/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-12712/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.10.2019
Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15) TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)
Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15) TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16) Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)
TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)
2-17-18529/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.12.2018
Pärast pärandist loobumist ei ole võlgnikul subjektiivset pärimisõigust. Seega ei ole olemas PärS §-s 126 nimetatud pärandiosa, mida võlgnikul oleks õigust saada ja võlgniku pärandiosale ei saa seega ka sissenõuet pöörata. (p 13.2) Võlgniku pärandist loobumise tagajärjel selgitatakse pärandaja järel pärima õigustatud isikud välja vastavalt seaduse või viimse tahte kohase pärimise reeglitele. Järgmisena pärima õigustatud isikutele ei lähe võlgniku loobumise tõttu üle võlgniku pärimisõigus või tema õigus pärandiosale. Võlgniku subjektiivne pärimisõigus lõpeb. Järgmisena pärima õigustatud isikutel tekib endil subjektiivne õigus pärida pärandaja järel vastavalt pärimisõiguse reeglitele. Võlgniku õigusele, mis on lõppenud, ei saa sissenõuet pöörata. (P 13.3) Kuna järgmisena pärima õigustatud isikutel on endal subjektiivne pärimisõigus, saab võlausaldaja nõudeõigus PärS § 126 järgi olla suunatud võlgniku loobumise tagajärjel järgmisena pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku vastu. PärS § 126 annab võlausaldajale eripärasena õiguse pöörata sissenõue pärandist loobunud võlgniku asemel pärima õigustatud isiku varale. Võlausaldaja nõude eripära seisneb selles, et seadusest tulenevalt tagavad võlausaldaja nõuet võlgniku vastu võlgniku loobumise tõttu pärima õigustatud isikud. Säte kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil võlgnik on pärandist loobunud ja tal ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. (p 14) PärS § 126 võimaldab sissenõude pöörata loobunud võlgniku asemel pärinud isiku mõttelisele osale pärandvara ühisusest ulatuses, milles pärima õigustatud isik päris võlgniku loobumise tagajärjel. (p 19) Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse, peab ta esitama kohtusse hagi isikute vastu, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu võlgniku asemel. Kohtumenetluses saab kohus hinnata PärS § 126 kohaldamise eeldusi. (p 24)
Pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine ei tähenda seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9; vt ka 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). (p 16)
Kui pärandvara on jagamata, siis ei saa kohtutäitur arestida pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja, sest pärandvaras olevad konkreetsed esemed kuuluvad kuni pärandvara jagamiseni kaaspärijatele ühiselt (PärS § 147) ehk on nende ühisomandis. (p 16) Olukorras, kus on mitu pärijat ning pärandvara on veel jagamata, saab pöörata sissenõude pärandvara ühisuse osale, mitte pärandvaras olevale konkreetsele esemele või mõttelisele osale sellest. (p 17) Kuna võlgniku õigused lõpevad pärandist loobumisega ehk võlgnikul ei ole õigust pärandvarale, millele saaks sissenõude pöörata, siis tuleb sissenõue pöörata võlgniku asemel pärima õigustatud isikute, mitte võlgniku varale. (p 18)
PärS §-st 126 tulenev nõudeõigus ei anna sissenõudjale iseenesest täitedokumenti, et pöörata sundtäitmisel sissenõue võlgniku asemel pärima õigustatud isikute varale. (p 20) Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna PärS §-st 126 tuleneva nõudeõiguse, peab ta esitama kohtusse hagi isikute vastu, kes pärisid võlgniku loobumise tõttu võlgniku asemel. (p 24) Isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). (p 21)
Isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). (p 21)
2-16-2978/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018
Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Asjaolud, mis tekivad pärast testamendi tegemist, ei saa mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal. (p 18) Testamendi tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad. Testamendis sisalduvatele korraldustele õigusliku hinnangu andmisel tuleb testamendi tõlgendamise reegleid arvestades otsustada igal üksikjuhtumil korralduse õigusliku olemuse üle, kasutades korralduste eristamise kriteeriume nende koostoimes. