/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-2978/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018
Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Asjaolud, mis tekivad pärast testamendi tegemist, ei saa mõjutada testaatori tegeliku tahte kujunemist testamendi tegemise ajal. (p 18) Testamendi tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad. Testamendis sisalduvatele korraldustele õigusliku hinnangu andmisel tuleb testamendi tõlgendamise reegleid arvestades otsustada igal üksikjuhtumil korralduse õigusliku olemuse üle, kasutades korralduste eristamise kriteeriume nende koostoimes. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61). (p 19) Annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: · kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; · millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; seejuures viitab pärija nimetamise korraldusele see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; · kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, kes osaleb pärandvara jagamises, vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest ja kannab pärandi avanemisega seotud kulud, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; · kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu. (p 20) Annaku määramise ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb hinnata, millise osakaalu moodustas testamendis nimetatud vaidlusalune varaese kogu pärandvara väärtusest, ning sedagi üksnes ühe kriteeriumina teiste hulgas. Kui pärandaja on korralduses käsitlenud vaid korterit, kuid muu vara on vähese väärtusega, tuleb korralduse tõlgendamise kaudu välja selgitada, kas testaatori tegelik tahe oli määrata üksnes korteri saatus ning jätta väiksemad esemed, sh näiteks korteri sisustusesemed, muudele isikutele kui neile, keda ta testamendiga soodustas. (p 22) Kui testaator on korralduses nimetanud konkreetsed esemed, kuid ei ole selgelt pärijat nimetanud ega loetlenud kõiki esemeid, on vajalik korraldust tõlgendades mh välja selgitada, keda testaator soovis näha oma üldõigusjärglasena. Annakukorraldusega võis testaator soovida piirduda juhul, kui võib eeldada, et tema tegelik tahe oli, et tema üldõigusjärglased oleksid seadusjärgsed pärijad, mitte testamendiga soodustatud isikud. Pärija nimetamise korraldusega võib olla tegemist siis, kui saab eeldada, et testaatori tegelik tahe oli soodustada testamendis nimetatud isikuid. (p 23)
PärS § 123 lg 2 on erinorm TsÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid. PärS § 123 lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks. PärS § 121 kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta. (p 27)
Loobuda saab nii pärandist kui annakust. Pärandist loobumise korral testamendijärgne pärija ei päri. Annakust loobumise korral lõpeb üldjuhul annaku täitmise nõue. Iseenesest on võimalik nii pärandist kui ka annakust loobumine kehtetuks tunnistada (PärS § 123 ja TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97). Eksimuse tõttu pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist võib pärija taotleda üksnes juhul, kui ta on võtnud pärandi vastu või loobunud sellest eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (PärS § 123 lg 2). (p 12)

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json