Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi liigid
• ->
• kodune testament

Erinevalt notariaalsetest testamentidest kaotavad kodused testamendid PärS § 25 lg 1 alusel kehtivuse, kui testamendi tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Samuti on kodune testament PärS § 25 lg-s 2 sätestatu järgi tühine, kui selles ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise aega (vt ka RKTKo nr 2-17-5110/111, p 22). Lisaks on testament TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine, kui järgitud ei ole seaduses sätestatud konkreetsele testamendi liigile ette nähtud vormireegleid ja seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (vt ka RKTKo nr 2-14-53722/68, p 15; 3-2-1-87-05, p 13). (p 12)

Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendi olulisim tunnus on, et sellele on testaator alla kirjutanud vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja üheaegsel juuresolekul (PärS § 23 lg 1). Seejuures ei ole oluline, kas testamendi tekst on trükitud või käsikirjaline ja kas teksti koostas testaator ise või ta lasi teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest (RKTKo nr 2-17-5110/111, p 20). Tunnistajad ei pea teadma testamendi sisu, kuid testaator peab olema neile suuliselt, kirjalikult või teoga teada andnud, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning testament sisaldab tema viimset tahet (PärS § 23 lg 2) (vt ka RKTKo nr 2-17-5110/111, p 19). Tunnistajate kohustus on tunnistada, et testaator kirjutas testamendile konkreetsel kuupäeval alla, ja kinnitada, et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsusevõimeline. Selle kohta annavad tunnistajad kinnituse testamendile kohe pärast testaatorit allkirja andes (PärS § 23 lg 3). Samuti on neid vajaduse korral võimalik tunnistajatena kohtusse kutsuda. (p 12.1)

Omakäelise testamendi puhul on oluline, et selle on testaator algusest peale oma käega kirjutanud, kuid mitte ainult. PärS § 24 lg 1 järgi tuleb kodusesse testamenti pärast selle algusest lõpuni kirjutamist märkida testamendi tegemise kuupäev ja aasta ning see allkirjastada. Arvestades, et omakäelise testamendi juures ei pea viibima teisi isikuid (notar, tunnistajad), kes saaksid kinnitada, et testamendi koostas testaator, olles teo- ja otsusevõimeline, tuleb PärS § 24 lg-t 1 mõista selliselt, et testamendi sisu, kuupäev, aasta ja allkiri tuleb kirjutada oma käega ja ajaliselt lähestikku, s.o üldjuhul samal kuupäeval. Testamendi kirjutamine mitmel järjestikusel päeval on lubatav, kui selleks esineb mõjuv põhjus (nt ei suuda testaator haiguse tõttu või testamendis nimetatavate varaesemete rohkuse tõttu testamenti ühe päevaga kirjutada). Kuid ka sellisel juhul peab testamendi koostamine olema üks tervikprotsess. Kirjeldatud nõue muudab testamendi võltsimise raskemaks ja annab kindlust, et testaator oli testamendi koostamise hetkel teo- ja otsusevõimeline. Seega ei vasta PärS § 24 lg-s 1 kirjeldatud vorminõuetele testament, mille sisu on koostatud 3,5 aastat enne kuupäeva, aasta ja allkirja lisamist, ning on TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. (p 12.2)

Testaatoril on võimalik vältida iga kuue kuu möödumisel koduse testamendi algusest lõpuni omakäelist koostamist, kui ta esitab oma käega kirjutatud testamendi notarile ja notar koostab selle kohta tõestamisseaduse alusel notariaalakti. Sellisel juhul kehtib testament PärS § 24 lg 2 järgi notariaalselt tõestatud testamendina. Notariaalsed testamendid kehtivad tähtajatult ja nende säilimise tagab notar. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi

Testaatori viimse tahte muutumise korral on notariaalse testamendi tühistamine sama lihtne kui koduse testamendi tühistamine. Testaator saab testamendi või mõne selle osa igal ajal tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga. Seejuures võib testaator notariaalse testamendi tühistada notariaalse või koduse testamendiga või pärimislepinguga. Koduse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või testamendi hävitamisega või pärimislepinguga (PärS § 88 lg-d 1 ja 2). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine seaduse järgi
• ->
• TsK kohaldamine

