/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-4817/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2021

Praegusel juhul kuulub hüpoteegiga koormatud kinnistu kaaspärijate ühisomandisse ja ühe koosomaniku suhtes on tema avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus. (p 16)

Vt ka RKTKo 21.05.2014 nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKm 09.01.2019 nr 2-17-11697/30, p 13; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p-d 16 ja 17. (p-d 15 ja 17)

Juhul kui kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse, kaaspärijate ühisomandis olev kinnistu on koormatud hüpoteegiga, pärandvara on jagamata, kuid sissenõudjal on kõigi kaaspärijate vastu täitedokument ning kõik kaaspärijad (kõik vara omanikud) on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täituril õigus sellise täitedokumendi alusel koormatud kinnistu ka arestida ning sundtäitmine lõpuni viia (kaaspärijate ühisomandisse kuuluv kinnistu enampakkumisel müüa). See on võimalik ka olukorras, kus ühe kaaspärija suhtes algatatakse pankrotimenetlus, määratakse ajutine haldur ning pärija vara suhtes toimuv sundtäitmine on maakohtu määrusega keelatud. Tegemist ei ole sellises olukorras varaga, mille saaks automaatselt arvata pankrotivara hulka enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 17 lg 3 mõttes. (p 19.2)

2-18-18277/79 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)

Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)

Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)

Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)

Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4) Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)

Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)

Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)


Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)


Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)

Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)


Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)

Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)


Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)

Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)

2-17-1453/135 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.12.2020

TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)


Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. TsÜS § 115 lg 2 kohaselt ei saa esindaja kaudu teha tehingut, mis tuleb teha isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetavat isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemisel esindada ega nende tegemiseks nõusolekut anda. Need tehingud ei saa ka kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. Testamendi peab PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema isiklikult. Eestkostemääruses kajastatakse TsMS § 526 lg 5 kohaselt eraldi see, kas eestkostetaval on valimisõigus, kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes, sellepärast et ka neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. (p-d 11 ja 14)

Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14). (p 12)

TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. (p 15)

Iga eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingu kehtivust tuleb üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi. (p 16-17)

Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt. (p 18)

2-17-5110/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2020

TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)

Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)

Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)

Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).

Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.

Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)

Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)


Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa eestkostja eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. Samuti ei saa eestkostja ülesannete hulka kuuluda testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p-d 11 ja 13)

Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. (p 15)

Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)

PärS § 23 lg 2 peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärk on see, et tunnistajad saaksid aru ja teaksid kinnitada, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on seejuures teo- ja otsustusvõimeline. Samas on tunnistajate teavitamine testaatori tahteavaldus, mille testaator võib TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt teha ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga (vt Riigikohtu 10. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, p-d 14 ja 15). (p 19)

Erinevalt omakäelisest testamendist, mille testaator peab PärS § 24 lg 1 kohaselt kirjutama algusest lõpuni oma käega, ei pea testaator tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti algusest lõpuni oma käega koostama. Testaator võib kasutada trükitud teksti või lasta teksti koostada kellelgi teisel, sh ühel tunnistajatest. Küll aga peab testaator PärS § 23 lg-st 1 tulenevalt märkima testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on märkinud keegi teine, kuupäev on märgitud loetamatult või on testamendil vastuoluliselt mitu kuupäeva, on PärS § 23 lg-st 1 tulenevat kuupäeva märkimise nõuet rikutud. Eelnev ei tähenda aga, et testament oleks seetõttu tühine. (p 20)

PärS § 23 lg-s 1 sätestatud kuupäeva ja aasta märkimise nõude eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa testamendi tühisus. Sätte eesmärgi sisustamisel tuleb arvestada PärS § 25 lg-ga 2, mis reguleerib tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kui koduse testamendi kehtivust. (p 21)

PärS § 25 lg 2 näeb kuupäeva ja aasta märkimata jätmise korral ette testamendi tühisuse vaid juhul, kui täidetud on korraga mõlemad eeldused: koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik selle tegemise aega tuvastada. Seega on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament, millele ei ole kuupäeva ega aastat märgitud, tühine vaid juhul, kui selle tegemise aega ei ole võimalik ka muul viisil tuvastada. On ebatõenäoline, et tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi tegemise aega ei saaks tuvastada, sest tunnistajad saavad anda selle tegemise aja kohta ütlusi. (p 22)

