi sisulise ulatuse väljaselgitamisega. Teeservituudi seadmise eesmärk võib piirduda ainuüksi sellega, et valitseva kinnisasja igakordsele omanikule tagatakse juurde- ja väljapääs avalikult teelt valitsevale kinnisasjale. Sõltuvalt kokkuleppest võib servituudi asjaõiguslik sisu olla aga ka laiem ja/või täpsemini määratletud. (p 18)
Servituudisuhte algsete poolte vahelises suhtes on servituudi tõlgendamisel võimalik kasutada kõiki VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid. Kui aga valitseva ja/või teeniva kinnisasja omanik on vahetunud, tuleb piiratud asjaõiguse olemuse tõttu valida võimalikult objektiveeritud ja õiguskäibe vajadustest lähtuv tõlgendamisviis. Seega saab õigusjärglaste puhul reaalservituudi kui piiratud asjaõiguse sisu tõlgendamisel võtta aluseks asjaomase servituudi kinnistamisdokumentidest (eelkõige asjaõigusleping ja kinnistamiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek) nähtuva, jättes kõrvale õigussuhte algsete osaliste võimalikud soovid ja kavatsused, mis nendes dokumentides ei väljendu. (p 15)
Väljaspool kande aluseks olnud dokumente ja andmeid sisalduvat võimalikku teavet (nt servituudi seadmisele eelnenud poolte kirjavahetus vms) ei tule seega servituudi kui asjaõiguse sisu väljaselgitamisel üldjuhul arvestada olukorras, kus vaidluse poolteks on esialgse servituudisuhte poolte õigusjärglased. (p 19)
Reaalservituudi teostamine kinnistusraamatust mittenähtuval viisil pikema aja jooksul ei muuda iseenesest servituudi sisu isegi juhul, kui teeniva kinnisasja omanik ei ole niisugusele kasutusele vastuväiteid esitanud. Samas võib pika aja jooksul teatava kasutusviisi talumine olla üheks asjaoluks, mida arvestada servituudi algse sisu väljaselgitamisel tõlgendamise abil, niivõrd kuivõrd servituudi tegeliku teostamise viis on vastavuses kinnistusraamatu kandest nähtuva ja kande aluseks olnud dokumentide sisuga. (p 20)
Vt. RKTKm nr 2-22-15688, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13. (p 12)
Kuna kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks on anda usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad, peavad reaalservituudi oluline sisu ja asjaõiguslik ulatus tulenema nii kolmandate heausksete isikute kui ka võimalike hilisemate kohustatud isikute ning õigusjärglaste jaoks selgelt kinnistusraamatu kandest. (p 19)
Kui teeniva kinnisasja omanik esitab hagi reaalservituudi teostamise koha muutmiseks, saab kohus TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohustada valitseva kinnisasja omanikku andma vajalik tahteavaldus, kui valitseva kinnisasja omanikul on servituudi sisust tulenev kohustus niisugune tahteavaldus anda. (p 13)
|
| 2-18-11694/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Euroopa Kohtu varasemast praktikast ei saa järeldada, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 on nähtud kostjale hüvitise maksmine ette üksnes juhul, kui ajutiste meetmete taotlejal on tuvastatud süü. Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi tõlgendada selliselt, et iga isik, kes taotleb ajutist meedet, on kohustatud maksma selle meetmega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitist, kui intellektuaalomandi õigus, mille alusel see meede võeti, tunnistatakse hiljem tühiseks. Küll aga on kohtul õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalemist kahju tekkimises. Seega tuleneb viidatud Euroopa Kohtu lahendist, et Euroopa Liidu õigusega on kooskõlas TsMS § 391 lg-s 1 sätestatuga sarnane süüst sõltumatu vastutus. Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kuid juhtumi asjaolusid saab kohus arvestada kahjuhüvitise summa hindamisel. Sisuliselt vastab see VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud võimalusele vähendada kahjuhüvitise suurust kahjustatud isikust või muudest asjaoludest tingituna. (p 15)
Menetlusvälisel isikul võib olla õigus nõuda hagi tagamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 16)
Vt. RKTKo nr 2-15-7163/191, p 13 (p 16)
VÕS § 1049 konkretiseerib, millisel juhul on majandus- või kutsetegevusse sekkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 6) õigusvastane. Seega ei ole õigusvastane mistahes äritegevuses ettevõetav samm, mis võib kahjustatud isiku majandustegevust ebasoodsalt mõjutada. Õigusvastasus eeldab üldjuhul tahtlikku tegevust, mille eesmärk on seisata majandus- või kutsetegevus. (p 17)
Erinevalt majandus- või kutsetegevusse sekkumisest ei sätesta seadus omandi rikkumise puhul lisanõuet, et kahju tekitaja tegevus peaks olema vahetult suunatud kannatanu omandi rikkumisele. (p 17.1)
VÕS § 1049 määrab kindlaks isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumise juhud, mida saab pidada VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks. See tähendab, et isiku tegevuse VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes õigusvastaseks lugemiseks peavad ühtlasi olema täidetud ka VÕS § 1049 eeldused. (p 17.2)
Asjatundja arvamused on üldiselt võrdse kaaluga tõendid ning kohus võib selgitada pooltele, et asjas selguse loomiseks on pooltel põhjendatud taotleda ekspertiisi korraldamist (TsMS § 293 lg 1 esimene lause). Kuigi ka eksperdiarvamus ei ole iseenesest muust tõendist suurema kaaluga (TsMS § 232 lg 2), võib see aidata kõrvaldada poolte esitatud eriteadmistega isikute arvamustes esinevad lahkarvamused või nende lahknevuse ulatust vähendada. (p 24)