TsK § 551 lg te 1–3 järgi pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest. Võimalik oli võtta pärand vastu ka seda faktiliselt valitsema või valdama asudes. TsK § 551 lg-te 2 ja 3 järgi loetakse, et pärija on kogu pärandvara vastu võtnud, kui ta on asunud valitsema või valdama mõnda pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Seejuures ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija asus valdama (RKTKo nr 3-2-1-141-03, p-d 7 ja 20; 3-2-1-130-05, p 11). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärija õigused ja kohustused

Asjade käsutamisel tuleb arvestada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõttega, mille kohaselt tuleb iga ese üle anda eraldi käsutustehinguga. Eelnevat seisukohta ei väära PärS § 148 lg 1 esimeses lauses sätestatu, mille kohaselt on kaaspärijal õigus käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Nimetatud säte kohaldub vaid juhul, kui pärandaja vara pärivad mitu pärijat (vt kaaspärija mõistet PärS §-s 147). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärija õigused ja kohustused

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad

Pärandvara ühisuse osa võõrandamisel tehingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid õigused ja kohustused pärandvara ühisuses. See tähendab, et omandajale lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Seejuures on pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe (RKTKo nr 2-17-4276/69, p 15; RKTKm nr 2-22-1754/11, p 9). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärija õigused ja kohustused

Ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamise puhul märgib kolleegium, et kehtiva õiguse kohaselt saavad omanikud ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu, st ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks on vaja mõlema omaniku nõusolekut (vt ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 17). See kehtib nii abikaasade ühisomandi kohta (PKS § 29 lg 1 esimene lause, PKS § 39) kui ka kaaspärijate kohta (PärS § 148 lg 1 teine lause). Seega on kaaspärija õigus käsutada pärandvara hulgas olevaid esemeid piiratum kui ainupärijal, kuna üksnes ühe pärija puhul ei teki pärandvara ühisust ja ainupärija saab päritud vara omanikuks samas positsioonis nagu pärandaja. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale

Pärandvara hulgas olevale kinnisasjale saab nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist järgmiste eelduste esinemisel: (1) nõude esitaja on pärandaja abikaasa, (2) kinnisasi, millele abikaasa palub seada isikliku kasutusõiguse, oli abikaasade ühine kodu ja (3) pärandaja abikaasa elujärg halveneb pärimise tõttu (vt ka RKTKo nr 2-18-8886/64, p 10). (p 14)

Iseenesest on õige, et kaasomandi mõttelist osa ei saa koormata isikliku kasutusõiguse, reaalservituudi, kasutusvalduse ega hoonestusõigusega (RKTKm 14.10.2008, 3-2-1-84-08, p 10). Samas jätavad hagejad tähelepanuta, et kaaspärijad on pärandvara hulgas olevate üksikute asjade ühisomanikud (AÕS § 70 lg 4), mitte kaasomanikud (AÕS § 70 lg 3). Ühisomandi puhul ei ole enne vastaval viisil vara jagamist võimalik kõnelda omandi mõttelistest osadest (RKTKo nr 3-2-1-164-14, p 12). Ühisomandis olevat vara saab koormata ainult tervikuna (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 20), mistõttu palus kostja vastuhagis õigesti koormata korter tervikuna isikliku kasutusõigusega tema kasuks. (p 15)

Ühisomandi koormamiseks isikliku kasutusõigusega on tulenevalt AÕS §-st 64¹ vajalikud õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellele vastava kande tegemine kinnistusraamatusse. Seega palus kostja õigesti korteri isikliku kasutusõigusega koormamiseks kohustada hagejaid andma selleks vajalikud tahteavaldused. Jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab hagejate tahteavaldust anda sellekohased nõusolekud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1). (p 15)

Materiaalõiguslikult ei välista pärandvaraks oleva korteri ühisomandi lõpetamist sellele PärS § 16 lg 3 alusel seatav tasuta tähtajatu isiklik kasutusõigus kostja kasuks. Kinnisasja ühisomandit on võimalik lõpetada ka olukorras, kus jagatav kinnisasi on koormatud mõne piiratud asjaõigusega. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

Kaaspärijad on pärandvara hulgas olevate üksikute asjade ühisomanikud (AÕS § 70 lg 4), mitte kaasomanikud (AÕS § 70 lg 3). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• annak