2-18-9218/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.09.2020

Tagaseljaotsuse teistmine TsMS § 703 lg 2 järgi ei ole lubatud, kui tagaseljaotsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud. (p 7)

Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)


Iseenesest ei pea kohus olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Seda aga üksnes juhul, kui asjaoludest nähtub, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta. Kohus saab viimasel juhul tagaseljaotsuses märkida, et see avaldatakse Ametlikes Teadaannetes (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-9-10, p 11; 20. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-13, p 11). (p 10)

Tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamise eeldused ei ole täidetud, kui kohus jätab otsuse põhjendustes esitamata enda kaalutlused selle kohta, miks ei ole tagaseljaotsust võimalik muul viisil kätte toimetada.

Põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et tagaseljaotsust ei olnud kostjale võimalik kätte toimetada muul viisil kui Ametlike Teadaannete kaudu, on vajalikud selleks, et kõrgema astme kohus saaks kontrollida, kas menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused on täidetud. Üksnes märge avaliku kättetoimetamise kohta tagaseljaotsuse resolutsioonis ei ole piisav, põhjendustest peaks nähtuma vähemalt see, mida kohus on tagaseljaotsuse muul viisil kättetoimetamiseks teinud. (p 11)


Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)

Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)


Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)


Menetlusdokumendi saab lugeda TsMS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 mõttes kätte toimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Menetlusdokumendi üleandmine peab kättetoimetamise puhul toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis dokumenteeritud, samuti peab kättetoimetamine toimuma seaduses sätestatud viisil (vt ka Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑171‑16, p 19). (p 12)


Kui menetlusosaline suri pärast maakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist, läheb pärijale PärS § 130 lg 1 kohaselt üle menetlusosalise menetluslik positsioon, sest TsMS § 209 lg 1 kohaselt on menetlusõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis. (p 13)

2-17-13190/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.05.2020

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)


Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12712, p 15). Pärimistunnistuse väljastamine ei ole eelduseks ka pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks ega pärandvara pankrotiavalduse esitamiseks. (p 13)

Pärandaja võlausaldajatel on sõltumata sellest, kas pärimismenetlus on lõppenud ja kas kellelegi on antud välja pärimistunnistus, õigus PärS § 111 lg 3 alusel taotleda pärandvara hoiumeetmete rakendamist.

Kuna PankrS § 9 lg-d 1 ja 2 annavad võlausaldajale õiguse esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes (vt Riigikohtu 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 11), on pankrotimenetlus võimalik algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata. (p 14)


Pärandvara inventuuri kulud kandnud isik ei ole ainuüksi nende kulude kandmise tõttu pärandvara pankrotimenetluses võlausaldajaks. (p 15)

2-18-8886/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.02.2020

PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)

PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)

Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)


Asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud. (p 14)

2-17-12712/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.10.2019

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)


Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)


TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

2-17-4276/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

Vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16. (p 13)

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). (p 14)

Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel ei ole lepingu esemeks mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud. (p 15)

Pärandavara ühisuse osa omandaja saab alates talle pärandvara ühisuse mõttelise osa üleminekust osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes, eelkõige õiguse nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. (p 16)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab kolmandale isikule mõttelise osa pärandvara ühisusest, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt (p 19, 23)

Kaaspärija ostueesõigusel PärS § 149 lg 1 mõttes on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandanud kaaspärija ja osa omandaja üleandmise käsutustehingu tühisus. (p 26)

Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Tühiseks ei muutu VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga pärandvara ühisuse osa müügileping. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk müüjaga. (p 29)

Osa omandaja saab osa müünud kaaspärijalt nõuda pärandvara ühisuse osa müügihinna tagasi nendevahelise müügilepingu alusel. Ostueesõigust teostanud kaaspärija saab nõuda osa müünud kaaspärijalt nendevahelise müügilepingu täitmist ja pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist. (p 30)

