TsÜS § 8 lg-s 3 sätestatud eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, ei ole testeerimisvõime hindamisel asjakohane. Eestkostja määramise ulatus ei saa kunagi hõlmata isiku testeerimisvõimet, sest testamendi saab isik PärS § 19 lg 2 kohaselt teha üksnes isiklikult. Eestkostja ei saa eestkostetava eest testamenti teha ega selle tegemiseks nõusolekut anda. (p 11)
Kuna PärS § 19 lg 1 kohaselt saab testamendi teha vaid isiklikult, ei saa TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes kuuluda eestkostja ülesannete hulka testamendi tegemine, testamendi tegemiseks eelneva nõusoleku andmine (TsÜS § 10) ega testamendi heakskiitmine (TsÜS § 111). (p 13)
Kuna eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15), tuleb isiku teovõimet iga eestkostemäärusega hõlmamata tehingu osas eraldi hinnata. (p 14)
Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab eestkostemääruse ning eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi siiski eestkostetava teovõime hindamisel lähtekohaks võtta. Eestkostemäärus saab olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalne tõend (p-d 12 ja 15).
Üldreeglit tehingu kehtivuse üle otsustamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada. (p 14)
Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga.
Eestkostetava teovõime piiratuse esmaseks tõendamiseks võib olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi esitamine kohtule. Kui need võimaldavad piisava selgusega järeldada, et isiku teovõime on piiratud ka tema testeerimisvõimet mõjutavas ulatuses, läheb tõendamiskoormis järgnevalt üle vastaspoolele, kes peab omakorda tõendama testeerimisvõime olemasolu. Keerukamatel juhtudel, mil isiku teovõime piiratuse ulatus eestkostja määramise menetlusest selgelt välja ei tule, on võimalik tõendamiskoormis asjaolusid arvestades jagada eeltoodust erinevalt. (p 15)
Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud või postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused. Samas ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiga tuvastatud kestvale psüühikahäirele, mis üldiselt mõjutab isiku arusaamisvõimet, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline. Isiku kestev psüühikahäire ei välista võimalust, et tema tehtud testament on siiski kehtiv, kui isik sai testamendi tegemise ajal testamendi tegemise tähendusest aru. (p 17)