Kostja kinnisasja valdamise õigusliku alusena AÕS § 83 lg 1 mõttes võib kõne all tulla eelkõige kaks võimalust. Kostjal võib olla valdamiseks õiguslik alus, lähtudes testamendi p-s 1.2 sisalduvast korraldusest, milles pärandaja kohustas hagejat võimaldama kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Kostjal võib samuti olla õigus kasutada kinnisasjal asuvat elamut ja abihoonet pärandajaga tema eluajal sõlmitud tasuta kasutamise lepingu järgi, eeldusel et hageja ei ole tasuta kasutamise lepingut kehtivalt üles öelnud. (p 12)

Kuna annakuesemeks võib olla õigus, saab annakuesemena käsitada ka eluaegset kinnisasja kasutusõigust. Asjas ei ole vaidlust, et testamendi p-st 1.2 nähtuvalt kohustas pärandaja hagejat võimaldama kostjal kasutada kinnisasja eluaegselt. Hageja kohustus võimaldada kostjal kinnisasja eluaegselt kasutada annab kostjale õiguse nõuda PärS § 56 lg 1 kohaselt annaku täitmist. Pärija kohustusest võimaldada annakusaajal kasutada kinnisasja eluaegselt võib annakusaajale testamendist tulenevalt tekkida õigus nõuda PärS § 56 lg 1 alusel kinnisasja koormamist isikliku kasutusõigusega annakusaaja kasuks. Samuti võib testamendist tuleneda ka annakusaaja õigus nõuda kinnisasja kasutamiseks võlaõigusliku kasutuslepingu, näiteks tasuta kasutamise lepingu, sõlmimist. Testamendi p-s 1.2 sisalduvat korraldust eluaegse kasutusõiguse kohta käsitada sihtkäsundina PärS § 73 lg 1 mõttes. Sihtkäsundi puhul ei teki kellelgi kohustusele vastavat õigust. See ei tähenda, et keegi ei saaks sihtkäsundi täitmist nõuda (PärS § 74), vaid tähendab seda, et sihtkäsundi aluseks on selline kohustus, millest ei teki sihtkäsunditäitja ja konkreetse isiku vahel võlasuhet. Erinevalt annakust ei teki sihtkäsundi puhul sihtkäsunditäitjal samast võlasuhtest kohustust, millele vastaks teise isiku nõudeõigus, sest kohustuse eesmärk ei ole ühte konkreetset isikut soodustada. (p-d 14.1 ja 14.2, 16)

Olukorras, kus pärija on esitanud annakusaaja vastu AÕS § 80 lg 1 alusel vindikatsiooninõude ning annakut ei ole veel täidetud, võib annakusaaja tugineda sellele, et ta ei pea pärijale valdust üle andma, sest tal on õigus nõuda annaku täitmist, mis annab talle õiguse keelduda kinnisasja valduse väljaandmisest kuni annaku täitmiseni.

Enne annaku täitmist kuuluvad kõik pärandvaras olevad esemed, sh annakuesemed, pärijale kui üldõigusjärglasele. See ei tähenda aga, et pärija võiks annakusaajalt enne annaku täitmist annakueseme välja nõuda. Pärijal ei ole hea usu põhimõtte osaks oleva ja õiguse kuritarvitamise keeldu väljendavat dolo agit qui petit quod statim redditurus est põhimõtet arvestades õigus nõuda annakusaajalt annakueset, kui tal on annaku täitmisena kohustus ese annakusaajale üle anda. (p-d 17 ja 17.2)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimisleping

Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)

Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.

Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).

Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)

Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)

Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuuluvad pärandvara hulgas olevad asjad kaaspärijate ühisomandisse. See tähendab et üks kaaspärijatest ei saa iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest nagu kaasomanikule (vt RKTKo nr 2-18-18277/79, p 17.1; RKTKo nr 2-17-4276/69, p 14; RKTKm nr 2-17-18529/24, p 16). Kaaspärijad ei ole pärandvara hulgas olevate üksikute asjade kaasomanikud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 3), vaid ühisomanikud (AÕS § 70 lg 4). (p-d 8 ja 10)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab talle kuulunud pärandvara ühisuse mõttelise osa, ei ole sellise lepingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed. Pärandvara ühisuse osa omandaja (omandaja) saab endale osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes. Omandajale ei lähe üle pärija staatus ega sellega seotud õigused ja kohustused, kuid talle lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija (RKTKo nr 2-17-4276/69, p 15). (p 9)