AÕS § 261¹ lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu. (p 32)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)


Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)

2-17-18529/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.12.2018

Pärast pärandist loobumist ei ole võlgnikul subjektiivset pärimisõigust. Seega ei ole olemas PärS §-s 126 nimetatud pärandiosa, mida võlgnikul oleks õigust saada ja võlgniku pärandiosale ei saa seega ka sissenõuet pöörata. (p 13.2)

Võlgniku pärandist loobumise tagajärjel selgitatakse pärandaja järel pärima õigustatud isikud välja vastavalt seaduse või viimse tahte kohase pärimise reeglitele. Järgmisena pärima õigustatud isikutele ei lähe võlgniku loobumise tõttu üle võlgniku pärimisõigus või tema õigus pärandiosale. Võlgniku subjektiivne pärimisõigus lõpeb. Järgmisena pärima õigustatud isikutel tekib endil subjektiivne õigus pärida pärandaja järel vastavalt pärimisõiguse reeglitele. Võlgniku õigusele, mis on lõppenud, ei saa sissenõuet pöörata. (P 13.3)

Kuna järgmisena pärima õigustatud isikutel on endal subjektiivne pärimisõigus, saab võlausaldaja nõudeõigus PärS § 126 järgi olla suunatud võlgniku loobumise tagajärjel järgmisena pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku vastu. PärS § 126 annab võlausaldajale eripärasena õiguse pöörata sissenõue pärandist loobunud võlgniku asemel pärima õigustatud isiku varale.

Võlausaldaja nõude eripära seisneb selles, et seadusest tulenevalt tagavad võlausaldaja nõuet võlgniku vastu võlgniku loobumise tõttu pärima õigustatud isikud. Säte kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil võlgnik on pärandist loobunud ja tal ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. (p 14)

PärS § 126 võimaldab sissenõude pöörata loobunud võlgniku asemel pärinud isiku mõttelisele osale pärandvara ühisusest ulatuses, milles pärima õigustatud isik päris võlgniku loobumise tagajärjel. (p 19)

Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse, peab ta esitama kohtusse hagi isikute vastu, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu võlgniku asemel. Kohtumenetluses saab kohus hinnata PärS § 126 kohaldamise eeldusi. (p 24)


Pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine ei tähenda seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9; vt ka 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). (p 16)


Kui pärandvara on jagamata, siis ei saa kohtutäitur arestida pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja, sest pärandvaras olevad konkreetsed esemed kuuluvad kuni pärandvara jagamiseni kaaspärijatele ühiselt (PärS § 147) ehk on nende ühisomandis. (p 16)

Olukorras, kus on mitu pärijat ning pärandvara on veel jagamata, saab pöörata sissenõude pärandvara ühisuse osale, mitte pärandvaras olevale konkreetsele esemele või mõttelisele osale sellest. (p 17)

Kuna võlgniku õigused lõpevad pärandist loobumisega ehk võlgnikul ei ole õigust pärandvarale, millele saaks sissenõude pöörata, siis tuleb sissenõue pöörata võlgniku asemel pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku varale. (p 18)


PärS §-st 126 tulenev nõudeõigus ei anna sissenõudjale iseenesest täitedokumenti, et pöörata sundtäitmisel sissenõue võlgniku asemel pärima õigustatud isikute varale. (p 20) Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse, peab ta esitama kohtusse hagi isikute vastu, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu võlgniku asemel. (p 24)

Isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). (p 21)


Isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). (p 21)

2-16-1044/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018

Kinnisasja kaasomandi mõttelist osa ei saa seaduse kohaselt koormata isikliku kasutusõigusega (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10) ega teha sellekohast kannet kinnistusraamatusse.

Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav (AÕS §-d 228 ja 215). (p 14)


Testamendis sisalduv korraldus sai enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse tähenduses olla mõistetav sihtkäsundina (PärS § 73 lg 1) või annakuna (PärS § 54). Sihtkäsund võimaldas testaatoril määrata sihtkäsunditäitjale kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust, ning annakuga sai testaator määrata annakusaajale varalise hüve, mis annab selle saajale õiguse nõuda annaku üleandmist. (p 16)

2-16-2978/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018

Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Asjaolud, mis tekivad pärast testamendi tegemist, ei saa mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal. (p 18)

Testamendi tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad.