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61). (p 19) Annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: · kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; · millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; seejuures viitab pärija nimetamise korraldusele see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; · kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, kes osaleb pärandvara jagamises, vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest ja kannab pärandi avanemisega seotud kulud, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; · kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu. (p 20) Annaku määramise ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb hinnata, millise osakaalu moodustas testamendis nimetatud vaidlusalune varaese kogu pärandvara väärtusest, ning sedagi üksnes ühe kriteeriumina teiste hulgas. Kui pärandaja on korralduses käsitlenud vaid korterit, kuid muu vara on vähese väärtusega, tuleb korralduse tõlgendamise kaudu välja selgitada, kas testaatori tegelik tahe oli määrata üksnes korteri saatus ning jätta väiksemad esemed, sh näiteks korteri sisustusesemed, muudele isikutele kui neile, keda ta testamendiga soodustas. (p 22) Kui testaator on korralduses nimetanud konkreetsed esemed, kuid ei ole selgelt pärijat nimetanud ega loetlenud kõiki esemeid, on vajalik korraldust tõlgendades mh välja selgitada, keda testaator soovis näha oma üldõigusjärglasena. Annakukorraldusega võis testaator soovida piirduda juhul, kui võib eeldada, et tema tegelik tahe oli, et tema üldõigusjärglased oleksid seadusjärgsed pärijad, mitte testamendiga soodustatud isikud. Pärija nimetamise korraldusega võib olla tegemist siis, kui saab eeldada, et testaatori tegelik tahe oli soodustada testamendis nimetatud isikuid. (p 23)
PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta. (p 27)
Loobuda saab nii pärandist kui annakust. Pärandist loobumise korral testamendijärgne pärija ei päri. Annakust loobumise korral lõpeb üldjuhul annaku täitmise nõue. Iseenesest on võimalik nii pärandist kui ka annakust loobumine kehtetuks tunnistada (PärS § 123 ja TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97). Eksimuse tõttu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist võib pärija taotleda üksnes juhul, kui ta on võtnud pärandi vastu või loobunud sellest eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2). (p 12)
3-2-1-41-10 PDF Riigikohus 25.05.2010
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. PärS § 125 kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. PärS § 125 on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist. PärS § 125 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (PärS § 18 lg 1 kohaselt muude pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle mõnele kolmandale isikule. PärS § 125 alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara arvel ei või võla tasumist nõuda.
TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel asja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 26).
3-2-1-86-08 PDF Riigikohus 05.11.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist. Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes. Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt menetlusosalise taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 74 lg-st 2 tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping.
Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.
3-2-1-53-08 PDF Riigikohus 13.06.2008
Otsusevõimetu isiku tehtud testament on tühine ja sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Isik võib testamendi tühisuse tuvastamiseks kohtusse pöörduda, et kaitsta oma seadusest või testamendist tulenevat pärimisõigust, mille väidetavalt tühine testament välistab. Kuna PärS §-st 4 tulenevalt on pärandi vastuvõtmine vajalik pärimiseks, mitte aga testamendi tühisuse tuvastamiseks, ei pea isik olema pärandi vastu võtnud. Piisab, kui isikul on õiguslik huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks ja tal on testamendi tühisuse korral põhimõtteliselt võimalik pärida. Ühelgi juhul ei saa pärandit PärS § 118 lg 3 järgi enam vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Seega kaotab pärija õiguse pärandile, kui ta ei ole pärandit 10 aasta jooksul pärandi avanemisest vastu võtnud. Sellisel juhul ei ole tal enam õiguslikku huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks.
Kui kohus tuvastab testamendi tühisuse ja kostjal, kelle kasuks testament tehti, puudub pärimisõigus ning seaduse või testamendi alusel ei ole muu pärima õigustatud isik pärandit vastu võtnud, ei ole hagejale vaja pärandi vastuvõtmise tähtaega ennistada. Sellisel juhul peab hageja PärS § 118 lg 3 järgi võtma pärandi vastu 10 aasta jooksul alates pärandi avanemisest. Notari antud pärandi vastuvõtmise tähtajal ei ole sellisel juhul testamendi tühisuse tõttu õiguslikku tähendust ja hageja suhtes kehtib pärandi vastuvõtmise üldine tähtaeg. Juhul kui pärandi vastuvõtmiseks tähtaja ennistamine on vajalik, sest pärandi on vastu võtnud muu pärimiseks õigustatud isik, võib testamendi tühisuse tuvastamine olla mõjuvaks põhjuseks hagejale pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks PärS § 118 lg 2¹ p-de 1 või 2 alusel.
3-2-1-125-07 PDF Riigikohus 18.12.2007
Isik, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, võib AÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda ebaõige kande muutmist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust TsÜS § 68 lg 5 kohaselt asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.