Pooled vaidlesid selle üle, kas avaldajal kui kohtutäituril on õigus nõuda KRS § 62¹ lg 1 p 2 alusel kinnisasja omanikukande parandamist olukorras, kus pärandvara hulka kuulub kinnisasi, pärijaid on mitu ning ühe kaaspärija pärandvara ühisuse osa võõrandatakse täitemenetluses toimuva enampakkumise teel. Kolleegium selgitas, et olukorras, kus võlgnikust kaaspärija mõtteline osa pärandvara ühisusest võõrandatakse täitemenetluses toimunud sundenampakkumisel, saab võlgniku asemel kinnisasja ühisomanikuks pärandvara ühisuse osa omandaja, sest talle lähevad PärS § 148 lg 2 kohaselt üle kaaspärija varalised õigused. Kuna pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanik on enampakkumise teel võõrandamise tõttu muutunud (selleks ei ole enam võlgnik), siis tuleb KRS § 62¹ lg 1 p 2 alusel parandada ka kinnisasja omanikukanne kinnistusraamatus. Kinnistusraamatu omanikukande parandamata jätmise korral oleksid pärandavara ühisuse osa omandaja õigused kinnisasja ühisomanikuna ohustatud, kuivõrd ei ole välistatud pärandvara ühisuse osa heauskne omandamine ja kinnisasja ühisomanikuks saamine, tuginedes kinnisasja omanikukandele. (p-d 7, 11, 12)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandi vastuvõtmine ja loobumine
• ->
• pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine

Pärija staatus ei ole samastatav ühe pärandvara hulka kuuluva kinnisasja omandiõigusega. Kaaspärija positsioon kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (PärS § 147), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (PärS § 148 lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (PärS § 152), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (PärS § 149) (vt RKTKm nr 3-2-1-104-15, p 13). Eelnevast tuleneb, et kui kostja oleks omandanud kinnisasja kinnistusraamatu kande igamisega, kuid hagi oleks rahuldatud ja tuvastatud, et hageja on pärandaja pärija ½ suuruses osas, ei oleks hagejal küll olnud võimalik enam kinnisasja omandit saada, kuid see ei oleks välistanud tema võimalust nõuda pärandvara jagamist ning hüvitist poole pärandvara väärtuse ulatuses. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine seaduse järgi

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandi vastuvõtmine ja loobumine
• ->
• pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine

Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamise teel AÕS § 123 mõttes eeldab, et täidetud on järgmised tingimused: · isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, · ta on vallanud kinnisasja nagu omanik katkematult vähemalt kümme aastat ning · ta on selle kümne aasta jooksul vallanud kinnisasja heauskselt.

Kinnisasja omandamisel kinnistusraamatu kande igamisega kohaldatakse AÕS § 123 lg 2 järgi igamise tähtaja arvutamisele vallasasja igamise sätteid. See tähendab muu hulgas, et igamine on välistatud valdaja pahausksuse korral. AÕS § 111 lg 2 kohaselt on valdaja pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 12)

Isikut saab AÕS § 123 tähenduses pidada õigusliku aluseta kinnistusraamatusse kantuks ka juhul, kui ta kajastub kinnistusraamatus ainuomanikuna, kuid on tegelikult kinnisasja üks ühistest omanikest. Kaaspärijad on kehtiva pärimisseaduse §-de 147 ja 184 kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud. (p 13)

Kinnisasja valdajat saab pidada pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et ta on kantud kinnistusraamatusse ainuomanikuna õigusliku aluseta. Pärimise korral saab kinnistusraamatu kanne olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist. Kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Pärija on AÕS § 111 lg 2 mõttes pahauskne valdaja, kui ta teadis või pidi teadma, et ta ei saanud asja enda ainuomandisse, sest pärijaid on mitu, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine seaduse järgi
• ->
• seadusjärgsed pärijad

Lubatav ja õiguslikult perspektiivikas on aga hagi, mille isik on esitanud enda pärimisõiguse tuvastamiseks ning milles ta soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja õest on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline nõue ei eelda põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine seaduse järgi
• ->
• seadusjärgsed pärijad

TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (RKTKm nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

Praegusel juhul kuulub hüpoteegiga koormatud kinnistu kaaspärijate ühisomandisse ja ühe koosomaniku suhtes on tema avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus. (p 16)

Vt ka RKTKo 21.05.2014 nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKm 09.01.2019 nr 2-17-11697/30, p 13; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p-d 16 ja 17. (p-d 15 ja 17)