Testamendis sisalduvatele korraldustele õigusliku hinnangu andmisel tuleb testamendi tõlgendamise reegleid arvestades otsustada igal üksikjuhtumil korralduse õigusliku olemuse üle, kasutades korralduste eristamise kriteeriume nende koostoimes. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61). (p 19)

Annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: · kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; · millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; seejuures viitab pärija nimetamise korraldusele see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; · kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, kes osaleb pärandvara jagamises, vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest ja kannab pärandi avanemisega seotud kulud, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; · kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu. (p 20)

Annaku määramise ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb hinnata, millise osakaalu moodustas testamendis nimetatud vaidlusalune varaese kogu pärandvara väärtusest, ning sedagi üksnes ühe kriteeriumina teiste hulgas. Kui pärandaja on korralduses käsitlenud vaid korterit, kuid muu vara on vähese väärtusega, tuleb korralduse tõlgendamise kaudu välja selgitada, kas testaatori tegelik tahe oli määrata üksnes korteri saatus ning jätta väiksemad esemed, sh näiteks korteri sisustusesemed, muudele isikutele kui neile, keda ta testamendiga soodustas. (p 22)

Kui testaator on korralduses nimetanud konkreetsed esemed, kuid ei ole selgelt pärijat nimetanud ega loetlenud kõiki esemeid, on vajalik korraldust tõlgendades mh välja selgitada, keda testaator soovis näha oma üldõigusjärglasena. Annakukorraldusega võis testaator soovida piirduda juhul, kui võib eeldada, et tema tegelik tahe oli, et tema üldõigusjärglased oleksid seadusjärgsed pärijad, mitte testamendiga soodustatud isikud. Pärija nimetamise korraldusega võib olla tegemist siis, kui saab eeldada, et testaatori tegelik tahe oli soodustada testamendis nimetatud isikuid. (p 23)


PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta. (p 27)


Loobuda saab nii pärandist kui annakust. Pärandist loobumise korral testamendijärgne pärija ei päri. Annakust loobumise korral lõpeb üldjuhul annaku täitmise nõue.

Iseenesest on võimalik nii pärandist kui ka annakust loobumine kehtetuks tunnistada (PärS § 123 ja TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97). Eksimuse tõttu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist võib pärija taotleda üksnes juhul, kui ta on võtnud pärandi vastu või loobunud sellest eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2). (p 12)

2-14-53722/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018

Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4) (Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24).

Ringkonnakohtu otsuses märgitu peab võimaldama järeldada, et maakohus rikkus eelmenetluses olulisel määral selgitamiskohustust ning jättis seetõttu asjas olulised asjaolud välja selgitamata. (p 11)


Vt Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13. (p 13)


Vt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16, p 13 ja 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15. (p 15)


Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta.

Olukorras, kus kohus tuvastab, et pärandaja ei ole testamenti teinud, ei ole kohtul alust testamendi tühisust tuvastada ega testamenti tühistada. Kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada. (p 15)


Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta. (p 15)

3-2-1-13-16 PDF Riigikohus 06.04.2016

Pärandaja viimane elukoht võib TsÜS § 14 lg 2 alusel olla ka üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamisel tähtsust. (p 13)


Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)


Kui notar keeldub PärS § 165 lg 2 alusel pärimismenetlust algatamast, kuna pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis, on pärijatel NotS § 41 lg 5 ja TsMS § 475 lg 1 p 152 alusel õigus pöörduda maakohtusse, nõudes ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. (p 10)

Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). (p 11)

NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama pärimismenetluse algatamata jätmise otsust. (p 15)


TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)


TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)

Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)

