/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-39-06 PDF Riigikohus 24.05.2006
TsK § 551 lg-s 2 sätestatu järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja, ja et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Pärandvara valitsemine võib elamu puhul seisneda ka selles elamises ja elamu hoolduse korraldamises.
TsK § 556 lg 2 välistas seadusjärgse pärija pärandiosa juurdekasvu, kui kogu pärandvara pärandati testamendijärgsetele pärijatele, aga üks pärija oma osa vastu ei võta. Sellest sättest tulenevalt läheb väljalangenud pärijale kuulunud pärandiosa teistele testamendijärgsetele pärijatele ja jagatakse nende vahel võrdsetes osades.
Kohus on hageja poolt nõutava pärandiosa suuruse küsimuses seotud hageja nõudega.
3-2-1-121-05 PDF Riigikohus 08.02.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-03. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega ei kaota isik õigust tugineda testamendijärgsele pärimisele. PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pöördumatuse põhimõttest tuleneb ainult see, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda.
Kui ei ole tuvastatud testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel ning reaalosades pärimine ei ole võimalik, tuleb kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.
Kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04 ja lahend nr 3-2-1-75-03.
Juhul, kui isik pole esitanud kassatsioonkaebust, kuid on nõustunud kaaskostjate väidetega ja on sarnaselt nendega üheks kinnisasja kaasomanikuks, saab isikut lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses kassaatoriks. Kuna kolmandale isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi, siis tuleb isikud, kelle suhtes soovitakse määrata kaasomandi kasutuskorda, kaasata menetlusse kostjatena.
Ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa üldjuhul olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-03.
Üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Erandina on võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-37-02 ja lahend nr 3-2-1-26-03 ja lahend nr 3-2-1-51-03.
AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi. Seda on neil õigus teha ka siis, kui kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-03. Kinnisasja kaasomandi vaidluses saab lähtuda testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes.
3-2-1-130-05 PDF Riigikohus 01.12.2005
Üldiselt ei ole nõudeõiguse pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asumisega. See saab toimuda üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Kuid mõnel juhul on nõudeõigust võimalik pärida ka TsK § 551 lg-s 2 sätestatud viisil. Selle järgi võib pärija pärandi vastu võtta, asudes valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuuluvat asja ja et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit 3-2-1-141-03
3-2-1-141-03 PDF Riigikohus 08.12.2003
PärS § 118 ei anna aluseid pärandi vastuvõtmiseks. Pärandi vastuvõtmise kord on sätestatud PärS §-s 117. PärS § 117 lg 3 eesmärk on anda võimalus pärida pärandvara või selle osa valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega nii pärandajaga koos elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust. Seega võib pärija võtta pärandi vastu ka siis kui asub pärandvara või selle osa valdama näiteks sel viisil, et pärandajaga koos elanud pärija annab talle üle pärandisse kuuluva vara.
3-2-1-12-03 PDF Riigikohus 21.02.2003
PärS § 140^1 lõike 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Vaidluse lahendamisel pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks tulenevalt PärS §-st 140^1 on ringkonnakohus jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid. Riik saaks olla seadusjärgne pärija ainult siis, kui ükski pärija ei oleks pärandit vastu võtnud. ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
PärS § 168 järgi on pärimisseaduse § 18 kohaldamise eelduseks, et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija pole pärandit vastu võtnud. Ringkonnakohus on jätnud hinnangu andamata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid.
Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist, siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite ümberlükkamiseks, et tagada TsMS § 171 lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.
Kohus rikkus TsMS § 21 lg 4, mille kohaselt pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Poole esindaja volituste tühistamine ei ole edasilükkamatu toiming.
ENSV ÜN Presiidiumi 30.09.1964 seadluse järgi kohaldati Eesti NSV Tsiviilkoodeksi §-e 531-565 ka enne Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 01.01.1965. NSVL Ülemkohtu pleenumi 01.07.1966 määruse kohaselt käsitleti pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
3-2-1-71-01 PDF Riigikohus 08.05.2001
Hageja taotleb TsK § 551 alusel pärandi vastuvõtmise tuvastamist kuna kostja ei tunnista hagejat pärandi vastuvõtjana. Sellega on hageja hagiavalduses nõude esitanud. Pärimisest tekkinud õigussuhe on tsiviilõigussuhe, millest tekkinud vaidluste läbivaatamine kuulub kohtu pädevusse. Arvestades eeltoodut puudub alus hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Seadusest ei tulene ka nõue, et hageja peab pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise hagis taotlema omandiõiguse tunnustamist pärandvarale või pärandavara jagamist.
Kui apellatsioonikohus leidis, et hagiavaldus juriidilise fakti tuvastamiseks kuulub kohtu pädevusse, siis ei olnud õige keelduda avalduse vastuvõtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel. Nõude puudumine hagiavalduses ei ole TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi avalduse vastuvõtmisest keeldumise alus. Kui hagiavalduses ei ole selgelt väljendatud nõuet, siis tulenevalt TsMS § 147 lg 1 p-st 4 kohaldab kohus TsMS § 149 lg-s 4 sätestatut.
3-2-3-32-96 PDF Riigikohus 28.11.1996
Vara omandiõiguse ülevõtmine ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses. Pärandvara kasutama asumist reguleerivad pärimisõiguse normid, millede alusel õiguslik vaidlus lahendatakse hagimenetluses.
3-2-1-123-96 PDF Riigikohus 07.11.1996
Pärija on pärandi vastu võtnud, kui ta esitab kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast (pärandaja surmapäevast) notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Vastuvõetud pärand loetakse pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast. Pärimisõiguse tunnistuse puudumine ei takista vaidluse lahendamist kohtus, kui kohtule esitatakse dokumendid pärandajale kuulunud vara kohta.
Pärandvara maksumus määratakse vaidluse lahendamise ajal kehtivates hindades - seega tuleb lähtuda konkreetse korteri turuhinnast ( ES § 14 lg 2 ja AÕS § 29).
Ühistu liikme pärijal oli ühistu liikmeks astumise eesõigus või korteri maksumuse tagasinõude õigus.
Kohus peab aru saama, mida hageja taotleb, andma seejärel pooltevahelistele suhetele juriidilise kvalifikatsiooni ja vastavatele seadustele viidates vaidluse lahendama.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json