Kuna sageli on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (RKTKo nr 2-14-6942/143, p 13.2). Küll aga peab hageja saamata jäänud tulu suuruse tõendamiseks esmalt välja tooma, millist tulu oleks ta tavapäraselt ilma rikkumiseta teeninud. Kostjal on võimalik seepeale tõendada, et konkreetsel juhul (tuues esile asjakohased põhjused) poleks hageja väidetud tulu siiski saanud. Hagejal on seejärel võimalik omalt poolt tõendada, et vaidlusalusel juhul oleks tema teenitud tulu olnud ilma kostja rikkumiseta isegi tavapärasest suurem. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel tuleb hinnata asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 20). (p 19)
Saamata jäänud tulu suuruse väljaselgitamiseks tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi hageja võimalikust sissetulekust arvata maha tema säästetud kulud ehk vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 20)
Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võimaldavad TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohtul otsustada kahju suuruse siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo nr 2-18-4181/75, p 18). See ei tähenda aga, et kohus võiks kriitikavabalt kostjalt välja mõista hageja väidetud müügitulu, arvamata sealt maha vähemalt mingeid kulutusi, mis võiksid üldise elukogemuse kohaselt hagejale tekkida. (p 21)
|
| 2-24-8787/168
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Olukorras, kus vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja neid juhendada, mitte lapsed perest eraldada ja võtta hooldusõigus vanematelt täielikult ära. (p 16)
Laste perest eraldamist ja hooldusõiguse täielikku äravõtmist taotlev avaldaja peab esitama konkreetsed asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et vanema juures kasvades oleksid laste huvid sedavõrd ohustatud, et vanemalt on põhjendatud hooldusõigus ära võtta. Samuti peab avaldaja tooma välja, milliseid sotsiaalteenuseid on vanemale laste kasvatamise toetamiseks osutatud ja miks ei ole nende abil võimalik ohtu laste heaolule vähendada. (p 20)
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte. Kuna sellises asjas on kohtul asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus, ei ole kohus seotud üksnes avalduses esitatud asjaoludega. Hooldusõiguse võib ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seega olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, tuleb hinnata, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud. Eeltoodud kohustus on ka ringkonnakohtul. (p 17)
Hooldusõiguse võib vanemalt ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seejuures peab kohus põhjendama, millised konkreetsed asjaolud tingivad laste heaolu ohustamise vanema juures, milliste tõendite alusel kohus need asjaolud tuvastas ning miks ei aitaks muud abinõud kõrvaldada ohtu laste heaolule. (p-d 17 ja 18)
Lastele eestkostja määramisel tuleb kohalik omavalitsus määrata eestkostjaks üksnes juhul, kui ei leita sobivat füüsilist või juriidilist isikut ning füüsilise isiku võib jätta eestkostjaks määramata ainult siis, kui ta ei sobi eestkostjaks, s.o eelkõige juhul, kui ta ei suudaks laste heaolu tagada. Eestkostja varalise seisundi abil saab hinnata eelkõige seda, kuidas ta saaks hakkama laste varahooldusõiguse teostamisega. Eestkostja sobimatuse aluseks ei ole lähedase suhte puudumine lastega. See, kui lähedane on võimaliku eestkostja suhe lastega, on oluline eelkõige mitme füüsilisest isikust eestkostja kandidaadi vahel valides. (p-d 21 ja 22)
|
| 2-22-19496/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Vt. RKTKo nr 2-17-13391/43, p 16; RKTKo nr 2-19-10449/83, p 14. (p 11)
Vt. RKTKo nr 2-17-13391/43, p 21. (p 12)
TsMS § 333 alusel kohtu tegevuse kohta õigeaegse vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu menetlusõiguse rikkumisele võimalikult aegsasti ning võimaldada kohtul seeläbi menetluses tehtud vead parandada. Seega on õigeaegse vastuväite esitamine menetlusõiguste heauskse teostamise vahend, mis aitab kaasa tsiviilasja õigele ja kiirele lahendamisele. (p 12)
Menetlusosaline kaotab TsMS § 652 lg 6 järgi õiguse tugineda asjaolule, et kohus rikkus kohtuistungi pidamata jätmisega menetlusõiguse norme, kui ta ei esita kohtule selle kohta õigel ajal TsMS § 333 kohast vastuväidet. (p 13)
|
| 2-23-14994/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Kohtud ei saa tsiviilasjas, kus tuleb kohtualluvust kontrollida nn Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud)) alusel hinnata kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust selle määruse art 25 lg 1 tähenduses TsMS § 106 lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel. Määrusega tagatud õiguskindlus satuks ohtu, kui liikmesriigi seadusandjal oleks võimalik seada kohtualluvuse kokkulepetele täiendavaid kehtivuse tingimusi, mis on eelkõige seotud asjaomaste poolte tegevuse laadiga. Määruse art 25 lg 1 põhineb poolte tahtevabaduse põhimõttel ning riigisisese õiguse sellise tingimuse kehtestamine, mille kohaselt kohtualluvuse kokkulepe ei ole kehtiv, kui vaidlus ei ole seotud lepingupoolte majandus- ja kutsetegevusega, läheks poolte tahtevabadusega vastuollu.