3-2-1-104-15 PDF Riigikohus 20.10.2015

Kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mille käsutamist saab TMS-i alusel piirata. TMS ei võimalda kinnisasjade käsutuskeeldu kinnistusraamatusse kanda, kui võlgnik ei ole ainuomanik ega kaasomanik, kellele kuuluks kindlaks määratud mõtteline osa kinnisasjadest. Kaaspärijate õigusi reguleerivate sätetega oleks vastuolus, kui pärandvara hulka kuuluvatele üksikutele esemetele saaks sissenõuet pöörata samal viisil nagu kaasomaniku mõttelisele osale. (p 9)

Täitemenetluse raames kinnistusraamatusse märgete tegemise võimalused on TMS-is sõnaselgelt sätestatud. Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda keelumärkeid, mille sissekandmist ei ole seaduses ette nähtud. (p 10)


Kaaspärijale kuuluva mõttelise osa puhul on tegemist varalise õigusega TMS § 110 jj tähenduses. (p 13)

Kehtiva õiguse järgi puudub võimalus TMS § 54 lg 3 ja § 129 lg 2 järgi muuta nähtavaks pärandvara ühisuse mõttelise osa arestimine. (p 11)

Kaaspärija mõttelisele osale sissenõuet pöörates on kohtutäituril võimalik TMS § 111 alusel arestida võlgnikust kaaspärija nõue teiste kaaspärijate vastu pärandvara jagamiseks. Sellisel juhul on võlgniku suhtes kohustatud kolmandateks isikuteks teised kaaspärijad. Nõue on arestitud, kui arestimisakt on kõigile kaaspärijatele kätte toimetatud (TMS § 114 lg 4). Pärandvara jagamise nõude arestimise puhul on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 järgi muuhulgas õigus esitada hagi teiste kaaspärijate vastu. Pärandvara jagamise hagi tagamiseks on hagejal õigus taotleda hagi tagamise korras keelumärke kandmist kinnistusraamatusse omandi käsutamise keelamiseks või eelmärke sissekandmist, mis tagaks ühisvara jagamise nõuet, st et kinnistusraamatu seisu vaidluse kestel ei muudetaks (ühisvara jagamise nõude kohta vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 45). Pärast pärandvara jagamist on võimalik sissenõue pöörata juba pärandvara jagamisel võlgnikule määratud esemetele, mh võlgniku kui kinnisasja kaasomaniku mõttelisele osale, kui pärandvara jagamisel jääb mõni kinnisasi kaasomandisse. (p 14)


Kaasomandi sätete kohaldamine pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele ei või minna vastuollu kaaspärija õiguste ja kohustuste kohta sätestatuga. (p 9)

3-2-1-68-14 PDF Riigikohus 24.09.2014

Avaldaja palus väidetava pärijana hagi tagamise korras pärimisasjas keelata notaril pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse ja sundosa saaja tunnistuse väljastamine kuni vaidluse lõppemiseni välismaal tehtud testamendi kehtivuse üle. Kohtu pädevuses on hagi tagamiseks keelata notaril hagi tagamise avalduses märgitud toimingute tegemine pärandvara hoiumeetmena. PärS § 110 lg 2 p 2 järgi on pärandi hoiumeetmeks muu hulgas tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine. PärS § 110 lg 1 p 1 järgi saab pärandvara hoiumeetmeid rakendada ka juhul, kui pärija ei ole teada. PärS § 111 lg 4 sätestab, et vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnistust nõudva isiku taotlusel. Eeltoodut arvestades on avaldaja taotlus käsitatav PärS § 111 lg 4 järgi esitatud taotlusena otsustada pärandvara hoiumeetmena hagi tagamise üle asjas, kus on tekkinud vaidlus selle üle, kes on pärandaja Eestis asuva vara pärijaks. Hagi tagamisel PärS § 110 lg 1 p 1 kohaldamiseks ei pea olema pärandvara kohta algatatud kohtuvaidlust (p-d 13, 14 ja 16).


Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest (PärS § 148 lg 1 teine lause). Eeltoodust tuleneb, et puudutatud isikud võivad juhul, kui hagi ei tagata, võõrandada pärast pärimisõiguse tunnistuse saamist neile pärimisõiguse tunnistuse järgi kuuluva mõttelise osa pärandavara ühisusest (sellisel juhul on kaaspärijatel PärS § 149 järgi ostueesõigus), aga ka pantida või seda muul viisil käsutada. Sellise käsutuse esemeks on mõtteline osa pärandavarast kui kogumist (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) (vt PärS § 148 lg 2 ) (p 15).