PärS § 117 lg 4 eesmärgiks on kaitsta neid pärijaid, kes on pärandi vastu võtnud tähtaegselt, sh notari antud lühendatud tähtaja jooksul. Selle sätte eesmärgiks ei ole ilma jätta pärandist pärijat ega kaitsta kohaliku omavalitsuse seadusjärgset pärimisõigust PärS § 18 järgi või pärimiseks õigustamata isikut. Pärandi vastuvõtnud pärijaid, keda kaitsta PärS § 117 lg 4 alusel, ei ole tuvastatud. Järelikult kehtis pärimiseks õigustatud isikute jaoks pärandvara vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks PärS § 118 lg 3 sätestatud üldine tähtaeg. Teiste, pärandvara PärS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vastuvõtnud pärijate olemasolul saaksid nimetatud isikud oma pärimisõigust teostada vaid siis, kui nad taotleksid pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaja ennistamist PärS § 118 lg 21 alusel. Pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ei mõjuta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.
3-2-1-39-06 PDF Riigikohus 24.05.2006
TsK § 551 lg-s 2 sätestatu järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja, ja et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Pärandvara valitsemine võib elamu puhul seisneda ka selles elamises ja elamu hoolduse korraldamises.
TsK § 556 lg 2 välistas seadusjärgse pärija pärandiosa juurdekasvu, kui kogu pärandvara pärandati testamendijärgsetele pärijatele, aga üks pärija oma osa vastu ei võta. Sellest sättest tulenevalt läheb väljalangenud pärijale kuulunud pärandiosa teistele testamendijärgsetele pärijatele ja jagatakse nende vahel võrdsetes osades.
Kohus on hageja poolt nõutava pärandiosa suuruse küsimuses seotud hageja nõudega.
3-2-1-121-05 PDF Riigikohus 08.02.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-03. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega ei kaota isik õigust tugineda testamendijärgsele pärimisele. PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pöördumatuse põhimõttest tuleneb ainult see, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda.
Kui ei ole tuvastatud testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel ning reaalosades pärimine ei ole võimalik, tuleb kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.
Kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04 ja lahend nr 3-2-1-75-03.
Juhul, kui isik pole esitanud kassatsioonkaebust, kuid on nõustunud kaaskostjate väidetega ja on sarnaselt nendega üheks kinnisasja kaasomanikuks, saab isikut lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses kassaatoriks. Kuna kolmandale isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi, siis tuleb isikud, kelle suhtes soovitakse määrata kaasomandi kasutuskorda, kaasata menetlusse kostjatena.
Ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa üldjuhul olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-03.
Üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Erandina on võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-37-02 ja lahend nr 3-2-1-26-03 ja lahend nr 3-2-1-51-03.
AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi. Seda on neil õigus teha ka siis, kui kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-03. Kinnisasja kaasomandi vaidluses saab lähtuda testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes.
3-2-1-130-05 PDF Riigikohus 01.12.2005
Üldiselt ei ole nõudeõiguse pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asumisega. See saab toimuda üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Kuid mõnel juhul on nõudeõigust võimalik pärida ka TsK § 551 lg-s 2 sätestatud viisil. Selle järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja ja et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit 3-2-1-141-03
3-2-1-141-03 PDF Riigikohus 08.12.2003
PärS § 118 ei anna aluseid pärandi vastuvõtmiseks. Pärandi vastuvõtmise kord on sätestatud PärS §-s 117. PärS § 117 lg 3 eesmärk on anda võimalus pärida pärandvara või selle osa valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega nii pärandajaga koos elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust. Seega võib pärija võtta pärandi vastu ka siis kui asub pärandvara või selle osa valdama näiteks sel viisil, et pärandajaga koos elanud pärija annab talle üle pärandisse kuuluva vara.
3-2-1-12-03 PDF Riigikohus 21.02.2003
PärS § 140^1 lõike 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Vaidluse lahendamisel pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks tulenevalt PärS §-st 140^1 on ringkonnakohus jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid. Riik saaks olla seadusjärgne pärija ainult siis, kui ükski pärija ei oleks pärandit vastu võtnud. ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
PärS § 168 järgi on pärimisseaduse § 18 kohaldamise eelduseks, et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija pole pärandit vastu võtnud. Ringkonnakohus on jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid.
Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist, siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite ümberlükkamiseks, et tagada TsMS § 171 lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.
Kohus rikkus TsMS § 21 lg 4, mille kohaselt pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Poole esindaja volituste tühistamine ei ole edasilükkamatu toiming.
ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
3-2-1-108-01 PDF Riigikohus 23.10.2001
Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. TsÜS § 66 lg-st 2 tulenevalt on selline tehing tühine ning vastavalt TsÜS § 66 lg-le 3 ei omanud vaidlusaluse vara üleandmine õiguslikku toimet.
Omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektile üle "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt. Omandiõigus üleantavale varale läheb korra p 48 järgi saajale üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega.
Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. TsÜS § 66 lg-st 2 tulenevalt on selline tehing tühine ning vastavalt TsÜS § 66 lg-le 3 ei omanud vaidlusaluse vara üleandmine õiguslikku toimet. Omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektile üle "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt. Omandiõigus üleantavale varale läheb korra p 48 järgi saajale üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega.
Kuna tagastatud vara omandamist tehingu tühisuse tõttu ei toimunud, siis TsK § 477 lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks puudub alus. Need sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara omandanud, ja juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.
Kuna õigustatud subjektil ei tekkinud varale omandiõigust (vara tagastamine oli vastuolus omandireformi aluste seadusega), siis ei saanud tema pärija seda ka PärS § 130 lg 1 kohaselt pärida. Pärijal ei saanud õigusjärglasena olla vaidlusaluse vara suhtes rohkem õigusi kui pärandajal.
3-2-1-132-01 PDF Riigikohus 22.10.2001
AÕS § 260 lg 3 välistab ostueesõiguse pärimise. PärS §-ga 2 on aga kooskõlas ostueesõiguse teostamisest tekkinud ostja õiguste ja kohustuste pärimine.
3-2-1-59-01 PDF Riigikohus 09.05.2001
TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Tulenevalt TsK §-st 242 on ostu-müügilepingu oluliseks tingimuseks müüdava asja hind. Seega saab ostu-müügilepingu lugeda sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe müüdava asja hinnas.
Pärijale ei lähe üle õigust nõuda hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest. Töötaja surmaga tööleping lõpeb ning saamata jäänud summa muutub pärandvaraks, mille kinnipidamise eest tööandja töölepingu seaduse järgi enam ei vastuta. Viivise nõue pole välistatud TsK § 231 lg 1 järgi.
3-2-1-71-01 PDF Riigikohus 08.05.2001
Hageja taotleb TsK § 551 alusel pärandi vastuvõtmise tuvastamist kuna kostja ei tunnista hagejat pärandi vastuvõtjana. Sellega on hageja hagiavalduses nõude esitanud. Pärimisest tekkinud õigussuhe on tsiviilõigussuhe, millest tekkinud vaidluste läbivaatamine kuulub kohtu pädevusse. Arvestades eeltoodut puudub alus hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Seadusest ei tulene ka nõue, et hageja peab pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise hagis taotlema omandiõiguse tunnustamist pärandvarale või pärandavara jagamist.
Kui apellatsioonikohus leidis, et hagiavaldus juriidilise fakti tuvastamiseks kuulub kohtu pädevusse, siis ei olnud õige keelduda avalduse vastuvõtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel. Nõude puudumine hagiavalduses ei ole TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi avalduse vastuvõtmisest keeldumise alus. Kui hagiavalduses ei ole selgelt väljendatud nõuet, siis tulenevalt TsMS § 147 lg 1 p-st 4 kohaldab kohus TsMS § 149 lg-s 4 sätestatut.
3-2-1-12-97 PDF Riigikohus 30.01.1997
3-2-3-32-96 PDF Riigikohus 28.11.1996
Vara omandiõiguse ülevõtmine ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses. Pärandvara kasutama asumist reguleerivad pärimisõiguse normid, millede alusel õiguslik vaidlus lahendatakse hagimenetluses.
3-2-1-123-96 PDF Riigikohus 07.11.1996
Pärija on pärandi vastu võtnud, kui ta esitab kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast (pärandaja surmapäevast) notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Vastuvõetud pärand loetakse pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast. Pärimisõiguse tunnistuse puudumine ei takista vaidluse lahendamist kohtus, kui kohtule esitatakse dokumendid pärandajale kuulunud vara kohta.
Pärandvara maksumus määratakse vaidluse lahendamise ajal kehtivates hindades - seega tuleb lähtuda konkreetse korteri turuhinnast ( ES § 14 lg 2 ja AÕS § 29).
Ühistu liikme pärijal oli ühistu liikmeks astumise eesõigus või korteri maksumuse tagasinõude õigus.
Kohus peab aru saama, mida hageja taotleb, andma seejärel pooltevahelistele suhetele juriidilise kvalifikatsiooni ja vastavatele seadustele viidates vaidluse lahendama.
3-2-3-15-96 PDF Riigikohus 22.05.1996
Kui omandireformi õigustatud subjekt sureb, siis läheb talle kuulunud nõudeõigus pärimisele tsiviilõiguse normide kohaselt. Pärija, kes esitab notari poolt väljaantud tõendi pärandi vastuvõtmise kohta, tuleb kaasata erimenetlusasja läbivaatamisele asjast huvitatud isikuna.

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json