|
| 2-23-7095/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Alaealise reisija seadusliku esindaja poolt alaealisele reisijale Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. veebruari 2014. a määruse (EÜ) nr 261/2004 alusel, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, tekkinud hüvitisenõude loovutamine nõuete sissenõudmise teenust osutavale äriühingule, kes saab nõude maksma panemisel sõltuvalt selle edukusest protsentuaalset tasu, ei ole tehing, mille tegemiseks oleks vajalik kohtu eelnev nõusolek PKS § 188 lg 1 p 11 tähenduses.
|
| 2-24-6946/100
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni art 5 lg 2 paneb kohtule kohustuse kontrollida asja kohtualluvust ka menetluse ajal. Tegemist on erandiga TsMS § 77 suhtes, mille kohaselt juhul, kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. (p 20)
|
| 2-22-5675/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Kui esialgne võlausaldaja loovutab nõude, astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Seega saab nõuet edaspidi käsutada (sh edasi loovutada) üksnes uus võlausaldaja. (p 11)
VÕS § 170 kaitseb võlgniku heausksust üksnes juhul, kui loovutamisest on teatanud või loovutamisdokumendi on väljastanud tegelik võlausaldaja. VÕS § 170 alusel võtab võlausaldaja riski, et võlgnikule nõude loovutamisest teatades ei saa ta enam nõuda võlgnikult nõude täitmist, isegi kui loovutus ei olnud kehtiv. Kui võlausaldajaks mitteolev isik teatab võlgnikule nõude loovutamisest või väljastab loovutamisdokumendi, siis VÕS § 170 ei kohaldu, mistõttu sellises olukorras ei saa lugeda loovutust võlgniku suhtes toimunuks. (p 12)
VÕS § 169 kohaldub ka olukorras, kus algne võlausaldaja on sama nõuet loovutanud mitu korda. See tähendab, et võlgnik saab kohustuse kehtivalt täita isikule, kellele nõude loovutamisest on esialgne võlausaldaja võlgnikku teavitanud. Sel juhul saab VÕS § 169 lg 1 mõttes nõude loovutanud (st algse) võlausaldajaga võrdsustada isiku, kellele nõude loovutamisest algne, kuid mitte enam tegelik võlausaldaja võlgnikku teavitas. Seda ka siis, kui nõude varasema kehtiva loovutuse tõttu ei ole VÕS § 164 lg-st 3 tulenevalt nõue tegelikult teates märgitud isikule üle läinud. Kohase täitmise eelduseks on asjaolu, et võlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma, et nõue ei ole teates märgitud isikule üle läinud, sh põhjusel, et esialgne võlausaldaja oli nõude varem edasi loovutanud. Kui võlgnik teadis või pidi nõude suhtes kokkuleppe sõlmimise ajal teadma, kes on tegelik võlausaldaja, siis ei ole täitmine kohane ega nõude suhtes tehtud tehing või muu toiming VÕS § 169 lg 2 mõttes kehtiv. (p 13)
Maakohtu otsuse tühistamisel ja vastupidise otsuse tegemisel oli ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 5 teisest lausest tulenevalt kohustus võtta seisukoht mitte üksnes poolte apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohta, vaid ka kõigi poolte maakohtu menetluses esitatud väidete kohta. Sealjuures ei saa ringkonnakohus lähtuda pelgalt istungil öeldust, kui menetlusosaline viitab istungil menetlusdokumendile vale kuupäevaga. (p 17)
TsMS § 376 lg 1 piirab hagi muutmise võimalusi eelkõige menetlusökonoomia kaalutlustel, et vältida olukorda, kus hagi muutmine takistab või venitab asja menetlust. Seega ei saa üldjuhul olukorras, kus maakohus teeb muudetud hagi kohta otsuse, edasikaebemenetluses pelgalt hagi lubamatu muutmine olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuivõrd see tingiks menetluse venimise. (p 21)
|
| 2-22-19478/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Kui kostja on sõlminud sama asja kohta kehtivalt ka teise üürilepingu, peab ta täitma mõlemat üürilepingut. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid (vt ka RKTKo nr, 2-20-4997/57, p 18). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. (p 10)