3-2-1-27-12 PDF Riigikohus 09.05.2012

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse sundosa pärimist reguleerivaid sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus selliselt, et isik päris sundosa ka siis, kui pärandaja ei olnud jätnud seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetut ülenejat või alanejat sugulast või abikaasat pärandist täiesti ilma ega vähendanud tema pärandiosa suurust võrreldes seadusjärgse pärandiosa suurusega, kuid annaku täitmise tõttu oleks ta saanud kogu pärandist vähem vara kui seaduses sätestatud sundosa. Samal ajal ei olnud võimalik pärida nii seadusjärgset kui ka sundosaõigusest tulenevat osa. Isik päris üldjuhul seaduse alusel seadusjärgse osa ning kui tal oli õigus sundosale, siis päris ta seaduse järgi pärandaja viimsest tahtest hoolimata vähemalt sundosa. Sundosa pärimise õigus oli PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja ülenejatel ja alanejatel sugulastel ning abikaasal, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada olid piiratud ning kes vajasid seetõttu erilist abi (vt Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04). Sundosa pärimiseks pidid PärS §-s 104 sätestatud tingimused olema täidetud pärandaja surma päeval. Sundosa pärimiseks peab sundosa saaja tõendama sundosa pärimise aluseks olevad asjaolud, sh pärija abivajaduse. Sundosaõiguse tuvastamisel tuleb arvestada isikule kuuluvat vara sõltumata omandivormist (ainuomand või ühine omand) ning vara kiire võõrandamise võimalusest. Isiku abivajaduse kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas isikul oli pärandi avanemise ajal piisavalt vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada. See, et sundosa saaja ei avaldanud kohe soovi jagada pärandvara sundosaõiguse alusel, ei võta temalt õigust nõuda sundosa hiljem, kui ta ei ole tingimusteta sundosaõigusest loobunud.

3-2-1-130-11 PDF Riigikohus 13.12.2011

Kohus tegi 2007.a. kindlaks pärandaja surmaaja tagasiulatuvalt, tuvastades surmaaja 31. detsember 1996.a. Testamendijärgseks pärijaks oli T. H ja asepärijaks E. T. TsK § 534 p 2 kohaselt on pärimisel testamendi järgi pärijaks kodanik, kes on elus pärandaja surma momendil. T. H suri enne kohtuotsuse tegemist, millega pärandaja surmaaeg tagasiulatuvalt kindlaks tehti, kuid pärast pärandaja surmakuupäeva. Lähtuvalt testamendi sõnastusest on E. T pärijaks juhul, kui T. H ei võtnud pärandit vastu. Pärandi vastuvõtmise üks komponent on TsK § 551 lg 2 järgi ka pärija tahe, kuid praeguste asjaolude korral on oluline üksnes see, kas T. H asus kohtuotsusega tuvastatud M. P surmapäeval või pärast seda faktiliselt M. P vara valitsema ja valdama (TsK § 551 lg-d 2 ja 3). Kui praegusega sarnastel juhtudel oleks nõutav tuvastada isiku selge tahe pärandavara vastu võtta, ei oleks surnuks tunnistamise korral võimalik pärandi vastuvõtmiseks seaduses (TsK) ettenähtud korda rakendada. See aga oleks vastuolus pärimisõiguse tagatuse põhimõttega põhiseaduse § 32 lg 4 järgi.

3-2-1-79-10 PDF Riigikohus 18.10.2010

Juhul kui abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010, siis tuleb perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.


Surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2).


Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.


VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.

3-2-1-41-10 PDF Riigikohus 25.05.2010

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. PärS § 125 kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. PärS § 125 on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist.

PärS § 125 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (PärS § 18 lg 1 kohaselt muude pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle mõnele kolmandale isikule. PärS § 125 alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara arvel ei või võla tasumist nõuda.


TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel asja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 26).

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json