Juhul kui kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse, kaaspärijate ühisomandis olev kinnistu on koormatud hüpoteegiga, pärandvara on jagamata, kuid sissenõudjal on kõigi kaaspärijate vastu täitedokument ning kõik kaaspärijad (kõik vara omanikud) on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täituril õigus sellise täitedokumendi alusel koormatud kinnistu ka arestida ning sundtäitmine lõpuni viia (kaaspärijate ühisomandisse kuuluv kinnistu enampakkumisel müüa). See on võimalik ka olukorras, kus ühe kaaspärija suhtes algatatakse pankrotimenetlus, määratakse ajutine haldur ning pärija vara suhtes toimuv sundtäitmine on maakohtu määrusega keelatud. Tegemist ei ole sellises olukorras varaga, mille saaks automaatselt arvata pankrotivara hulka enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 17 lg 3 mõttes. (p 19.2)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimismenetlus

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärand

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärija õigused ja kohustused

Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)

Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)

Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)

Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimisleping

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine seaduse järgi

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• pärandi jagamine

Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)

Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4) Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)

Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)

Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi tõlgendamine

Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)

Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• annak

Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)

Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimistunnistus

Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi tühisus ja vaidlustamine

Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)

Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)

Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi tühisus ja vaidlustamine

TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)

Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).

Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.

Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)

Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi liigid
• ->
• kodune testament

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa eestkostja eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p-d 11 ja 13)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. (p 15)

Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

PärS § 23 lg 2 peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). (p 19)

Erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine. (p 20)

PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust. (p 21)

PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle tegemise aja kohta ütlusi. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärija õigused ja kohustused

Kui menetlusosaline suri pärast maakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist, läheb pärijale PärS § 130 lg 1 kohaselt üle menetlusosalise menetluslik positsioon, sest TsMS § 209 lg 1 kohaselt on menetlusõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimistunnistus

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärand
• ->
• pärandi hoid

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)

Pärandaja võlausaldajatel on sõltumata sellest, kas pärimismenetlus on lõppenud ja kas kellelegi on antud välja pärimistunnistus, õigus PärS § 111 lg 3 alusel taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist.

Kuna PankrS § 9 lg-d 1 ja 2 annavad võlausaldajale õiguse esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes (vt Riigikohtu 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 11), on pankrotimenetlus võimalik algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärija õigused ja kohustused
• ->
• pärandvara inventuur

Pärandvara inventuuri kulud kandnud isik ei ole ainuüksi nende kulude kandmise tõttu pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale

PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)

PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)

Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimistunnistus

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandi vastuvõtmine ja loobumine
• ->
• pärandi vastuvõtmine

Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

Vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16. (p 13)

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). (p 14)

Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel ei ole lepingu esemeks mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud. (p 15)

Pärandavara ühisuse osa omandaja saab alates talle pärandvara ühisuse mõttelise osa üleminekust osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes, eelkõige õiguse nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. (p 16)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab kolmandale isikule mõttelise osa pärandvara ühisusest, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt (p 19, 23)

Kaaspärija ostueesõigusel PärS § 149 lg 1 mõttes on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandanud kaaspärija ja osa omandaja üleandmise käsutustehingu tühisus. (p 26)

Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Tühiseks ei muutu VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga pärandvara ühisuse osa müügileping. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk müüjaga. (p 29)

Osa omandaja saab osa müünud kaaspärijalt nõuda pärandvara ühisuse osa müügihinna tagasi nendevahelise müügilepingu alusel. Ostueesõigust teostanud kaaspärija saab nõuda osa müünud kaaspärijalt nendevahelise müügilepingu täitmist ja pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist. (p 30)

AÕS § 261¹ lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu. (p 32)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandi vastuvõtmine ja loobumine

Pärast pärandist loobumist ei ole võlgnikul subjektiivset pärimisõigust. Seega ei ole olemas PärS §-s 126 nimetatud pärandiosa, mida võlgnikul oleks õigust saada ja võlgniku pärandiosale ei saa seega ka sissenõuet pöörata. (p 13.2)

Võlgniku pärandist loobumise tagajärjel selgitatakse pärandaja järel pärima õigustatud isikud välja vastavalt seaduse või viimse tahte kohase pärimise reeglitele. Järgmisena pärima õigustatud isikutele ei lähe võlgniku loobumise tõttu üle võlgniku pärimisõigus või tema õigus pärandiosale. Võlgniku subjektiivne pärimisõigus lõpeb. Järgmisena pärima õigustatud isikutel tekib endil subjektiivne õigus pärida pärandaja järel vastavalt pärimisõiguse reeglitele. Võlgniku õigusele, mis on lõppenud, ei saa sissenõuet pöörata. (P 13.3)

Kuna järgmisena pärima õigustatud isikutel on endal subjektiivne pärimisõigus, saab võlausaldaja nõudeõigus PärS § 126 järgi olla suunatud võlgniku loobumise tagajärjel järgmisena pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku vastu. PärS § 126 annab võlausaldajale eripärasena õiguse pöörata sissenõue pärandist loobunud võlgniku asemel pärima õigustatud isiku varale.