Üürilepingu kehtivust ega pooltele sellest tulenevaid kohustusi ei mõjuta asjaolu, kas hagejal oli üürilepingu eseme valdus, kas vaidlusalusele kinnisasjale oli seatud senise operaatori kasuks keelumärge, ega see, kas senine operaator teostas vaidlusaluse kinnisasja suhtes kinnipidamisõigust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-48-09, p 13; RKTKo nr 2-16-9519/78, p 28; RKTKo nr 2-20-4997/23, p 10.2). VÕS § 12 lg 1 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Seega tuleb ka niisuguste asjaolude esinemise korral poolel oma lepingujärgseid kohustusi täita (vt ka RKTKo nr 2-20-4997/23, p 10.2). Järelikult ei vabasta kostjat kehtiva lepingu täitmisest ka tema väide, et hageja ei tohtinud asja üürile anda. (p 11)
Lepingu täitmise nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane põhjusel, et kostja on sõlminud ka teise üürilepingu. Hageja nõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka tema vaidlus kinnisasja omanikuga, samuti hoone operaatori väidetav vahetumine. Lepingu rikkumise korral saanuks kostja kasutada seaduses sätestatud ja lepingulisi õiguskaitsevahendeid, sh öelda üürilepingu üles. Kui seadus näeb ette õiguskaitsevahendid, mille kohaldamine võimaldab vältida hea usu põhimõtte vastast tagajärge, ei ole nõue hea usu põhimõttega vastuolus. (p 14)
|
| 2-24-523/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.12.2025 |
|
Elatise väljamõistmise üks eesmärke on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ning lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluaset. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata sellest, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või omandis olevas eluruumis. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust. Tulenevalt PKS § 105 lg-s 3 sätestatust peavad vanemad vastavalt oma varalisele seisundile (eelduslikult võrdsetes osades) osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kindlaks määrata eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-69-13, p-d 17, 18 ja 20). (p 11)
Lapse saadava kasutuseelise suuruse hindamiseks ei piisa üksnes eluruumi kasutamisest saadava eelise hariliku väärtuse hindamisest ja saadud summa jagamisest eluruumis elavate isikute arvuga. Ühe vanema eluaseme kasutamisest saadava kasutuseelise väärtuse hindamisel tuleb silmas pidada ka lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust (RKTKo nr 3-2-1-69-13, p 21), eristades ruume, mida laps ei kasuta, ruumidest, mis on lapse ainu- või ühiskasutuses, ning hinnata, kuivõrd vähendab kasutuseelise suurust asjaolu, et osa kasutatavast eluruumist on ühiskasutuses (vt ka RKTKo nr 2-14-11930/96, p 14; RKTKo nr 3-2-1-93-12, p 20). (p 12)
Seega tuli kohtutel emale kuuluva eluruumi kasutamisest saadava kasutuseelise hindamisel tuvastada, kui suurt osa eluruumist hageja tegelikult kasutab, sh missugune osa hageja kasutatavast eluruumist on hageja ainukasutuses ja missugune osa on ühiskasutuses. Selle tuvastanud, tuli kohtutel hinnata, kuivõrd vähendab kasutuseelise suurust asjaolu, et osa hageja kasutatavast eluruumist on ühiskasutuses. Seejuures on kohtupraktikas seni leitud, et ühiskasutuses olevalt asjalt ühiselt saadava kasutuseelise väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega alati madalam mh seetõttu, et tegemist on ühis-, mitte ainukasutusega (RKTKo nr 2-17-15677/175, p 21). (p 13)
Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 lg 2 järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse suuruse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (RKTKo nr 2-18-187/87, p 12; RKTKo nr 3-2-1-69-13, p 21). (p 15)
Vanema sissetuleku hindamisel on üks aasta piisav, et tuvastada ka ebaregulaarset sissetulekut teeniva muusiku keskmine sissetulek. (p 16.1)
Eelduslikult ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, kannab see vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult (RKTKo nr 2-17-6713/196, p 35). (p 18)
|
Facebook
X.com