Võlausaldaja nõude eripära seisneb selles, et seadusest tulenevalt tagavad võlausaldaja nõuet võlgniku vastu võlgniku loobumise tõttu pärima õigustatud isikud. Säte kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil võlgnik on pärandist loobunud ja tal ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. (p 14)

PärS § 126 võimaldab sissenõude pöörata loobunud võlgniku asemel pärinud isiku mõttelisele osale pärandvara ühisusest ulatuses, milles pärima õigustatud isik päris võlgniku loobumise tagajärjel. (p 19)

Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse, peab ta esitama kohtusse hagi isikute vastu, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu võlgniku asemel. Kohtumenetluses saab kohus hinnata PärS § 126 kohaldamise eeldusi. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• kaaspärijad
• ->
• kaaspärijate õigussuhted

Pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine ei tähenda seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9; vt ka 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• sihtkäsund

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• annak

Testamendis sisalduv korraldus sai enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse tähenduses olla mõistetav sihtkäsundina (PärS § 73 lg 1) või annakuna (PärS § 54). Sihtkäsund võimaldas testaatoril määrata sihtkäsunditäitjale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust, ning annakuga sai testaator määrata annakusaajale varalise hüve, mis annab selle saajale õiguse nõuda annaku üleandmist. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi tõlgendamine

Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Asjaolud, mis tekivad pärast testamendi tegemist, ei saa mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal. (p 18)

Testamendi tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad.

Testamendis sisalduvatele korraldustele õigusliku hinnangu andmisel tuleb testamendi tõlgendamise reegleid arvestades otsustada igal üksikjuhtumil korralduse õigusliku olemuse üle, kasutades korralduste eristamise kriteeriume nende koostoimes. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61). (p 19)

Annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: · kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; · millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; seejuures viitab pärija nimetamise korraldusele see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; · kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, kes osaleb pärandvara jagamises, vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest ja kannab pärandi avanemisega seotud kulud, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; · kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu. (p 20)

Annaku määramise ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb hinnata, millise osakaalu moodustas testamendis nimetatud vaidlusalune varaese kogu pärandvara väärtusest, ning sedagi üksnes ühe kriteeriumina teiste hulgas. Kui pärandaja on korralduses käsitlenud vaid korterit, kuid muu vara on vähese väärtusega, tuleb korralduse tõlgendamise kaudu välja selgitada, kas testaatori tegelik tahe oli määrata üksnes korteri saatus ning jätta väiksemad esemed, sh näiteks korteri sisustusesemed, muudele isikutele kui neile, keda ta testamendiga soodustas. (p 22)

Kui testaator on korralduses nimetanud konkreetsed esemed, kuid ei ole selgelt pärijat nimetanud ega loetlenud kõiki esemeid, on vajalik korraldust tõlgendades mh välja selgitada, keda testaator soovis näha oma üldõigusjärglasena. Annakukorraldusega võis testaator soovida piirduda juhul, kui võib eeldada, et tema tegelik tahe oli, et tema üldõigusjärglased oleksid seadusjärgsed pärijad, mitte testamendiga soodustatud isikud. Pärija nimetamise korraldusega võib olla tegemist siis, kui saab eeldada, et testaatori tegelik tahe oli soodustada testamendis nimetatud isikuid. (p 23)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi tühisus ja vaidlustamine

PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta. (p 27)

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandi vastuvõtmine ja loobumine

Loobuda saab nii pärandist kui annakust. Pärandist loobumise korral testamendijärgne pärija ei päri. Annakust loobumise korral lõpeb üldjuhul annaku täitmise nõue.

Iseenesest on võimalik nii pärandist kui ka annakust loobumine kehtetuks tunnistada (PärS § 123 ja TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97). Eksimuse tõttu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist võib pärija taotleda üksnes juhul, kui ta on võtnud pärandi vastu või loobunud sellest eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2). (p 12)